Mõlemad lapsed said vanavanematelt 40€. Vanem laps läks järgmisel päeval poodlema, võttis noorema lapse toast ka tema raha. Kulutas kõik ära meigi ja muu träna peale, mida müüa ja tagasi anda ka ei saa. Ise ütles, et leidis oma taskust. 13-aastane. Mul mõistus otsas.
Ilmselgelt kui vaja siit selliste asjade kohta abi küsida, siis on kasvatuses suured puudujäägid. Teen siis puust ja punaseks ette: istud lapsega maha ja küsid – mitte ei karju- millest on tal puudu jäänud mida te pole talle ostnud ning miks ta selle jaoks pole raha küsinud. Kui olete ise sellise asja ostu ära keelanud või olete sellised lapsevanemad, kes ei pea taskuraha vajalikuks, siis ei ole kaua vaja mõelda, milles probleem on. Sel puhul ma last ei karistaks, see on kivi teie enda kapsaaias. 13-aastane on juba piisavalt suur inimene, kes tahab endale ise asju osta ja võib-olla võimaldate te seda talle liiga vähe. Tuleb lihtsalt küsida ja rääkida. Kui aga nii, et laps saab kõike mida tahab ja ei mõista raha väärtust, siis on jällegi probleem, et võtabki küsimata kust tahab. Tuleb piirid paika panna ja arutada seda, mida tähendab varastamine. Kui sellised asjad peaks olema rangelt selgeks tehtud, siis tõesti piiraks taskuraha andmist seni, kuni raha teisele lapsele on tagasi makstud.
Jah, kindlasti peab tagasi maksma. Tal tuleb varsti sünnipäev, saab sõbrannade käest raha siis see läheb otse võla katteks. Kuid minu meelest see ei ole piisav, sest sarnast asja väiksema summaga on ka varem juhtunud. Minu põhimure on, mida teha et see ei korduks. Vanemal lapsel tundub, et südametunnistus ei toimi. Kahju on tal ainult endast kui vahele jääb.
Kui ka juba varem on varastanud ning tundub, et südametunnistus ei toimi, siis mina soovitaks psühholoogi poole pöörduda. Seal võib olla hoopis mõni muu varjatud probleem, millele ise ei oska lahendust leida.
Kui olete ise sellise asja ostu ära keelanud või olete sellised lapsevanemad, kes ei pea taskuraha vajalikuks, siis ei ole kaua vaja mõelda, milles probleem on. Sel puhul ma last ei karistaks, see on kivi teie enda kapsaaias. 13-aastane on juba piisavalt suur inimene, kes tahab endale ise asju osta ja võib-olla võimaldate te seda talle liiga vähe.
See ei õigustaks ikkagi varastamist. Pealegi laps varastas 40 eurot, olles just ise saanud 40 eurot! Puhas ahnus ja egoism paistab siit välja. Vargust kusjuures tuleb karistada, sest vargaid ei sallita, tööd nad ei saa (kui ehk just pole teha suurvarastega, need viioldajad elavad üsna hästi, nii et äkki laps sihib sinnapoole). Äkki panna mingi töökogustus, mida täidab, kuni 40 eurot koos on? Tutvumine seadusandluse ja varaste tulevikuga pole ka paha. Psühholoogiga rääkimine võiks ka kasuks tulla, sest vahel tuleb varastamine tundest, et sind ei armastada. Karistades tulebki lapsele seletada, et sa lihtsalt ei taha, et tal läheks sama halvasti, kui nendel, kes avalikkuses vargustega vahele jäävad (ära siis neid edukaid suurvaraste näiteid kasuta).
22:55 kägu: laps võttis teiselt raha kui oli just ise ka suurema summa saanud. Muus osas, loomulikult on lastel taskuraha, teab ka väga hästi et varastada ei tohi. Ei ole ikka nii, et pole kasvatanud.
Tõenäoliselt on ta selline laps, kes vajab keskmisest rohkem tähelepanu, keskmisest rohkem seda, et temaga maailma asju arutataks, kuulataks tema arvamust sellest, miks tal nii palju raha vaja on ja rahulikult, mitte pealetükkivalt räägitaks ka vanematepoolsest arusaamast selle kohta, mis on elus tähtis, kuidas ellu rõõmu tuua ka mitterahalistel viisidel. Lapsel, kellel on mingi kirg hobi, või huvi, enamasti ei teki selliseid varastamise probleeme. Katsuge lapsele tutvuistada võimalikult eriilmelisi aja veetmise viise ja katsuge üles leida see miski, millega laps viitsiks ja tahaks tegeleda ning proovige välja mõelda mingi positiivne lahenduste jada, mis võimaldaks tal selle huvialaga tegeleda.
