Esileht Koolilaps Kuidas kasvatada hooliv laps?

Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )

Teema: Kuidas kasvatada hooliv laps?

Postitas:
Kägu

Vaatasin viimast “Kodutunnet” kuue lapse emast. See perekond ja kodu oli kõike muud kui ideaalne: polnud lastel ei mugavat kasvukeskkonda ega ilusat peremudelit (vägivaldne isa ja allaheitlik ema, tulemuseks jõhker koduvägivald). Ometi kuulsime naise jutust, kuidas lapsed teda väga armastavad ja igal võimalikul moel rõõmustada püüavad: ostavad emale oma napist taskurahast kingitusi, teevad väsinud ema kojutulekuajaks toidu valmis …

Meie poeg on 14, igati hoitud, armastatud, kenas ja sõbralikus kodus üles kasvanud. Oleme teda kasvatades püüdnud anda endast parima, muuhulgas teha kõik selleks, et temast kasvaks hooliv ja teisi tähele panev inimene. Noh, ta ongi päris hea laps olnud, pole temaga erilisi probleeme olnud, on sõbralik ka. Ent vaatamata sellele, et juba väiksest peale oleme püüdnud talle õpetada, kuidas teisi märgata ja rõõmustada ning oleme kaasanud teda kingituste tegemisse, pole tal ilmselgelt loomuldasa seda vajadust või oskust. Pole ta kunagi mulle spontaanselt mingeid väikseid kingitusi teinud (lilled on siiski toonud emadepäevaks ja sünnipäevaks, ent kingituse ostis jõuludeks ja sünnipäevaks meile esimest korda omaalgatuslikult ja oma taskurahast alles möödunud aastal), rääkimata toiduvalmistamise või kodukoristamisega üllatamisest. Ma ei tea, kas ta ei tule selle pealegi, et sellega vanemaid rõõmustada, või ta lihtsalt ongi ükskõikne ja ei viitsi. Enda lapspõlvest mäletan ka, et mul oli sisemine soov ema üllatada: vahel korjasin metsa alt lilli, tihti koristasin pärast kooli toad, et et töölt tulles rõõmustaks, enne tähtpäevi hakkasin aegsasti mingit kingitust või käsitööeset valmistama. Ei pidanud mulle seda keegi õpetama, ikka enda südamest tuli see soov.

Millest see siis tuleb, et mõnel lapsel on see oskus märgata olemas ja mõnel teisel ka õpetusest hoolimata mitte?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lühemalt: Inimesed ongi erinevad. Lapsed ka.

Pikemalt: Näiteks kuidas mehes ära tappa soov sulle üllatusi ja kingitusi teha. Järgmine kord kui mees lilledega koju tuleb ütle: “Näh, mulle ei meeldi roosid, mulle meeldivad maikellukesed”
Kui soovid mehes just vastupidi seda andmise soolikat treenida, siis ütle “apiiiiiii kui armas, aitäh sulle, mulle väga meeldivad lilled!” (mis sest, et vb roosid mitte nii väga). JHIljem maini, et sulle nii väga meeldisd ikka need ilusad lilled ja sulle väga meeldivad nt maikellukesed. Su mees sai hea emotsioooni andmisest, ta tahab veel seda head emotsiooni ja ta teab, et kui ta sulle maikellukesi toob, siis saab ta jälle kiita ja musid ja kallid jne.

Nii… Ja sama loogiga kehtib ka laste ja muidu sugulaste ja sõprade puhul. Kiida selle eest, mis on hästi. Ära tee inimest maha, kui midagi on pahasti.

Ma muiduigi ei tea, kuidas sa oma last kastavanud oled. See on lihtsalt üks viis kuidas käituda, et teised tahaksid sinust rohkem hoolida.

