Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Kuidas lasta vabaks?

Näitan 17 postitust - vahemik 1 kuni 17 (kokku 17 )

Teema: Kuidas lasta vabaks?

Postitas:
Kägu

Tere!

Ilmselt pole see teema võõras paljudele triibupüüdjatele, kus suur beebi saamise soov segab juba normaalset elu ja tõele näkku vaadates, ilmselt aitab kaasa pidevale ebaõnnestumisele. Olen ise 1,5 aastat püüdnud rasestuda esimest korda ja kuigi paar korda on kahtlus olnud, et ehk midagi vähemalt üritas tekkida, siis mingeid konkreetseid triipe pole ma siiski kordagi näinud. Kõige nõmedam soovitus triibupüüdjale on, et lase lõdvaks, ära mõtle asja ja küll tuleb.

Eem?! Mida? Ega ma tõesti ise ei tulnudki selle peale, tänan soovitamast… Aga ole nüüd nii kena ja ütle, KUIDAS?

Selle pooleteise aasta jooksul on olnud tsükleid, kus testin basaali, testin OVi ja teen jumal teab mida, samuti tsükleid kus olen alustanud juba väga varakult raseduse testimist. Samas on olnud omajagu ka tsükleid, kus pole mitte midagi mõõtnud/testinud, pole ka kalendrit/äppi jms jälginud ja olen püüdnud tõesti võimalikult vabalt võtta. Aga kehalisi märguandeid ei saa välja lülitada ja 1,5 aasta jooksul on need aina võimsamaks muutunud. Kui ikka keha karjub, et nüüd on OV aeg, siis paratamatult ju mõtlen sellele, et “hallooo meees, kus sa oled, nüüd tarvis voodisse kihutada ja üks beebike valmis meisterdada!!!” Loomulikult ma ei taha nii mõelda, aga see on paratamatu tsüklikalkulaator mõtetes, mis teeb selle töö automaatika pealt ära. No olgu, panused said antud õigeaegselt ja nüüd siis rahulikum ooteaeg – ei testi, ei mõtle, ehk läheb siis lõpuks õnneks.

Aga oi kurja – juba nädalapäevad hiljem kisub siit ja sealt krambitab ja kergelt nagu iiveldaks, ja pea kah valutab ja ma ju TÄIEGA tunnen selle toore liha lõhna (mitte, et muidu ei oleks seda tundnud) – seekord ma RAUDSELT RASE (*vaatab peegli ees oma kerget toidupugu ning seda silitades mõtleb, et varsti saab esmakordselt emaks* khmmm – vastselt söödud seaprae emaks või???)

Peast rasedus ja lolliks mõtlemine on nii kerged tulema. Beebisoovi mõte on minuga igal sammul kaasas ja isegi kui ma tõesti üritan, ei suuda sellest soovist ja kõigest muust lahti lasta, vabalt võtta jms kuidagi moodi. Ma juba mõtlesin reaalselt lasta pillid vahelduseks välja kirjutada, tarvitada paar kuud neid, et keha ja mõte saaks beebindusest puhata ja ehk siis uue hooga lõpuks ka õnnestub rasestuda. Miks pillid? Ega tegelikult ei tahakski neid süüa, aga kuna olen proovinud vabaks lasta niisama, siis paratamatult olen kursis oma tsükliga ja ikka kipun selle järgi ju käituma ja lootma ja olengi hetkega oma peast-raseduse juures tagasi. Pille tarvitades on selleks 0 lootust ja ehk siis saab mõni kuu olla lihtsalt mina ise, mitte lastetu ema…

