Palun võtta natuke huumoriga.
Esimene lastest siis jõudnud teismeikka. Vanus 14. Ja tundub, et on tekkinud esimene silmarõõm. JA mina olen nagu peata kana. Alati olen naernud sõbrannasid, et näe, minia/väimees majas jne. JA nüüd teeb kudiagi haiget, et MINU armas, süütu, tark, ilus tütar (:D) ja mingi poiss (mulle hetkel veel tundmatu)…
Kuidas teie leppisite teadmisega, et laps on “suur”.
. Alati olen naernud sõbrannasid, et näe, minia/väimees majas jne.
see on küll veider.
aga lapse kasvamisega leppimine on seotud enda vananemisega leppimisega. kui seda teadvustad, ehk hakkab kergem.
See leppimine tuleb ajaga iseenesest. Kunagi oli last raske lasteaeda ka saata, kuidas see minu pisike nüüd äkki ise seal rühmas. Ja siis muutus see nii loomulikuks, et ta lasteias käib. Onju?
Mul oli mingis laste teismeeea alguses tunne, et veel mõned aastad ja siis olen ma täiesti mõttetu, mind pole vaja ja sisuliselt võiksin ära surrra. See ei olnud mitte depressioon ega sutisiidplaan, aga lihtsalt selline pragmaatiline mõte, et siis mind ei ole ju enam vaja, kui lapsed kooli lõpetavad ja ise hakkama saavad. Kui esimene laps teise linna kooli läks, siis ma enda elu enam mõttetuks ei pidanud. Aga mingid esimesed paar nädalat oli koguaeg tunne, et peaks ikka uurima, kas ikka saab hakkama, kuidas sööb ja mis teeb. Läks üle loomulikku teed see muretsemine üsna varsti. Kui teine laps kooli läks teise linna, jäin üksi elama. Sellist kontrrolli vajadust enam ei tekkinud. Ja nüüd elan juba mitmendat aastat üksi, lastega suhtlen, aga nende igapäeva elus usaldan neid 100%. Ja olen õnnelik ja uhke, et mul nii ägedad suured lapsed on 🙂
JA mina olen nagu peata kana.
Ise oled süüdi.
Sest meest pole, kes selle värske ja toore “mehe” üle vaataks, siis muidugi oled kana.
ja meeste osas ilmselt tütrele nõuandjat sinust samuti pole. Kes ikka ebaõnnestunu nõu tõsiselt võtaks…
Tüdrukute pärast muret ei tunne. Poistega on keerulisem, loodan, et nad iial lapsi ei tee.
JA mina olen nagu peata kana.
Ise oled süüdi.
Sest meest pole, kes selle värske ja toore “mehe” üle vaataks, siis muidugi oled kana.
ja meeste osas ilmselt tütrele nõuandjat sinust samuti pole. Kes ikka ebaõnnestunu nõu tõsiselt võtaks…
Oot, kust siis selline väide nüüd? Sinu kurvastuseks pean ütlema, et mees on olemas ja kõik 3 last ka lausa temaga tehtud.
Oli nüüd siis vaja teist niimoodi kurvastada? 😀
Lohuta ennast sellega, et kui esimese lapse teismeea üle elad, siis on lootust, et teistega on lihtsam.
Muud ei oska kosta.
Mul endal hakkab laps varsti kooli minema, juba praegu mõtlen sellele õudusega. Kas on normaalne kool, kuidas on klassikaaslased, ega kiusama ei hakata jne. Muidugi ma ei räägi neist hirmudest kellelegi, põen niisama omaette mõnikord. Natuke.
Kui laps jõuab teismeikka ja tal peika tekib, siis see on okei. Ma kardaks rohkem olukorda, et ta on teismeline/abiturient ja ei tekigi kedagi, kellega kätt hoida.
Poistega on keerulisem, loodan, et nad iial lapsi ei tee.
Oi kui tore ämmamaterjal siit võrsub. Või õige, sa tegelikult loodad ka, et sinu poja üldse naistega tegemist ei hakka tegema. Pole naist, pole probleeme? 😛
___
Sellega on täpselt nii nagu keegi tõi paralleeli laste lasteaeda saatmisega, nii mõnigi kord on ema see, kellel on eraldamisärevus ja kes ulub teistpool rühmaust! Tuleb hakkama saada, elu muutub pidevalt ja nõudmised emale ka.
Minu noorimal lapsel algasid päevad ja mul on ka selline tunne, et mul nüüd kõik lapsed suured.
Mul pole laste suureks saamise vastu eriti midagi, kuna siis tekib mul rohkem aega, et teha asju milleks vahepeal aega ei leidnud. Raske on aga see kui suuremate laste elu ei lähe nii nagu nad sooviks.
