Esileht Koolilaps Kuidas leppida keskpärasusega?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 45 )

Teema: Kuidas leppida keskpärasusega?

Postitas:
Kägu

Pole hullu, olen arvestanud oma teemaalgatuse miinustamisega, aga sellest hoolimata küsin siit nõu.

Mul on teismeline tütar. Koolis õpib neljadele. Suudaks rohkem, aga ei pinguta. Hobisid-huvisid ei ole. Üheski huviringis ei käi, sest ütleb, et gümnaasiumis on niigi palju õppida. Mitte millestki sügavamalt ei huvitu. Tööle suveks ei taha minna. Ideid, mida edasi õppima minna, pole.

Midagi otseselt ette heita ei saa, hea laps on, asjad on korras, ei joo, ei suitseta, depressioonis-masenduses ei ole. Poiss-sõber on ka, aga koolinädala sees eriti ei kohtu, vahel harva käivad kinos. Õhtul paneb telefoni kööki laadima ja läheb kl 22-23 ajal magama, seega mingist nutisõltuvusest ei saa ka rääkida. Suhted on meil head, ainult siis saabki kurjaks, kui proovin nendest asjadest rääkida.

Vahel tundub, et kõikide teiste lapsed on tublimad, tegusamad jne. Sõbrannad on end tööle sebinud, teevad sporti, muusikat, kunsti. Koguvad-teenivad raha, et reisida või festivalidel käia. Õnneks olen suutnud hoida tema kuuldes teistega võrdlemisest, aga oma peas ma seda siiski teen. Lihtsalt see miinimumi peal  keskpärasus ajab mind hulluks.

Kas peaksin ikkagi omaenda suhtumisega tegelema ja olema õnnelik, et niigi hästi on. Või peaks suunama kuhugi poole. Kuidas?

 

+27
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen kindlalt seda meelt, et keskpärane ja õnnelik olla on iga kell parem kui läbipõlemise äärel maksimalist, kellel tiksub pidevalt kuklas tunne, et ta peab midagi tõestama. Mul on endal kaks last, üks neist pigem see keskpärasusega rahul ning teine pigem ambitsioonikas maksimalist, kellel pingutus- ja saavutusperioodid vahelduvad madalseisudega. Eks muretsen ma mõnevõrra muidugi mõlema pärast, kuidas nad ikka elus hakkama saavad, sellest emad päriselt vist kunagi ei vabane 😀 Aga kui inimene on oma eluga rahul ning stabiilne, siis see on tänapäeval iseenesest juba väga suur väärtus!

+60
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõned lapsed ei taha huviringi, kui arvavad (ekslikult), et vanematel on nii suur rahapuudus, et ei taha neid rohkem kurnata. Siis tuleks lapsele kinnitada, et sellisteks asjadeks ikka raha on alati. Aga samas siis vist needsamad lapsed otsivad töövõimalusi.

Mis ta lemmikaine on? Mis aine kõige kergemalt tuleb? Sealt võib ju mingi huvi välja kooruda küll.

Või vastupidi, mis aine on kõige tüütum ja raskem? Saab uurida eraõpetaja variante ja ennast arendada mitte huvis aga kitsaskohas.

+5
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina tundsin väiksena puudust sellest, et vanemad oleks mind mõnda ringi/trenni suunanud või viinud. Olin arg ja oleksin seda toetust vajanud. Vedelesingi niisama.

Oma lapsi olen julgustanud erinevate asjadega tegelema. Ühel kindel hobi, teisega vaatasime väga palju erinevaid trenne/ringe läbi ja proovinud on ka mitu. Oleneb muidugi, kus te asute. Tallinnas on see lihtne. Viiendal katsel leidis laps selle, mis teda köidab.

+19
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pole hullu, olen arvestanud oma teemaalgatuse miinustamisega, aga sellest hoolimata küsin siit nõu.

Mul on teismeline tütar. Koolis õpib neljadele. Suudaks rohkem, aga ei pinguta. Hobisid-huvisid ei ole. Üheski huviringis ei käi, sest ütleb, et gümnaasiumis on niigi palju õppida. Mitte millestki sügavamalt ei huvitu. Tööle suveks ei taha minna. Ideid, mida edasi õppima minna, pole.

Midagi otseselt ette heita ei saa, hea laps on, asjad on korras, ei joo, ei suitseta, depressioonis-masenduses ei ole. Poiss-sõber on ka, aga koolinädala sees eriti ei kohtu, vahel harva käivad kinos. Õhtul paneb telefoni kööki laadima ja läheb kl 22-23 ajal magama, seega mingist nutisõltuvusest ei saa ka rääkida. Suhted on meil head, ainult siis saabki kurjaks, kui proovin nendest asjadest rääkida.