Kas on kellelgi ehk mingeid häid soovitusi, kuidas saaks mõttelise pausi teha, aga nii, et tegelikult beebisaamist ei takistaks? Mis on teid aidanud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oo, tean seda soovitust hästi! Ma ei kannatanud seda silmaotsastki, kui ma olin juba tükk aega triipe püüdnud ja siis mingid tegelased ikka (kindlasti enda arvates heast südamest) lahkelt soovitasid, et aga ära mõtle selle peale. Noh, mõtteid välja lülitada ei saa, seda neetud bioloogilist kella ka mitte, tahes-tahtmata jälgid oma tsüklit, tundmusi jne.
Hetkel olen rase ja ma ei tea, kas see käitumine oligi see, mis mind sihile viis või lihtsalt tol tsüklil sattusid need kaks õiget rakku kokku. Aga mis ma siis tegin… Olime umbes aasta aega triipe püüdnud ja muu elu justkui pausile pannud. Ja mingi hetk käiski klõps ära, et see pole normaalne, me oleme noored inimesed, tahame käia-näha-kogeda ja kogu elu ei saa selle beebimajanduse ümber tiirelda. Hakkasingi planeerima suveks reisi, olin booking.com’is juba majutuse ära broneerinud (õnneks tasuta tühistamise võimalusega :D), võtsin tööl vabatahtlikult lisakohustusi juurde (meil hakati parajasti ühte heategevusprojekti toetama ja sellega oli tegeleda vaja, olin kohe valmis tegutsema). Otsustasin, et pühendun rohkem ka koolile – seni olin pigem suhtumisega, et teen eksamid ära, siis on tore, kui ei tee, siis pole midagi hullu (mitmes kõrgharidus omandamisel, nii et kui pooleli jääb, pole midagi katki). Ja kuidagi otsisingi endale tegevusi ja ei tekitanud endale neid tavapäraseid laiskuse hetki, kus igasugused mõtted pähe ronisid (ma muidu ikka paras laiskloom ja mingeid lisaliigutusi mind tegema panna on suht keeruline).
Kui ma enne tegin ikka piinliku täpsusega ovulatsiooniteste, siis tol tsüklil, kui rasedaks jäin, ei teinud ühtegi. Oligi nende toimetustega kiire ja küll olin mina lähetuses ja siis oli mees ja nii ta läks… Ja selsamal tsüklil seksisime ka ainult ühe korra – eelnev kord oli enne pp ja järgmine ca kuu aja pärast, seega tean 100%, et just sellest ühest korrast ma rasedaks jäin.
Lisaks – mul oli pandud aeg ka Nova Vitasse konsultatsioonile, et lasta teha analüüsid, miks meil pole õnnestunud rasestuda. Võib-olla see teadmine võttis ka mingi määral pinge maha, et lähen arstile ja tegelen asjaga.
Ma ei tea, missugune su elurütm praegu on, aga minu puhul aitaski just see, et ma leidsin endale lisategevusi, või jõudsid need tegevused ise kuidagi minuni. Muidu ikka googeldasin pidevalt, et mis toite sööma peaks jms, et triipude saamise tõenäosust kasvatada ja mis poosis seksida jne-jne, aga siis polnud selleks aega enam.
Et jah – see lihtsalt “ära mõtle” soovitus mul ei toiminud, mul oli sellele mõtlemisele mingit asendustegevust vaja lihtsalt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Eks ma ikka aegajalt guugeldan ja mõtlen reaalselt asjale omajagu lisaks nendele kordadele, kui ma püüan mitte mõelda. Aga vahepeal olen mitu korda reisimas käinud ja oh imet, ei olnudki rasedus ühtki pidi takistuseks (kahjuks). Tegevust mul jätkub, sest olen juhtival positsioonil ja töökoorem ei ole just väike.

Ma näen väga palju ka unes seda beebimajanduts igate pidi. Küll ma saan positiivseid teste ja seda, kuidas teisi teavitan ja olen ma juba ka ema unes olnud jne, aga enamasti pigem reaalsuse suunas, et kõik on halvasti ja et ma ei saagi emaks ja tervis on tuksis. Näiteks peale viimast arstivisiiti ma nägin pea nädal aega unes, kuidas mul emakas mädaneb seest välja ja no üldse selliseid õudukaid. Võib juba arvata, et üles ärgates esimene mõte peale selliseid unenägusid on ikka rasestumisel, õigemini selle võimalikkusel. Ehk siis, isegi kui päevad on töökad ja suudan mingilgi määral mõtteid eemal hoida, siis öö teeb selle kõik oma unenägudega tasa…

Ahjaa, aasta täitumisel seadsin samuti sammud viljatusraviarsti juurde, kes saatis omakorda mehe kontrolli. Tänaseks vahetasin ma arsti ja ootan. Mehel pole näidud just parimad, aga arsti sõnul midagi katastroofilist ka pole ja ebaõnnestumisi otse mehe arvele kirjutada ei saa. Kirjutas mehele ka ravi välja, et näite paremaks saada. Minul endal on senised vereproovid ja asjad suuresti korras olnud. Üksikud väiksed ebakõlad viljatusravi arsti arvates pole samuti probleemiks olnud. Ise ootan hetkel endokrinoloogi aega, et ehk kilpnäärme hormoonid siiski vajaks mõningal määral kohendamist ja ehk on rasestumine hoopiski selle taga kinni.

