Meie beebile on nüüd saabunud košmaarne gaasivalude periood ????
Kolmandat päeva vaevleb ta õhtuti kella 18st kuni 23ni valudes, olen katsetanud kõikvõimalikke leevendusmeetmeid, aga asi ei toimi. Minus on tekkinud suur viha ravimifirmade vastu, kes ei suuda pisikestele rohtu pakkuda ning tohutu ahastus näha oma last piinlemas ja teada, et ma ei saa midagi teha.
Ei aita soe kott, ei massaazˇega võimlemine, ei toimi kaks eri rohtu (kuna väiksed valud on juba olnud pikemat aega, olen neid talle andnud juba kaks nädalat), ei aita mingi ümisemine ega kussutamine, ei kõhukotis kandmine-kiigutamine, õlal ringi liikumine, vann, enam ei aita isegi rind. Igal õhtul lõpetab ta hüsteerias, sest me ei saa mitte midagi teha. Olen olnud lähedal kiirabi kutsumisele, aga perearsti nõuandeliinilt öeldakse, et ega nemadki ei saa aidata.
Kuidas mõistust säilitada? Ma vihkan juba ennast, et ei oska beebit rahustada. Mu nibud on puruks, sest püüdsin teha lõpuks kogu aeg ainult seda, mis veel mõjus – imetamine. Aga nüüd pole sellestki tolku. Kuidas elada üle 2-3 kuud, siis peaks gaasijama läbi olema?
Kui kellelgi on toimivat nippi, mida veel proovida, siis palun andke teada. Lisaks andke teada, kuidas ise ellu jääda ja mitte süütundest hulluks minna.
Kui poleks koroonaaeg, ma päriselt palkaks mõne kogenud ema endale mõneks õhtuks appi, meid jälgima ja nõustama – mis me valesti teeme – ja mind lohutama ja julgustama. Selline üksijäetuse tunne on meil mehega mõlemal – nagu meie beebiga oleks midagi valesti.
Kurb, et peate gaasidega võitlema. Meil kestis gaasivaluperiood õpiku järgi. Lõppes ca 3-kuuselt. Alguses helistasin perearstiliinile, sealt sain nimekirja asju, mida ma süüa ei tohi, muud midagi. Pisut kergendas, kui vahetasime Apoviti d-vitamiini Minisuni vastu. Gaasirohtudest proovisime 3 erinevat. Midagi suurt need ei aidanud. Tegid ainult elu minul raskemaks ja tekitasid stressi juurde, ei saanud niisama rinda kohe lapsele anda, vaid kõigepealt pisut rinnapiima lusikale ja siis rohi sinna ja see lapsele, kõike öösel pimedas. Stress oli laes, ise nutsin igapäevaselt, et ei suuda oma last aidata. Soojakotti proovisime mõned korrad. Kui tiigriasendi selgeks saime, siis see tõi pisut leevendust. Hästi palju sai teda küljelt küljele veeretatud. See tõi ka leevendust. Jõin 2 liitrit ristiköömneteed päevas, mõni soovitas ka lapsele anda, aga seda ma ei julgenud. Kui lapse mehe kätte andsin, siis tema suutis tihtipeale leida mingi asendi, kus puuksud välja tulid. Ise olin nii väsinud, et ei suutnud midagi uut välja mõelda, tema suutis.
Kõige hullem päev oli, kui laps nuttis 14 tundi. Tegi vahepeal 2 20-minutilist unepausi. Kui 3-kuuseks sai umbes, siis käis mul klõps. Jätsin ära igasugused gaasirohud ja ei piinanud ennast enam söögipiirangutega, pähkleid küll ei julgenud üleliia süüa, kartsin pigem allergiat. Loomulikult võis laps juba gaasivaludest ise välja kasvada ja oligi kokkusattumus, aga siis lõppesid ka gaasivalud.
Umbes sellel ajal võtsin ta enda kõrvale magama ka ja sain seega ise ka lõpuks välja puhata. Laps magab minu kõrval palju paremini kui oma voodis. Siis langes ka hoobilt stressitase, mis üleväsimusest tingitud.
Soovin sulle jõudu ja lapsele ilusaid puukse. Tean, kui lootusetu tunne võib tekkida, kui kõik räägivad ümberringi, et see on ealine iseärasus ja tuleb välja kasvada. See ei aita ei mind ega mu valudes last. Tean, et mul kerge rääkida, aga ära süüdista ennast, veel vähem vihka. Sa teed kõik, et last aidata. Sa oled hea ema. Loodan, et periood lõppeb ruttu.