Vahel tundub, et kõikide teiste lapsed on tublimad, tegusamad jne. Sõbrannad on end tööle sebinud, teevad sporti, muusikat, kunsti. Koguvad-teenivad raha, et reisida või festivalidel käia. Õnneks olen suutnud hoida tema kuuldes teistega võrdlemisest, aga oma peas ma seda siiski teen. Lihtsalt see miinimumi peal keskpärasus ajab mind hulluks.

Kas peaksin ikkagi omaenda suhtumisega tegelema ja olema õnnelik, et niigi hästi on. Või peaks suunama kuhugi poole. Kuidas?

Mida sa temast tahad?  Et meeeleheitlikult tegeleks millegagi, käiks tööl, rabeleks siia sinna erinevates huviringides?  Õpib normaalselt, käitumishäireid ei ole. Mida sa temast pidevalt torgid?  Teismeline ju ja isegi hästi läinud. Tunne rõõmu oma lapsest, see on niigi nii lühike aeg. Küll tuleb ka see aeg  ja hakkab millestki huvituma.

+35
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen sihilikult viinud oma vähem säravate silmadega last ringidesse, kus tean, et juhendaja on oma ala täielik fänn. (Lapsel on kerge tähelepanuhäire, siis annab õpetaja intensiivsus, mis on suunatud ainele, mitte õpilastele, hästi palju juurde.)

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sul on isegi hästi läinud. Mul on kaks nutisõltlast, kellest üks on õppimises täiesti keskpärane, kuna ta on porilaisk, kuigi tõeliselt andekas, ja teine keskpärasuse madalamas otsas, kuna ei ole nii terane. Plärtsuvad veel vastu kah. Aga lõppkokkuvõttes on isegi hästi läinud. Inimestel on vastik komme pidada enesestmõistetavaks seda head, mis neil olemas on, ja olla õnnetu selle hea puudumise pärast, mida pole. Sellisel juhul ei saa iial olla rahul ja õnnelik, sest alati on ju midagi, mis on kellelgi teisel parem.

+36
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas lapse gümnaasiumis on õppesuunad ja / või valikkursused? Kui jah, siis kaudselt ta ikkagi tegeleb millegagi süvitsi.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

mul on kolm last ja üks on selline nagu TA laps. Kõiki on ühte moodi kasvatatud.  Ma näen erialasid, mis talle sobiks  aga ma ei näe temas seda kirge nende asjadega tegelema hakata.

Eks paari aastaga saab selgemaks, mida tahab

+17
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

mul on kolm last ja üks on selline nagu TA laps. Kõiki on ühte moodi kasvatatud. Ma näen erialasid, mis talle sobiks aga ma ei näe temas seda kirge nende asjadega tegelema hakata.

Eks paari aastaga saab selgemaks, mida tahab

Kõik leiavad oma ala, kannatust. Mingi ala võib praegu sobida aga hiljem selgub, et hoopis teine ja palju huvitavam.  Tõsi,  ka vähetasuvam paraku.

Nagu mina tahtsin saada aastaid arstiks, tegelesin kuidas oskasin, aga sai hoopis  jurist ja väga heade tagajärgedega.

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen sihilikult viinud oma vähem säravate silmadega last ringidesse, kus tean, et juhendaja on oma ala täielik fänn. (Lapsel on kerge tähelepanuhäire, siis annab õpetaja intensiivsus, mis on suunatud ainele, mitte õpilastele, hästi palju juurde.)

Laps käis põhikoolis ka erinevates trennides, oli aktiivne. Kuidas ma enam 17-aastast kuhugi viin-suunan?

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on põhikoolitüdruk, tugev keskpärane. Kui viitsiks natukenegi pingutada, oleks tipus, ütlevad õpetajad. Aga ei viitsi, ei taha, ei huvita. Ja kõige selle juures peab ennast igal teemal muidugi maailmameistriks. No mis sa teed sellisega… Võibolla kui gümnaasiumikatsed lähenema hakkavad, võtab ennast siiski kokku.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas kiita seda keskpärasust vanemana? Minu laps ütleb et ma kiidan teda vähe. Nii ongi. Keskpärasus on nagu isegi halvem kui päris halb. Ma ka olen keskpärane. Aga isegi joomise maha jätnud mõni  teine naine on minust tublim.  Ma polegi joonud. Seega seda pingutust ka pole mul pole. Ülekaalus pole olnud. Ei saa ka seda imetlust. Õppida midagi on küll raske, aga seda pingutust ei osata hinnata.

