Teema: Kuidas käitute väsinuna?

Mina muutun tigedaks, röögin laste peale ja mehega ei räägi sõnagi. On küll nõme käitumine, aga ma ei suuda end kuidagi ka muuta.

ma vaatasin seriaali Papad ja mammad. see viimane kirjutis meenutas mulle, kuidas Jüri paha käitumise korral nurka saadeti.

Millest te seal nii igal õhtul nii kohutavalt väsinud olete? Teise inimese muutapüüdmise asemel vaata kriitilise pilguga üle kogu päev ja õhtu- te teete midagi valesti. Ja kui ütled, et mees on oma tööst nii puruväsinud iga päev, no siis on see töö valesti. Ja kui sina oled kodus puruväsinud, siis on sinu tegemistes midagi valesti.

Mina olen väsinuna halb inimene, seega taandun kohe heaga magamistuppa ja panen ukse kinni. Ei taha ärrituda ja kisada, seega kõik teavad, et kinnise uksega emal hetkel vastuvõttu pole. Õnneks lapsed pole enam tited, saavad ise hakkama need paar tundi, mil ma magan. Meest pole, seega keegi mind õnneks ümber kasvatama ei pea. See ei muudaks midagi, kuna täiskasvanut ei kasvatagi ümber. Seega kui see mees sul närvikavalt selline on, siis pole teha, parem koostada plaan, kuidas ta ärritust tekitava väsimuse korral taandub, natuke pikutab ja siis areenile tagasi tuleb.

äkki oleks abi, et mees saab t66lt tulles 15-30 min puhkeaega, lähebki viskab pikali, ehk teeb mingi uinaku. No ohverdaks selle pooltunni, et ülejäänud õhtu mingit saagi ei peaks kiunutama, on tema ka nagu saanud puhata. Väsimus ongi väikelapsega peres tavaline probleem, see ongi põhjus, miks lapsed õhtul jonnivad, ema-isa tõlitsevad ja karjuvad lapse peale… Varsti läheb üle, see 2-3aastasega oligi kõige hullem aeg, kui pikaajaline unevõlg ikka hakkas juba väga halvasti mõjuma ja süüten66r läks vääga lühikeseks. Või lähete õhtul veel enne und jalutama vms, selel asemel et üksteise kallal närida.
Midagi võiksite oma päevaplaaniga ette võtta, väike asi võib väga hästi mõjuda. Ja nt üleväsinud inimene ei tuiuta pärast kella 1ni arvuti ees netis uneaega maha! Ja teine väsinud inimene võib lapsega koos lõunaunel pool tundi magada, et õhtul olla paremas vormis (kui laps on veel kodune, t66l käies lasteaialapsega ei saa nagu). Ja mehele selgeks teha, et teie pole süüdi, et tema on väsinud ja ei pea sellepärast kannatama.

Kui ma olen väga väsinud, siis ma lihtsalt olen. Ütleme nii, et apaatne. Teen ainult hädapäraseid asju, panen teleka mängima ja võtan klaasi veini. Olen vaikselt diivani peal – vahin liikumatult telekat. Umbes nii kaua kuni tuleb magamamineku aeg. Ikka tuleb neid õhtuid ette, kui tõesti on surm silme ees ja ausalt, see mustade nõude virn ootab, tolmurull nurgas ka ootab jne. Laps võib ka vabalt ühe õhtu telekat vaadata, ei pea arendavaid tegevusi tegema, võib lihtsalt koos diivanil kaisutada nii mehe kui lapsega kui kassidega. Ja kui oled niimoodi rahulikult ja keegi tõmble mingite tegemata asjade pärast, siis tegelikult ei tule ka mingit teineteise kallal näägutamist. Nendel õhtutel teeme ka süüa midagi kiiret, alati on mõni supipõhi sügavkülmas või juurikapakid vms.

