Ma ei tea kas ma olen eriliselt saamatu aga viimasel ajal tunnen kuidas enda jaoks uldse aega ei jaa. Laps on 7 kuune ja laks just 3lt unelt ule 2le ja konkreetselt magabki 2x 30 min paevas. Selle ajaga ma ei joua midagi tehtud, joon tassi kohvi ja juba ta obgi uleval ja tahab tegelemist. Pean end puhendunud emaks ja tegelen temaga palju aga nii vaga tahaks vahel raamatut lugeda voi vannis vedeleda. Mees joyab toolt koju kui beebi juba magama hakkab minema ja siis pean tegelema oma teise lapsega, kes kaib esimeses klassis ja kellega vaja ohtuti veel oppida, lisaks on vaja teha suua, pesta pesu jne ja kui lopuks molemad lapsed magavad on kell juba nii palju, et heal juhul jouan dushi all kaia ja vajun magama. Oelge palun kuidas enda jaoks rohkem aega leida, tunnen end kui tuhjaks pigistatud sidrun 🙁
Teema: Kuidas leiate beebi korvalt aega enda jaoks?
Esimese lapsega oli mul ka 6-7 kuud lapse vanuses aeg, kus tekkis äng sellest igapäevarutiinist ja tunne, et minu aeg ongi see näpistatud 20-30 min (laps magas ka väga lühikesi päevaunesid, öösel iga 1-2 h tagant üleval jne). Aga ilmselt ongi see teatud harjumus, mis lõpuks tekib, ja ajapikku ikka tuleb seda aega ka juurde, mitte oluliselt, aga kui kasvõi juba laps paariks tunniks isaga jätta, siis ongi paar tundi leitud aega olemas.
Kummaline, et kui teine laps sündis (laste vanusevahe on 1,5 a), siis olin kuidagi palju karastunum ja leidsin rohkem seda enda aega imiku ja väikelapse kõrvalt kui esimese lapsega, kuigi tingimused olid samad – polnud vanaemasid-vanaisasid lähedal, kes oleks saanud aidata, ainult mina ja mees. Aga siis tõenäoliselt olin harjunud selle katkestustega eluga, et hakkad alles oma kohvitassi nautima, kui juba laps üleval ja pead oma vaiksehetke edasi lükkama. Mäletan, et esimese lapsega häiriski kõige rohkem see, et midagi ei saanud tõesti otsast lõpuni teha, nt hakkasin koristama, kui jõudsin pool vannituba ära koristada, kui laps juba mind vajas, või jõudsin söögitegemisega poole peale, kui vahepeal tuli juba lapsega tegeleda. Aga pärast muutus see kõik kuidagi endastmõistetavaks juba ja teise lapse sündides polnud sellega enam probleeme.
Imik ja koolilaps tundub selles suhtes isegi keerulisem kombinatsioon, et koolilapsega on ka kindel aeg pärastlõunal-õhtul, kui tuleb tema asjadega tegeleda.
Aga miks Sa arvad, et me leiame? Mul lapsed 8 k ja 3 a ning ma ei hellita küll lootust, et lähema 10 aasta jooksul eriti mingit lugemis- või muid mõnulemisaega jääks. Algul on lapsed väikesed, siis tuleb tööle minna ja selle kõrvalt lastele aega leida, hiljem juba koolitööde järele vaatamine jne. Vahest teismeliste kõrvalt juba tekib veidi oma aega ka, neil niikuinii oma sõbrad ja käigud …
Ega nädala sees ja tööajal eriti ei leiagi. Laps magab küll 2 x 1,5 tundi, aga selle aja sees siis teen lapsele söögi ja korrastan veidi kodu ning aeg ajalt tegelen mingite olmeasjadega, maksan arveid jne. Pool tundi mõlema une ajal proovin täitsa endale ka jätta lugemiseks, telekavaatamiseks. Õnneks päästab mind õhtul mees, kes jõuab töölt 5 paiku. Ja nädalavahetusel katsun patareisid laadida ja kodust välja saada.