Paistab, et ka laste omavahelised suhted on paigast ära – vanem ei hooli oma nooremast, kui lihtsalt julmalt võtab tema raha. Mõeldes oma lapsepõlve peale, kus ma kõike, sh ka nt aiast leitud esimest maasikat oma noorema õega jagasin ja poolitasin, ei oleks iial ette kujutanud et oleks talt midagi küsimata võtnud. Minu oma lapsed vast sellised jagajad pole, aga iial ei lähe nad ka üksteiselt midagi pihta panema. Kui näiteks keegi võõras nooremale liiga teeks, astuks vanem kõhklemata tema eest välja.
Samas võib olla natuke segi ka omandi mõiste. Meil on ka vanema lapsega sellest juttu olnud. Et kas kõik asjad, mis on kodus olemas, on võrdselt kõigi omad (nagu talle vahel tundus), või on siiski olemas inimestel ka isiklikud asjad, mille võtmiseks ja kasutamiseks peab luba küsima. (Raha puhul pole siiski olnud kahtlust, et kummagi lapse taskuraha on selle lapse enda oma, mitte kõigi ühine.)
Mulle tundub, et vanematel lastel on tihti selline mentaliteet, et noorema õe-venna asjad on automaatselt ka nende asjad. No nagu suur ja väike Peeter. Oleneb muidugi kui suur egoist vanem laps on.
Mul on lapsed väiksemad, kui teemaalgatuses, aga tihti tuleb ette, et vanem sööb nt. väiksema eest mingi toidu ära, mida ta teab, et pidi võrdselt jagama ja asi pole kindlasti selles, et toitu oleks vähe.
Ma laseks vabandust paluda ning protsendiga tagasi maksta ja oleks väga kuri.
Minu laps varastas 2aastaselt poest kommi, sest ma ei olnud nõus seda talle ostma. Ma tegin sellest väga suure numbri ja laps mäletas seda veel mitu aastat hiljemgi. Võibolla läksin liiale aga ma ei tahtnud, et seda veel juhtuks.
Mina suhtuks väga tõsiselt sellesse vargusesse. Ma arvan, et 13 aastasel ei pea olema 80 euri taskuraha, millega laiata. Laps peab õppima rahaga ümber käima. Mina võiks isegi nii õel olla, et jätaks sünnipäeva ära. Sünnipäeva peole kuluva raha annaks nooremale siis. 13aastane on juba suur ja peaks aru saama mis sobib ja mis mitte.
Ilmselgelt kui vaja siit selliste asjade kohta abi küsida, siis on kasvatuses suured puudujäägid. Teen siis puust ja punaseks ette: istud lapsega maha ja küsid – mitte ei karju- millest on tal puudu jäänud mida te pole talle ostnud ning miks ta selle jaoks pole raha küsinud. Kui olete ise sellise asja ostu ära keelanud või olete sellised lapsevanemad, kes ei pea taskuraha vajalikuks, siis ei ole kaua vaja mõelda, milles probleem on. Sel puhul ma last ei karistaks, see on kivi teie enda kapsaaias. 13-aastane on juba piisavalt suur inimene, kes tahab endale ise asju osta ja võib-olla võimaldate te seda talle liiga vähe. Tuleb lihtsalt küsida ja rääkida. Kui aga nii, et laps saab kõike mida tahab ja ei mõista raha väärtust, siis on jällegi probleem, et võtabki küsimata kust tahab. Tuleb piirid paika panna ja arutada seda, mida tähendab varastamine. Kui sellised asjad peaks olema rangelt selgeks tehtud, siis tõesti piiraks taskuraha andmist seni, kuni raha teisele lapsele on tagasi makstud.
Ära targuta. Lapsed ja varastamise põhjused on erinevad. Ilmselt sul endal kokkupuude puudub sellise probleemiga.
Kaju, et enam miinuseid panna ei saa.
