Teema: Kuidas kasvatada ekstreemselt hajameelset last?

#3546936:

#3545618:

Viitab aktiivsus- ja tähelepanuhäirele justkui. St ta ei suuda mitut asja korraga teha, ta ajusse nagu ei mahu mitu tegevust korraga. Nt minu tüdruk, nägin ise pealt, KUIDAS ta unustab: tulevad klassikaaslastega staadionilt, seletab elavalt nendega juttu, vehib kätega, teised kõik võtavad oma dressipluusid, mis aia küljes reas ripuvad (tunni alguses pandi sinna, ilm soe). Tema ei võta lihtsalt, on elavas jutuhoos klassikaaslasega, kes paistab samamoodi aktiivselt jutustavalt. Kuid klassikaaslane võtab samal ajal ka dressika, nagu automaatselt. Minu laps mitte. St ta on jutustamises niiii sees, et dressikas ei tule meelde isegi siis, kui teised nina all enda omad võtavad. Ja nõnda paljude asjadega… just teiste inimestega koos on raske asjadele-esemetele keskenduda, sest kogu tähelepanu läheb inimestele.

Kas kõlab sarnaselt? Kas vajab pidevaid meeldetuletusi? Kas oskab iseseisvalt nt koristamisel süsteemi luua? Kas on elava fantaasiaga laps? Tundliku loomuga?

Meil nii on ja ATH diagnoos on praktiliselt kindel juba. Täpsemad uuringud veel tulemas…

Meil kolmas klass.

Kõik sellised ei ole veel ATH-d. Terve ülikool on selliseid hajameelseid täis. Funktsioneerime täiesti normaalsel määral. Kaasaarvatud mina, kes ma olen täiskasvanu. Jah, ka minul on jutuhoos võimatu kõike meenutada. Näiteks olen õppinud, et kui külalised juba kohal, siis peab mul kõik toit ahjust juba välja olema võetud, sest jutuhoos söögi tegemine ei lõppe hästi. See võtab aega, enne kui õpid mingid kindlad meetodid selgeks. Näiteks kui miski mulle tegemata tööd meenutab, pean kohe eelmise tegevuse käest viskama ja meenunud asja ära tegema, sest pooleli jäänud asi meenub kergemini kui see tegevus, mis vaid vahel meelde vilksatab. Minul ei ole võimalik, et räägin meelde tulnud asja alles siis, kui eelmine tegevus lõpetatud, sest selleks ajaks on teema mu ajust justkui pühitud ja meelest minemine võib toimuda sekundi jooksul. A la wc- s istudes tuleb miski tähtis asi meelde, uksest väljudes on aga plaksust see juba meelest läinud, sest mõtted jõuavad juba kümnele muule teemale minna. Mul on iga päev hetki, mil mu ajus puudub igasugune teadlikkus, näiteks mida mu käed võtmekimbuga tegid. Hea on kui alateadlikud reaktsioonid sisse treenitakse. Näiteks nüüd täiskasvanuna treenisin teadlikult ühte alateadlikku liigutust ja selle kinnistumine võttis pool aastat. Aastatega see asjade maha jätmine väheneb, kui kogu aeg treenida ( lihtsalt mõtled sellest palju, kui tegemata jäi, lähed ja teed uuesti jne). Näiteks treenid, et jalad enne kusagile liikuma ei hakka, kui lülitad end teistest tegevustest välja ja mõtled, mis sul kaasa on vaja võtta. Võimalikult palju lased lapsel endal järel käia ja otsida asju, sest miskipärast eluliselt üliolulisdd asjad kinnistuvad kergemini, näiteks pimesi sõiduteele ma ei astu. Märkmiku pidamine on hajameelsel oluline harjumus. Ja siis eraldi treenimine, et alati seda märkmikku ka vaatad.

Kas teises lauses peitub sinu meelest vastuolu? ATH diagnoos ei välista mingilgi määral ülikooli minekut. Anekdoodid hajameelsetest professoritest on elust enesest ning neil ongi diagnoosimata ATH.