Kuid jällegist, inimesed on erinevad ja kõik ei tunnegi rõõmu andmisest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Võib-olla sinu lapsel juba ongi rõõmus ema ja laps ei näe vajadust ema veel lisaks rõõmustada. Lapsed tahavad ema rõõmustada ikka pigem siis kui ema on kurb või väsinud. No enda laste puhul näen küll, et kui ise olen rõõmus ja saan kõigega hakkama, siis lapsed ei pane tähelegi, et võiks ka kuskilt abiks olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul oli oma emaga see mure, et tema oleks ka teemaalgajata moodi soovinud üht-teist tähelepanelikkust, armastuse žeste, aga mina ei saanud sellest lihtsalt aru ega mõistnud mida ema tahab. Isa arvas, et mul on (või vähemalt oli) vähene empaatiavõime, võibolla oli asi selles, aga võibolla ka selles, et mul polnud kuskilt eeskuju võtta ja ma lihtsalt ei teadnud, et ema sellist tähelepanelikkust ootab ning millises vormis just täpselt. Armastan ema lapsest peale väga ja nüüd oskan ka lilli viia, kiita vastavalt vajadusele, helistada ja külastada sobivalt ja abi pakkuda.
Minu puhul oleks aidanud see, kui ema lihtsalt oleks öelnud, et mulle nii meeldiks, kui sa mulle lilli tooksid/tuba koristaksid/vahel ise kallistama tuleksid jne. Ma tahtsin küll emale rõõmu teha, aga ei tulnud lapsena ise selle peale mida ema ootab. Mina mõtlesin, et tal on hea meel kui ma koolis hästi õpin, olümpiaadidelt häid tulemusi toon ja kõik oma igapäevased kodused ülesanded hoolikalt ja virisemata ära teen (lõunasöök+nõudepesu+terve elamise koristamine+aias muruniitmine ja rohimine). Oleks ma teadnud, et nii kerge vaevaga nagu näiteks lillede koduteel kaasa noppimine, saab emale rõõmu teha, oleks kindlasti teinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olin ka see laps, kes pidevalt millegagi rõõmustada tahtis ilma, et keegi oleks öelnud, et seda tuleb või võiks teha. See soov tuligi oma peast ja südamest. Samas ema mul selline, kes hoolivust või armastust üldse välja ei näidanud, ei kallistanud ega muud sellist. Ehk on siin selline seos, et ma üritasin endale aru andmata seda armastust välja teenida? Sest ega mul mingit mudelit ka lapsepõlves polnud, millised on normaalsed armastavad vanemad. Õppisin ka viitele, sest teadsin, et siis emal hea meel. Käisin ja tegin kõike, mida paluti. See kadus umbes vanuses 12 või veidi varem. Igatahes suuremaks saades ei lipitsenud enam niimoodi, aga lilli tõin ikka tähtpäevade puhul.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sa ei taha üldiselt hoolivat inimest, sa tahad vaid, et laps sind ninnunännitaks.
Kahju, et lapsest eeldatakse alati rohkem, kui ta on. Tekitab tunde, et laps pole midagi väärt

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et tüdrukud on pigem sellised, kes mõtlevad üllatuste tegemisele, lillede toomisele emale jms.
Mäletan ka lapsepõlvest, kuidas lapsepõlves sai mitu kuud sente kogutud, et emale sünnipäevaks midagi sümboolset kinkida.
Aga vend ei osanud kunagi nii mõelda ega seda märgata. Samas sõbrannadel oli ka ikka kombeks emale üllatusi teha, poiste puhul aga seda eriti ei mäleta.
Igal juhul tundub rohkem tüdrukute ja naiste teema.
No isegi täiskasvanud mehed tihti ei oska mõelda, kuidas naist eriliselt üllatada. Minu mehe üllatamine piirdub nt poest spontaanselt topsijäätise toomisega 😀 aga no hea meel on ikka 🙂 ega see tähenda, et ei hoolita, poisid-mehed lihtsalt tihti ei oska nii mõelda nagu naised.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minumeelest on naeruväärne panna võrdlusmärk hoolimise ja kingituste tegemise vahele. Misasja?! Mõni inimene pole lihtsalt nii materjalistlik, et peaks teisele mingeid kinke muutkui tegema. Kellel seda träna vaja on? Miks peaks elava lille ära murdma lihtsalt heast peast, milles lill süüdi on?