Kuidas sa tead või tõestad,et see oli väiksema lapse raha?
Kulutas kõik ära meigi ja muu träna peale, mida müüa ja tagasi anda ka ei saa.
Igal juhul võtaks selle meigi ja muu träna temalt otsekohe ära pluss laseks ka raha tagasi maksta lapse taskurahast ja päris tükk aega enam mitte mingit taskuraha ei annaks. Ega muu ei aitagi.
Täiskasvanute maailmas on ju ka varguse korral trahvid, arestid ja muud karistused lisaks tekitatud kahjude hüvitamisele varguse korral…
Aga kõige halvem signaal oleks praegu tõesti see, kui sa tema ostetud pudipadi talle kasutamiseks kätte jätaksid, see annaks täiesti vale signaali. Ma isegi arvan, et kui minu tütar sellise sigadusega hakkama saaks, ma rekvireeriksin kõik tema sama liiki omandi, kogu kosmeetika, ka varem soetatud.
Kas noorem laps on poiss või tüdruk? Kas on võimalik, et teete lastel muul moel vahet?
Kui olete ise sellise asja ostu ära keelanud või olete sellised lapsevanemad, kes ei pea taskuraha vajalikuks, siis ei ole kaua vaja mõelda, milles probleem on.
Kui sa oleksid teemaalgatuse läbi lugenud, siis teaksid, et mõlemad lapsed said 40 eurot, ei jäänud vanem laps ilma. Mida sa plädised siin?
Ma tegin sellest väga suure numbri ja laps mäletas seda veel mitu aastat hiljemgi. Võibolla läksin liiale aga ma ei tahtnud, et seda veel juhtuks.
Olen ka liialdatud draamat teinud, ei mäleta, see oli miski muu asi kui vargus. Paraku nii suurele lapsele ei mõju, eriti kui korduv tegevus. Kui oleksin vihane, siis lärmaksin küll. Lapsele teeksin selgeks, kuhu ta välja jõuab, kui vargustega jätkab. Tahabki tänavale ja vangi jõuda?
Mina sain vitsa. vitsa ei saanud mitte niivõrd varguse, kui ülbuse, valetamise ja teiste kaela ajamise eest. Oleks ülestunnistanud ja kahetsenud – ei oleks karistada saanud.
Minu teismeline on ka noorematelt raha võtnud (“laenanud”), ainult selle vahega, et on enne küsinud ja mingi oma asja vastu kasutada andnud näiteks, et libedamalt väikesed vennad nõusse saada. Väikesed olid siis rahast lagedad ja ise rahul asjaga.
Minu teismeline on ka noorematelt raha võtnud (“laenanud”), ainult selle vahega, et on enne küsinud ja mingi oma asja vastu kasutada andnud näiteks, et libedamalt väikesed vennad nõusse saada. Väikesed olid siis rahast lagedad ja ise rahul asjaga.
Seda kutsutakse äriks. Mina oleksin isegi rahul, kui nooremad saavad lõpuks aru, et selline äri ei ole neile enam kasulik. Mõlemad pooled saavad hea kogemuse. Sina jälgi ja otsusta, kas ja millal oleks vaja emba-kumba nõustada.
Mõlemad lapsed said vanavanematelt 40€. Vanem laps läks järgmisel päeval poodlema, võttis noorema lapse toast ka tema raha. Kulutas kõik ära meigi ja muu träna peale, mida müüa ja tagasi anda ka ei saa. Ise ütles, et leidis oma taskust. 13-aastane. Mul mõistus otsas.
kõik teenused 2 kuuks lukku, nett, mobiil jne, lemmik trennist jääb ilma kuuks ja 2 nädalat peab kohe koju tulema.liaks vestlus noorsoametnikuga
Mõlemad lapsed said vanavanematelt 40€. Vanem laps läks järgmisel päeval poodlema, võttis noorema lapse toast ka tema raha. Kulutas kõik ära meigi ja muu träna peale, mida müüa ja tagasi anda ka ei saa. Ise ütles, et leidis oma taskust. 13-aastane. Mul mõistus otsas.
kõik teenused 2 kuuks lukku, nett, mobiil jne, lemmik trennist jääb ilma kuuks ja 2 nädalat peab kohe koju tulema.liaks vestlus noorsoametnikuga
Selles, et kogu fantaasia mängu panna karistamisel ja anda nii täie rauaga kui oskad, on üks oht: kui ta midagi hullumat teeb või sedasama tegu kordab, siis pole enam eriti kuhugi minna. Kui karistad liigselt, tekib immuunsus ja hiljem pole enam mingit mõjutusvahendit.
