Teema: Kuidas kassipojaga sõbraks saada?

Ei oska vastata. Kardan, et ei saagi midagi muuta. Kui on metsik kass, kes inimestega harjunud pole, siis see võib ajaga muutuda, aga kui on selline omapäi kõndija, siis ma küll ei tea, et selles suhtes midagi ette saaks võtta. Ise olen valinud kassipoja iseloomu järgi. No et oleks sõbralik ja sotsiaalne.

Just, valimine on tähtis. Kassipoeg peab iga ihurakuga kohe välja näitama, et tahab üle kõige sinu kassiks saada.
Olen ise selle vea teinud, et püüdsin nurgas kössitavalt õnnetusehunnikut sotsialiseerida. Ei õnnestunud.

See vägisi sülle võtmine vaevalt kassile meeldib. Kui kass tahab, tuleb ise. Minu kass jookseb kohe minema kui sülle võtta. Samas õhtul tuleb ise sõtkuma, viskab lausa selili kui silitama hakkad.

Meie kass on juba viie kuune ja alles nüüd hakkab natuke ka sülle tulema. Hommikuti tuleb, kui kuuleb kella tirinat. Saime ka kui ta oli saamas kolme kuuseks ja ta ei tahtnud mingit süllevõtmist. Anna talle aega.

Mäng ja söök. Krõbinad eest ära mingiks perioodiks ja annad näpu vahelt, ise kiidad ja silitad. Samamoodi konserviga, las limpsib, sina kiidad ja sügad kõrva tagant. Piisab ka rääkimisest, sest ega nad söömise ajal suurt pai ei taha. Siis mängid. Veeretad palli, viskad hiirt, näitad lasertäppi. Ja räägid. Rääkida tuleb eriti palju, suhelda. Kõlab veidi totakalt, aga töötab! Loom harjub sinuga suhtlema, kui sa ise temaga suhtled, õpetad ta suhtlema.

#2957004:

Ta ei ole metsik, üldse ei karda kedagi. Tundub lihtsalt, et temaga pole tegeletud. Pai teha laseb meeleldi, aga ise ei küsi kunagi. Sööb ka siis, kui konkreetselt ise ta toidukausi juurde viin. Häda teeb siis, kui ta ise liivakasti panen. Suhteliselt apaatne loom, ainult magab, vähesel määral mängib.

Nii väike kass ei tulegi ise pai küsima. Sa peadki teda ise paitama ja õpetama.
Magavad kassipojad palju.

Kassidel on samuti iseloom. Mul samagusune kass juba 18 aastat, paar korda laseb hambad ristis paitada ja siis sisiseb ja äsab käpaga. Lähedust nüüdseks mingil määral juba tahab, aga see ei tähenda paitamist, lihtsalt hoiab lähedusse. Seda loomulikult siis, kui ta ise parajasti soovib. Tean kust perest pärit (ei ole metsast) ja minu käes mõnekuusest saati.

#2956922:

Kass 3-kuune. Mingit lähedust, tähelepanu, kontakti ega hellust ei otsi. Sülle võttes jonnib ja põgeneb kohe. On nagu täiesti võõras ja kauge, lihtsalt elab ja on. Mingit huvi mu vastu ei tunne.

See kassike on äkki haige?
Siin üks kahekuune “pätt”:

Ja kodus pole kohta, kus ta poleks nuhkinud, käinud või uudistanud.
Ok, magab muidugi tihti nagu titt ikka, aga ringi jookseb samuti ja tihti tuleb ise inimesi kiusama või kaissu magama.
Liigutad valel ajal varvast ja seal on 20 nõela + rida hambaid sekundiga sees.

.

No kui kass on nii apaatne, et ei oska ise söögikausi juurdegi minna, siis tal ehk on midagi viga. Kui osa inimesi on totuvõitu, eks siis sama asi võib ka loomaga juhtuda.

Meie kass on juba 8-aastane ja ta on kogu elu meie kass olnud. Aga siiamaani ta ilmselgelt lihtsalt talub kannatlikult inimeste veidrat kommet teda nunnutada ja sülle võtta.

Juba väikesest peale on ta olnud üsna omaettehoidev.
Mitte metsik, ei. Ikka sõbralik on, käib järel ja mängib, mõnikord isegi “jutustab” ja silmnähtavalt tunneb pereliikmed ära. Isegi magab öösiti voodijalutsis.

Aga sülle ta ei tule ja kui sülle võtta, siis tõmbub kangeks ja kannatab sõna otseses mõttes. Esimesed 3-4 aastat lausa rabeles sülest minema, nüüd lihtsalt on ääretult apaatne ja talub seda sületamist/silitamist ilmse vastikustundega. Aga no mis teha – kui inimene tahab nii hirmsasti kassi sülle võtta, siis tuleb leppida.

Pai teha õnnestub talle ainult siis, kui on söögi andmise aeg. Siis ta lubab armulikult ennast silitada ja on üldse väga sõbralik.
Aga muul ajal on ta täpselt nii kaugel, et käsi ei ulatu puudutama. Mõnikord tuleb ja teeb ise endale pai st. silitab küljega mööda inimese jalasäärt. Kui siis käsi tema poole sirutada, siis astub jälle paar sammu eemale ja vaatab hukkamõistva ilmega.
Kui hommikusöök kipub hiljaks jääma, siis isegi muutub nii lahkeks, et paneb külma nina vastu magava inimese põske ja nurrub otse kõrva sisse. Kui inimene selle peale silmad lahti teeb ja oma lemmiku tähelepanuavalduse peale ilmselgelt härdub ja rõõmustab ning plaanib alustada ühe pikema paikursusega, laseb kass muidugi kohe jalga.

Võõraid ta üldiselt ei armasta. Kui keegi külla tuleb, siis peidab ennast kohe tahatuppa voodi alla ja jääb sinna, kuni võõrad on lahkunud.
Lapsi (võõraid) ei armasta üleüldse. Kui mõned võõrad lapsed talle tahatuppa järele lähevad ja püüavad voodi alt välja meelitada, siis ta susiseb päris ärhvardavalt ja kui rahule ei jäeta, siis äsab käpaga ka.

Minu teada ei ole talle mitte keegi mitte kunagi liiga teinud ja tal ei tohiks olla mingit põhjust inimpelguseks või puudutuste vältimiseks. Me pigem oleme alati teda nunnutanud, sest kõik tahavad tema tähelepanu hirmsasti saada (tema seda muidugi jagada ei taha).
Nii et asi peab olema puhtalt iseloomus.
Lihtsalt on selline kass.

#2957283:

Kass sai enne meile tulekut kõik vaktsiinid ja ussirohud. Olen ise praegu pikalt kodune ja üksi pole ta veel olnud. Nüüd on öösel hakanud ise kastil käima, varem hoidis häda kinni. Söögikausi juurde peab teda ikka ise viima, ta justkui ei taipa, et peaks sööma ka aeg-ajalt.

Kui sa ise kodus oled, siis ilmselt pelgabki uudistada ja otsida. Ma viisin ikka toidu- ja veekausi harjumisperioodil pigem kassi peidukohale lähemale, mitte vastupidi. Oli ilusti söönud, isegi kui ma ei märganud tema söömas käimist.

mitte ainult kassid pole erinevad, vaid ka inimesed on “kassiasjades” erinevad. Nt mina olen täielik “kassilausuja”, ma saan aru kassi käitumisest, mul on nendega connection ma saan aru, miks kass käitub nii nagu ta käitub ja mismoodi temaga suhelda.
Aga paljud inimesed ei saa, vastav “kanal” puudub lihtsalt 🙂