#3548229:

Lõpeta need ATH ja muud diagnoosid. Selleks on PK teine rubriik Erivajadustega laps, siin käivad tavalaste vanemad.

Mis asi ATH sinu meelest on? Kas nad ei ole tavalapsed? Sellisel juhul… mis või kes nad on?

#3548548:

Mine palun oma ATH-ga erivajadustega laste rubriiki. ATH on siiski med diagnoos. Teemaalgatajat ei saa kuidagi aidata meditsiin.

Mida stigmat 🙂 Mis seal vahet on, kuidas seda nimetada? Diagnoos ei ravi nagunii kedagi.

Lisaks pole ma päris nõus, et sellest kasvab välja. Lihtsalt õpib ära toimetulekumehhanismid (kui õpib). Iga hajameelne laps ei peaks aga ise ses osas jalgratast leiutama, kui on olemas oskuste õpe jms. Mõistmist ja aega on vaja, sest laps võib olla korraga väga püüdlik ja samas ikka pidevalt unustada.

Diagnoosi paneb siiski arst, aga mitte Perekooli kägu. Enamus lapsi kasvab välja oma lapsepõlve veidrustest, millega vanemad olid oi, oi kui hädas. ATH on meditsiiniline termin ja ei kuulu tõesti tava lastele külge kleepimiseks. Paljud haigused ei ole ravitavad, aga siiski on meditsiiniliste terminitega ja nendega ei tasuks sul siin uhkustada ja sildistada. Las sellised asjad jäävad ikka meditsiini pärusmaaks. Erivajadustega laste foorumis ilmselt vahetavad vanemad kogemusi ka ATH ja teiste probleemide kohta.Kui su lapsel mingi häire siis palun mine sinna ja jaga oma ainulaadseid kogemusi.

Olles ise selliseid probleeme läbi elanud ja nendega ka arsti juures käinud, julgen väita et kindlasti vähemalt pooled nendest, kes siin oma kogemusi jaganud on, saaksid diagnoosi kätte küll.

Kas Te erivajadustega laste foorumisse ei sooviks kolida oma meditsiiniliste diagnoosidega.
Rubriik ju Teil täitsa olemas, siin siiski kurdavad tavalaste vanemad oma laste veidruste üle. Kui lapsega vaja arstile pöörduda, ju ikka iga vanem saab sellest ise aru. Tõesti häiriv on, et iga lapse veidrus on mõõdetav meditsiinilise daiagnoosiga ja mida paneb siin perekooli kägu. Minu lapse sai diagnoosi, mine sina ka saad ka.
Mitu korda peab laps kustukummi koolis kaotama või nutiseadmetega mängides trennikoti bussi unustama, et diagnoos käes? Vanema arusaadavalt muidugi ahastuses, jälle kallid trenni riided kadunud. Kujutan ette, et bussipargi leiunurk täis unustatud esemeid, no meil ühiskonnas iga teine bussisõitja on diagnoosiga. ATH. Ehk on neid unustamise diagnoose rohkemgi.
Selle haiguse nimi on nutiseade.

#3549693:

Mina olin kooliajal selline laps, kes tegi koolitükid ilma täiskasvanu abita ära (ise võtsin vihikud raamatud ette, ise vaikselt tegin) ja sain tavaliselt viied veel ka. Selles mõttes hästi mugav laps. Aga teisalt, ma kaldusin (eriti algklassides) olema hajameelne:

– kooli nii 2-5 min hilinema, sest ma ei suutnud hommikul hästi aega planeerida, alguses aega nagu oli, aga mingi ununes viimasele minutile ja siis ma “ärkasin”, et “oi – jah!”, mille tulemusena jäi kodust väljaminek veidi liiga hiljaks. Sageli tegin selle küll tagasi kooliteel joostes/koolis trepist kiiresti üles lidudes, aga mõni päev ei õnnestunud jooksmisega tasa taha ja siis tulidki need 2-5 min hilinemised.

– asju koju unustama. Algklassi klassijuhataja vangutas alalõpmata pead: “Jälle!” ja vähemalt üks kord ütles: “Ime, et sina, …, ennast koju ei unusta!”

