Teema: Kuidas leppida keskpärasusega?

Olen kindlalt seda meelt, et keskpärane ja õnnelik olla on iga kell parem kui läbipõlemise äärel maksimalist, kellel tiksub pidevalt kuklas tunne, et ta peab midagi tõestama. Mul on endal kaks last, üks neist pigem see keskpärasusega rahul ning teine pigem ambitsioonikas maksimalist, kellel pingutus- ja saavutusperioodid vahelduvad madalseisudega. Eks muretsen ma mõnevõrra muidugi mõlema pärast, kuidas nad ikka elus hakkama saavad, sellest emad päriselt vist kunagi ei vabane 😀 Aga kui inimene on oma eluga rahul ning stabiilne, siis see on tänapäeval iseenesest juba väga suur väärtus!

Mina tundsin väiksena puudust sellest, et vanemad oleks mind mõnda ringi/trenni suunanud või viinud. Olin arg ja oleksin seda toetust vajanud. Vedelesingi niisama.

Oma lapsi olen julgustanud erinevate asjadega tegelema. Ühel kindel hobi, teisega vaatasime väga palju erinevaid trenne/ringe läbi ja proovinud on ka mitu. Oleneb muidugi, kus te asute. Tallinnas on see lihtne. Viiendal katsel leidis laps selle, mis teda köidab.

Olen sihilikult viinud oma vähem säravate silmadega last ringidesse, kus tean, et juhendaja on oma ala täielik fänn. (Lapsel on kerge tähelepanuhäire, siis annab õpetaja intensiivsus, mis on suunatud ainele, mitte õpilastele, hästi palju juurde.)

Kas lapse gümnaasiumis on õppesuunad ja / või valikkursused? Kui jah, siis kaudselt ta ikkagi tegeleb millegagi süvitsi.

#3997199:

mul on kolm last ja üks on selline nagu TA laps. Kõiki on ühte moodi kasvatatud. Ma näen erialasid, mis talle sobiks aga ma ei näe temas seda kirge nende asjadega tegelema hakata.

Eks paari aastaga saab selgemaks, mida tahab

Kõik leiavad oma ala, kannatust. Mingi ala võib praegu sobida aga hiljem selgub, et hoopis teine ja palju huvitavam.  Tõsi,  ka vähetasuvam paraku.

Nagu mina tahtsin saada aastaid arstiks, tegelesin kuidas oskasin, aga sai hoopis  jurist ja väga heade tagajärgedega.

Mul on põhikoolitüdruk, tugev keskpärane. Kui viitsiks natukenegi pingutada, oleks tipus, ütlevad õpetajad. Aga ei viitsi, ei taha, ei huvita. Ja kõige selle juures peab ennast igal teemal muidugi maailmameistriks. No mis sa teed sellisega… Võibolla kui gümnaasiumikatsed lähenema hakkavad, võtab ennast siiski kokku.

#3997339:

Kuidas kiita seda keskpärasust vanemana? Minu laps ütleb et ma kiidan teda vähe. Nii ongi.

No tuim tükk oled siis. Kiita saab absoluutselt igasuguste asjade eest, ka täiesti tavaliste asjade eest. Mõnikord võid lihtsalt öelda talle, et sul on nii hea meel, et ta sul olemas on, mõnus tubli laps. Ei peagi kiituse nimel kuidagi eriliselt kulmudel käima. Lihtsalt ütled oma lapsele, et sa oled temaga rahul ja tema olemasolust on sul hea meel.

Tundub et sa oled ise samasugune keskpärane. Minge tehke midagi koos, käige mõnikord koos kinos või kontserdil, tehke kodus filmiõhtu, katke snäkilaud ja nii. On ka mingid sellised tegevuskohad, kus saaks koos lapsega käia, näiteks ma tean savivoolimistubasid, kuhu võib lapsega minna. Koos teismelisega saaks läbi teha mingi kokanduskursuse (ma ise käisin hiina toitusid õppimas). Selliseid kursuseid on näiteks rahvaülikoolide juures. Mõni kursus kestab kuu või paar, ei ole läbi terve õppeaasta. Kui koos käite, siis on rohkem ka jutuainet.

#3997339:

Kuidas kiita seda keskpärasust vanemana? Minu laps ütleb et ma kiidan teda vähe. Nii ongi. Keskpärasus on nagu isegi halvem kui päris halb. Ma ka olen keskpärane. Aga isegi joomise maha jätnud mõni teine naine on minust tublim. Ma polegi joonud. Seega seda pingutust ka pole mul pole. Ülekaalus pole olnud. Ei saa ka seda imetlust. Õppida midagi on küll raske, aga seda pingutust ei osata hinnata.