Teemaalgataja, soovitan ka nädalavahetusele panustada ja lõõgastuda. Kino, teater, spa, sõbrannad jne.
Jah, ka mina leian enda aega ööune arvelt.
Lihtsalt nii hea on istuda arvuti taga, ilma et keegi säärest sikutaks ja muid asju nõuaks. Lapsi on kolm, pisem 11-kuune.
Lisaks saab siis ka veidi raamatut lugeda või käsitööd teha. Päevased uinakud teen koos lapsega niipalju kui õnnestub. Mõnikord ei tee ka kui palju tegemisi on.
Mul on 2-aastane ja 2-kuune.
Mina loobusingi raamatute, ajakirjade lugemisest jne. Raamatute lugemine saab nt aastase kõrvalt veel raskemaks – ta tuleb lihtsalt lehti keerama, sest teda ka paeluvad raamatud 🙂
Aga muidu tuleb ikka mehe abi kasutada. Pesemas käin siis, kui mees kodus. Trennis käin nädalavahetusel ja siis kiiruga koju tagasi – laps pudelit ei tunnista veel. Tahan ka vanni ja muudkui siin arutlen, et kuidas see vanniskäik korraldada – 2-aastane on suur vannifänn ja nii ei tule vanni nautimisest midagi välja, kui see ukse taga muudkui koputab, et tahab ka vanni või “kus emme on?”. Ilmselt tuleb üks nädalvahetus mees koos mõlema lapsega tunniks välja saata, siis on rahu ja vaikus majas 😀 Aga pidevalt on nädalavahetusteks mingid tegevused, küll vaja autot parandada, siis avastan ise, et lastele või endale vaja riideid minna ostma vmt. Ja nii ma sinna vanni ei jõuagi 😀
Õhtuti läheme kell 21-21.30 juba magama 😀 Ja olengi totaalselt kustunud. Hommikul ärkab vanem laps 6-6.30 ja reeglina ka beebi tahab 6.30 paiku süüa, nii et ei saa ka hommikul end välja magada. Õnneks käib vanem laps 3 päeva nädalas hoius ja seda teeb ta rõõmuga, selles osas on meil vedanud, et selline lasteaia jaoks loodud laps 🙂
Aga kui vanem oli veel beebi ja magas ka juba vähem, siis olidki igavad päevad, kus terve päev oli lapsega sisustatud. Mina soovitan lihtsalt palju koos lapsega jalutada, siis ei mõtle nii palju sellele, et laps ripub jala küljes vmt. Ja ikka nädalavahetustel meest rohkem lapsega rakendada ja lihtsal tkodunt välja minna paariks tunniks ilma lapseta – trenni, kohvikusse, niisama külla, jalutama, poodi – kasvõi toidupoodi ilma lapseta, see oli minu jaosk pääsetee, kui esimene laps oli alles paarikuune ja mina nö šokis elumuutusest 😀
Lisaks vaatan, et sul ikka palju aega ju, kui õhtu jooksul oled suht normaalsel kellaajal 2 korda arvuti taga istunud! mina nt kui 2-aastane on kodus, saan ainult tema uneajal arvutis käia 😀 Muid on kohe “tahan jänku jussi”. ISe süüdi, et kunagi näitasin 😀
Ja mida sa selle 7-kuusega siis koguaeg teed, et nii tühjaks pigistatud oled? Lase tal natuke olla ka, istu lapse kõrvale põrandale maha ja loe seal oma raamatut, kasvõi valju häälega lapsele ette.
mul magas ka esimene laps selles vanuses 3×40 minutit ja ma ei mäleta, et ma oleks siis täitsa tühjaks pigistatud olnud. Öösel sõi 3 korda. Käisin korra nädalas koos lapsega ujumas, mis oli väga oluline asi ja laadis ka mind energiaga – kuna lapsele see meeldis nii väga, siis andis see ka mulle palju positiivset energiat. Korra nädalas leidsin põhjuse poodlema minna koos lapsega, et ei peaks kodus rutiinis passima 🙂
Meil on küll juba kohe aastaseks saav laps, aga aega iseendale ongi vähe. Sellega tuleb arvestada ja mingist käsitööst või raamatute lugemisest ma ei unistagi. Kinost, teatrist ma ei hakka üldse rääkimagi.