Mu vanim laps näiteks on väga õnnetu, et pole suveks tööd leidnud. Ja sellele on valusam tunnistajaks olla kui sellele kui ta väiksena autoukse vastu seina mõlki lõi.
Jeesus! Laste suurekssaamine on ainus põhjus neid üldse saada. Suured lapsed on lahedad ja nende sõbrad/sõbrannad ka. Kui suutsid titeea üle elada, on kõik ülejäänu puhas rõõm.
Pean kummaliseks, kui koolilaste armumisi kohe peetakse väimehe või minija olemasoluks majas. Jah ka minu pojal oli silmarõõm, aga võtsin seda kui noorte omavahelist suhet.
Veel kummastavamaks pean neid, kelle koolilapsed kõrval toas juba koos elevad – panemad koolikotid selga ja lähevad hommikul koos kooli.
Ma ei luba küll alles 14-aastasel tütrel veel poistega sehkendada. Kool on prioriteet. Ma ise mängisin kunagi 14-aastaselt alles liivakastis sööklat. Samuti ei luba seda ka ta isa. See on talle selgeks tehtud, et vara veel. Sõbrad võivad ikka olla, aga mitte selliseid suhteid veel.
Mu vanim laps näiteks on väga õnnetu, et pole suveks tööd leidnud.
Kui vana su vanim laps on? Kas elate linnas või maal? Mis ootused su lapsel suvetööle on?
Alla 18 pole jah nii kerge leida, kui laps 18 saab, siis miinimumpalgaga või veidi üle selle töö leidmisega küll linnas raskusi ei tohiks tekkida.
Õpeta teda alustama väiksematest sammudest.
Ma ei luba küll alles 14-aastasel tütrel veel poistega sehkendada. Kool on prioriteet. Ma ise mängisin kunagi 14-aastaselt alles liivakastis sööklat. Samuti ei luba seda ka ta isa. See on talle selgeks tehtud, et vara veel. Sõbrad võivad ikka olla, aga mitte selliseid suhteid veel.
Haha. Parim kommentaar! Ah et sina ja isa ei luba. No looda sa, et su tütar teilt sellisteks asjadeks luba küsib või seepärast liivakasti ronib, et sina seda kunagi tegid. Kui ikka armumise tunne peale tuleb, võite keelata ja liivaga loopida, palju jaksate. Selles vanuses kuulatakse eakaaslasi rohkem kui vanemaid.
see ongi raske ja järjest raskemaks läheb :). sa oled praegu esimese shoki etapis, et kuidas see laps küll nii kiiresti kasvas. alles oli probleem, et kellele teda hoida jätta. see oleks olnud nagu eile. ja nüüd juba silmarõõm.
esimesest shokist ülesaanud ja “leppinud” selle olukorraga saad ka tundma seda poissi varsti. saabub segadus nt 2. kuidas temasse suhtuda. kas nagu lapsesse või tütre silmarõõmu. jälle uus olukord, sest senini on olnud kõik lapse sõbrad nagu lapsed, kelle järgi ikka vaatad ja vajadusel keelad, kui nad külas on.
kolmas uus olukord on, et tütar tahab, et tema silmarõõmu suhtutakse hästi. kui on tore poiss, on see kerge ja võid mõelda et kuigi praegu vanust on veel vähe, siis vähemalt jääb ära see et tütar on eitea kus ja kellega. enamsti on nad koos ja vast pahandustesse ei topi end.
neljas uus olukord tuleb ka. lapse südamevalu. ja oma südamevalu, kui see poiss oli tõesti tore. enda südamevalu mahajäetud lapse pärast ja see ei peagi olema su oma laps.
ja siis hakkab kõik otsas peale. shokk nr 1 jääb vaid ära. aga raske end võõrutada võrdemisest eelmise silmarõõmuga ja uuega ja uuega.
ja nii aastaid veel:)
sest ta peab looma suhteid, armuma, kurvastama, kogema, sarvi maha jooksma jne. ainult et sina kunagi ei tea, kas see kõik jääb püsima. ega ta ju isegi tea.
emana on kõige raskem see, et laps tahab oma kaaslasesse väga head suhtumist. ja eks see kaaslanegi soovib seda. siingi neid teemasid palju sellest. aga olete te mõelnud ka nende vaeste emade ja ämmade peale, keda oma vanems eas sellega sammu pidada või harjuda uuesti ei taha või ei jõua. 🙂
palun võtta ka huumoriga, ma jõudsin nüüd küll kaugemasse tulevikku.
Palun võtta natuke huumoriga.