Teemaalgataja poolt toodud näites aitavad lapsed oma üksikema, sest nad näevad, et tal on raske. Et ta ei jaksa üksi kõike koristada või alati kõigile süüa valmistada. Ja see on tõesti hoolimine! Nad teavad, et kui ema üllatada, siis on ka neil endal kodus mõnusam õhkkond ja kergem olla, sest ema on rõõmsam ja rahulikum (võibolla ongi mängus ainult selge omakasu?!). Teemaalgataja laps teab, et tema vanemad saavad oma eluga hästi hakkama ja ei pea teid aitama. Võibolla ki hakkaksite temaga regulaarselt kuskil vanadekodus või loomade varjupaigas vabatahtlikuks käima, siis tel tekkiks ka suurem vajadus hoolimist välja näidata.

Aga eks ole see ka lapse enda tundlikkusega seotud, mida kohe kuidagi kellegi sisse ei kasvata. Minu poeg näiteks näeb kohe ära, kui mul on kehva tuju ja tuleb kallistama, sest soovib mind rõõmustada. Tütar jällegi ei taipa selliseid situatsioone üldse, aga meisterdada talle jällegi väga meeldib ja seetõttu seliseid tüdrukulikke kingitusi (träna :)) muutkui teha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Huvitav, kuidas seda psühholoogid seletaks. Minul on samad mõtted mis teemaalgatajal. Mina tegin ka väiksena üllatusi nii emale kui vanaemale. aga kui ma nüüd mõtlen, siis üllatuste eesmärk oli erinev. vanaema oli mul helde-lahke. temale oli hea teha üllatusi. tema rõõmustas, mina rõõmustasin. see oligi üks suure rõõmu tunne.
ema oli mul aga kurjem ja pahandas sageli. tema rõõmustaise kingid olid pigem- et ometi oleks rahul ja ei õhendaks kogu aeg. nagu rohkem kohusetundest või enda paremasse valgusesse seadmiseks. vähemalt pool üllatusest oli mul tagamõttega. teine pool oli ikka rõõmu valmistamine. või et mul oli tunne, et ta ootab neid üllatusi.
Minu lapsed on ka sellised, kes ei tee üllatusi. kaardi sünnipäevaks teevad. aga midagi nii nagu mina väiksena, ei tee. ei osta oma taskurahast midagi mulle. ütlevad, sorri, kingitust ei saanud osta, sest polnud raha. Mina kogusin kuid raha, et osta emale kink.
Kui mõelda aga kinkimisele ja annetuste tegemisele üldse, siis annab see ka kinkijale, üllatuse tegijale hea tunde.
ja jällegi tekib küsimus, et kuidas mu lapsed seda tunnet ei vaja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu jaoks on alati tegelikult väikesed, meeldivad, abistavad teod olnud suuremad näitajad hoolivusest, kui ilmtingimata rahaline kink. Väikeses kodus pisividinate ülekülluse vältimiseks väga niisama pisividinaid ei tahakski. Samas on mind õpetatud nii, et pigem rahaliselt suuremaid asju proovi ise endale võimaldada, mitte ära eelda teistelt kingitusena saamist. Olen ka lapsele nii õpetanud. Tõesti rahalisi kinke ainuisikuliselt lapse poolt väga pole (ikka koos isaga tehtuna mulle või minuga koos tehtuna siis isale).
Olen küll hästi palju rääkinud sel teemal, et näed selline asi/liigutus mind rõõmustaks ja abistaks ja seetõttu olen hiljem puhanum ja jagub ka aega lihtsalt lähedastega koosolemiseks. Olen rääkinud, et mõnikord kingituna ükski lilleõis, mis ei ole rahaliselt kallis (kui poest või kui kuskilt metsast, aiast korjatuna), toob üldjuhul naisterahvastele siiski meeldiva tunde ja kui tal on sellest rõõmsam, siis tegelikult annab ta ju selle heaolu tagasi oma lähedastele ja võidavad sellest kõik. Samamoodi olen pööranud tähelepanu väikestele liigutustele, mida tema/meie oleme saanud teistelt, kuigi tegelikult oleks küll ise saanud tehtud/hakkama. Kusjuures 14-aastane poiss võibki kodus tulla ja öelda, et sul on nüüd vist üht kalli vaja või millega ma sind aidata saan vms ning tean, et ka väljaspool kodu oskab ta märgata ja näidata üles hoolivust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina mõtlesin, et tal on hea meel kui ma koolis hästi õpin, olümpiaadidelt häid tulemusi toon ja kõik oma igapäevased kodused ülesanded hoolikalt ja virisemata ära teen (lõunasöök+nõudepesu+terve elamise koristamine+aias muruniitmine ja rohimine).

