Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Kuidas kaotusvalust üle saada?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 34 )

Teema: Kuidas kaotusvalust üle saada?

Postitas:
Kägu

Küsimus neile, kes oma sündimata lapse kaotanud peetumise/ katkemise tõttu. Kuidas olete hingevalust üle saanud? Mida teinud selleks? Pidevalt tuleb nutt peale ja mõtted keerlevad selle ümber. Peale õe ja mehe keegi teine ei tea.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See läheb m66da. Midagi teha ei saagi, leina lihtsalt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kahjuks vaid aeg teeb olemise kergemaks ja paremaks. Olen läbi elanud 3 kasutust ja ainuke ravi on aeg.

Kõik emotsioonid mis sa tunned on vaja läbi elada seda kiiremini see möödub. Mina oleb abi leidnud, et keskendunud teistele asjadele lõpuks alustan deeti, hakkanud endale eesmärk spordis seadma, õppinud midagi uut jnd.

Hetkel on mul uus rasedus 10+4 ja ütlen ausalt, et need emotsioonid mida hetkel tunnen on hirmsamad kui peale kurvalt lõppenud rasedus. Meeleletu hirm on aga püüan olla positiivne ja ennast korrale kutsuda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kahjuks vaid aeg teeb olemise kergemaks ja paremaks. Olen läbi elanud 3 kasutust ja ainuke ravi on aeg.

Kõik emotsioonid mis sa tunned on vaja läbi elada seda kiiremini see möödub. Mina oleb abi leidnud, et keskendunud teistele asjadele lõpuks alustan deeti, hakkanud endale eesmärk spordis seadma, õppinud midagi uut jnd.

Hetkel on mul uus ras

Kas oleks palju palutud, et te enne postitamist oma sodi selle mõttega üle loeksite, et kas vähemalt ise saate aru, mida te kirjutasite.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu laps suri aasta tagasi üsasisedelt 40 nädalal. Tuhud hakkasid peale, läksin omastarust TÜK-i sünnitama ja haiglas teatati, et mul tuleb surnud laps sünnitada, sest lapsel südamelőőke pole. Kujutad seda ette? Tehti miljon uuringut ning ei minul ega lapsel ei leitud ühtegi viga. Terve rasedus oli kõik superhästi. Käisin uuringutel nii Shoisi juures, Elites ja TÜK-is. Toitusin ökolt, tegin mõistlikult trenni.

Kuidas üle sain? Mõtteviisiga. Selliseid asju juhtub. See on elu loterii. Igaühel on siin elus oma “lotovõit” kanda. Mõnel isegi mitu. Ega keegi kuskil ei ole lubanud Sulle tervet ja elusat last, tegelikult me kõik teame, et nii võib minna, isegi kui Sa ise teed kõik õigesti. Enda haletsemisega ei jõua kuskile. Mina plaanin kokkuvõttes ikka saada nii palju lapsi nagu plaan oli. Siis ei saa ma enam mõelda nii, et aga kui see surnud laps oleks elus. Kui ta oleks elus, siis ei oleks mul ju jällegi mu viimast last.

Selliseid asju juhtub. Väga palju. Pärast minuga juhtunut, tuli palju naisi mind lohutama ja rääkisid oma lugusid, millest mul aimugi polnud. Sa ei ole ainuke, see on elu osa. Kui statistika ütleb, et selliseud asju juhtub, siis kuskil on kõik need inimesed, kes selle kurva lotopileti on saanud.

Elus on tegelikult palju ilusat, keskendu sellele!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Küsimus neile, kes oma sündimata lapse kaotanud peetumise/ katkemise tõttu. Kuidas olete hingevalust üle saanud? Mida teinud selleks? Pidevalt tuleb nutt peale ja mõtted keerlevad selle ümber. Peale õe ja mehe keegi teine ei tea.