Esimene lastest siis jõudnud teismeikka. Vanus 14. Ja tundub, et on tekkinud esimene silmarõõm. JA mina olen nagu peata kana. Alati olen naernud sõbrannasid, et näe, minia/väimees majas jne. JA nüüd teeb kudiagi haiget, et MINU armas, süütu, tark, ilus tütar (:D) ja mingi poiss (mulle hetkel veel tundmatu)…
Kuidas teie leppisite teadmisega, et laps on “suur”.
vbl see “mingi” poiss on minu hästikasvatatud, nägus, sportlik, hästi õppiv ja hea huumorimeelega noor mees, kes on nüüd endale “mingi” plika leidnud.
Tuttav teema. Nimelt minu keskmine poeg, 14, on samuti esimest korda armunud. Käib ringi õnneudus ja ausalt, see on nakkav. Lastega ongi minu arvates enamasti selline magusvalus tunne südames. Üheti on uhke tunne näha teda kasvamas ja iseseisvumas, teisalt lased temast ju pisitasa lahti ja pead distanseeruma- tissitamise ja kaisusolemise lõpp, lasteaed, kool võõrad sõbrad, saladused mida enam sinuga ei jagata, armumised, kooselud ja otsused mida sa ei saa enam suunata. Mina nimetan kogu protsessi kasvamiseks- laps kasvab ja mina ju ka. Elu pole mitte vananemine, vaid areng. Suurim õnn on elada julgev õnnelik laps, vahet pole mis eas. Ja elukaaslaseid ma ei pelga, küll aga murtud südamete valu.
Minul jällegi vastupidi. Iga uus etapp noore inimese elus toob suurt rõõmu – lasteaeda minek, kooli minek, peikad, kooli lõpetamised. Vanem last saab kohe 18. Suur ja iseseisev. Varsti on tal load taskus ja sõidab kodust 4 tuule poole. Ja mina siis loodan, et ta tuleb sealt 4 tuule poolt kunagi tagasi autotäie lastega, keda ta mulle hakkab hoidma tooma 🙂
Ma ise mängisin kunagi 14-aastaselt alles liivakastis sööklat.
Hahaaa 😀 Ja 18-aastaselt mängisid nukkudega?
Peigmehed või pruudid, see pole mingi mure. Need on eeldatavasti ju kõik meeldivad inimesed (minu oma kallis laps valis ta välja, järelikult peab meeldiv olema). Kurb on ainult see moment, kui lahku minnakse – esimesed suhted ei jää tihti püsima – ja kui oma laps sellepärast kurvastab ja sa vaatad seda pealt ja ei oska kuidagi aidata.
Õiged mured alles tulevad.
Kui mul vanem laps eraldi elama kolis, siis tärkas minus alles õige kana. Eriti, kui ma lugesin kusagilt mõne liiklusõnnetuse kohta, siis leiutasin mingi ettekäände, kasvõi küsisin nõu lapselt mõne asja kohta, mida ma tegelikult teadsin – aga pidin võtma lapsega ühendust. Et olla kindel, et temaga on kõik korras.
Noh… selleni on sul veel aega. 😀 Naudi praegust olukorda, mil lapsed on veel kodus ja sinu silma all.
Ma ise mängisin kunagi 14-aastaselt alles liivakastis sööklat.
Hahaaa ???? Ja 18-aastaselt mängisid nukkudega?
Mis siin naljakat muidu ka on? Igaljuhul normaalsem on nii, et poisid tulevad pigem hiljem kui varem. Aega on nende jaoks, pole kuskile kiiret. 18 käisin mööda pidusid. Ei ütleks, et tubli sellepärast. Oleks võinud hoopis palju targemat teha selle asemel.
14-aastasel pole veel mingit vastutustunnetki, puhta laps alles. Vähemalt minu plika on küll selline tuulepea alles.
Ma ei luba küll alles 14-aastasel tütrel veel poistega sehkendada. Kool on prioriteet. Ma ise mängisin kunagi 14-aastaselt alles liivakastis sööklat. Samuti ei luba seda ka ta isa. See on talle selgeks tehtud, et vara veel. Sõbrad võivad ikka olla, aga mitte selliseid suhteid veel.
Minul olid täpselt samasuguse suhtumisega vanemad. Tegelikult ei jäänud midagi tegemata, lihtsalt valetama ja rääkimata jätma pidi vanematele palju. Meie suhteid see lähedasemaks kindlasti ei teinud ja nii mõnegi vea oleksid saanud nemad mu teismeeas ära hoida kui oleksin saanud neid usaldada ja neilt nõu küsida.
Palun võtta natuke huumoriga.