Meil on kokku kolm last. Eelmise aasta kevad oligi vast kõige raskem, aga samas mees oli mul esimesed kolm kuud kodus abiks. Ta üldse tööl ei käinud. Vanem laps käis siis teises klassis, noorem esimeses klassis. Ja nad ei ole meil mingid taibud, kes üksi õpivad. Asi nägi nii välja, et beebi andsin mehe kätte ja ise siis kordamööda aitasin lapsi õhtul. Lisaks veel noorema lapse raamatu lugemised. Ta ei loe siiani omaette raamatut, vaid mina pean kõrval istuma. Ütlen ausalt, et minul pole iga õhtu võtta tund selleks, et kuulata lapse lugemist. Pesamuna karjub kõrval ja laps ei suudagi normaalselt keskenduda. Samas ma ei saa muu asjaga ka tegeleda, sest hetkel teises klassis käiv keskmine laps loeb siiani viletsalt ja ma pean jälgima ise teksti ja vajadusel sõnu parandama. Ma ei saa nii, et teen köögis süüa ja laps loeb kõrval.
Ühesõnaga lihtsamaks läks siis, kui tuli suvevaheaeg. Mul kohe kivi langes südamelt. Lõppesid ära need meeletult varajased ärkamised, laste vedamine autoga trennidesse jne.
Raamatuid sain lugeda viimati siis, kui noorem laps päris beebi oli. Tema magas võrevoodis või siis minu kõrval ja tule põlemine teda ei häirinud. Isegi kolm raamatut lugesin nii läbi õhtuti. Aga kui laps suuremaks sai, siis enam nii teha ei saanud. Lisaks olen õhtuks nii surmväsinud, et pool kümme koos pesamunaga vajume magama. Vanemad lapsed on suht saamatud. Ühte tuleb väevõimuga arvutist välja kangutada. Pidevalt peab kontroll peal olema, kas ikka pestakse õhtul hambad ära ja kas ikka minnakse magama või salaja mängitakse teki all tahvlis.
Kuigi nüüd laps on aastane, ei saa ma teda endiselt kellegagi üksi jätta. Mees on kodus ainult nädalavahetustel. Laps on jube klammerduv ja ainult minuga harjunud. Kui mind pole, siis ta karjub ja otsib mind taga. Mees jälle selline, kes karjuva lapsega ei oska midagi peale hakata. Tema ei istu põrandale lapsega mängima, ta ei oska last maha rahustada. Ma ei ole üksi saanud mitte kuskil käia. Isegi poodi pole üksi saanud. Kuna mees ei salli seda, et vanemad lapsed pidevalt nädalavahetustel sünnipäevadel käivad, siis tegin ettepaneku, et mina võin viia autoga. Olgu ta lapsega kodus. Ikka tuli ta kaasa, sest ega ta ei julgegi üksi lapsega koju jääda.
Meie laps magab ilusti päevaunesid. Hommikul 8st-9ni on mul vaba aeg internetis istumiseks. Siis millalgi laps ärkab ja kohe pean rinda andma. Muidu on ta näljas ja karjub mul jala küljes, kui ma talle putru keedan. Öösel on ta endiselt 3-4 korda üleval. Hommikuks ei tule sealt rinnast enam midagi, aga ikka lutsutatakse. Tahaks hakata võõrutama, aga kuidagi ei õnnestu. Päeval magab laps kas üks kord või kaks korda. Mõnikord magab pikalt paar tundi, teinekord jälle pool tundi. Ühe une ajal käin temaga ka õues jalutamas, aga mitte iga päev. Aga kui laps üleval on, siis ta mul arvutis olla ei lase. Kohe tuleb arvutit käest ära tirima ja karjub. Tahab tähelepanu ja mängimist.