Aitab teadmine, et kohtute ühel päeval igavikus ehk taevas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Võimalik, et päris 100% sellest üle ei saagi. Tuleb õppida sellega elama. Mõni päev on raske, aga tulevad ka kergemad päevad.
Öeldakse küll, et aeg ravib kõik haavad (aga armid ikka jäävad!).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ei olegi “üle saanud”. Ajas valu leeveneb aga ikkagi see on osa minu loost ja jääb selleks.
Proovi mitte mõttes kaotatud rasedusele lapse nime panna, talle ära jäänud elu mõelda jne, see on kõige hullem viga. Oli rasedus mis katkes, millest ei tulnud last sest arvatavasti oli lapsel endal mõni viga. Kõik. Rohkem lugu ära sinna juurde mõtle vaid keskendu oma heaolule ja tuleviku plaanidele. On kurb et sellest rasedusest ei tulnud last aga nüüd on nii. Tuleb lasta endal leinata veidi ja siis edasi eldada.
Sa ei ole üksi. Sellest ei räägita aga need kogemused on paljudel. Leinad ja siis läheb elu edasi.

Please wait...
Postitas:
Mai Kelluke

Mina olen üle elanud kaks raseduse katkestamist meditsiinilistel põhjustel (üks 12n ja teine 13+5).
Nagu siin juba mitu vastajat kirjutas ka, siis aitab aeg ja kindlasti ka see et sa lubad endal tunda kõiki tundeid, mis tulevad. Nuta ja ela see endast välja ja siis tasapisi läheb kergemaks ka. Usu mind – sellega on võimalik rahu saada! Üle saada võibolla päriselt ei olegi võimalik, sest see jääb alatiseks sinu kogemuseks, aga on võimalik rahu saada.
Praktiliste soovituste koha pealt – mind aitas raseduskriisi nõustaja. Ja aitas ka sellise koha, nagu Vaikuse laste puhkepaik, külastamine. http://www.vaiksed.ee/
Anna endale aega! Ma tean et tahaks et kohe läheks kõik heaks, aga minul esimene kord läks aega pool aastat, kuni tundsin et nüüd olen sellega rahu teinud. Teine kord juba palju kiiremini ja kergemini.
Kallistan!!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Küsimus neile, kes oma sündimata lapse kaotanud peetumise/ katkemise tõttu. Kuidas olete hingevalust üle saanud? Mida teinud selleks? Pidevalt tuleb nutt peale ja mõtted keerlevad selle ümber. Peale õe ja mehe keegi teine ei tea.

Aitab teadmine, et kohtute ühel päeval igavikus ehk taevas.

Miks sellele soovitusele miinus panna? Justnimelt nii on võimalik üle saada sellest – saada rahu ja lõpetada hingepiinades vaevlemine (s.t enese süüdistamine jms), sealjuures saada momendiga rahu südamesse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Küsimus neile, kes oma sündimata lapse kaotanud peetumise/ katkemise tõttu. Kuidas olete hingevalust üle saanud? Mida teinud selleks? Pidevalt tuleb nutt peale ja mõtted keerlevad selle ümber. Peale õe ja mehe keegi teine ei tea.

Aitab teadmine, et kohtute ühel päeval igavikus ehk taevas.

Miks sellele soovitusele miinus panna? Justnimelt nii on võimalik üle saada sellest – saada rahu ja lõpetada hingepiinades vaevlemine (s.t enese süüdistamine jms), sealjuures saada momendiga rahu südamesse.

Miinusepanija, äkki selgitad, miks miinuse paned? Miks ei nõustu sellega?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina mõtlesin peetumise puhul, et küllap oli lootel midagi viga ja tema võimalik elu oleks võinud olla ainult vaev. Kuigi ma muidu hingede rändu ega muud sellist ei usu, leidsin siiski lohutust pähekaranud mõttest, et see laps tuleb mu juurde teist korda veel. Tervemana.
Jäin poole aasta pärast uuesti lapseootele ja tunnistan ausalt, et rasedusaegsed hirmud olid kordades suuremad. Aga kogu aeg vasardas kuklas see, et tegu on sellesama lapsega ja see mõte tegi mind õnnelikumaks.
Mingi kurbus on aastaid hiljemgi alles siiski. Selline hell ja magusvalus. Las ta olla, see ei ole halb. Aeg on tõesti parim leevendaja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, mitmendal nädalal peetus?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, mitmendal nädalal peetus?

6 n, pidi olema 9. Sain reedel teada alles. Saan aru, et ta oli reaalselt täpike, kuid minu oma. Ootasin teda 3 aastat ja see oli minu jaoks esimene kord üldse triipe testil näha. Rasestumine oli loomulikul teel, enne seda oli veebruaris ebaõnnestunud ivf.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, mitmendal nädalal peetus?

