Teemaalgataja, väga tubli oled, aga ausalt, vähimatki tõenäosust pole, et eestikeelne hoolduspere saaks Ukraina lapse oma perre. Kui ka muidu on soov ja eelkõige võimalus hoolduspereks saada, siis teata sellest Sotsiaalkindlustusametisse. Teie peret uuritakse, vajadusel koolitatakse ja siis ehk kunagi saate mõne eestikeelse lapse hoolduspereks. Väga loodan, et mõnest nendest peredest, kes praegu on avaldanud valmidust Ukrainast saabunud laps oma perre võtta, saab kunagi päriselt hoolduspere mõnele Eesti lapsele.
Need üksikud Ukraina lapsed, kellel pole neid siin juba ees ootamas või nendega Ukrainast kaasa tulnud tädi, vanaema või väga pikaajaline peretuttav, kes lapse vajadusi mõistab ja lapse eest hoolitseda oskab, lähevad venekeelsetesse hooldusperedesse.
Mina isiklikult muretsen praegu väga nende perede pärast, kus on Ukrainast saabunud vennake või pisike õde vanuses umbes 7-13 ja “suur” õde vanuses 19-21. Olen selliseid peresid praegu järjest näinud. Õeke määratakse väikse venna või õe eestkostjaks, õde tunneb tohutut vastutust ja annab oma parima. Need suured õed, vanuses 20 (minu jaoks täiesti lapsed), kirjeldavad, kuidas on vedanud väikse venna keldrist autosse või bussi, sõitnud kuulide ja pommide all. Liikunud riigist riiki. Väiksed vennad ja õed on tõsised ja vaikivad, suur õde hoiab viimseni pisaraid tagasi ja pressib hammaste vahelt, et lubas vanematele, et hoiab väikese elus. Vot nende pärast on mul praegu väga suur mure, et need vaprad suured õed, kellest sai üleöö perekonnapea, leiaksid siin piisavalt nõu, abi ja emotsionaalset tuge. Ja nad ongi olnud ülitublid, väike on siin juba kooli pandud või õpib veel oma Ukrainas koolis distantsõppel ja suur õpib Ukrainas asuvas ülikoolis distantsõppel ja teeb siin tööotsi. Hea on see, et paljud neist napilt täiskasvanud õdedest ja pisikestest vendadest-õdedest suhtlevad igapäevaselt oma Ukrainas elavate vanematega ja saavad sellest emotsionaalset tuge.