Jah, mina olin ka selline tüdruk, kes mõtles, et täiskasvanutele teen ma rõõmu siis, kui õpin koolis viitele (ja ma õppisingi neljadele-viitele), käitun vaoshoitult ega satu vastuoludesse õpetajatega (ja ma tõesti, isegi teismelisena, käitusin võimalikult viisakalt, et mingit jama ei tuleks), kodus täidan virisemata ja võimalikult kvaliteetselt ära minule määratud kohustused – näiteks iganädalane põrndapesu oli minu kohustus ja ma tõesti nühkisin iga viimasegi millimeetri põrandast püüdlikult puhtaks. Hiljem olen püüdnud pakkuda nõu ja abi asjaajamistes, otsuste tegemisel jne.

Mingi kallistaja, kingituste, üllatuste ja komplimentide tegija inimene pole aga kunagi olnud. No tähtpäevadeks ikka kaarte joonistasin ja lilli tõin – aga ainult tähtpäevadeks, mitte kunagi suvalisel ajal, üllatusena. Ei kokanud kunagi mingeid üllatussööke jne.

Ehk siis: inimesed, ka lapsed, on erinevad! Mõnes inimeses lihtsalt pole seda va spontaansust eriti – tee või tina! Ja kui selle eest süüdistama hakatakse (“Miks sina kunagi ei…”), siis läheb selline inimene sisemiselt hästi stressi: miks te ootate minult just seda, mida minus pole – kas ma siis pole teile hea ja tore kuidagi muudmoodi?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teate, võib olla ka lapsed suhtlevad erinevates armastuse keeltes nagu täiskasvanud mehed ja naised. Mõni laps väljendab oma armastust ema vastu tegudes, mõni sõnaga, mõni kallistusega. Aga emal võib olla lapsest erinev armastuse keel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hoolimine ei pea avalduma kingituste tegemises. Hoolimine võib avalduda näiteks selles, et kui poeg minuga samale diivanile prantsatab ja märkab, et ma oma jalad selle pealt kokku korjan, siis küsib hoolitsevalt: Kas sa tahad jalgu välja sirutada? Ma siis parem istun tugitooli.
Näiteks.
Hoolimine võib avalduda ka selles, et kui kindlustus autoremondi hüvitamisega viivitab, hakkab poeg kohe vastavaid juhtumeid googeldama. St ta hoolib minu murest.
Ja hoolimine on juba ka see, kui teismeline tuleb koju kokkulepitud kellaajaks ja hiljaksjäämise ohu korral helistab ja teatab, et ära muretse, ma natuke hilinen.

Please wait...
Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )


Esileht Koolilaps Kuidas kasvatada hooliv laps?