6 n, pidi olema 9. Sain reedel teada alles. Saan aru, et ta oli reaalselt täpike, kuid minu oma. Ootasin teda 3 aastat ja see oli minu jaoks esimene kord üldse triipe testil näha. Rasestumine oli loomulikul teel, enne seda oli veebruaris ebaõnnestunud ivf.

Mõistan seda eriti, kui on nii pikalt oodatud ja esimene täpike.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina mõtlesingi nii, et järelikult oli mingi probleem, miks see juhtus. Katkes ka kuuendal nädalal. Ma olen muidu väga emotsionaalne inimene, aga selle asja kuidagi ratsionaliseerisin käigupealt ära endale. Reaalselt nutsingi ühe päeva. Hommikul ärkasin üles ja mõtlesin lihtsalt, et nüüd on nii. See on parem kui näiteks raske puudega laps. Nii mulle kui lapsele. Ja nüüd läheb elu edasi. Läkski.

Mul on sellest natuke üle kuu möödas ja praegu on täiesti tavaline olla. Minul on kindlasti abiks see, et mul juba on kaks last. Olen täiesti kindel, et katkemist ja peetumist elavad raskemalt üle naised, kellel lapsi pole, nii et võta endale rahulikult aega. Enne, kui veritsus läbi pole, on nagunii väga raske sellest kogemusest edasi liikuda. See lihtsalt tuletab kogu aeg meelde. Mina kustutasin kohe ära kõik raseduse jälgimise äpid ja asjad, et ma ei saaks mõelda, et mis kõik nüüd juba oleks. Kui sul on mingeid selliseid asju, soovitan kindlasti nende kasutamisest loobuda.

Kui sul on rasedaid või beebidega sõbrannasid ja tunned, et sa ei taha neid praegu ja mõnda aega näha, siis see on ka OK ja sa ei peagi tahtma ega põhjendama ka. Mina natuke väldin mõnd inimest praegu veel sel põhjusel, et see natuke nagu torkab.

Ahjaa, ühel õhtul paar nädalat tagasi oli mul küll mingi tagasilöök, kus terve päeva oli väga-väga halb tuju ja õhtul nagu paisu tagant lihtsalt hakkasid pisarad voolama ja neid ikka tuli. Siis mõtlesin küll, et võib-olla ma üritasin liiga kiiresti edasi liikuda. Aga ei oska midagi teha ka praegu, et no ei taha kuidagi süüvida ka nendesse tunnetesse, et tegelikult ma olen ikka kuskil sügaval südames äkki väga kurb. Natuke kardan ka seda, et kui tähtaeg kätte jõuab, tuleb uus tagasilöök. Aga loodan, et mitte. Olen endale mõelnud põhjaliku tegevuskava, mis peaks mind hoidma üsna hõivatuna ka sel perioodil. Arvan, et see on ka edasi liikumisel abiks, kui paned endale paika mingid sihid. Trenn, huviring, remont kodus, mingi kursus – ükskõik.

Vabandust, et mõtted kohati ehk hüplikult kirja said, aga ehk saad mingeid ideid, kuidas edasi minna. Ole tubli ja loodan, et kui oled uuesti valmis proovima, saad tubli püsiva täpikese 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul peetus 12 ndl viiruse tõttu ivf-rasedus, aastaid oodatud.
Kõige raskem oli esimene kuu, kuid mind aitas hingehoidja ja raseduskriisi nõustaja. Pere muidugi kõige rohkem. Olen seda tûüpi, kes räägib endast mure välja. See korrastas mõtteid ja tegelikult sain aru, kui paljud rasedused on kurva lõpuga. Eriti vene ajal, kui paljud enneaegsed, kes tänapäeval ellu jäävad, kopse ettevalmistavate rohtude puudumisel kahjuks surid. Kuulsin mitmeid traagilisi lugusid poolvõõrastelt.
Nüüd uuesti rase olles, on ikka närvid täitsa läbi. Kusagil kuklas on pidev hirm. Eriti enne 12 ndl, kartsin kohutavalt iga uh-i. Võtan asja ikka mõistusega aga kusagil rakumälus on alles see shokk, mis toona uh-s läbi elatud sai…

Please wait...
Postitas:
Preggo

Hea teemaalgataja, sa kindlasti tead karmi statistikat, et ca 30% viljastunud munarakkudest lõpeb synniga- osad ei jõua pesastumiseni, osad peetuvad suht peale pesastumist (kaks esimest enim levinud), osad embryod ja looted hukkuvad veidi hiljem. Kuuenda nædala kant on yks kriitilisemaid- kas syda hakkab lööma v mitte. Teadlased on selgitanud, et mida varem peetub, seda suurema tõenäosusega oli embryol raske kromosoomirike, st ei ole isegi elujõuline.