Ehk siis nii minu kui mehe puhul on küsitavusi, kuid arstide sõnul pole ka konkreetseid takistusi, millele saaks kindlalt öelda, et just selle tõttu ei õnnestu… Aga ega need minimaalsed kõrvalekalded ju aitavad veelgi kaasa hirmu süvendamisele ja konstantsele beebinudele mõtlemisele. Et äkki rasestumine ei õnnestugi, samas midagi erilist ette ei võeta – “proovige veel” on vist arstide lemmik lause…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
LV

viimase käo postitus oleks nagu mu enda kirjutatud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Soovitaks, et otsi arst, kes paneks su munajuhade läbitavuse uuringu järjekorda ja teeks päriselt kõik “kergemad” (LAP raskem, kui valmis pole siis) uuringud, mis vajalikud. Mina olin 1.5a püüdnud ja sain viljatusraviarsti, kes tõesti lisaks vereproovidele oli valmis hakkama jälgima OV toimumisi UHga ja munajuhade uuringule saatma jne, aga ta vahetas osakonda ja tema asendaja oli sellise tüüpilise jutuga, et ah te nii noor veel ja 1.5a pole midagi nii kaua. Jäin uskuma, keskendusin muule elule 2 aastat- abiellusime, tegelesin hullumeelselt vabatahtlikutööga jne ja ei mõlnud üldse beebimajandusele, rase ma siiamaani ei ole. 4+ aastat oleme neid triipe oodanud, teada on, et mehel analüüsid korras ja 2.5a tagasi olid minul hormoonid jm ka korras, kilpnäärmenäitaja oli veidi kõrge, aga arsti sõnul see ei ole nii hull. Nüüd Märtsis uus viljatusraviarsti aeg ja ma nii kahetsen, et varem ei pressinud edasi ja mõtlesin arsti jm üldsuse jutu järgi, et tõesti pole ju nii pikk aeg ja aega on. Eriti nõme kui peakski nüüd selguma a’la et munajuhad lihtsalt läbimatud või ikka see prolaktiin 200-400 kõrgem liialt ja oleks kerge asi, mida varem avastada ja ravida oleks saanud põhjalikuma ja hoolivama arstiga. Ja noh, lasin tõesti “vabaks” siin vahepealsed aastad, aga samas harjusin ka sellega ära, et ei rasestu, niiet nüüd on üldse raske isegi uuesti üldse uskuma hakata, et rasedaks jääda võiksin kunagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja kui sul juba tegevust piisavalt, aga ikka mõtled beebimajandusele, siis ega tegelikult mingit muud nippi küll pole kuidas maagiliselt vabaks lasta ja lapsesoov ära unustada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.
Perekooli Moderaator

Please wait...
Postitas:
Kägu

LAPile ootan hetkel saatekirja. Minu viimatine arst seda kontrastainega uuringut ei pooldanud, sest pidavat tekitama spasme jms, mis justkui näitaks, et munajuhad pole läbitvad, kuigi tegelikult siiski on. No ma ei tea. Hetkel siis jäin seda uskuma ja ootan, millal ta mulle LAP saatekirja teeks. Tartus järjekorrad nagunii pikad, et aega selleni oleks omajagu.

Kilpnäärmenäitajatest mul Ft4 oli korras, aga TSH oli nt 3.04, TPO ja prolaktiin samuti ref väärtustest kõrgemad, aga selles mingit probleemi tunnustatud viljatusravi arst ei näinud. Eks ma tasakesi tegelen asjaga edasi, et kõik uuringud jne saaksid tehtud, mis vähegi teha saab. Aga sellega ongi keeruline, kui arst soovitab muidku oodata ja vaadata…

