No täiesti võimatu. Olen nõutu lapsevanem. Poisslaps, 10-aastane. Väga aktiivne. Tema on seda tüüpi inimene, kellel koguaeg midagi juhtub. Ta on kohmakas, samas aktiivne, valjuhäälega ja kui ta midagigi puudutab, siis tema käe all see asi ka katki läheb. Ausalt, ei tea kas meelega või hea meelega, aga vot no nii kõrini olen sellest, et kardan inimeste paha meelt, kaebusi ja vastutust tema eest. See nädal on ta lõhkunud ära 3 asja. Ühe lapse tõukeka, kodus alla tõmbanud kardinapuu, reisil ära lõhkunud ühes kämpingus telliskivist ehitatud grillahju!? No kurat, tõesti. Vaevu suutsime mehega end tagasi hoida, et last mitte füüsiliselt karistada. Kuidas on võimalik kasvatada sellist last?
Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )
Teema: Kuidas kasvatada last “kellel koguaeg midagi alati juhtub”?
18.07.2019 23:05
To report this post you need to login first.
19.07.2019 00:35
Meil on 7-aastane laps, paras karupoeg. Suur, kohmakas, ka aktiivne. Väiksemana muudkui kukkus, kui jooksis, nüüd suudab ka mõnikord iga kord kui maal trepist üles läheb, kõhuli käia. Alati kukub midagi maha, läheb ümber, läheb suust mööda, lööb varba ära või mingi muu koha või vehib nii, et lööb kedagi (just kodus). Väiksemana tõmbas 2 korda teleka maha, lõppes see muidugi teleka lõhkumisega. Palju asju on veel, mis on katki läinud, ning kui diivanilaud poleks täispuidust, oleks see ammu katki. Reisil olles tõmbas maha ööbimiskoha kardinapuu. No paturegistris on ka autoukse mõlkimine, vannitoa korduv uputamine ja oh ei tule meeldegi, mis kõik veel. Kui kallistab, siis kondid ragisevad.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 19.07 00:35; 19.07 09:53;
To report this post you need to login first.
19.07.2019 04:46
reisil ära lõhkunud ühes kämpingus telliskivist ehitatud grillahju!?
Kuidas tal see õnnestus? Kasutas dünamiiti või mis juhtus?
To report this post you need to login first.
19.07.2019 07:28
Mis siin ikka kasvatada. Kirjeldatud lastel on ilmselgelt probleeme oma keha tunnetamise ja kontrolliga. Poistel tihti just peenmotoorika osas. Kui tõesti probleemid on nii suured (laps tõesti saab pidevalt füüsilisi vigastusi jne) ja need kirjeldused pole emmede poolt ülepaisutatud, siis on abiks on füsioteraapia ja ergoteraapia. Veel võite panna lapsed mõnda trenni, kus kehatunnetust, enesekontrolli ja kannatlikku meelt arendatakse, karate, aikido jms.
To report this post you need to login first.
19.07.2019 09:53
Laps käibki ühes sellises trennis.
Aga no mis siin üle paisutada – ma ju näen, mis kodus toimub ja tean, mis toimunud on. Kuidas ma nt lõhutud telekat või alla tõmmatud kardinapuud üle paisutan?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 19.07 00:35; 19.07 09:53;
To report this post you need to login first.
19.07.2019 09:58
Oleks ka esimese asjana soovitanud mõnd trenni, mis tasakaalukust ja keskendumist arendab.
Minu laps läks vibutrenni ja praegu, teismelisena, torkab ta klassikaaslaste seas oma keskendumisvõimega hästi silma, karupojast sai “graatsiline mõtleja”. 🙂
Lapsele peab muidugi meeldima ka see trenn, kuhu ta panna, muidu ei ole asjast kasu.
To report this post you need to login first.