Aga muidugi aeg iseenda jaoks on ka siis, kui ma lapsega õues jalutan. Ja kui veel päike paistab ja ilm on kevadine, tunnen tõeliselt, et elu on lill. Esiteks saab end füüsiliselt liigutada ja teiseks on vaikus ja rahu omi mõtteid mõlgutada. Kodus on jah kõik samal ajal koristamata, aga mis sellest. Teine päev jälle sajab vihma ja saab kodus miskit ära teha. Ma siiski koristan tihti ka nii, et noorem laps üleval. Tema siis rallib tolmuimejaga mööda tuba ringi. Põrandaid pesta saan jah ainult siis, kui laps magab. Kui ma ta lihtsalt ajutiselt võrevoodisse vangi panen, siis on suur kisa lahti.
Võta asja rahulikult, sest beebiaeg on ka Sinu aeg. Lase oma pea vabaks ja ära oota mingit müstilist “oma aega”.
Kui käid tööl, siis pole ju ka tegelikult muhvigi aega. Tahaks kodus nii palju teha, aga ei saa, sest kellast kellani tööl käimine võib olla veelgi enam muserdav kui beebi või väikelapsega kodus olemine.
Ja kes ei suuda beebiga seda rõõmuaega nautida, siis võib soovitada vaid üht, ärge sünnitage lapsi liiga väikse vahega. Ega siis kõik polegi loodud selleks. Parem siis juba vähem lapsi, aga õnnelik ema.
Vanni võid juba eos unustada, eriti kui veel mõnd last plaanid. Ma eriti ei tea lastega peresid, kus lapsevanemad vannis aega veedavad. Esiteks vett ei jätku, kui kõik 4-5 inimest pesta tahavad ning teiseks ei saa vannituba nii pikalt kinni panna. Vannis käimine kuulub ikka pigem üksikute inimeste ja lastetute paaride eluviisi juurde.
Raamatut loen mina siis kui imetan. Ma lausa ootan imetamisi, siis saan edasi lugeda. Telekat vaatan pärast 9-t õhtul, mil kõik lapsed magavad. Mehele näpistan aega enda une arvelt.
Kohvi jahtub jah enamasti ära, enne kui juua jõuan.
Aga see on üsna lühike etapp elus. Aasta pärast saad juba õpetada lapsele kannatlikust, ise mängimist ja ootamist.
Minul ka tegelikult ei olnud püüet leida “oma ega”. Hea kui kõik vajalikud asjad ilma liigse stressita päeva jooksul tehtud jõudsin. Inimese elus on erinevaid etappe, beebiga on selline etapp, et kui tekib ootamatult hetk, siis kasutad jooksvalt selle vaba hetke ära aga paaniliselt ei plaani, plaanidest niikuinii asja ei saa.
Tass kohvi (teed) rahus. Milline jumalik puhkus! Kusjuures ma ei ironiseeri. See oli minu unistus.
Ps. kui rinda annad, jäta see kohvi joomata või võta kofeiinivaba. Või ürditee, sest teepuu lehtedes (must, roheline, punane, valge tee) on ka kofeiin sees. Vaata, kas lähevad siis uned pikemaks. Lapsed on kofeiinile jube tundlikud.