+8
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas kiita seda keskpärasust vanemana? Minu laps ütleb et ma kiidan teda vähe. Nii ongi.

No tuim tükk oled siis. Kiita saab absoluutselt igasuguste asjade eest, ka täiesti tavaliste asjade eest. Mõnikord võid lihtsalt öelda talle, et sul on nii hea meel, et ta sul olemas on, mõnus tubli laps. Ei peagi kiituse nimel kuidagi eriliselt kulmudel käima. Lihtsalt ütled oma lapsele, et sa oled temaga rahul ja tema olemasolust on sul hea meel.

Tundub et sa oled ise samasugune keskpärane. Minge tehke midagi koos, käige mõnikord koos kinos või kontserdil, tehke kodus filmiõhtu, katke snäkilaud ja nii. On ka mingid sellised tegevuskohad, kus saaks koos lapsega käia, näiteks ma tean savivoolimistubasid, kuhu võib lapsega minna. Koos teismelisega saaks läbi teha mingi kokanduskursuse (ma ise käisin hiina toitusid õppimas). Selliseid kursuseid on näiteks rahvaülikoolide juures. Mõni kursus kestab kuu või paar, ei ole läbi terve õppeaasta. Kui koos käite, siis on rohkem ka jutuainet.

+15
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võrdlemine (kas või oma peas) on ikka väga nõme asi, mida teha. Ka enda pidev võrdlemine teistega. Eespool mainiti, et oled äkki ise ka keskpärane – kas ennast võrdled ikka ka oma eakaaskastega, tegeled kirglike hobidega, oled põnev vestluskaaslane, saavutad tööalaselt palju, oled särav inimene, keda kõik kadestavad?

Mina olin ka tubli laps, aga oma emale sellest kunagi ei piisanud. See on väga valus.

Ja need saavutajad sõbrannad – on nende elu ideaalselt nii tore, et seda oma lapsele tahaksid? Võib-olla on neil vanematega probleeme, võib-olla pole hinded korras, võib-olla on mõni tervisehäda, võib-olla vanemad sunnivad neid rohkem tagant… Või tõsimeeli arvadki, et teised on nii ideaalselt toredad ja ilma ennast või oma elustiili muutmata saaksid last nipsust muuta?

Vaimne stabiilusus teismeeas on väga oluline. Kui mina sinu lapse kirjeldust lugesin, mul ei hakanud temast kahju, vaid mulle tundus see ühe õnneliku ja rahuloleva inimese kirjeldus. Suhted korras, unegraafik korras, hinded korras… Mida veel tahta. Selkeks, et ülikooli midagi õppima minna, ei peagi kirglikke hobisid olema. Või kui ta lapseeas on siiski hobidega tegelenud, siis see ju mööda külgi pole maha jooksnud, see on siiski teda kujundanud ja mõjutanud.

Võib-olla teda mingi asi ka huvitab, aga sa lihtsalt veel ei tea seda. Selleks võib olla kasvõi tervislikud eluviisid, inimpsühholoogia, kuidas olla õnnelik vms.

 

+23
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas kiita seda keskpärasust vanemana? Minu laps ütleb et ma kiidan teda vähe. Nii ongi. Keskpärasus on nagu isegi halvem kui päris halb. Ma ka olen keskpärane. Aga isegi joomise maha jätnud mõni teine naine on minust tublim. Ma polegi joonud. Seega seda pingutust ka pole mul pole. Ülekaalus pole olnud. Ei saa ka seda imetlust. Õppida midagi on küll raske, aga seda pingutust ei osata hinnata.

Kiida nii, nagu sa tahad, et sind kidetaks. Või arvad, et sina, keskpärasena, pole ka absoluutselt mingit kiitust väärt?

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige tähtsam on ikka see, et su laps on õnnelik!

Kui ta seda praegu on, siis on väga hästi.

Ära torkima hakka, keerad veel midagi pekki.

Pärast ei andesta endale.

Elus peabki kõik kulgema oma rada, ka su laps peab tegema oma sisetunde järgi.

Samas ma olin ka samasugune, aga elu ei läinud hästi. Alati see mittemidagi tegemine  pole hea. Minu puhul rikkus see mu elu suht ära. Aga ega mu pere ka ei pakkunud mulle midagi, millega võiks tegeleda, lasigi mul vedeleda. Kui oleks minuga ka tegeletud, midagigi soovitatud, võimalus antud, oleks mu elu täna hoopis teine. Mul tahet oli, tuge oleks vaja olnud.

