Mul kestis puhastumise veritsus üksi mingi kolm nädalat, viimased kaks nädalat oli küll määrimine pigem.
Esimesed päevad algasid samas u 36 päeva pärast katkemisveritsuse algust ehk siis minu jaoks suht sama vahega nagu tavaliselt päevad käivad. Aga päevad olid pikemad ja vererohkemad kui tavaliselt, kestsid ligi nädal aega ja kõht valutas korralikult.
Rasedus katkes 6. nädalal, oli ka väga pikalt püütud (üle 2 aasta). Ma ei leinanud isegi nii palju seda konkreetset täpikest ennast, sest rasedus oli ju veel nii väike, aga tundsin täielikku lootusetust, jõuetust, et peab JÄLLE otsast algama, muudkui proovima, proovima, lootma, ootama, pettuma. Ja et kui isegi jään uuesti mingil ajal, siis võib ju jälle halvasti minna. Käisin raseduskriisinõustaja juures, kes absoluutselt ei aidanud, väga banaalset ja pealiskaudset juttu ajas minu meelest. Ikkagi ise pidin olukorra oma peas ja hinges pulkadeks lahti võtma ja võtsin ka. Käisime mehega reisil kohe peale katkemist ja jätkasime rasestumispüüdu ka ilma katkestuseta, aga uus rasedus tuli alles 5 aastat (ja tulutut viljatusravi) hiljem – ise, loomulikult, ilma igasuguse meditsiinilise abita. Rasedus kulges väga hästi ja üllatavalt rahulikult, ma ei pabistanud peaaegu mitte millegi pärast, sisetunne, et nüüd läheb kõik hästi, oli väga tugev. Sündis õigel ajal igati tragi titt, kes nüüd on juba koolilaps.
Nii minu kui mehe tervis on enamvähem korras, mul hormoonid natuke jamavad aeg-ajalt, mehel sperma liikuvus mingitel perioodidel kehvem, aga üldjoontes toimime mõlemad, pole leitud ainsatki põhjust, miks me nii “raskestirasestuvad” oleme. Praeguseks on meil kaks last, mõlema puhul on olnud pikk, mitmeaastane ootus enne rasestumist, ja soovime kolmandat, keda pole enam kui aastaga veel tulnud ja minul hakkab vanus juba peale pressima.
Kirjutasin oma kogemusest just seepärast, et tean, kui frustreeriv on pikaajaline triibuootus, see sööb seest tühjaks täiesti ja kui siis juhtub see täiesti võimatuna tunduv imede ime ja rasedus tekib – siis lööb raseduse katkemine ikka täiesti oimetuks. Peale esimest last läheb lihtsamaks. Peale esimest last lakkasin ma end defineerimast selle kaudu, et ma olen naine, kes ei rasestu, ja pinget jäi tohutult vähemaks. Aga see aeg kuni esimese lapseni tuleb sul lihtsalt üle elada. Kuidagi sa ta lõpuks saad niikuinii, kui tahad (nt IVF-i, lapsendamise abil) – või siis ühel hetkel lihtsalt lakkad nii väga tahtmast. Pea vastu!
Ei tea, toimetaksin vist enda sisetunde järgi.
Kui katkes ise ja päevad olid korralikud, siis vaataks, kas uuel kuul ov üldse toimub ja tõenäoliselt oleks ka vahekorras selle paiku, 3-4 kuud ma ei ootaks nii väikese raseduse puhul.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