Aga miks Sa arvad, et me leiame? Mul lapsed 8 k ja 3 a ning ma ei hellita küll lootust, et lähema 10 aasta jooksul eriti mingit lugemis- või muid mõnulemisaega jääks. Algul on lapsed väikesed, siis tuleb tööle minna ja selle kõrvalt lastele aega leida, hiljem juba koolitööde järele vaatamine jne. Vahest teismeliste kõrvalt juba tekib veidi oma aega ka, neil niikuinii oma sõbrad ja käigud …
Huvitav, et mu kommentaar on nii palju miinustamist leidnud, kui ometi pea kõik vastajad kirjutavad üht ja sedasama mis minagi: “oma aega” väikeste laste kõrvalt leida on päris raske, kui mitte võimatu. 🙂
Huvitav, et mu kommentaar on nii palju miinustamist leidnud, kui ometi pea kõik vastajad kirjutavad üht ja sedasama mis minagi: “oma aega” väikeste laste kõrvalt leida on päris raske, kui mitte võimatu.
Mina küll ei miinusta. Aga nii hull see asi ka ei ole. Mina sain kolm last järjest, aga raamatulugemisse tekkis paus ainult eismese lapse beebieas, edasi harjusin olukorraga ära ja õppisin endale aega leidma. Nüüd on kõige pisem 4 aastane ja ma saan väga hästi õhtuti raamatut lugeda, mingit probleemi pole. Lisaks saan ikkagi ka juba kenasti trennis käia, vahel nädalavahetuseks või terveks nädalaks kodust ära minna, sest abikaasa saab ka hakkama lastega.
Mina näiteks lubasin rahulikult lapsel põrandapesu ajal enda kõrval käputada, pärast vahetasin sipukad ära, pesin lapse käed ära ja asi kombes.
Oma aeg on ikka puhtalt oma teha. Esiteks see mõtlemine, et beebiga peab kogu aeg tegelema. Ega ikka ei pea küll, las uudistab põrandal omi asju jms, peaasi, et silma all olete üksteisel. Kiiremad koristustiirud olen alati teinud just siis kui laps üleval, samuti lihtsamad toidud, mis ei vaja pikalt köögis toimetamist. Pesu masinasse viskamine võtab vähe aega jne. Seda kõike saab teha, kui laps üleval ja jääb veel küll aega, et lapsega ka tegeleda.
Teiseks oli juba enne esimese lapse sündi mehega kokku lepitud, et laps on ühisvara, vähsmalt üks-kaks õhtut nädalas on lapsed tema kantseldada, kui ma tunnen, et on vaja. Ei pea ju kuhugi kaugele minema, kasu on kasvõi poole tunnisest jalutuskäigust. Sama teema nädalavahetustel, mees roomab hea meelega lastega põrandal ning ma teen nt midagi head süüa, mis rohkem aega nõuab või lösutan niisama.
Ja mis mõttes võib vannid ära unustada 😀 mul kodus aastane ja neljane aga iga nv vedelen vähemalt pool tundi-tund raamatuga vannis.
Minu laps on hetkel 3-kuune. Magab õues vähemalt ühe pika une päevas, lisaks veel 1-2 lühemat und. Ärkvel olles on ta üsnagi palju omaette, küll minu lähedal, aga ma saan samal ajal süüa teha vms. Mul on sportkäru, trenni teen koos lapsega, laps kärus saan minna jooksma, suusatama. Lisaks on veel lasteaialaps ja koolilaps ning osaliselt teen tööd ka. Jagub aega nii endale kui lastele. Isegi aega on raamatuid lugeda. Meest ei ole, üksi olen oma lastega.
Mina hakkasin Tartus käima beebijoogas.Toimub see laupäeviti Kastani 38.Hea võimalus olla mul beebiga kahkesi ning teeme seal koos harjutusi.Suuremad lapsed on kodus koos isaga:)
Jääb mulje nagu sa oleksid üksikema. Mida isa teeb? Tuleb õhtul hilja koju. Nii hilja, et ei saa vanema lapsega koos õppida? Mida teeb isa nädalavahetusel. Minu nädalapäevad lähevad ka titega, aga pühapäev on tavaliselt see päev, kus ma võtan tite ainult rinnale ja muu aja peidan ennast magamistoas või lähen välja kinno või sõpradega sööma. Minu abikaasale väga meeldib titega tegutseda. Üksõhtu jäin hilja peale ja mees sai beebi üksi ilma rinnata magama ja ta oli nii uhke ja suur, et ma ei mahtunud enam kojugi 🙂
Koristamised ja söögitegemised oleme ka pärast tite tulekut väga ühiseks ajanud. Kuna meie titt on väga müra ja helitundlik, siis saamegi ainult koostöös kodu korda – üks läheb titega õue või vannituppa vanni ja teine jookseb toas ringi. Hommiku ärkab mees varem titega ja koristab köögi õhtusöögist ja mina koristan siis jooksvalt päeval kööki. Oleme selline õlitatud masin ja nii jääb mul tegelikult päris palju hetki endale ka.
