Teema: Kuidas kasvatada ekstreemselt hajameelset last?

suve lõpus sündinud laps?

Mul ka hajameelne laps teises klassis.
Koti pakime õhtul koos. Nüüd ta enam-vähem oskab juba päevikus näpuga järge ajada ja õiged asjad kotti panna. Aga näiteks pinal ununeb alailma lauale, sest seda pole päevikus kirjas. Või ununeb see päevik ise kotti panna.
Kõigil asjadel on nimi peal. Kõigil. Ka igal pliiatsil. Ta küll kaotab neid sellegipoolest, aga siis on mingigi lootus, et keegi kunagi need üles leiab.
Kotte on võimalikult vähe. Kehalise asjade koti paneme koolikotti ja koolikott on ka bussipeatuses ja bussis kas seljas või süles, kindlasti mitte pingil ega kõrvalistmel.
Võti on keti otsas ja keti teine ots on kinnitatud koolikoti või pükste rihma-aasa külge. Telefon ja rahakott on kaelas või koolikotis.
Koolivorm on ka meil kohustuslik. Kuna koolis on soe, siis kampsunit ega vesti ma talle kaasa ei annagi, läheb ainult polosärgiga. Selle seljast kaotamist paneks ta vast ikka tähele. Jahedamate ilmadega käib jope alla fliis, aga see fliis on jope külge kinnitatud – nagu lisavooder. Käib selga ja seljast ära koos jopega, nii et kuhugi ununeda ei saa. Eraldi salli asemel kandis vähemalt eelmisel talvel veel tuukrimütsi. Eks näis, kas ta sel talvel ka sellega nõus on. Kindad on paraku kulumaterjal. Põhimõtteliselt annaks need vist ka kuidagi jope külge kinnitada.
Mõte on see, et tal oleks võimalikult vähe eraldi asju, mida kaotada saaks. Kõik oleks kas millegi küljes kinni või nii elementaarne, et ta märkaks ka ise selle puudumist. Vähehaaval on asjad siiski pisut paremaks läinud, vähemalt meil.

Minu arust pole tegu hajameelsuse vaid lihtsalt lohakusega. Laps lihtsalt ei viitsi vaadata, kas ja kus tema asjad on. Teie õpetused laseb kõrvast sisse ja teisest välja. Kui lahendus on teie poolt alati uue asja asemele ostmine, siis laps ei õpigi korralikum olema. Mina vot ei ostaks asemele. Kaotab siis jääbki ilma ja ongi õppetunniks või otsib ise üles, tuletab meelde kuhu jättis ja toob ise sealt ära ka. Uut ei ostaks kindlasti. Kui kaotab isegi koolivormi ära, mis tal koolis seljas peaks olema siis… seda ei oska küll kommenteerida kuidas see võimalik on.

mina olin ise täpselt selline laps, aga mingit ath-d mul ei olnud ega ei ole. ka sündinud varakevadel. suuremana enam asju ei kaotanud ega maha ei unustanud, see oli pigem algklassides probleem.

#3545603:

Mul ka hajameelne laps teises klassis.

Koti pakime õhtul koos. Nüüd ta enam-vähem oskab juba päevikus näpuga järge ajada ja õiged asjad kotti panna. Aga näiteks pinal ununeb alailma lauale, sest seda pole päevikus kirjas. Või ununeb see päevik ise kotti panna.

Kõigil asjadel on nimi peal. Kõigil. Ka igal pliiatsil. Ta küll kaotab neid sellegipoolest, aga siis on mingigi lootus, et keegi kunagi need üles leiab.

Kotte on võimalikult vähe. Kehalise asjade koti paneme koolikotti ja koolikott on ka bussipeatuses ja bussis kas seljas või süles, kindlasti mitte pingil ega kõrvalistmel.

Võti on keti otsas ja keti teine ots on kinnitatud koolikoti või pükste rihma-aasa külge. Telefon ja rahakott on kaelas või koolikotis.

