Vaatasin viimast “Kodutunnet” kuue lapse emast. See perekond ja kodu oli kõike muud kui ideaalne: polnud lastel ei mugavat kasvukeskkonda ega ilusat peremudelit (vägivaldne isa ja allaheitlik ema, tulemuseks jõhker koduvägivald). Ometi kuulsime naise jutust, kuidas lapsed teda väga armastavad ja igal võimalikul moel rõõmustada püüavad: ostavad emale oma napist taskurahast kingitusi, teevad väsinud ema kojutulekuajaks toidu valmis …
Meie poeg on 14, igati hoitud, armastatud, kenas ja sõbralikus kodus üles kasvanud. Oleme teda kasvatades püüdnud anda endast parima, muuhulgas teha kõik selleks, et temast kasvaks hooliv ja teisi tähele panev inimene. Noh, ta ongi päris hea laps olnud, pole temaga erilisi probleeme olnud, on sõbralik ka. Ent vaatamata sellele, et juba väiksest peale oleme püüdnud talle õpetada, kuidas teisi märgata ja rõõmustada ning oleme kaasanud teda kingituste tegemisse, pole tal ilmselgelt loomuldasa seda vajadust või oskust. Pole ta kunagi mulle spontaanselt mingeid väikseid kingitusi teinud (lilled on siiski toonud emadepäevaks ja sünnipäevaks, ent kingituse ostis jõuludeks ja sünnipäevaks meile esimest korda omaalgatuslikult ja oma taskurahast alles möödunud aastal), rääkimata toiduvalmistamise või kodukoristamisega üllatamisest. Ma ei tea, kas ta ei tule selle pealegi, et sellega vanemaid rõõmustada, või ta lihtsalt ongi ükskõikne ja ei viitsi. Enda lapspõlvest mäletan ka, et mul oli sisemine soov ema üllatada: vahel korjasin metsa alt lilli, tihti koristasin pärast kooli toad, et et töölt tulles rõõmustaks, enne tähtpäevi hakkasin aegsasti mingit kingitust või käsitööeset valmistama. Ei pidanud mulle seda keegi õpetama, ikka enda südamest tuli see soov.
Millest see siis tuleb, et mõnel lapsel on see oskus märgata olemas ja mõnel teisel ka õpetusest hoolimata mitte?