Sinu lapse puhul on teisiti, ta teab ise mis ta tahab. Kui hetkel peab lihtsalt kulgema, las ta siis kulgeb. Sundimine teeb asjad hullemaks. Sa ju toetad teda, mind ei toetanud keegi. Ma oleks ka elu tahtnud, aga polnud selliseid võimalusigi. Lõpuks loobusin lootmast ja unistamast, pessimismi langemine tegi passimise lõpuks mugavamaks.

Kui ta mingi hetk tahab sul millegagi tegelema hakata, siis ta teab, et sina teda alati toetad ja julgustad. Veel enam, sa lausa tahad ise, et ta midagi teeks. Tal on lihtne alustada. Ja lõpuks elus mingid huvid ju ikka tekivad. Ja kui ta ongi tulevikus selline inimene, kes kulgeb rahulikult igapäevas, elab vaikset pere elu, tegeleb igapäevaste asjadega ja tunneb elust lihtsalt mõnu, siis ausalt….midagi paremat on ka raske tahta. Pürgarid ei ole kuidagi parema järje peal oma eludega minu meelest.

+16
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vahel tundub, et kõikide teiste lapsed on tublimad, tegusamad jne. Sõbrannad on end tööle sebinud, teevad sporti, muusikat, kunsti. Koguvad-teenivad raha, et reisida või festivalidel käia. Õnneks olen suutnud hoida tema kuuldes teistega võrdlemisest, aga oma peas ma seda siiski teen. Lihtsalt see miinimumi peal  keskpärasus ajab mind hulluks. Kas peaksin ikkagi omaenda suhtumisega tegelema ja olema õnnelik, et niigi hästi on. Või peaks suunama kuhugi poole. Kuidas?

Tead, kui paha tunne oli, kui gümnaasiumiealisena ma olin ka selline hea tüdruk, kes ei valmistanud täiskasvanutele üldse probleeme – kuid ma pidin üsna sageli tundma, et sellest hoolimata ma ei ole piisav. Kõige hullem oli see, kui ma lihtsalt olin rahulikult ja mõtlesin omi mõtteid, siis halvustav pilk ja: “Mis sa uimerdad?” , “Ma kardan, et sinust saab vist selline, kes millestki ei huvitu ja mingit tegevust ei leia” jms. Ja tõesti – see oli ainus asi, mis ajas mind kurjaks ja  pani mind vahel täiskasvanule vastu lärtsuma. See tundus nii ebaõiglane, et mina püüan omameelest mitte kellelegi muret valmistada ega tüli norida – aga näe, ei olda rahul. Mõnikord mõtlesin vihaga, et äkki peaks hakkama halvasti õppima või mingit pahandust tegema – siis saaks vähemalt asja eest pahandada.

Nüüd, juba keskealisena, võin öelda enda kohta: Mul üsnagi puudub teiste inimestega võistlemise, parim olemise tahe. Samas olen heatahtlik, kohusetundlik ja püsiv. Oleks ma seda juba noorena teadnud – siis ma olekski teadlikult valinud ja ära õppinud mingi sellise ameti, kus on püsivust nõudev nokitsemise töö, aga karjääri tegema tingimata ei pea.

Mis ma öelda tahan: sinu tütar ka võibolla pole looduse poolt antuna “aktivist” ja “karjäärihunt”. On lihtsalt teine inimtüüp. Talle võib sobida mingi rahulikuma iseloomuga töö, kus on oluline kohusetundlikult midagi ära teha. Mis see täpselt olema peaks, võibolla ta ei oska praegu ette kujutada, kuid mingil ajal leiab, mis talle sobib.

Huvialasid välja pakkuda loomulikult võib – aga neid tuleb seda tüüpi noorele serveerida väga rahulikult, umbes nagu: ” Võibolla sa prooviksid – see tundub olevat mõnus ajaviide.” Niipea, kui mingi “säramine”, “et ka mina saaksin sinu üle uhke olla” tagamõte välja paistab, võib tekkida seda tüüpi noores tõrge, et ma ei taha.

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Enamik inimesi maailmas on sügavalt keskpärased, isegi need, kes arvavad ise, et on ülierilised ja nende lapsed on erilised ja üldse, kõik, mis nendega seotud, on eriline. Rahu!

