Teema: Kuidas lapsepõlv meid mõjutab.

Selle on kirjutanud Oliver James, no ma ei tea kas ta ikka on pädev sellest kirjutama, loeks ka huviga aga igas raamatukogus pole. Kas keegi on nõus soodsamalt müüma?

#2845144:

Kas oskab keegi äkki soovitada mõnda raamatut/filmi, mis võiks aidata mõista, kuidas lapsepõlv meid mõjutab? Hetkel tunnen, et isa puudumine/alkoholism ja mitte lähedased suhted oma emaga on põhjus sellele, miks ma olen kuidagi iseenda kaotanud. Või ei ole leidnudki..

Ja siis uuri oma vanemate lapsepõlve ja nende vanemate lapsepõlve…JA siis mõistad kuidas sul on vedanud. Katkised vanemad ei teki ju iseenesest, nemad omakorda päritoma lapsepõlvest. See viimane sõda oli nii hull, et neid haavu parandame siin veel tükk aega. Mulle endale tundub, et kui esivanemate seas on neid, kes elasid pommitamised läbi lapseeas,siis ega nad sellest ei tervenenudki. Selles suhtes on sul vedanud, et sa teadvustad, et oled kadunud. Siis pole muudkui hakata ennast ülesleidma ja ennast arendama. Justnimelt ennast, mitte lõputult üritama teiste meelejärgi olla. Kõik lapsepõlved, mis toimunud rahuajal on kordades paremad sõjaajal lapsepõlve veetnud lapsepõlvest. Aga raamatuid enesearengu kohta on üksjagu. Mine raamatukokku ja vali sealt välja need, mis hetkel sind kõige enam kõnetavad.

#2847284:

No aga esimene eluaasta on lust ja lillepidu. Pigem tuleb see “üks meist peab surema” tunne kahe-kolmeaastase lapsega, Alates koolieast on jälle lust ja lillepidu.

ma ei tea, mul küll oli lapse esimene ja ka teine eluaasta üks õudne piin ja kannatuste rada, sealt edasi läks juba täitsa lihtsaks. Esimesel aastal ma küll mõtlesin, et see on nagu piinakamber, minu jaoks oli täiesti talumatult õudne aeg. Ma siiski arvan, et lapsele, kes peamiselt ju sõi ja magas, polnud hullu. Õnneks ma küll ainuisikuliselt üksi last ei hoidnud, sain ka ilma lapseta kodust välja, aga minu jaoks oli seda liiga vähe ja ma ei talu üldse niisugust rutiini, mida kätkeb lapse esimene eluaasta. Laps ärkas keskmiselt 5-6 korda öö jooksul kui oli päris väike, kui suuremaks sai, siis kuni 2-aastaseks saamiseni äratas mind öösel 2-3 korda kindlasti üles, ime, et ma selle üle elasin, kui tagantjärele mõelda. Lustist ja lillepeost oli minu jaoks asi ikka väga-väga-väga kaugel.

Kimmo Takanen “Tundelukud”

“Kõik lapsepõlved, mis toimunud rahuajal on kordades paremad sõjaajal lapsepõlve veetnud lapsepõlvest.”

Kõik kindlasti mitte. Ka sõja ajal oli ju peresid, keda ei saadetud kuhugi asumisele ja kui oli tugev ja toetav perekond, siis tõenäoliselt kasvas selles peres võrdlemisi terve psüühikaga laps.

Perevägivald, alkoholism, seksuaalsed väärkohtlemised ja majanduslikud raskused, kuni näljas olemiseni välja – see võib ühe lapse ikka päris katki teha ka tänapäeval.

#2848734:

#2848583:

“Kõik lapsepõlved, mis toimunud rahuajal on kordades paremad sõjaajal lapsepõlve veetnud lapsepõlvest.”

Kõik kindlasti mitte. Ka sõja ajal oli ju peresid, keda ei saadetud kuhugi asumisele ja kui oli tugev ja toetav perekond, siis tõenäoliselt kasvas selles peres võrdlemisi terve psüühikaga laps.

Perevägivald, alkoholism, seksuaalsed väärkohtlemised ja majanduslikud raskused, kuni näljas olemiseni välja – see võib ühe lapse ikka päris katki teha ka tänapäeval.

Jah muidugi on sellest abi, kui sul on toetav perekond. Isad, kes sõjakohustuslased, ei viibinud ju kodus. Nad olid ka ühes või teises sõjaväes või metsas. Kodus olid ainult vanurid ja invaliidid. Samuti on toetavast perekonnast kasu kui lennukipommid kukuvad. Väike laps saab eluaegse hirmu mürisevate objektide suhtes ja hüppab kraavi isegi siis kui auto mööda sõidab. Toetavast perekonnast on väga suur abi sellistest haavadest ülesaamisele. Nii et paluks näidet perest, kes poleks sõjast kuidagi kahjustatud? Peale sõda, need, kes siia jäid, kogesid ju koolis sellist genotsiidi. Seltsimees Lapse film on hea vaatamiseks. Haritud inimesi represeeriti ilma mingi põhjuseta. Lihtsalt seetõttu, et oli tark ja oskas mõnda keelt. Ja kõik see on meie suguvõsades. Igaühel oma lugu.

Isegi kui ei represseeritud, oli elu peale sõda ikkagi väga raske. Minu ema oli pere 5. laps ja rääkis, et nälg ja tühi kõht olid lapsepõlves igapäevased kaaslased, mõni päev oli ainult õunu süüa. Sai kogu aeg teiste vanad riided ja unistas aastaid uuest kleidist. Neid lugusid meenutades ma lausa vihkan siinseid kommenteerijaid, kes toiduteemades öäkitavad ja okserefleksist räägivad, mis mõne söögi peale tekkivat. Väga-väga raske aeg oli 1940-1950-aastatel.

see kuidas lapsepõlv mõjutab, on kummaline. mul polnud ilus lapsepõlv. oli joomine, kaklused, vihkamine, halvad suhted, häbi. kui mina elasin 20a sellises peres, oli mul lõpuks nii paks nahk, et ma võiks öelda ma olin päris tugev. vähemalt ma tegin selgelt vahet heal ja halval kogemuse põhjal oma lapsepõlvest.
mu oma pereelu on läinud hoopis teistmoodi. ma elan kui vatis juba 20a. kui mitte arvestada rahapuudust kooselu alguses. aga see ka mind eriti ei heidutanud, sest olingi sellise eluga harjunud. mees hea ja hoolitsev. lapsed on. aga mu enesekindlus on selle hea eluga kadunud. st pole enam nii mustvalge. ja see tekitb segadust. kas hea on kõigile hea. kas minu õigus, on teistele ka õige. ma pole kindel kas mu lapsed on ka õnnelikud. sest mulle tundub päriselt õnnelik saab olla siis, kui oled olnud ka päriselt õnnetu. neil on stabiilne elu. mul on hea meel, et neil on olnud stabiilne elu. aga kui kõik on kulgenud nagu või sees, kas see on ikka kõige parem. kui kõige suuremaks mureks on mingi minu arust täiesti tühine asi võrreldes minu lapsepõlvega. minu mure oli, et kasuisa kakluse käigus ema maha ei lööks. mu lastele on aga olnud mureks see, et pole nt õige firma telefoni.