Koolivorm on ka meil kohustuslik. Kuna koolis on soe, siis kampsunit ega vesti ma talle kaasa ei annagi, läheb ainult polosärgiga. Selle seljast kaotamist paneks ta vast ikka tähele. Jahedamate ilmadega käib jope alla fliis, aga see fliis on jope külge kinnitatud – nagu lisavooder. Käib selga ja seljast ära koos jopega, nii et kuhugi ununeda ei saa. Eraldi salli asemel kandis vähemalt eelmisel talvel veel tuukrimütsi. Eks näis, kas ta sel talvel ka sellega nõus on. Kindad on paraku kulumaterjal. Põhimõtteliselt annaks need vist ka kuidagi jope külge kinnitada.

Mõte on see, et tal oleks võimalikult vähe eraldi asju, mida kaotada saaks. Kõik oleks kas millegi küljes kinni või nii elementaarne, et ta märkaks ka ise selle puudumist. Vähehaaval on asjad siiski pisut paremaks läinud, vähemalt meil.

polosärgi saab väga edukalt kaotada ja ei pane tähelegi. Kehka tunnis, eriti kui on viimane tund. Nimi sisse, saab vähemalt oma polosärgi kätte.

Ma ei oska nõu anda, sest oma kolm last on veel liiga noored aga oskan rääkida oma kogemusest. Mina olin lapsepõlves ja tegelikult olen praegugi (26a) täielik udupea. Ma unustasin-kaotasin kõike, mis võimalik. Ükskõik kui hoolas ma olla ei proovinud, ikka hoidsid ema-isa pidevalt peast kinni. Nüüd hoiab abikaasa. Ei muutnud asjaolu see, et kadunud asjade väärtus võeti taskurahast maha, päevad läbi asju otsisin, üldse enam midagi ei saanud, oma kogutud raha eest ostsin jne…
Praegugi, asjade väärtust teades, kaovad mul võtmed, telefonid, rahakotid… Abikaasa ikka naljatab, et imestab, et ma ühtegi meie lastest kuhugi maha pole jätnud…
Ükskõik mis te vanematena teha otsustate, toetage ka last, sest ta teab ja tunneb kui suurt frustratsiooni teile tekitab.

Kui on tegu ikka ekstreemse hajameelsusega, siis tasub uurida… äkki ei ole lihtsalt isikuomadus.

Mina olin selline laps. Olin väga oma mõtetes. Unistasin, mõtlesin lugusid välja. Minu tähelepanu ei hajunud niivõrd teistega suheldes (seda muidugi ka), kuivõrd oma mõtted läksid rändama. Täiesti tavaline oli, et läksin poolteist km kooli ja mäletasin koduvärava sulgemist. Järgmine hetk sikutasin koolimaja ust lahti – aga kuidas ma sinna jõudsin, ei tea. Klassis tunnis jäin vaatama koolimaja akna taga tuules kiikuvat kaske ja vajusin kuhugi oma sisemaailma.
Minule vanemad tagusid pähe, et sa oled hajameelne, mõtle kõik asjad mitu korda üle! Jäigi harjumuseks mõelda, kas see on võetud, kas too on tehtud?
Kui nüüd tagantjärele mõelda, siis ma ei unustanud palju asju kuhugi maha. Meenub üks dresside kott, mis jäi bussi, ja vihmavari raamatukokku. Väiksemaid asju ma ei mäleta, kui palju unustasin mingeid viltpliiatseid või kustukumme kuhugi. Ega ma ka põhikooli osas ei käinud eriti kusagil väljapool trajektoori kool-kodu. Ringides, huvikoolides ei käinud.
Täiskasvanuna olin veel kaua aega veendunud, et olen tohutult hajameelne inimene. Alles nüüd olen hakanud aru saama, et vist siiski mitte. Näiteks oli mu elus periood, kui töötasin kesklinnas. Osa päevi käisin tööle autoga, mille jätsin kesklinna serva tasuta parklasse. Osa päevi käisin bussiga. Ma olin kindel, et tuleb päev, kui ma olen seal parklas ja otsin taga autot, mis on turvaliselt kodus, sest sel päeval tulin bussiga. Või vastupidi, sõidan bussiga koju ja unustan auto parklasse. Aga seda päeva ei tulnud nende kahe aasta sees, mis ma seal töötasin. Või teine asi, kui kolisin, ootasin sisimas, millal ma sõidan hajameelselt vana kodu poole. Ei tulnud ka seda päeva. Nii üks kahest, või ka mõlemad: ma kasvasin hajameelsusest välja, või siis ma ei olnudki nii väga hajameelne ja vanemad tegid oma “diagnoosiga” mulle lapsena natuke liiga.
Ma usun küll, et lapsel see praegune hajameelsus suuremaks saades väheneb. Enamus lapsi on minu meelest pea laiali otsas.