Ma arvan, et sa peaksid mõtlema paremini läbi oma mehe rolli sinu pere elus. Lapse tulek ei täheda ainult muutust naise elus. Laps muudab terve pere elu ja see on natuke halb, kui mees vanamoodi jätkab. Raskusi peab ikka koos kandma.
meil rutiin, 5 kuune beebi läheb vanni kell 7 ja kella kaheksaks on beebi ööunes ja ssee kella kaheksast kümneni ongi minu aeg
Võtke Mallukast eeskuju. Kes teeb see jõuab.
Mina ka koristan ja teen süüa siis, kui laps ärkvel. Möllame – vahel sõdime – koos. Sa ei pea ju lapsega kogu aeg TEGELEMA – las ta uurib ise, ja kui ise midagi teeb ja nokitseb, siis ei tohi segada. See on üks parimaid nõuandeid, mida olen saanud. Kui ta enda ette on, süveneb millessegi, siis ta õpibki vaikselt iseseisvuma, iseendast rõõmu tundma. Kas pole see parim omadus, mis inimesel võib olla?
Ja kui laps magab, siis – kui tööd pole vaja teha – mina puhkan jne. Nüüd ta magab 1 kord päevas 2 tundi – mõnus!
Aga sinu puhul tekib küsimus – kas ta ei peaks rohkem magama? Ta magab ju ainult tunnike päevas. Palju ta öösel magab? Uuri netist, kuidas lapse päevaund pikendada.
Oma ajast veel: oleme oma lapse alati 7-8 tuttu pannud, ja see tähendab, et 8-11 on meie aeg.
Lisan veel: nt duši alla minnes võtsin ma ta kaasa, panin ta põrandale vaiba peale maha, rääkisin temaga samal ajal, ja tal oli ju põnev ka, mis ema teeb.
Nii et hakka nuputama – mida saaksid veel teha lapsega koos, nii et uinakute ajal saaksid puhata?
Teiseks oli juba enne esimese lapse sündi mehega kokku lepitud, et laps on ühisvara, vähsmalt üks-kaks õhtut nädalas on lapsed tema kantseldada, kui ma tunnen, et on vaja. Ei pea ju kuhugi kaugele minema, kasu on kasvõi poole tunnisest jalutuskäigust. Sama teema nädalavahetustel, mees roomab hea meelega lastega põrandal ning ma teen nt midagi head süüa, mis rohkem aega nõuab või lösutan niisama.
vaat, sellest fenomenist perekooli kangelasemade klubi KEELDUB üldse tunnistamast.
nemad on ainuüksi oma beebsude A JA O-d, ja siisv ärkavad klubist väljapool alles aastate pärast, ahastades pereelu all, kuidas nad on laste külge aheldatud ja mehed ei märkagi midagi.
perekooli kangelasemad nimelt ei kaasa isasid oma laste ellu, vaid ennem käib see ainuhooldusperiood, siis tuleb see tahaks kohvigi periood ja see saab lõpu pereelu all nukrutsedes, et kus nad oma vea tegid…
Minul oli esimene laps omapead toimetaja. Istus põrandal ja mängis. Kudusin igavusest kampsuneid – emale, endale, lapsele, mehele. Suuri kampsuneid 🙂 Enne last polnud ma mingi eriline kuduja. Teise lapse kõrvalt käisin sisekujunduse kursusel ja tegin sellega seotud töid. Mõlema lapse kõrvalt käisin vene keele kursustel. Kui olin kursusel, hoidis mees lapsi.