Viimane Kägu – kui suur peab olema kibestumus elus, et isegi selliste teemade alla õelutsema tulla? Ilma igasuguse põhjuseta. Sa ei tunne mind ega teisi naisi, kes seda teekonda läbima peavad, seega ei näe põhjust, miks peaksid isiklikult meid selliste ebanormaalsete kommentaaridega ründama? Midagi tarka ilmselgelt ka öelda ei olnud, et milleks siis üldse suud lahti teha, kui sealt ainult pussu välja tuleb? Täiesti haige lihtsalt, et igas teemas peab olema ikka vähemalt üks õeluskott, et elueest saaks niigi valusaid teemasid sellisel viisil veel tagant torkida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga kas sa ei tahaks proovida mõne teise arsti vastuvõtule minna? Kui riiklikus kliinikus järjekorrad pikad, siis kas või mõnda erakliinikusse, kui rahakott lubab? Lihtsalt esmane konsultatsioon ei tohiks väga kulukas olla ka? Saad juba tehtud analüüside tulemused kaasa võtta ja lihtsalt teist arvamust küsida. Kui teine arst ütleb ka, et selliste tulemustega võiks ikka veel proovida, siis ilmselt proovikski (tean, raske), aga kui ta näeb põhjust tegutsemiseks, siis pigem vahetakski rohkem tegutsemisvalmi arsti vastu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma küll kahe lapse ema ja nüüd IVFiga proovime kolmandat. IVF puhtalt vanuse tõttu. Just ooteaeg 2 ndl kas õnnestus, kohutav pingeline aeg kas kulukas protseduur õnnestus ja kuidas peaks olema ja mida tegema, et ise midagi valesti ei teeks. Pluss siis sama juttu räägivad, et ära mõtle sellele, ela tavalist elu- no kuidas? Mitu korda päevad tabletid, süstid , geelid. Tunnetan igat näpistust emakas, kàin nagu part igaksjuhuks ja ei tõsta piimapakkigi.
Võimatu on mitte mõelda sellele.
Nagu ei olnud ka tookord kui teist last tegime peale peetumist, samuti ov testid, basaalimõõtmised, mees tuli isegi töölt vahepeal ära, et ikka õigel ajal seksida. Ja minu siblimine ja matemaatika kandiski vilja, ei olnud mingit väljalülitamist vaid asjaga tegelesime tõsiselt.
Samuti uurisin võimalikku meditsiinilist põhjust eelnevale peetumisele kuna arst ütles lihtsalt looduslik valik ja alles peale kolmandat korda hakkavad uurima! No mismõttes, et kolm korda pean aborti tegema ja siis alles hakkavad uurima… mulle see ei sobinud. Kuna olin töötanud stjuardessina 10 aastat vahepeal siis googeldasin kuskilt, et võib olla nn kutsehaigus paks veri ehk hemoglobiin kõrge. See tekitab emakas mikrotrombe ja loode ei saa vajalikke aineid ning peetub. Nõudsin seda testi, arst oli täitsa närvis aga kuna ise nagunii maksin Fertilitases siis polnud vahet. Haigekassa raha eest nad nö omaloomingut ei uuri ju☺️
Ja tuligi välja, et mul on Leideni mutatsioon ehk paks veri. Siis arst muidugi ütles, et tubli olen, et ise ka uurin jne. Kirjutas kohe südameaspiriini, kahe kuu pärast olin uuesti rase ja pidin süstima kogu raseduse ja hiljemgi.
Minu soovitus Sulle- ära kuula, et noor oled ja proovi veel- mõttetu.
Ivfi teemas küllalt alla 30 aastaseid kel polegi enam oma munarakke või reserv väga madal.
Tegele asjaga. Lase määrata AMF mis näitab munarakkude reservi, kontrolli vere paksust ja tavalised tupeanalüüsid klamüüdia, doksoplasmoos, mükoplasma. Söö igaksjuhuks Inofolikut või Inovo tablette, isegi kui Sul ei ole Pcos siis reguleerib veresuhkrut, insuliin on oluline tegur.
Hormoone juba uurid see on hea.
Samuti lase mehele tega oksüdatiivse stressi uuring spermaproov ja osta näiteks Men Conseption vitamiinid. Halba need ei tee aga head küll suht kiiresti. Minu mehel kaks kuud neidsamu vitamiine piisas viletsast spermast sama heaks nagu spermadoonor. Arsti sõnad!
Tihtipeale on asi kinni väikeses asjas ja pole mõtet tühja nühkida!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Viimane Kägu – tegingi nii. Olin riiklikus viljatusraviarsti juures ja läksin teiseseks arvamuseks erakasse. Sealt soovitatigi endokrinoloogile saateleht perearstilt küsida (tehtud, ootan aega) ja peale analüüsi vastuste saamist pidid mulle helistama ehk siis eelmine nädal, kõnet aga ei tulnud. Täna pandi mulle siis sama arsti juurde järgmiseks esmaspäevaks telefonikonsultatsioon kirja. Lisaks pidid nad peale analüüsi tulemuste nägemist ka LAPile saatekirja kirjutama, seda pole ka tehtud. Kuisjuures digiloos on kirjas, et kui probleeme pole, tulge aasta pärast tagasi (analüüsid olid korras) ja kuigi päevade eelseid-järgseid määrimisi on mainitud seal epikriisis, siis tsüklisiseseid määrimisi mitte. Mul on viimase aasta jooksul enamik tsüklitel esinenud OV järgselt määrimist, viimati selle eraka arsti juures käies oligi samal hommikul OV-järgne määrimine alanud, see tegi arsti ilme veidi murelikuks ja võttis sealt kõik proovid, mida võtta andis. Ja nüüd polnud selle kohta midagi kirjas digiloos. Ei tea, kas digilukku jõuabki poolik info ja arstil endal ikka rohkem kirjas või jäidki minu jaoks kõige olulisemad märkmed tegemata.