Kiida nii, nagu sa tahad, et sind kidetaks. Või arvad, et sina, keskpärasena, pole ka absoluutselt mingit kiitust väärt?

#3997098:

Vahel tundub, et kõikide teiste lapsed on tublimad, tegusamad jne. Sõbrannad on end tööle sebinud, teevad sporti, muusikat, kunsti. Koguvad-teenivad raha, et reisida või festivalidel käia. Õnneks olen suutnud hoida tema kuuldes teistega võrdlemisest, aga oma peas ma seda siiski teen. Lihtsalt see miinimumi peal  keskpärasus ajab mind hulluks. Kas peaksin ikkagi omaenda suhtumisega tegelema ja olema õnnelik, et niigi hästi on. Või peaks suunama kuhugi poole. Kuidas?

Tead, kui paha tunne oli, kui gümnaasiumiealisena ma olin ka selline hea tüdruk, kes ei valmistanud täiskasvanutele üldse probleeme – kuid ma pidin üsna sageli tundma, et sellest hoolimata ma ei ole piisav. Kõige hullem oli see, kui ma lihtsalt olin rahulikult ja mõtlesin omi mõtteid, siis halvustav pilk ja: “Mis sa uimerdad?” , “Ma kardan, et sinust saab vist selline, kes millestki ei huvitu ja mingit tegevust ei leia” jms. Ja tõesti – see oli ainus asi, mis ajas mind kurjaks ja  pani mind vahel täiskasvanule vastu lärtsuma. See tundus nii ebaõiglane, et mina püüan omameelest mitte kellelegi muret valmistada ega tüli norida – aga näe, ei olda rahul. Mõnikord mõtlesin vihaga, et äkki peaks hakkama halvasti õppima või mingit pahandust tegema – siis saaks vähemalt asja eest pahandada.

Nüüd, juba keskealisena, võin öelda enda kohta: Mul üsnagi puudub teiste inimestega võistlemise, parim olemise tahe. Samas olen heatahtlik, kohusetundlik ja püsiv. Oleks ma seda juba noorena teadnud – siis ma olekski teadlikult valinud ja ära õppinud mingi sellise ameti, kus on püsivust nõudev nokitsemise töö, aga karjääri tegema tingimata ei pea.

Mis ma öelda tahan: sinu tütar ka võibolla pole looduse poolt antuna “aktivist” ja “karjäärihunt”. On lihtsalt teine inimtüüp. Talle võib sobida mingi rahulikuma iseloomuga töö, kus on oluline kohusetundlikult midagi ära teha. Mis see täpselt olema peaks, võibolla ta ei oska praegu ette kujutada, kuid mingil ajal leiab, mis talle sobib.

Huvialasid välja pakkuda loomulikult võib – aga neid tuleb seda tüüpi noorele serveerida väga rahulikult, umbes nagu: ” Võibolla sa prooviksid – see tundub olevat mõnus ajaviide.” Niipea, kui mingi “säramine”, “et ka mina saaksin sinu üle uhke olla” tagamõte välja paistab, võib tekkida seda tüüpi noores tõrge, et ma ei taha.

Minul on tutvuskonnas kaks pea ühe vanust last – üks õpib viitele, aga siiani õpitakse koos lapsega (6 klass), kui ei osata, siis helistatakse tuttavale, kes siis last juhendab jne. Iga kehvem hinne tekitab peres paraja paanika.

Teine laps on mõne kolmega, õpib ise, kui saab kahe, siis lepib ise õpetajaga aja kokku, parandab ära. Vanemate poole pöördub vaid siis, kui ei oska ja küsib abi. Ema jälgib hindeid ja kui on tekkinud kehvem hinne, siis räägib lapsega, et mis on lahendus.

Tegemist siis õdede lastega, näen, et see, kes ise õpib, on rahulikum, teisel tekitab pidev viite nimel rabelemine stressi.

Loodetavasti ta on õnnelik. Kui ta on, nagu kirjeldusest tundub, siis on ju kõik korras. Kui seal taga mingit peidetud depressiivsust pole, mis staatilisuse tekitab, siis pole põhjust muretsemiseks.