19.07.2019 10:28
Mul hakkas nii kahju kirjeldatud lastest 🙁 See ei ole ju pahatahtlikkus, nad on ise ka kindlasti õnnetud oma äparduste üle! Tegemist ei ole pahatahtlikkuse, vaid kehaliste iseärasustega! Kas te küsiks ka pimeda lapse puhul, kuidas teda kasvatada, et ta paremini nägema hakkaks? Juba siin soovitatud trennid oleks abiks. Küllap nad ka suures osas kasvavad välja sellest, õpivad paremini oma keha tunnetama. Nii kaua olge õnnelikud, et teil on üldjoontes terved lapsed.
To report this post you need to login first.
19.07.2019 10:55
Mul on 8-a tüdruk, kes regulaarselt saab vigastusi. Nii mõnigi vist juba kahtlustab kodust vägivalda. Koolis ehk ei kahtlusta keegi, sest oma jagu sinikaid ja marrastusi on ta kehalises ja vahetunniski saanud. Koolis on enamasti kiirabi talle kutsutud, kui ta jälle kuskil kukub, seega kiirabilegi tuttav laps. Ta on oma ea kohta isegi pisike (alla 120 cm), aga väga aktiivne. Ei saa aru, et ta kohmakas oleks, aga suudab alati kukkuda ja põrgata just selle kõige ohtlikuma asja pihta. Asju tal vist katki pole läinud, isegi rattad on kõik tema uperkuudid vastu pidanud. Alati on valmis ka kümnendat korda sadulasse istuma peale kukkumist.
Olen ka mõelnud, et ehk aitaks mingi trenn, aga koolis on füüsilisest trennist vaid tants ja jalgpall. Tantsus ta käib, aga jalgpalli tüdrukuid ei võeta (hetke seisuga, soovijaid vaid 2 praegu). Linna on jällegi liiga pikk sõit ja ma peaks trennipäevad siis vabaks võtma töölt.
Jääb vaid loota, et kasvab välja.
To report this post you need to login first.
19.07.2019 11:39
Sellistele lastele mõjub hästi ka meisterdamine, käsitöö, savitöö, kasvõi söögitegemine (tainast voolimine näiteks), kruvide keeramine jne, jne. Mul ka selline kohmakamat sorti laps. Ega midagi muud polegi teha, kui kogu aeg asju selgitada, et kui sa nii teed, läheb katki, keha treenida, peenmotoorikat harjutada, keskendumist harjutada, et ei oleks nii tormakas ja rohmakas. Asjade lõhkumine on meil lõppenud.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 19.07 11:39; 19.07 11:48;
To report this post you need to login first.
19.07.2019 11:39
Vastus küsimusele on, et kannatlikkuse ja huumoriga.
Aitab kõvasti ka see, kui püüda aegajalt ennast tema asemele mõelda: mis tunne see võiks olla, kui koguaeg juhtub ja pinge on üleval ja sa ei ole sellisena piisav nagu sa oled. Lisaks soovitan järjepidevalt õpetada põhjus- tagajärg seost ehk nii palju kui vanus lubab, lasta need äparduste tagajärjed ise ära koristada ja parandada: sõbralikult.
Väga üksikud lapsed selles eas teevad midagi pahatahtlikult. Osa kikimikisid on üliliikuvad ja sellepärast juhtub ja mõni teeb ka v- olla tähelepanu pälvimiseks. Lapsevanem üldjuhul alati reageerib negatiivsele sündmusele ja tähelepanuvaeguses lapsele on ka nt riidlemine tähelepanu. Laste tähelepanuvajadus on väga erinev, mõnele piisab naeratusest ja kallist ja mõni tahab, et vanem temaga terve päeva tegeleks.
Jälgi veidi lapse käitumist võimalikult objektiivselt: mis juhtub, millises situatsioonis, kui tihti jne.
Mina väga naudin, et üks mu lastest on väga aktiivne, olin ise ka selline laps. Ta on loominguline, lõbus, mänguline, teeb head nalja ja ka kipub juhtuma igasugu asju- muuhulgas ka hulgi pisivigastusi.