Olen ka sedameelt, et kui asjad ei toimi, tuleb arsti vahetada, aga ma olen juba päris mitmete arstide juures (sh ka enne viljatusravi arsti) käinud jalgu hargitamas ja need viimased arstid on olnud puhtalt soovituste pealt (otsisingi tegutsejat arsti, mitte “oota ja vaata” arsti, aga no nüüd on ikka digiloos kirjas, et kui muid kaebusi ei esine, siis aasta pärast tagasi… Et kaua sa ikka jõuad mööda erinevaid arste joosta.

Esimese vastaja kogemusest siis tundub, et arstide jaoks ongi normaalne aastaid proovida ja vaadata, ehk läheb õnneks :/ Vanuse poolest kah alles nooreke, et aega ju proovida, aga kui lapsi tahaks rohkem ja igaühega samakaua peab ootama ja vaatama, siis enam ei olegi ühel hetkel nii väga nooreke.

Tegelikult ongi nii, et mingid asjad on ootel ja tõesti vajavad veidi aega, et ehk lõpuks tulemusi saaks näha, aga see pidev ülemõtlemine ja oskus mitte rahulikult olla ja lasta elul loomulikult tekkida… see on see suurim probleem, mis mu lihtsalt ära kurnab ja võib-olla siis ka takistab sellel beebikesel meie juurde tulla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

IVFitaja – mul hormoone ja näite kõiki uuritud, kõik peale kilpnäärme hormoonide olid täiesti paigas ja kilpmäärme hormoonid olid küsitavad. Mehel spermaproovid ja kõik jutud tehtud. Küll aga avastati tal veresoone laiend, aga see ei ole ilmtingimata jällegi põhjuseks mitte-rasestumisele.

Viljatusraviarstil küsisin ka uusi vereanalüüse ja selle peale vastas, et milleks? esimese hooga ütles, et võib ju L-thyroxini vms välja kirjutada pool tbl päevas, aga ei kirjutanud ja küsimise peale ütles, et ei ole ikka vaja.

See pidev tuhnimine ja ise nõudmine on ka selline teema, et kui nüüd uue arsti juurdegi läksin, siis vaatas mind kui kuutõbist kui ise juurde küsisin erinevaid asju, kas või selle kontrastaine uuringu kohta. Ta küll ei ütelnud otseselt seda, aga näha oli, et vaatas mind sellise “usu jah kõike, mida guugel ütleb” pilguga. Ega ma ju ei usug kõike, mida google mulle ütleb või ei diagnoosi ennast ise, aga küsimusi, mida ARSTILT juurde küsida, leian ma niimoodi teiste kogemuste põhjal ikka.