Esimene lastest siis jõudnud teismeikka. Vanus 14. Ja tundub, et on tekkinud esimene silmarõõm. JA mina olen nagu peata kana. Alati olen naernud sõbrannasid, et näe, minia/väimees majas jne. JA nüüd teeb kudiagi haiget, et MINU armas, süütu, tark, ilus tütar (:D) ja mingi poiss (mulle hetkel veel tundmatu)…
Kuidas teie leppisite teadmisega, et laps on “suur”.
Rahulikult. Asjade loomulik käik. Mõtle endale, kui 14-aastaseks said. Sulle meeldis, kui sind koheldi titena? Nõme oli ju see suhtumine.
Täpselt nii mõtlegi, et sinu väikesest armsast tütrest on sirgunud kena ja veetlev noor neiu, kes oskab armastust külvata mitte ainult sinu südamesse, vaid ka kellegi teise südamesse.
Ole selle üle uhke, kuid kontrolli olukorda – et asjad liiga ruttu liiga kaugele ei läheks…
Räägi igaks juhuks uuesti üle see, et esimene kord on ainult ühe korra esimene kord ja see peab olema kaalutud valik, et asjad õigesti läheks.
Ma ei luba küll alles 14-aastasel tütrel veel poistega sehkendada. Kool on prioriteet. Ma ise mängisin kunagi 14-aastaselt alles liivakastis sööklat. Samuti ei luba seda ka ta isa. See on talle selgeks tehtud, et vara veel. Sõbrad võivad ikka olla, aga mitte selliseid suhteid veel.
Minul olid täpselt samasuguse suhtumisega vanemad. Tegelikult ei jäänud midagi tegemata, lihtsalt valetama ja rääkimata jätma pidi vanematele palju. Meie suhteid see lähedasemaks kindlasti ei teinud ja nii mõnegi vea oleksid saanud nemad mu teismeeas ära hoida kui oleksin saanud neid usaldada ja neilt nõu küsida.
Kõigil lastel on oma vanemate ees mingid saladused. Isegi kui mul oleks olnud emaga suurem usaldussuhe ja me nagu sõbrannad oleks olnud, poleks ma ikkagi näiteks oma esimesest korrast temaga midagi arutanud ja lisaks muid asju, mida emale ei tihka rääkida. Ema ei tea näiteks siiani , et peoseltskonnaga käisime kunagi autoga üle katuse. Kuna kõik lõppes hästi, ei saanud keegi teada. Kes teadis, sel soovitasime saladust hoida ja hoidiski. Oleks ma asjalikum nooruk olnud , näiteks kodus maalinud , raamatuid lugenud või õmmelnud pidude ja poiste asemel, poleks elu ohtu seadnudki ja nii mõnedki lollused tegemata jäänud, mis oleks võinud vabalt olemata olla. Samas kasvatus oli üsna karm, kuid siiski oli omal oidu peas, et 14-aastaselt veel peikat polnud, mingeid lapsi ei tahtnud ja pidudele minna mul küll lubati, aga pidin ütlema, et mis kell tagasi tulen. Need peod tulid küll alates 16-aastaselt. 14 on ikka liiga noor veel. 16 ka väga targem ei ole. Niisama see seadus ei ole, et alates 18 võib juua alkoholi.
Kujuta ette seda suureks kasvamist positiivses võtmes. See, et laps saab suuremaks, ei võta midagi vähemaks, vaid annab juurde. Mälestused juba läbi elatud titeeast jäävad alatiseks, aga ees ootab veel palju head ja toredamat.
Proovi ette kujutada, kui olete juba vanuses 40a ja 60a vms teie vanusevahed on, ja kui tore on siis omada sellist suurt, täiskasvanut tütart. Kes võibolla teeb karjääri, võibolla kasvatab lapselapsi. Ja kui sa kujutad ette suhtlemist oma täiskasvanud ja küpse lapsega, siis sa ju tahad, et ta oleks ka inimsuhetes arenenud ja tark. Keegi ju ei unista sellest, et nende tütar ka 40 aastasena elaks vanematekodus oma roosas toas ja klammerduks emme põllepaelte külge. Ikka tahad, et temast saaks täisväärtuslik ja õnnelik inimene. Koos kõikide armumistega, esimese südamevaluga, esimese kooseluga, eneseotsingute ja enese leidmisega.
Suhtu nii, et poiss on lihtsalt sõber. Samas tasub lapsele selgeks rääkida, et kool ja pere on esikohal. Kui nende suhe siiski areneb edasi siis ikka vaid kaine pilguga ja hoiatustega saab ka vältida hullemad. Muidu al 14a last ei saa keelata intiimelu elada. Keelamine, halvasti rääkimine vaid kiirendab laste omavahel kontakti saada.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