Laps on nüüd 13 ja palju on abi olnud igasugu spordivahenditest jm suunatud tegevustest. Oleme ostnud talle igasugu kraami: korvpalli, rula, ratta, trikiratta, discgolfi kettad jne jne. Tegeleb kõigega, kusagil pikalt ei püsi, aga tegeleb.
Jõudu! Tundub, et teilon lahe tegutsev laps. Apaatset last ei taha keegi 😉
To report this post you need to login first.
19.07.2019 11:48
Lisaks soovitan järjepidevalt õpetada põhjus- tagajärg seost ehk nii palju kui vanus lubab, lasta need äparduste tagajärjed ise ära koristada ja parandada: sõbralikult.
See on väga õige, et pahandamisel ja ärritumisel pole mõtet, eriti kui laps on ise ka õnnetu. Suhtuda rahulikult ja lasta ise ära koristada, parandada jne niipalju kui võimalik. Mina oma lapsel olen ka keelanud poes, külas vms midagi üldse puutuda või näperdada jne, eks ise proovin ka neid õnnetusi ära hoida niipalju kui võimalik.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 19.07 11:39; 19.07 11:48;
To report this post you need to login first.
19.07.2019 12:16
Üldiselt kasvavad välja sellest, aga samas tean ka ühte täiskasvanut kes vastab kirjeldusele.
Materiaalse poolepealt on kasuks vastutuskindlustus, see on tavaliselt kodukindlustuspaketis juba sees.
To report this post you need to login first.
19.07.2019 13:44
laps ei pruugi olla üldse kohmakas. nt mina olen kohmakas. ei püsi ei rulal, rulluiskudel. tasakaal on hale. purdest üle ei lähe. aga mu lapsel polnud sellega mingit probleemi.
vaid käed käivad nagu tuuleveskil ja tähelapanu mis on ta ümber on 0. meil oli tavaline olukord, et istub laua taga. võtab midagi upitab pisut ja juba meelest läind, et klaas oli tal ka. klaasi tõmbab maha küünarnukiga.
ei arvesta asjade tugevusega, kas millegi peale võib istuda või seista. või asjade vale kasutamisga. nt kui ei küündi kuhugi. esimest ettejuhtuvat asja ei maksa ikka pealeseismiseks võtta. kui sul on seljakott seljas, ei maksa end poes riiulite vahel hoogsalt keerata. vaatamata kui kaugel riiul on.
To report this post you need to login first.
20.07.2019 10:31
Meil aitas see, et otsustasime last aktsepteerida. Ei pahandanud ega riielnud temaga. Laps oli ka selline, et näiteks temaga välja sööma minnes oli kindel, et ajab klaasi ümber, lõhub mingi taldriku vms. Kohutav rabistis. Panime trenni (iluuisutamine), see aitas palju.
Praegu on noor täiskasvanu, ei lõhu enam midagi 🙂
To report this post you need to login first.
20.07.2019 20:52
Mul on sama vana poiss ja sama asi juba pisikesest peale. Ükskõik, mida ta puutub või võtab, siis puruks see on, ümber läheb või alla kukub.
Ta nagu ei mõtle oma nokkimise tagajärgedele üldse. Ei tee absoluutselt paha pärast.
Ka mul on raske teiste viltuseid pilke taluda. Nad ei saa aru, miks mu laps selline on.
Kui ma kord lapsele iga liigutuse eest märkusi ja manitsusi hakkasin tegema, muutus ta päris õnnetuks, et ta ju nii püüab, aga ikka juhtub.
Samas ta pole kunagi olnud hüperaktiivne.
Füüsiliselt on ta pisikesest peale olnud natuke kohmakam kui teised. Just see osa, mis puudutab koordinatsiooni ja kehatunnetust.
Praegu on psühholoogil kahtlus, et on kergel kujul autismispekter ka. See muidugi pole siin teemas oluline.