Samas ma tunnen iseennast nii palju küll, et kui olen väga väsinud ja keegi keegi hakkab mind siis tagant sundima, õiendama või mingit tüli üles kiskuma, siis võin väga lühikese süütenööriga olla. Näiteks, kui mees tuleks sellisel hetkel jutuga, et ma ikka ei peaks nii mossis ja järsk olema või vastupidi, et mida ma vedelen ja midagi ei tee vms. Siis sellisel puhul täiskasvanutele käratangi, et palun vaikust ja rahu ja ma praegu ei tegele selle probleemiga, räägime homme ja edasi on igno! Lapse puhul, ikka suudan ennast talitseta. Kui jauramine väga valjuks ja hüsteeriliseks läheb, siis väljendan ennast ka lapsele väga selgelt, et emme enam ei jaksa jonnimist kuulata ja läheb natukeseks ajaks minema, aga tuleb kohe tagasi. Ja lähengi magamistuppa või vannituppa ja hingan seal pool minutit rahulikult sisse ja välja. Aga sellist olukorda tuleb tõesti üliharva ette, sest siis peab ikka üldine pingeõhkkond olema ja mingi muu jama ka veel peale väsimuse. Ainult väsimuse pärast lapse peale ikka ei karju. Väsimuse tagajärg on teinekord lihtsalt see, et lapsel hakkab igav, sest emme temaga tegeleda ei viitsi. Aga ma mõtlen, et väike igavus mõnikord ei tee talle halba. Natuke aega piriseb-viriseb ja siis leiab endale ise tegevust, fantaasia hakkab tööle. Seda varianti pakun talle muidugi alati, et ma olen siinsamas diivanil ja kui ta tahab kalli, siis emme võtab kohe kaissu, tulgu ainult ise minu juurde.

Kui ma olen väsinud, siis lähen magama (ärkan kell 6 iga hommik, seega olen õhtul alati väsinud). Või irdun vaikselt enda magamistuppa raamatut lugema. Väsinuna ei suuda ma suure pere seltsis olla. Võin ju kalanäoga telekat vaadata, kuid jälgida nagunii ei suuda, mis seal toimub. Kusjuures püüan alati ka väsinuna teha ära nii palju kodutöid kui võimalik. St mustad nõud masinasse, koera mänguasjad kokku korjata, koeraga jalutamas käia, lastega ära õppida jne… Aga pool 10 olen voodis teki all… vaikuses….

Mina kipun kergemini ärrituma ja nähvama kui olen väsinud või päeva jooksul liiga palju suhtlema pidanud. Kuna kodus tahab lasteaialaps ikka tähelepanu siis temaga tegelema kordamööda. Töölt koju jõudes üks meist puhkab ta taastub veidi, teine samal ajal läheb nt lapsega õue vms. Ja pärast saab teine ka oma puhkeaja.

abiks oleks ilmselt tõesti see, kui koju tulles saab mees vahepeal kas või pool tundi hingetõmbeaega kusagil omaette toas.
kui tuled koju ja oled väsinud ning terve pere Sulle peale vajub ja lisaks siis naine veel õiendab ka, et mis turtsud, siis ajabki juhtme kokku.
mina olin kunagi just selline, et tahtsin natukene omaette rahus ja vaikuses olla ning see toimis väga hästi! peale 15-30min “aklimatiseerumist” olin jälle rõõmus ja kraps.
enam pole seda vaja kasutada, sest lapsed suured ja kodust läinud.

Meeste seas on selliseid palju rohkem. Mehed ongi keskmiselt palju vähem empaatilised kui naised. Mehed ei ole naised, ei ole lõputult kannatlikud, enese vajadusi tahaplaanile seadvad. Lõviisa sööb oma lapse ära kui see liialt jalgu jääb. Taoliste meestega on võimalik küll rääkida ja eraldi tubade abil lahendusi otsida aga samas teiselt poolt ei pea lapsed ka valimatult röökima ja tähelepanu nõutama, teise inimese tunnete austamist tuleb mõlemale osapoolele õpetada.

Õnneks on minu ja abikaasa tööpäevade lõpu vahel 2.5 tunnine vahe. Selle ajaga lebotan veidi, joon kohvi, teen süüa jne Väga vajalik mahalaaadimise aeg päevas. Mees on parema stressitaluvusega- tema võib koju jõudes hakata kohe lastega sportima vms tegevust tegema ja polegi nagu väsinud.
Kuna minu töö on intensiivne suhtlemine, siis ma ei kujutaks ette, et koju jõudes kohe kõigile kaela langen.
Kui juhub, et maja on rahvast täis, siis võtan koera ja mõlemad rõõmustame pikema jalutuskäigu üle, enne kui õhtuseid toimetusi tegema hakkan.