+18
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul on tutvuskonnas kaks pea ühe vanust last – üks õpib viitele, aga siiani õpitakse koos lapsega (6 klass), kui ei osata, siis helistatakse tuttavale, kes siis last juhendab jne. Iga kehvem hinne tekitab peres paraja paanika.

Teine laps on mõne kolmega, õpib ise, kui saab kahe, siis lepib ise õpetajaga aja kokku, parandab ära. Vanemate poole pöördub vaid siis, kui ei oska ja küsib abi. Ema jälgib hindeid ja kui on tekkinud kehvem hinne, siis räägib lapsega, et mis on lahendus.

Tegemist siis õdede lastega, näen, et see, kes ise õpib, on rahulikum, teisel tekitab pidev viite nimel rabelemine stressi.

+9
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eespool mainiti, et oled äkki ise ka keskpärane – kas ennast võrdled ikka ka oma eakaaskastega, tegeled kirglike hobidega, oled põnev vestluskaaslane, saavutad tööalaselt palju, oled särav inimene, keda kõik kadestavad?

Tundub, et ta ise ongi ka selline keskpärane ja sellepärast see lapse samasugune passiivsus ja keskpärasus ärritavadki, et lootis, et vähemalt laps on ülitubli, kes tema unistused täide viib. Minu laps on ka keskpärane, aga olen rõõmus, et ta on heasüdamlik, tal on terve närvikava, sõbrad ja ta on rõõmus. See ongi kõige tähtsam. Tean väga palju teismelisi, kes on tublid, aga vaimse tervise probleemidega, sõltuvusainete küüsis, väga õnnetud ja katki. Mul on hea meel, et minu laps selline ei ole. Keskpärased inimesed ongi kõige stabiilsemad ja kahe jalaga maa peal. Targad ja tundlikud on tihtipeale õnnetud.

+13
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Loodetavasti ta on õnnelik. Kui ta on, nagu kirjeldusest tundub, siis on ju kõik korras. Kui seal taga mingit peidetud depressiivsust pole, mis staatilisuse tekitab, siis pole põhjust muretsemiseks.

 

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keskpärasus on igati okei ja loodus toetab igati normi keskpärasust. Aga arvata et targad ja tundlikud on tingimata õnnetud, on ka natuke liig. Eesmärgid ja eneseteostus annavad ikka  energiat ja heaolutunnet. Kui on  saavutusvajadus ja püüdlused, aga pidevad ebaõnnestumised, siis võib küll deprekas tekkida. Ja ülepinge võib läbi põletada.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga milline sa ise inimesena oled? Kas su laps on maast madalast koos sinuga üritustel ja reisidel käinud, tutvunud erinevate kultuuridega, proovinud oma kätega tegemist mandalast robotini, teinud eri rahvaste toite, kuulanud erinevat stiili muusikat, vestelnud loetud raamatutest? Kas su kodus käivad külas põnevad ja mitmekülgsete huvidega inimesed, kelle intellektuaalset vestlust kõrvalt kuulates laps maailma avastab?

Kuidagi valus on lugeda etteheiteid, et tavaline probleemideta laps on keskpärane. Äkki sa hoopis tahad, et laps kuidagi sinu enda taset ülespoole tõstaks? Päris nii see ei käi, tavaliselt tulevad need intelligentsed ja hakkajad noored samasugustest peredest, kus keskkond ja geenid oma töö teevad.

+13
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga arvata et targad ja tundlikud on tingimata õnnetud,

Miks tingimata, kes seda ütles. Igasuguseid inimesi on. Aga olla õnnetu, et miks minu laps pole ideaal, vaid on keskmine, on ju küllaltki narr. Palju tegelikult neid tippe siis on, mitte palju, siis ei nimetataks neid tippudeks. Samahästi võiks ju laps olla ka seal allpoolotsas, keskmine iseenesest pole midagi halba. Ja mis inimene lapsest üldse lõpuks saab, kes seda teab. Ega head hinded ja medalid spordivõistlustelt vms tubli lapse tunnused ei taga seda, et inimene oleks hiljem tubli ja edukas. Mina näiteks olin kooliajal klassis üks parimaid, alati esinesin koolipidudel, mängisin pilli ja olin tubli, aga pärast midagi erilist ei saanud minust. Mõni kolmeline poiss on palju rohkem saavutanud lõpuks.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Samas ma olin ka samasugune, aga elu ei läinud hästi. Alati see mittemidagi tegemine  pole hea. Minu puhul rikkus see mu elu suht ära. Aga ega mu pere ka ei pakkunud mulle midagi, millega võiks tegeleda, lasigi mul vedeleda. Kui oleks minuga ka tegeletud, midagigi soovitatud, võimalus antud, oleks mu elu täna hoopis teine. Mul tahet oli, tuge oleks vaja olnud.