Sarnaselt viimase vastajaga olen õppinud aktsepteerima. Pisiasjadest ei tee enam välja. Kui on võimalus anda hoiatus, et lõpetagu enne, kui midagi juhtub, siis annan.
Tänu oma lapsele olen märganud, KUI paljud vanemad ei aktsepteeri seda, kui nende lastel midagi valesti läheb- mingi tühine plekk riidel, katki rebenenud või mudased püksid, ümber läinud klaas või mida iganes…
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 20.07 20:52; 21.07 09:09;
To report this post you need to login first.
21.07.2019 05:59
Mul on sõbrannal umbes selline laps. Kogu aeg temaga juhtub midagi, lõhub asju ja saab ise viga. Teeb kogu aeg mingeid kahtlasi ajuvabasid eksperimente, nt üritab kardinate otsas kiikuda. Kui ma vaatan sõbrannat ja tema last, siis neil on oluline põhjus järelevalvetus. Nt mul on eredalt meeles, kuidas aastaid tagasi külla tulles suunas juba pooleteiseaastase lapse teise tuppa, et mine mängi seal. Mina siis sörkisin lapsel järel, ei lasknud midagi ära määrida ega lõhkuda ega kuhugi ronida ega oma paarikuusele lapsele kruvisid sisse sööta. Enamus emasid oma nii väikest last ikka silmist ei lase. Kui on selline pahandustesse sattuv suurem laps, siis tuleb tal ikkagi järel käia nagu aastasel ja silma peal hoida, et ta endale, teistele või majakraamile viga ei teeks. See on kohutavalt kurnav, aga kui ei lase tal teise lapse ratast võtta, siis ei saa ta seda ka ära lõhkuda, ja kui ei luba grillahju otsa ronida, siis see ahi ka katki ei lähe lapse all. Mul üks lastest oli väiksena ka selline, et oleks traumapunktil kliendikaart, millega visiiditasu odavam oleks olnud, ma oleks selle küll ostnud. Aga absoluutselt kõik õnnetused juhtusid tal siis, kui polnud järelvalvet. Puhtalt minu enda süü. Samas teiste lastega kunagi ei olnud nii, et keerad korraks selja ja jälle mingi käkk kokku keeratud.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.07 05:59; 24.07 03:21;
To report this post you need to login first.
21.07.2019 07:38
Nt hüpermobiilsetel lastel on tavaline, et keha nn aadress aju jaoks natuke vale. Paindub palju, aga pidevalt on näpud-varbad kuhugi ära löödud vms.
To report this post you need to login first.
21.07.2019 09:09
Mul on sõbrannal umbes selline laps. Kogu aeg temaga juhtub midagi, lõhub asju ja saab ise viga. Teeb kogu aeg mingeid kahtlasi ajuvabasid eksperimente, nt üritab kardinate otsas kiikuda. Kui ma vaatan sõbrannat ja tema last, siis neil on oluline põhjus järelevalvetus. Nt mul on eredalt meeles, kuidas aastaid tagasi külla tulles suunas juba pooleteiseaastase lapse teise tuppa, et mine mängi seal. Mina siis sörkisin lapsel järel, ei lasknud midagi ära määrida ega lõhkuda ega kuhugi ronida ega oma paarikuusele lapsele kruvisid sisse sööta. Enamus emasid oma nii väikest last ikka silmist ei lase. Kui on selline pahandustesse sattuv suurem laps, siis tuleb tal ikkagi järel käia nagu aastasel ja silma peal hoida, et ta endale, teistele või majakraamile viga ei teeks. See on kohutavalt kurnav, aga kui ei lase tal teise lapse ratast võtta, siis ei saa ta seda ka ära lõhkuda, ja kui ei luba grillahju otsa ronida, siis see ahi ka katki ei lähe lapse all. Mul üks lastest oli väiksena ka selline, et oleks traumapunktil kliendikaart, millega visiiditasu odavam oleks olnud, ma oleks selle küll ostnud. Aga absoluutselt kõik õnnetused juhtusid tal siis, kui polnud järelvalvet. Puhtalt minu enda süü. Samas teiste lastega kunagi ei olnud nii, et keerad korraks selja ja jälle mingi käkk kokku keeratud.