See jutt ei ole jah sydant lohutav, aga vōiksid aru saada, et varajane peetumine ei ole midagi harukordset. Sinu puhul teeb muidugi raskemaks see, et oled nii pikalt neid triipe oodanud. Mina sinu asemel vaataksin asja selles valguses, et su emakas on valmis rasedust vastu võtma, seekord tuli lihtsalt halb partii. Ja ega ka IVFikatel esimesel korral enamjaolt ei õnnestu.

Edukatelt inimestelt olen õppinud seda, et alati ei lähe kõik edukalt, vaid kukkudes tõustakse pysti ja proovitakse uuesti. Ei keskenduta ebaedule, vaid siht on silme ees. Ja nii jääb kõrvalvaatajatele mulje, et õnn muudkui kukub iseenesest sylle. Ei kuku, vaeva nähakse. Ja seda ykskõik, mis valdkonnas.

Leinamine on okei, aga ära takerdu sellesse. Muretse asjade pärast, mida saab muuta. Pysi valitud kursil ja peatselt “naudid” rasedusaja oksendamist. Edu!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen. Haigestusin 6. nädalal (külmetasin jaanipäeval) – kurk oli megavalus, neelata üldse ei saanud ja palavik oli ka ning huulele tuli ka ohatis. Arvan, et see oligi kogu selle peetumise põhjus. Süüdistan ennast.
Mida te oma uh piltidega olete teinud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen. Haigestusin 6. nädalal (külmetasin jaanipäeval) – kurk oli megavalus, neelata üldse ei saanud ja palavik oli ka ning huulele tuli ka ohatis. Arvan, et see oligi kogu selle peetumise põhjus. Süüdistan ennast.

Mida te oma uh piltidega olete teinud?

Ära süüdista ennast, see ei pruugi üldse olla külmetusega seotud, lihtsalt kokkusattumus. Paljud rasedad on raseduse ajal haiged ja ei juhtu midagi, paljudel ei ole ja juhtub ikka.

Ultraheli piltide osas pead tegema nii nagu ise tunned. Kui minul neid oma kuuenädalasest rasedusest tekkida oleks jõudnud, siis ma oleksin alles jätnud.
Mul on olnud lisaks katkemisele, mis oli planeeritud-oodatud rasedus, ka täiesti ootamatult tulnud emakaväline, mille üle mul muidugi oleks olnud tohutu rõõm, kui see beebialge õigesse kohta oleks pesa teinud (mu esimesed kaks on IVFi tulemus, nii et siin iga rasedus ainult rõõm). Ja ma mõtlen ikka, et mul on kaks päris last ja kaks sellist… hingekest. Kui mul oleks neist pilte, siis mina oleksin need alles jätnud.
Aga selle osa pead enda jaoks ise selgeks mõtlema, et kuidaspidi sul on lihtsam. Võib-olla võid anda näiteks õe kätte hoiule, kui praegu neid liiga raske enda käes hoida on, ja lasta asjal settida ning siis otsustada, kas lased tal ära hävitada need või võtad endale tagasi, kui tunned, et tahad sellist mälestust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul on alles uh pilt. See üks, mis tehti uuringul, kui selgus, et meie Terakese süda enam ei löö
Juhtus see 10+ nädalal. Lamasin ja nutsin. Aitas see, et mees oli minuga. lasi mul rääkida, nutta, nuttis ise. Kolm kuud hiljem jäin uuesti titaootele. Nüüd läheb kõik hästi, peab minema!
Meie Terake on kuskil meiega. Tähtede hulgas.
See ei lohuta, et kolmandik rasedustest lõpuni ei jõua. Selline statistika on arstidele, mitte emadele-isadele, kes ootavad ja loodavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See ei lohuta, et kolmandik rasedustest lõpuni ei jõua. Selline statistika on arstidele, mitte emadele-isadele, kes ootavad ja loodavad.