Lisan ka oma lapse kohta. Ta on juba suur, gümnasist. Kui palun tal midagi teha, mitut asja, loetlen näiteks: vii oma mustad riided mustapesukasti, ma tahan pesumasina tööle panna. Siis pane nõudepesumasin tühjaks ja siis mine too kuurist puid. Siis ta ütleb alati: ära ütle mulle korraga, mida ma pean tegema. Mulle ei jää meelde mitu asja. Ütle ükshaaval, järgmine siis, kui eelmine ülesanne on tehtud.
Eks ta on kaotanud ka asju. Kui ta ujumistrennis käis, siis ta unustas üle korra oma ujumispüksid ujulasse. Enamasti saime need kätte. Meenub üks õhuke jope, mis jäi bussi ja jäigi kadunuks. Kahju oli, sest seda jopet ta sai kanda vist kaks nädalat.
Aga ma ikka loodan, et ajaga see asi paraneb.

Mul kõikide lapse asjade külge pandud minu telef,nr. Võtmepaela külge, telefoni peale, kottide sisse. Võtmed kaotas ära poolel teel koju. Poleks osanud kusagilt otsida, aga üks inimene leidis ja kuna oli nr. sees, sai kohe helistada. Poleks nr, olnud oleks pannud kuhugi peale ja võimalus, et ma need leian, on väga väike.
Soovitus siis, pange laste asjadele igale poole telef.nr. peale.

Elan ise mälutehnikate najal ja lapsed ka omandavad neid silmanähtavalt. Kujutan ette, et lihtsalt unustajat last võiks need ka aidata.
Püüan sildistamist vältida, mis on ilmselt lihtsam, kuna olen ise hullem kui lapsed (vanemal on hinnanguna ATH ilma aktiivsushäireta, diagnoosi järele pole vajadust näinud; teine on samasugune, aga pole psühholoogi juures käinud), samuti on toimetulek pmst sama mis ilma tähelepanuhäireta, lihtsalt kui tavaajuga inimene teeb asju automaatselt, siis meie peame tahtlikult asju meelde jätma.
Näiteks on lastele sisse harjutatud see, et enne kuhugi minema või kuskilt tulema hakkamist peatuvad – “stopp! nüüd mõtle!” – ja tuletavad meelde, mis neil pidi kaasas olema, mis enne kodust lahkumist üle tuleb vaadata jms. St meeles peab pidama ainult seda, et nüüd peab tähele panema, mitte kõike korraga.
Loendamine/nummerdamine aitab hästi – ei jäta mitte meelde, et pean tegema seda-seda-ja-seda, vaid et pean tegema kolme asja, ja siis alles, mis need kolm asja olid. Ka kirjalikud nimekirjad, muuhulgas selleks, et ülesanded ei jääks pooleli, kui miski muu vahele tahab tulla. Aga see pole enam asjade unustamise teema.
Ja muidugi segajate vähendamine, sh kui trennikotis on viis asja, siis seal ongi viis asja ja mitte mingit muud pudi-padi.

(eelmise vastuse kustutasin, sest läks asjade unustamisest liiga mööda)

Üks asjakohane artikkel ka.

Mina olin ka selline laps, täiskasvanueas ajasin oma ATH diagnoosi taga ja sain kätte ka (ning abi, nii ravimite kui ka teraapia näol).

Märkad õigesti, et ATHst tingitud puudused tekitavad komplekse. Haara härjal sarvist juba nüüd!