Mu laps on praegu 9 ja mis seal salata, vahel tuleb teda valvata rohkem kui pere kahe-aastast. Samas on ta juba nii suur, et liigub ringi ka omapäi ning on vajadusel ka üksi kodus. Kuigi jah, üle paari tunni teda reeglina ei jäta.
Järelvalve ja õpetussõnad on teda pisikesest peale saatnud- no ikkagi juhtub, ta olemus on selline, lisaks kohmakus. Samuti on ta pisikesest peale asjadega eksperimenteerinud.
Loomulikult ma ei aktsepteeri seda, kui tema mõtlematu tegevus kellegi teise asju “ ohustab”. Võõras kohas jälgin teda pingelisemalt. Koduste pisiasjadega ( uus vaas lillenuusutamisest kildudeks, marjakauss ümber, vmt ) lepin rahulikult.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 20.07 20:52; 21.07 09:09;
To report this post you need to login first.
21.07.2019 12:39
Mul on sõbrannal umbes selline laps. Kogu aeg temaga juhtub midagi, lõhub asju ja saab ise viga. Teeb kogu aeg mingeid kahtlasi ajuvabasid eksperimente, nt üritab kardinate otsas kiikuda. Kui ma vaatan sõbrannat ja tema last, siis neil on oluline põhjus järelevalvetus. Nt mul on eredalt meeles, kuidas aastaid tagasi külla tulles suunas juba pooleteiseaastase lapse teise tuppa, et mine mängi seal. Mina siis sörkisin lapsel järel, ei lasknud midagi ära määrida ega lõhkuda ega kuhugi ronida ega oma paarikuusele lapsele kruvisid sisse sööta. Enamus emasid oma nii väikest last ikka silmist ei lase. Kui on selline pahandustesse sattuv suurem laps, siis tuleb tal ikkagi järel käia nagu aastasel ja silma peal hoida, et ta endale, teistele või majakraamile viga ei teeks. See on kohutavalt kurnav, aga kui ei lase tal teise lapse ratast võtta, siis ei saa ta seda ka ära lõhkuda, ja kui ei luba grillahju otsa ronida, siis see ahi ka katki ei lähe lapse all. Mul üks lastest oli väiksena ka selline, et oleks traumapunktil kliendikaart, millega visiiditasu odavam oleks olnud, ma oleks selle küll ostnud. Aga absoluutselt kõik õnnetused juhtusid tal siis, kui polnud järelvalvet. Puhtalt minu enda süü. Samas teiste lastega kunagi ei olnud nii, et keerad korraks selja ja jälle mingi käkk kokku keeratud.
Väga tore, aga ma tunnen üht 17-aastast noormeest, kellel ka sageli õnnestub igasugu asju ära lõhkuda ja jamadesse sattuda. Kaua siis peaks emme valvama?
To report this post you need to login first.
22.07.2019 22:31
Meil ka selline laps. 9a tüdruk. Ei möödu päevagi kui ta end ära ei lööks, kuskile vahele ei jääks, midagi ümber ei ajaks jne. Ise väga õnnetu, et miks temaga alati juhtub. Hoitud ja tegeletud laps, samas alati lubatud eksperimenteerida ja avastada.
Ise mõtlen mitu sammu ette kogu aeg, tõstan pindadelt asju eest, kus näen, et võib oht tekkida. Elimimeerin võimalikud ohud niipalju kui oskan. Ja räägin iga päev, tee aeglaselt, ära rahmi jne. Ja siis muidugi puhun, lohutan, masseerin, paitan, tassin külmakotte, sõidan emosse.
Lapsel muidu ka teisi sensoorseid muresid, kokkuvõttes üks diagnoos ka selle seisundi kohta.