Kusjuures mind lohutas. Aasta alguses katkes mu rasedus. Loomulikult olin väga kurb ja löödud ja pettunud ja kogu maailma peale vihane. Aga mind lohutas see katkemiste statistika – sain kuidagi mingi rahu sellest, et see ei ole mingi haruldus ja et see ei tähenda kohe, et mul on midagi viga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul on alles uh pilt. See üks, mis tehti uuringul, kui selgus, et meie Terakese süda enam ei löö

Juhtus see 10+ nädalal. Lamasin ja nutsin. Aitas see, et mees oli minuga. lasi mul rääkida, nutta, nuttis ise. Kolm kuud hiljem jäin uuesti titaootele. Nüüd läheb kõik hästi, peab minema!

Meie Terake on kuskil meiega. Tähtede hulgas.

See ei lohuta, et kolmandik rasedustest lõpuni ei jõua. Selline statistika on arstidele, mitte emadele-isadele, kes ootavad ja loodavad.

Mis Terake?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu lapse surm avastati 16. nädalal UH-s. Kuna seejärel tehti nii kromosoomiuuring kui ka lahkamine, siis tean, et tal ei olnud mitte kui midagi viga ja tema surm jäigi mõistatuseks (st ma ei saanud end “lohutada” sellega, et ju ta oligi eluks kõlbmatu). Mind aitas eelkõige mõte/arusaamine, et see oli lapse enda valik ja et lapsevanematena ongi meie kõige suuremaks väljakutseks aktsepteerida oma laste otsuseid ja valikuid, mida me ise heaks ei kiida. Murelaste foorumi lugemine aitas. Ja nagu teisigi siin, aitas mind aeg ning uus rasedus. See uus rasedus aga oli mentaalselt jube, olin kogu aeg valmis (mitu korda isegi juba veendunud), et laps on surnud ning rasedusest rääkima või veidi rõõmu tundma suutsin hakata alles kusagil peale 30.nädalat. Selles mõttes on raskem, mida hiljem see juhtub – need, kes alles sünnitama minnes selle jubeda teate saavad, on ilmselt veel rohkem/kauem pinges. Aga jah, minul polnud see esimene laps ega jäänud ka viimaseks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See ei lohuta, et kolmandik rasedustest lõpuni ei jõua. Selline statistika on arstidele, mitte emadele-isadele, kes ootavad ja loodavad.

Kusjuures mind lohutas. Aasta alguses katkes mu rasedus. Loomulikult olin väga kurb ja löödud ja pettunud ja kogu maailma peale vihane. Aga mind lohutas see katkemiste statistika – sain kuidagi mingi rahu sellest, et see ei ole mingi haruldus ja et see ei tähenda kohe, et mul on midagi viga.

Sama siin, mind ka lohutas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul peetus ivf rasedus 8ndal nädalal. Alguses oli ka enese süüdistamist, aga lugesin,e t 80% nii varases staadiumis katkemised on siiski kromosoomihäirega. Siis mõtlesingi, et parem juba nii alguses juhtus see. Hetkel olen 12 nädalat rase ja no siiani ei julge väga rõõmustada, nii hellaks tegi ikka see eelmine kord. Juba 3 UH on tehtud ja iga kord UH-le minnes valmistasin end nagu moraalselt ette selleks, et mulle öeldakse jälle, et südametööd enam pole. Samas, ikka nagu mõtlen, et kui oleks see eelmine rasedus pidama jäänud, oleks praegu see laps juba käes. Ma ei kujuta ette, kellel rasedus hilisemas järgus katkeb või lausa sünnitama minnes selgub, et surnud on….tugevad naised olete ikka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, mitmendal nädalal peetus?

6 n, pidi olema 9. Sain reedel teada alles. Saan aru, et ta oli reaalselt täpike, kuid minu oma. Ootasin teda 3 aastat ja see oli minu jaoks esimene kord üldse triipe testil näha. Rasestumine oli loomulikul teel, enne seda oli veebruaris ebaõnnestunud ivf.