– asju (pliiatsid, võtmed, riideesemed) kooli, peatusesse, ühistransporti või mujale kaotama. Tihti tuli koos emaga meenutada: “No kuhu sa selle siis jätta võisid?”, kooli minna või/ja emal kooli helistada ja minu õpetajaid (lauatelefoniga) taga ajada (“Öelge palun, kas õpetaja x on veel majas või juba koju läinud? Ah koju läinud. Kahju. Kas te saaksite talle jätta teate, üks tema õpilane kaotas…”).

Kusjuures, ma ise elasin neid unustamisi kaotamisi alati üle. Esiteks, ma kaldusin olema kiindunud oma asjadesse, ma ei tahtnud neist ilma jääda. Kui asi õnnestus leida, olin väga õnnelik. Teiseks, ma olin ikkagi viieline õpilane ja võimalik hoolsushinde alandamine või märkuste saamine ei olnud mulle just lausa maailmalõpp, aga mittesoovitav asi kindlasti.

Erilisi kasvatusnõkse ei oska anda. See läheb vanuse kasvades paremaks. Päris ära ei kao hajameelsus, aga inimene harjub rohkem ennast üle kontrollima (kas ma ikka võtsin, kas ma ikka panin jne.), märkmeid tegema jne.

Siiamaani aga ei meeldi mulle rööprähklemine. Näit. siin ühe käo toodud olukord, kui samal ajal peab jahmerdama valmiva toiduga ja suhtlema külalistega. See lobiseva ja toimetusi nagu muuseas tegeva perenaise roll on mulle ebamugav. Mina ise olen selline, kes põrandat küürib vaikides ja telesaadet vaatab ühe koha peal istudes (st. ma võimaluse korral ei tahaks saate ajal siia-sinna sahmida). Ega tegelikult väikeste laste kõrvalt asju teha pole ka hea, aga no kui pole muud võimalust, siis teed (ära väsitab küll). Mina tahaks teha ühte asja korraga. Samuti kipun unustama, kas ma panin juba ukse lukku või mitte – ja siis jooksen tagasi ja kontrollin ust ja ütlen endale mõttes, et jah, jäta nüüd meelde – uks on tõesti lukus.

Ühinen klubiga. Mul pea samad probleemid olnud. Hea pea ja kooliasjadega sain hakkama, aga väheke udupea ja ka hilinemine pigem märksõna. Siiani (olen 46) on probleeme aja planeerimisega.
Laps on ka üks udupea (suurem kui mina) ja olen olnud hädas ja ahastuses selle teemaga seoses, aga siinseid postitusi lugedes läks tuju palju paremaks. (loe/kuula teiste vanemate kogemusi ja sa saad aru, et sul endal kõige hullem polegi) 🙂

#3549496:

#3549238:

Olles ise selliseid probleeme läbi elanud ja nendega ka arsti juures käinud, julgen väita et kindlasti vähemalt pooled nendest, kes siin oma kogemusi jaganud on, saaksid diagnoosi kätte küll.

Aga küsin täitsa huvi pärast – millist abi oled saanud tänu diagnoosile? Millist abi pakutakse lastele, millist täiskasvanutele? Saan aru et ravim tuleb kõne alla siiski pigem ekstreemsemal juhul ja ravimil on ka kõrvaltoimeid?

Ma pole veel kuigi kaugel protsessis, aga minu arusaama järgi käid tõenäoliselt kliinilise psühholoogi juures teraapiat/nippe saamas ja ravimid ei ole üldse ainult ekstreemsete juhtude jaoks. Üldiselt need siiski ATH-ga inimest aitavad väga ja osad on neid võtnud lausa kümneid aastaid. Osad võib-olla loobuvad neist täiskasvanuks saades, aga on ka neid nt, kes diagnoosi saavadki alles hilisemas elus.

Natuke internetist uurides saab oma kahtlust kindlustada ja arsti juures käimisest midagi halba ju ei juhtu (muidugi on väike võimalus, et satute arsti juurde, kes sellesse üldse ei usu)