Ise seostan tema diagnoosi osaliselt võimaliku pärilikkusega, teisalt vaktsiinikahjustusega (lisaks dermatiidile ja allergiatele).
To report this post you need to login first.
24.07.2019 03:21
Mul on sõbrannal umbes selline laps. Kogu aeg temaga juhtub midagi, lõhub asju ja saab ise viga. Teeb kogu aeg mingeid kahtlasi ajuvabasid eksperimente, nt üritab kardinate otsas kiikuda. Kui ma vaatan sõbrannat ja tema last, siis neil on oluline põhjus järelevalvetus. Nt mul on eredalt meeles, kuidas aastaid tagasi külla tulles suunas juba pooleteiseaastase lapse teise tuppa, et mine mängi seal. Mina siis sörkisin lapsel järel, ei lasknud midagi ära määrida ega lõhkuda ega kuhugi ronida ega oma paarikuusele lapsele kruvisid sisse sööta. Enamus emasid oma nii väikest last ikka silmist ei lase. Kui on selline pahandustesse sattuv suurem laps, siis tuleb tal ikkagi järel käia nagu aastasel ja silma peal hoida, et ta endale, teistele või majakraamile viga ei teeks. See on kohutavalt kurnav, aga kui ei lase tal teise lapse ratast võtta, siis ei saa ta seda ka ära lõhkuda, ja kui ei luba grillahju otsa ronida, siis see ahi ka katki ei lähe lapse all. Mul üks lastest oli väiksena ka selline, et oleks traumapunktil kliendikaart, millega visiiditasu odavam oleks olnud, ma oleks selle küll ostnud. Aga absoluutselt kõik õnnetused juhtusid tal siis, kui polnud järelvalvet. Puhtalt minu enda süü. Samas teiste lastega kunagi ei olnud nii, et keerad korraks selja ja jälle mingi käkk kokku keeratud.
Väga tore, aga ma tunnen üht 17-aastast noormeest, kellel ka sageli õnnestub igasugu asju ära lõhkuda ja jamadesse sattuda. Kaua siis peaks emme valvama?
Senikaua kui võimalik on. Kooli pinginaabriks ju ei lähe, sõjaväkke kaasa ei pressi, tööl laua kõrval ei istu (aga saab suunata last eraia valima, kus mingit jama tekitada väga ei saa, st kirurgiks või treialiks või juuksuriks parem mitte pürgida). Kui laps oleks ametliku puudega, siis ju ei küsiks, et kui kaua emme peab valvama.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.07 05:59; 24.07 03:21;
To report this post you need to login first.
24.07.2019 12:36
Ath lastel on ka sageli probleeme kohmakuse ja kehatunnetusega. Riidlemine ei aita siin küll kedagi.
Kui lõhutakse asju tahtlikult, siis muidugi teine teema ja vaja vb spetsialisti abi.
To report this post you need to login first.
24.07.2019 20:41
Võib-olla aitab lohutada – mina olin ka see laps, kellel kogu aeg juhtus. Minul oli äparduste põhjuseks alati toit ja seda väga tihti. Kohvikusse uue kleidiga minnes lendas võimalikult värviline jook sülle, kodus kukkusin pidevalt klaas või taldrik käes pikali, toit libises pannilt tõstes (kuidas, ei tea) otse prügikasti jne. Kasvasin välja! Kusjuures olen väga tänulik, et ema oli sellega harjunud ja ei pahandanud mitte kunagi. Üritas tõsise näoga mulle oma toitu pakkuda, kui minu oma jälle põrandal lõpetas, ise üritas naeru tagasi hoida. Selliste asjade peale ei ole mõtet pahandada (muidugi kui saad aru, mis on õnnetus ja mis ettevaatamatus), see ei aita midagi. Ema siiani meenutab naljaga, milline kobakäpp ma olin, aga tänu sellisele suhtumisele on mul endalgi pigem naljakas, mitte ei ole jäänud mingit alaväärsuskompleksi.
To report this post you need to login first.
Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