Ka minul juhtus täpselt samal ajal. Inglismaal arstil käies olid südamelöögid, kuid eestis šoisi juures nádal hiljem enam ei leitud…. lohutasin end sellega,et ju siis nii oli parem ja loodus tegi oma valiku. Ka minul oli eelnevalt IUI ja IVF, rasestusin loomulikul teel, kuid mina ei saanud sellega enne lōpparvet teha, kui oli toimunud puhastumine. Šois ütles vaid… et pean ootama 3n ja kui pole hakanud puhastumine siis arstile. Kuid páev enne arstile minekut hakkas puhastumine. Mis ma öelda tahan on see,et vaid aeg teeb oma töö. Pea lihtsalt vastu ja olen tugev, kui on vaja nutta siis nuta….

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, mitmendal nädalal peetus?

6 n, pidi olema 9. Sain reedel teada alles. Saan aru, et ta oli reaalselt täpike, kuid minu oma. Ootasin teda 3 aastat ja see oli minu jaoks esimene kord üldse triipe testil näha. Rasestumine oli loomulikul teel, enne seda oli veebruaris ebaõnnestunud ivf.

Ka minul juhtus täpselt samal ajal. Inglismaal arstil käies olid südamelöögid, kuid eestis šoisi juures nádal hiljem enam ei leitud…. lohutasin end sellega,et ju siis nii oli parem ja loodus tegi oma valiku. Ka minul oli eelnevalt IUI ja IVF, rasestusin loomulikul teel, kuid mina ei saanud sellega enne lōpparvet teha, kui oli toimunud puhastumine. Šois ütles vaid… et pean ootama 3n ja kui pole hakanud puhastumine siis arstile. Kuid páev enne arstile minekut hakkas puhastumine. Mis ma öelda tahan on see,et vaid aeg teeb oma töö. Pea lihtsalt vastu ja olen tugev, kui on vaja nutta siis nuta….

Millal sul uus menses algas peale puhastumist?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, mitmendal nädalal peetus?

6 n, pidi olema 9. Sain reedel teada alles. Saan aru, et ta oli reaalselt täpike, kuid minu oma. Ootasin teda 3 aastat ja see oli minu jaoks esimene kord üldse triipe testil näha. Rasestumine oli loomulikul teel, enne seda oli veebruaris ebaõnnestunud ivf.

Ka minul juhtus täpselt samal ajal. Inglismaal arstil käies olid südamelöögid, kuid eestis šoisi juures nádal hiljem enam ei leitud…. lohutasin end sellega,et ju siis nii oli parem ja loodus tegi oma valiku. Ka minul oli eelnevalt IUI ja IVF, rasestusin loomulikul teel, kuid mina ei saanud sellega enne lōpparvet teha, kui oli toimunud puhastumine. Šois ütles vaid… et pean ootama 3n ja kui pole hakanud puhastumine siis arstile. Kuid páev enne arstile minekut hakkas puhastumine. Mis ma öelda tahan on see,et vaid aeg teeb oma töö. Pea lihtsalt vastu ja olen tugev, kui on vaja nutta siis nuta….

Millal sul uus menses algas peale puhastumist?

Mul ei olegi veel hakanud, ei teagi kuna hakkavad 🤔

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, mitmendal nädalal peetus?

6 n, pidi olema 9. Sain reedel teada alles. Saan aru, et ta oli reaalselt täpike, kuid minu oma. Ootasin teda 3 aastat ja see oli minu jaoks esimene kord üldse triipe testil näha. Rasestumine oli loomulikul teel, enne seda oli veebruaris ebaõnnestunud ivf.

Ka minul juhtus täpselt samal ajal. Inglismaal arstil käies olid südamelöögid, kuid eestis šoisi juures nádal hiljem enam ei leitud…. lohutasin end sellega,et ju siis nii oli parem ja loodus tegi oma valiku. Ka minul oli eelnevalt IUI ja IVF, rasestusin loomulikul teel, kuid mina ei saanud sellega enne lōpparvet teha, kui oli toimunud puhastumine. Šois ütles vaid… et pean ootama 3n ja kui pole hakanud puhastumine siis arstile. Kuid páev enne arstile minekut hakkas puhastumine. Mis ma öelda tahan on see,et vaid aeg teeb oma töö. Pea lihtsalt vastu ja olen tugev, kui on vaja nutta siis nuta….

Millal sul uus menses algas peale puhastumist?

Mul ei olegi veel hakanud, ei teagi kuna hakkavad 🤔

Sama siin, ootan. Teemaalgataja

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 34 )


Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Kuidas kaotusvalust üle saada?