Mina olin ka selline laps kel tahet oli, samas ma ei saa öelda, et pere mulle midagi ei pakkunud. Mu huviringides käimist toetati, käisin isegi ühel suvel võrkpalli trennis (mina pallimängudes äärmiselt koba, kuskohast see mõte küll mu vanematele tuli. Olin hea õpilane, aga vanemad mind tagant ei torkinud, lasti kulgeda nii nagu läks, tulemuseks lõpetamata kõrgharidus. Olen nüüd hiljem ise laste emana (ühte tundub, et tuleb tagant torkida, et ta enda potentsiaali ikka kasutaks), selle vanematega jutuks võtnud, nemad ütlesid et mis sellest ikka kasu oleks olnud, mina tunnen, et väikese kodupoolse survega oleksin ennast ilmselt ikka käsile võtnud.

Seda piiri tajuda ongi raske, hiljem kas laps või vanem mõtleb, et ikka oleks pidanud.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanemate jaoks omandasid kõrgharidust või ? Kui iseenda jaoks, siis mis on sind takistanud nende aastate jooksul oma haridusteed ära lõpetamast ? Kasvõi mitu korda oleksid jõudnud kõrgkooli läbi teha, kui see sinu jaoks oluline on. Aga kui ei ole,  (ja ju siis ei ole, kui siiamaani tegemata on), siis miks oleksid pidanud vanemad torkima, sinu elu, sinu tulevik, sinu valikud.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu klassis oli tüdruk, kellel  olid  ainult viied, lisaks oli kohutav aktivist, igas asjas esines, korraldas.  Klassikokkutulekul (15 aastat peale lõpetamist), rääkis, et viis oma keskpärase ema unistusi ellu – kodus sai riielda ka 4 eest. Peale keskkooli kolis kodust ära ja hakkas tegelema sellega, millest tõeliselt huvitas. Isegi ülikooli ei läinud.

17-aastast enam huviringi ei vea, aga hea oleks, kui laps käiks trennis, kutsu siis endaga kaasa.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on teismeline tütar. Koolis õpib neljadele. Suudaks rohkem, aga ei pinguta.

Kuidas ta siis keskpärane on, kui suudaks rohkem?

Minul olid koolis kolmed. Üldhariduskool lihtsalt ei olnud väga huvitav. Leidsin ennast huvitava ala alles kolmekümnendate eluaastate alguses ja tegin TÜ-s nii baka kui magistri.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

miks oleksid pidanud vanemad torkima, sinu elu, sinu tulevik, sinu valikud.

Torkimine siiski näitab seda, et teisest hoolitakse. Lapsena ma tundsin seda, et emal on minust täiesti ükskõik seetõttu, et ta iial ei küsinud mu käest, kas sul kindad on kaasas, kas salli panid kaela, pane müts ka pähe! Teistel kodus vanemad pidevalt mainisid seda.

Niisugune pisiasi, aga näe, mõjutab. Eks seal oli muidugi teisigi teemasid, mis mind sinnasuunda mõtlema pani. Tollel pooliku ülikooliga emal ilmselt samuti, ta oleks tahtnud, et keegi oleks maininud, et kuule, sa saad hakkama, võta end käsile.

Mul endal oli see asi, et käisin kolmes erinevas ülikoolis, kõik jäid pooleli. Lõpuks, 40+ vanuses võtsin end kokku ja läksin uuesti (seekord neljandasse) ülikooli ja selle lõpetasin ära. Nii et kunagi ei ole tegelikult hilja ülikooli minna ja see ka lõpetada. Kui pea lõikab, siis ülikooli sissesaamisega ei ole mingit probleemi. Pooleli võib aga lihtsasti jääda just siis, kui keegi ei surgi kõrvalt, et lõpeta ikka ära, mis sa jamad. Ma olen ise kahte sõbrannat sundinud kooli ära lõpetama, st pidanud pika moraalivestluse sel teemal, et pärast kahetsed kui nüüd pooleli jätad ja võta siis vahepeal parem akadeemiline kui kohe ei jaksa.

Ma arvan, et ikka tuleb torkida, kui näed, et teine on tegemas halba valikut. Heatahtlikult torkida.

+4
-3
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 45 )


Esileht Koolilaps Kuidas leppida keskpärasusega?