Kui ma olen väsinud, siis ma lähen närvi kui keegi hakkab jamama. Ma suudan end kontrollida ja rahulik olla siis, kui kõik laabub rutiinselt. Teised on ka väsinud, rahulikult käivad pissil, pesevad hambaid, söövad, ei viska riideid keset põrandat maha jne. AGA kui tekib mingi nihe, keegi hakkab vinguma, toit ei maitse, võileib ei sobi, tahetakse, et mina teeksin midagi, mida saaks vabalt ise teha, siis ma lähen kurjaks. Mitte niisama pahuraks, vaid päris kurjaks ja võin ka karjuma hakata. Ma saan sellest mustrist ise ka väga hästi aru ja seega ma niipalju suudan end valitseda, et kui ma olen väsinud, siis ma ühe korra hoiatan, et olen väsinud ja kui praegu läheb jampsimiseks, siis ma lähen kurjaks. Mõnikord suudan kaks korda seda öelda, aga aeg-ajalt ikka juhtub seda ka, et lähebki kuri kisa lahti – kurrat miski (süüa) ei kõlba, tee (võta) ise raisk, miks mina pean tegema, sul käed küljes, oskad küll jne…

Jah, ma vannun ka, kui ma olen väsinud ja ma olen alguses püüdnud leebe olla. Aga üldiselt saab hakkama. Ma ütlen, et tahan pool tundi puhata ja enamasti saab rahulikult kõik aetud. Plahvatamist tekib, no kord paari kuu jooksul. Ma enam ei viitsi ennast selle pärast halvasti tunda, sest ma tõesti hoiatan ette, et olen väsinud ja ei jaksa jamada. Igapäevaselt ma ei ole väsinud 🙂 Mõnikord ei aja mind miski rivist välja ja kannatan igasugused tujud ja jauramised välja, naeran selle peale.

#2859906:

Kui ma olen väsinud, siis ma lähen närvi kui keegi hakkab jamama. Ma suudan end kontrollida ja rahulik olla siis, kui kõik laabub rutiinselt. Teised on ka väsinud, rahulikult käivad pissil, pesevad hambaid, söövad, ei viska riideid keset põrandat maha jne. AGA kui tekib mingi nihe, keegi hakkab vinguma, toit ei maitse, võileib ei sobi, tahetakse, et mina teeksin midagi, mida saaks vabalt ise teha, siis ma lähen kurjaks. Mitte niisama pahuraks, vaid päris kurjaks ja võin ka karjuma hakata. Ma saan sellest mustrist ise ka väga hästi aru ja seega ma niipalju suudan end valitseda, et kui ma olen väsinud, siis ma ühe korra hoiatan, et olen väsinud ja kui praegu läheb jampsimiseks, siis ma lähen kurjaks. Mõnikord suudan kaks korda seda öelda, aga aeg-ajalt ikka juhtub seda ka, et lähebki kuri kisa lahti – kurrat miski (süüa) ei kõlba, tee (võta) ise raisk, miks mina pean tegema, sul käed küljes, oskad küll jne…

Jah, ma vannun ka, kui ma olen väsinud ja ma olen alguses püüdnud leebe olla. Aga üldiselt saab hakkama. Ma ütlen, et tahan pool tundi puhata ja enamasti saab rahulikult kõik aetud. Plahvatamist tekib, no kord paari kuu jooksul. Ma enam ei viitsi ennast selle pärast halvasti tunda, sest ma tõesti hoiatan ette, et olen väsinud ja ei jaksa jamada. Igapäevaselt ma ei ole väsinud ???? Mõnikord ei aja mind miski rivist välja ja kannatan igasugused tujud ja jauramised välja, naeran selle peale.

Minuga on sama lugu (kuigi ma ei kasuta väljendeid kurat ja raisk, aga idee on sama).