Selles, et kogu fantaasia mängu panna karistamisel ja anda nii täie rauaga kui oskad, on üks oht: kui ta midagi hullumat teeb või sedasama tegu kordab, siis pole enam eriti kuhugi minna. Kui karistad liigselt, tekib immuunsus ja hiljem pole enam mingit mõjutusvahendit.
Seda minagi mõtlem jäin.
varastas raha ja lubate sünnipäeva pidada?
mina küll jätaks sünnipäeva ära, oma taskuraha arvelt maksab tagasi võla.nii kaua kuni võlg tasutud, kõik peod, nännid, uued asjad, kinod jne jääksid ära
Mõlemad lapsed said vanavanematelt 40€. Vanem laps läks järgmisel päeval poodlema, võttis noorema lapse toast ka tema raha. Kulutas kõik ära meigi ja muu träna peale, mida müüa ja tagasi anda ka ei saa. Ise ütles, et leidis oma taskust. 13-aastane. Mul mõistus otsas.
kõik teenused 2 kuuks lukku, nett, mobiil jne, lemmik trennist jääb ilma kuuks ja 2 nädalat peab kohe koju tulema.liaks vestlus noorsoametnikuga
miks trenn? trenn on kohustus, nii nagu ka kool.
Armastuse puudus, sisemine tühjusetunne, mida tuli täita ajutise naudinguga ehk asjade ostmisega, et end korrakski täidetuna tunda. Ka vanemalt sai nimetatud laps korrakski rohkem tähelepanu, kasvõi vaid riidlemise näol.
Kui tihti avaldad oma vanimale lapsele, kes on ka alles väga, väga noor, armastust, kui tihti on teil südamest südamesse ema tütre vestlusi, kallistamist, koos naermist. Kas laps saab kodus pigem tunnustada või riielda?
Kirjutad ja kõlad siin veidi nagu inimene, kes oma kodus võõra varga kätte sai ja otsid vaid ideid, kuidas veelgi karistada. See on sinu laps, kes nii noorena peab enesehinnangut upitama välisega, miks seda ei hinnata kodus niisamagi? Miks sa nimetad asju, mida su tütar ostis muuks tränaks? Kus on teie suhtes vastastikune austus, usaldus, armastus?
13-aastane on minu arvates laps, teismeliseks võib nimetada 15-aastast. Ärgem sundigem lapsi liiga vara suureks saama, nad ei tule selle vastutusega toime ja tulemused on siin näha. Meie pere 12-aastane veel üksi või sõbrannadega šoppamas ei käi, kaubanduskeskustes ei hängi. Kui seal vahel harva käime, siis suuremad ostud tehakse koos vanematega.
Soovitused siin äärmusest äärmuseni – ühe arvates on vajalikud ülikarmid karistused ja noorsooametnikuga vestlus, teise meelest on see laps emaarmastusest ja kallistustest ilma jäetud.
Tegelikult ongi ju nii, et selles vanuses laps võib vahel käituda natuke süüdimatult. Hetkeemotsioon – hirmsasti tahaks sõbrannadega shopata, aga raha pole niipalju kui tahaks, sinna juurde teadmine et teise lapse toas on raha – ja võetaksegi mõtlematult. Pärast on häbi ja piinlik ja üritatakse valedega kinni mätsida.
Kui see on ühekordne selline tegu, siis tegelikult on vaja aidata lapsel sellest jamast välja tulla. Võetud raha maksab muidugi tagasi – oma taskurahast, kasvõi jupphaaval. Teine asi, mille ta peaks selgeks saama – valetamine on alati halvem kui oma lolli teo aus ülestunnistamine. Siin tuleb just jälgida, et karistused poleks aususe korral ülearu karmid, et lapsele kinnistuks teadmine, et oma vanemad isegi on võimelised mingil moel mõistma seda, et vahel tehakse lollusi – kui neile ainult kõik ausalt ära rääkida.