Kui inglise keelt oskad, siis praktilise lähenemise ja kasutoova mõttemalli leiad siit:
https://m.youtube.com/channel/UC-nPM1_kSZf91ZGkcgy_95Q

Loomulikult me ei saa siin last diagnoosida, seetõttu lisan, et kindlasti on nendest videotest kasu ka siis, kui tal on vaid lihtsalt mõned jooned.

Eespool olev soovitus – kotte võimalikult vähe – on väga hea ja naelapea pihta.

Minu laps nii hajameelne ei ole kui ma ise (tema kaotab kindaid, kustukaid jms väikest, mida on meil kodus mitu tk varuks alati). Aga endal on küll nii, et kui vihmavari, kinkekott, sall vmt on käe otsas, siis suure tõenäosusega olen sellest ilma (olen sünnipäevale minnes kinkekotid rongipeatusesse pingile unustanud). Abiks on võimalikult suur seljakott ja kõik vähegi võimalik sinna sisse mahutada. Ja miks mitte asju ostes arvestada, et see seljakotti ära mahuks. Kui on seljas juba nt pillikott, siis teised asjad ülekõhukotti panna.

Hajameelsust välja juurida on väga raske, sellega tuleb lihtsalt elama õppida ja elu veidi ümber sättida. Mul on märkmed ja meeldetuletused igal pool, et asjad tehtud saaks.

#3546539:

#3545720:

Sel õppeaastal on ta unustanud/kaotanud: 2x dressika, teksapüksid, 2x trennitossud, 2x kehalise särgi, telefoni ja pinali. Lisaks pliiatseid, kustukaid, veepudeleid jms., nende üle ei pea arvetki.

Oeh ???? seda kõike 3 nädalaga? Ja ma arvasin, et minu laps oli hajameelne, aga nii lühikese ajaga ta nii palju kaotada ei suutnud. Üks nipp, mida meie kasutasime, et kodu välisuksel oli paber, millel kirjas, mida laps peab enne väljaminekut üle kontrollima. Iga kord, kui minema hakkas jäi see silma ja kontrollis üle, et vajalikud asjad kaasas. Pisut tekitas see harjumust ka koolis oma asjad üle kontrollida.

Jah, minu jaoks on seda ka veidi palju, varasematel aastatel ta nii palju asju ei unustanud. Põhjus võib olla ka selles, et ta vahetas trenni ja uues trennis on esialgu palju määramatust (toimub erinevates kohtades, mõnikord õues, mõnikord sees), seega on infot veidi liiga palju ja asjad lihtsalt ununevad. Õnneks oleme ka enamasti asjad kätte saanud – kadunud on hetkel vaid dressikas, särk ja pinal ning mingi võimalus on, et need ka veel ilmuvad koolis kusagilt välja.

#3545618:

Viitab aktiivsus- ja tähelepanuhäirele justkui. St ta ei suuda mitut asja korraga teha, ta ajusse nagu ei mahu mitu tegevust korraga. Nt minu tüdruk, nägin ise pealt, KUIDAS ta unustab: tulevad klassikaaslastega staadionilt, seletab elavalt nendega juttu, vehib kätega, teised kõik võtavad oma dressipluusid, mis aia küljes reas ripuvad (tunni alguses pandi sinna, ilm soe). Tema ei võta lihtsalt, on elavas jutuhoos klassikaaslasega, kes paistab samamoodi aktiivselt jutustavalt. Kuid klassikaaslane võtab samal ajal ka dressika, nagu automaatselt. Minu laps mitte. St ta on jutustamises niiii sees, et dressikas ei tule meelde isegi siis, kui teised nina all enda omad võtavad. Ja nõnda paljude asjadega… just teiste inimestega koos on raske asjadele-esemetele keskenduda, sest kogu tähelepanu läheb inimestele.

Kas kõlab sarnaselt? Kas vajab pidevaid meeldetuletusi? Kas oskab iseseisvalt nt koristamisel süsteemi luua? Kas on elava fantaasiaga laps? Tundliku loomuga?

Meil nii on ja ATH diagnoos on praktiliselt kindel juba. Täpsemad uuringud veel tulemas…

Meil kolmas klass.