Milleks ma aega ei leidnud, olid maniküür-pediküür, sest ma pole kunagi olnud eriline sättija.
Mis ma öelda tahan? Kui on piisavalt huvi, küll leiad ka aega oma asjadeks. Naiste häda on see, et nad muutuvad kanaemadeks. Mina olen A ja O, mitte keegi teine ei oska minu lapsega olla. Meest peab iga minut õpetama tee nii ja nüüd tee nii ja nüüd ikkagi nii! Seda on kõrvalt päris naljakas vaadata, kuidas naine lapse saades muutub. Varsti avastadki, et oi mul pole sõbrannasid, ma ei tea ilmaelust midagi aga ma võin rääkida tundide viisi oma lapse arengust, iseloomust jne.
Lugesin siin oma imelisest elust kui laps oli 3-kuune 🙂 Aega justkui oli kõigeks. Nüüs olen ette võtnud kodus siseviimistlustööd, mis senini olid jäänud paremaid aegu ootama. Ja et jaguks raha ehitada, olen täiskohaga tööl. Laps on lapsehoidjaga ja mina kontoris. Aeg on selline defitsiit, et anna olla. Olen hakanud hommikul kell 5 üles tõusma, et jääks veel tunnike ennem kui noorem laps ärkab. Siis jõuan ahjud soojaks kütta, söögi valmis teha ja dushi all käia. Vahest isegi veidi koristada. Ja kui laps õhtul magama läheb, siis teen veel veidi ehitusega seotud asju. Eile õlitasin põrandat, täna teen teise ringi. Aastane on mul küll õnnelik, istub saepuru hunnikus ja mängib seal klotsidega 🙂
Kolmas laps sai just 2-kuuseks. Kuna mul on kalduvus depressioonile, olen algusest peale üritanud iga päev endale kasvõi tunnikese leida. OK esimesed kaks-kolm päeva võib-olla välja arvatud. Siis nagu polnud vajadustki. Nendel päevadel oli selleks “oma ajaks” õhtune kuum dušš. Tundsin end peale seda taas inimesena 🙂 Muidu rõõmuga imetlesin vastsündinut ja ei mõelnudki oma ajale.
Aga kuidas leian? – Mehe abil loomulikult! Mees tegeleb lapsega. Laps on küll loomulikult rinnapiimatoidul, aga sööb oma kõhu täis ja peale seda saab mees temaga paar tundi kenasti hakkama.
Kõigi kolme lapse puhul nii toiminud.
Mina olin ka väsinud kõigest, kui laps 6 kuuseks sai ja mul oli ka siis esimese klassi laps. Palusin, siis mehelt abi. Nädalavahetusel võttis lapse läks välja, sain kas lihtsalt jalad ülesse tõsta ja puhata või läksin vanni. Vahel andsin lihtsalt talle kätte ja läksin magasin end välja. Õhtuti võttis tema kätte peale väikest uinakut ja tegi süüa, õppis lapsega, koristas.
Tihti oli elamine sassis ja polnud häda kedagi. Palusin rohkem puhtust hoida. Väiksemates asjades sain vanema lapse peale loota. Ta mul koguaeg asjalik olnud. Sain ta poodi saata, mis meil kohe üle tee, prügi viis välja, tolmu aitas pühkida, nõudepesu masinat aitas tühjendada. Vahel andsin ka enda emale hoida, saime söömas käija, kinos vms.
Mees joyab toolt koju kui beebi juba magama hakkab minema ja siis pean tegelema oma teise lapsega, kes kaib esimeses klassis ja kellega vaja ohtuti veel oppida,
ole hea, palun vasta, sest ma tõesõna ei taipa:
miks just sina temaga õpid?
kas isa õpetaks last kuidagmoodi, halvemini?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