Viimase käo arvamus, et 13-aastane ei tohiks üksi kaubanduskeskusesse minnagi, on muidugi jabur. Paljudele lastele (nt ka minu lapsele, kes on noorem kui 13) jäävad kaubanduskeskused koolist kojutulles tee peale – selle asemel, et keelata sinna sisseastumist, tuleb ikka õpetada rahaga mõistlikku ümberkäimist. Samas on vaja mingil moel mõistmist, et vahel on isegi hea, kui tehakse lollus ära (nt kulutatakse kuu taskuraha ühe päevaga) ja pärast seistakse tagajärgedega silmitsi. Kui vanemad sellises olukorras mõistlikult käituvad, võib sellest ühest juhtumist saada kasulik õppetund, mis hoiab ära mõnegi veel suurema lolluse edaspidises elus.
Soovitused siin äärmusest äärmuseni – ühe arvates on vajalikud ülikarmid karistused ja noorsooametnikuga vestlus, teise meelest on see laps emaarmastusest ja kallistustest ilma jäetud.
Tegelikult ongi ju nii, et selles vanuses laps võib vahel käituda natuke süüdimatult. Hetkeemotsioon – hirmsasti tahaks sõbrannadega shopata, aga raha pole niipalju kui tahaks, sinna juurde teadmine et teise lapse toas on raha – ja võetaksegi mõtlematult. Pärast on häbi ja piinlik ja üritatakse valedega kinni mätsida.
Kui see on ühekordne selline tegu, siis tegelikult on vaja aidata lapsel sellest jamast välja tulla. Võetud raha maksab muidugi tagasi – oma taskurahast, kasvõi jupphaaval. Teine asi, mille ta peaks selgeks saama – valetamine on alati halvem kui oma lolli teo aus ülestunnistamine. Siin tuleb just jälgida, et karistused poleks aususe korral ülearu karmid, et lapsele kinnistuks teadmine, et oma vanemad isegi on võimelised mingil moel mõistma seda, et vahel tehakse lollusi – kui neile ainult kõik ausalt ära rääkida.Viimase käo arvamus, et 13-aastane ei tohiks üksi kaubanduskeskusesse minnagi, on muidugi jabur. Paljudele lastele (nt ka minu lapsele, kes on noorem kui 13) jäävad kaubanduskeskused koolist kojutulles tee peale – selle asemel, et keelata sinna sisseastumist, tuleb ikka õpetada rahaga mõistlikku ümberkäimist. Samas on vaja mingil moel mõistmist, et vahel on isegi hea, kui tehakse lollus ära (nt kulutatakse kuu taskuraha ühe päevaga) ja pärast seistakse tagajärgedega silmitsi. Kui vanemad sellises olukorras mõistlikult käituvad, võib sellest ühest juhtumist saada kasulik õppetund, mis hoiab ära mõnegi veel suurema lolluse edaspidises elus.
Ei ole mingit keeldu sisse astuda kaubanduskeskustesse, meie kodu lähedal neid lihtsalt ei asu, kohalikes väikepoodides käib laps ikka, aga linna šoppama sõidud pole tal tõesti veel kombeks sõpradega. Näen selles ainult positiivset, küll jõuab.
Tegemist on vargusega, vahet pole kelle tagant ja miks. Mina väänaks koduaresti, arvutikeelu, külalistekeelu või midagi muud mis kombeks ja mõjub. Loomulikult tuleb ka raha tagasi maksta. Minu sõbranna laps sai pereliikmelt varastamise eest triibulised ja rohkem pole teinud. Ei ole nii, et laps varastab ja siis vanem tunneb end süüdi ja loob veel eritingimusi. Kõigepealt karistus paika ja siis ääri-veeri vaja uurida, et miks nii läks, vajadusel kaasata nõustaja.
Mina lepiks kokku ühe politseinikuga, kes selgitaks miks on halb varastada ja mida see endaga kaasa toob. Et isegi oma pere tagant ei tohi varastada. Minu sugulasel oli ka see komme selles vanuses ja kuna meil on tuttav politseinik, siis palusimegi teda ja ta tuli päris politsei autoga ja vormi riietuses koju ja siis seletas kogu pere juuresolekul tüdrukule ja enam pole seda kordunud. Aga mina paneks ka kindlasti tagasi maksma ja veidi suurema summa kui varastas. Sünnipäeva ära ei jätaks aga kesisemalt vist teeks küll
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