Aga milline sa ise inimesena oled? Kas su laps on maast madalast koos sinuga üritustel ja reisidel käinud, tutvunud erinevate kultuuridega, proovinud oma kätega tegemist mandalast robotini, teinud eri rahvaste toite, kuulanud erinevat stiili muusikat, vestelnud loetud raamatutest? Kas su kodus käivad külas põnevad ja mitmekülgsete huvidega inimesed, kelle intellektuaalset vestlust kõrvalt kuulates laps maailma avastab?

Kuidagi valus on lugeda etteheiteid, et tavaline probleemideta laps on keskpärane. Äkki sa hoopis tahad, et laps kuidagi sinu enda taset ülespoole tõstaks? Päris nii see ei käi, tavaliselt tulevad need intelligentsed ja hakkajad noored samasugustest peredest, kus keskkond ja geenid oma töö teevad.

#3997687:

Samas ma olin ka samasugune, aga elu ei läinud hästi. Alati see mittemidagi tegemine  pole hea. Minu puhul rikkus see mu elu suht ära. Aga ega mu pere ka ei pakkunud mulle midagi, millega võiks tegeleda, lasigi mul vedeleda. Kui oleks minuga ka tegeletud, midagigi soovitatud, võimalus antud, oleks mu elu täna hoopis teine. Mul tahet oli, tuge oleks vaja olnud.

Mina olin ka selline laps kel tahet oli, samas ma ei saa öelda, et pere mulle midagi ei pakkunud. Mu huviringides käimist toetati, käisin isegi ühel suvel võrkpalli trennis (mina pallimängudes äärmiselt koba, kuskohast see mõte küll mu vanematele tuli. Olin hea õpilane, aga vanemad mind tagant ei torkinud, lasti kulgeda nii nagu läks, tulemuseks lõpetamata kõrgharidus. Olen nüüd hiljem ise laste emana (ühte tundub, et tuleb tagant torkida, et ta enda potentsiaali ikka kasutaks), selle vanematega jutuks võtnud, nemad ütlesid et mis sellest ikka kasu oleks olnud, mina tunnen, et väikese kodupoolse survega oleksin ennast ilmselt ikka käsile võtnud.

Seda piiri tajuda ongi raske, hiljem kas laps või vanem mõtleb, et ikka oleks pidanud.

Minu klassis oli tüdruk, kellel  olid  ainult viied, lisaks oli kohutav aktivist, igas asjas esines, korraldas.  Klassikokkutulekul (15 aastat peale lõpetamist), rääkis, et viis oma keskpärase ema unistusi ellu – kodus sai riielda ka 4 eest. Peale keskkooli kolis kodust ära ja hakkas tegelema sellega, millest tõeliselt huvitas. Isegi ülikooli ei läinud.

17-aastast enam huviringi ei vea, aga hea oleks, kui laps käiks trennis, kutsu siis endaga kaasa.

#3998136:

miks oleksid pidanud vanemad torkima, sinu elu, sinu tulevik, sinu valikud.

Torkimine siiski näitab seda, et teisest hoolitakse. Lapsena ma tundsin seda, et emal on minust täiesti ükskõik seetõttu, et ta iial ei küsinud mu käest, kas sul kindad on kaasas, kas salli panid kaela, pane müts ka pähe! Teistel kodus vanemad pidevalt mainisid seda.

Niisugune pisiasi, aga näe, mõjutab. Eks seal oli muidugi teisigi teemasid, mis mind sinnasuunda mõtlema pani. Tollel pooliku ülikooliga emal ilmselt samuti, ta oleks tahtnud, et keegi oleks maininud, et kuule, sa saad hakkama, võta end käsile.

Mul endal oli see asi, et käisin kolmes erinevas ülikoolis, kõik jäid pooleli. Lõpuks, 40+ vanuses võtsin end kokku ja läksin uuesti (seekord neljandasse) ülikooli ja selle lõpetasin ära. Nii et kunagi ei ole tegelikult hilja ülikooli minna ja see ka lõpetada. Kui pea lõikab, siis ülikooli sissesaamisega ei ole mingit probleemi. Pooleli võib aga lihtsasti jääda just siis, kui keegi ei surgi kõrvalt, et lõpeta ikka ära, mis sa jamad. Ma olen ise kahte sõbrannat sundinud kooli ära lõpetama, st pidanud pika moraalivestluse sel teemal, et pärast kahetsed kui nüüd pooleli jätad ja võta siis vahepeal parem akadeemiline kui kohe ei jaksa.

Ma arvan, et ikka tuleb torkida, kui näed, et teine on tegemas halba valikut. Heatahtlikult torkida.