Oeh. Tänan kõiki asjalike vastuste-lisaküsimuste eest! 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See “lase ennast vabaks” pigem juhtub, kui et seda väga plaanida saaks. Nojah, töökohta vahetada, õpinguid alustada või ümbermaailma reisile minna muidugi saab. Ühel tuttaval avastati vanemal lapsel raske pärilik haigus, teises peres tekkisid firmal üleöö sellised probleemid, et ähvardas pankrot ja ennäe, mõlemad naised jäid pärast pikki ootusi täiesti ebasobival ajal rasedaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

mina olen teadlikult vältinud vahekorda ovulatsiooni eel kui tahtsin pausile panna triibupüüdmist. selleks ajaks teadsin hästi milla ov on ja tegime nädalase pausi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kilpnäärme hormoon võib olla väga oluline tegur mitterasestumisel ja tõepoolest see odav pool tabletikest vääriks proovimist kui proovitud nii kaua ja pole õnnestunud. Arstidel on aega küll, meil ei ole. Samuti see veenilaiend munandil ei ole hea ja võib takistada.
Oleneb Sinu vanusest kuid viljatusravi arst võiks ka IVF kaaluda. Seepärast mõistlik ühe viljatusarsti juures püsida, et arst mõistaks IVF vajadust. Kui venitada üle 40 siis peab juba ise maksma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Me proovisime ka u aasta ja ei õnnestunud. Mõlemad oleme 30 ligi. Panime end mingihetk arsti soovitusel lihtsalt IVF protseduurile järjekorda ja proovisime senikaua ise (u pool aastat). Usun, et tark tegu 🙂

Vahepeal said tehtud peamised vereanalüüsid, kilpnäärmeuuringud ning nii sperma kui ka naisteasjade uuringud. Tehti ka geeliga mujuhade läbitavuse test. Mõlemil olid kõik näidud täiesti korras. Ma ise arvan, et mul oli lihtsalt stress, sest mees tegi selle lapsesaamise teema vahepeal väga ebameeldivaks.. surus seda nii peale, tegi mind maha ja süüdistas mind, kui ei õnnestunud jne. Nohjh, eks igaüks peab pingele vastu omamoodi.. tema siis sedasi. Ma ei tahtnud seetõttu lõpuks temaga seksimisele isegi mõelda. Aga ta ei uskunud, et stress võib lapsesaamist mõjutada. Egas meil see tavaviisil lõpuks ei õnnestunudki ja tegime nüüd IVFi. Õnneks õnnestus esimese katsega. Ja õnneks vastunäidustati mõneks ajaks seks ka ära 😀 mulle see ausaltöeldes sobis. Ega selline suhe väga “tervislik” ei ole, aga loodetavasti jätkame siiski pikalt koos 🙂

Ma pakun, et paljud arvestavad ov. aega ka valesti.. alustavad selle seksiga liiga hilja või lõpetavad liiga vara ära jne.

Igastahes teile edu!

M.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie võtsime väga vabalt ja endale üllatuseks õnnestus 6 kuud hiljem. Seksisime siis kui tahtsime ja kus tahtsime, olime vabad. Rasedus peetus esimese trimestri lõpus. Leinasin ja andsin endale aega. Nii kahju oli, et kaotasin kellegi kelle juba enda elusse nii tugevalt sisse kirjutasin. Peale raseduse peetumist sai rasestumisest minu kinnisidee. Andsin endale 4 kuud toibumiseks ja siis alustasime uuesti. Basaalid, ov testid, uh-d, toidulisandid. Proovisime ja üritasime kõigest väest aga rasedust ei kuskil. Iga ebaõnnestunud kuu tekitas trotsi, pisaraid, tülisid. Keha oli stressis, ise olin stressis ja tulevik tundus must. Aasta üritamist ja mitte midagi. Läksin arsti juurde ja vaatasime mu graafikud üle. Palju anovulaarseid tsükleid, kehva kvaliteediga munarakud ja esimese peetumise tõttu tekkinud infertiilsus. Hormoonid olid väga sassis. Sain ravi ja esimene stimulatsioon õnnestus. Seega läks aega uue beebi tegemiseks 1.5 aastat.

Ma soovitan sul minna viljatusraviarsti juurde! Ära mata oma unistust maha. Las arst tegeleb sellega edasi.

Please wait...
Näitan 17 postitust - vahemik 1 kuni 17 (kokku 17 )


Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Kuidas lasta vabaks?