Kõik sellised ei ole veel ATH-d. Terve ülikool on selliseid hajameelseid täis. Funktsioneerime täiesti normaalsel määral. Kaasaarvatud mina, kes ma olen täiskasvanu. Jah, ka minul on jutuhoos võimatu kõike meenutada. Näiteks olen õppinud, et kui külalised juba kohal, siis peab mul kõik toit ahjust juba välja olema võetud, sest jutuhoos söögi tegemine ei lõppe hästi. See võtab aega, enne kui õpid mingid kindlad meetodid selgeks. Näiteks kui miski mulle tegemata tööd meenutab, pean kohe eelmise tegevuse käest viskama ja meenunud asja ära tegema, sest pooleli jäänud asi meenub kergemini kui see tegevus, mis vaid vahel meelde vilksatab. Minul ei ole võimalik, et räägin meelde tulnud asja alles siis, kui eelmine tegevus lõpetatud, sest selleks ajaks on teema mu ajust justkui pühitud ja meelest minemine võib toimuda sekundi jooksul. A la wc- s istudes tuleb miski tähtis asi meelde, uksest väljudes on aga plaksust see juba meelest läinud, sest mõtted jõuavad juba kümnele muule teemale minna. Mul on iga päev hetki, mil mu ajus puudub igasugune teadlikkus, näiteks mida mu käed võtmekimbuga tegid. Hea on kui alateadlikud reaktsioonid sisse treenitakse. Näiteks nüüd täiskasvanuna treenisin teadlikult ühte alateadlikku liigutust ja selle kinnistumine võttis pool aastat. Aastatega see asjade maha jätmine väheneb, kui kogu aeg treenida ( lihtsalt mõtled sellest palju, kui tegemata jäi, lähed ja teed uuesti jne). Näiteks treenid, et jalad enne kusagile liikuma ei hakka, kui lülitad end teistest tegevustest välja ja mõtled, mis sul kaasa on vaja võtta. Võimalikult palju lased lapsel endal järel käia ja otsida asju, sest miskipärast eluliselt üliolulisdd asjad kinnistuvad kergemini, näiteks pimesi sõiduteele ma ei astu. Märkmiku pidamine on hajameelsel oluline harjumus. Ja siis eraldi treenimine, et alati seda märkmikku ka vaatad.

Mina olin kooliajal see hajameelne laps. Lisaks asjade unustamisele, unustasin ka kontrolltöödes. Nt matemaatikas mõne numbri kirjutada. Ja siis õpetajad ütlesid, et hooletusviga või lohakusviga. Asi ununes koju – lohakas. Muidu olin korralik ja jubedalt tahtsin saada viisi ning kiituskirja. Aga kõigist neist hooletus- ja lohakusvigadest piisas, et igal aastal oli ikka mõni 4 tunnistusel ja ei saanud. Ise tundsin end nii halvasti selle pärast, et lohakas olen. Kuigi ma tõesti proovisin mitte olla. Asjade kaotamisest ei räägigi.. õnneks vanemad olid mõistvad ja ei teinud etteheiteid. Aga loodan, et õpetajad on praegusel ajal normaalsemad.

Mis aitab? Võtmed koti/pükste külge kinni. Kui kaks kotti, siis need võiks olla kinnitatavad üksteise külge. Asjadel kotis/pinalis kindel koht. Garderoobis alati sama koht asjadel. Pigem soem jope, kui pusa ja jope. Mida vähem asju, seda vähem on, mida kaotada. Ja mõistev suhtumine, kui midagi kaduma läheb. Sest mida rohkem laps selle pärast pinges on, seda rohkem kaob.

Endal mul siiani esineb hajameelsust rohkem, kui stressis olen. Nt panen auto suunatule asemel klaasipuhastajad tööle. Hambaharjale šampooni hambapasta asemel. Lähen kodupükstes tööle. Unustan telefoni kontorisse, võtmed autosse.. ei ole nii, et ei teki vajadust üle kontrollida. Koguaeg kontrollid üle kõike. Aga siis vahepeal läheb meelest ära mõnda asja kotrollida. kõik need asjad ei juhtu samal päeval ja mõni päev ei juhtu midagi. Aga samal nädalal võib küll olla. Lohakas noh 🙁