Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Kuidas leppida lastetusega? (Hoiatus: pikk lugemine)

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 39 )

Teema: Kuidas leppida lastetusega? (Hoiatus: pikk lugemine)

Postitas:
Kägu

Minust ei saa kunagi füüsiliselt ema – mitte kunagi ja mitte kellelegi. Teadmine, mida püüan tänaseks teist päeva sekundhaaval seedida. Süda tõrgub seda infot vastu võtmast. Aju samuti. Pisarad jooksevad kontrollimatute nutuhoogudena, aga kergendust need ei too. Vaid mu pisike koer ei mõista – olen juba sadu kordi kõik su pisarad ära limpsanud, miks see Sind ometi natukenegi rõõmsamaks ei tee….? Aga hetkel ei tee. Tundub, et mitte miski ei tee. Tunne, justkui oleks mult tulevik ära võetud ja kui ebaõiglane see kõik on, on mu täielikult enesesse matnud.

Unistus oma väikesest armastavast ja kokkuhoidvast perekonnast on olnud minuga nii kaua kui end mäletan. Lapsena kujutlesin end täiskohaga emana, kelle tööks ongi laste kasvatamine ja kodu eest hoolitsemine. Kõige kurvem ja lootusetum asi maailma, mis mulle tol ajal näis, olid üksikud lastetud naised. Nüüd olen ise üks seesugune kurb ja lootusetu asi – üksik lastetu naine.

Emotsioonid tulevad ja lähevad lainetusena – põhjatust kurbusest kuni laastava vihani. Küsimused „miks?“ ja „miks mina?“ ei anna mulle rahu. Ümber vaadates on justkui kõigil kõik nii lihtne – nagu võluväel rasestuvad ka ebatervislikus kehakaalus, ebatervislike eluviisidega, ebasportlikud naised, suitsetajad ja alkohoolikud ning tagatipuks abordilembelised ehk inimesed, kes tegelikult lapsi ei soovi.  Ja kõik nad ometi rasestuvad – lihtsalt, loomulikult ja justkui mängeldes. Ja siis mina. Ja siis mina, kes ma olen sellest terve oma teadliku elu unistanud. Kui ebaõiglane!  Aga minu munarakud on nigelad. Nii nigelad, et peale kolmandat ebaõnnestunud IVFi soovitas arst doonormunarakku kasutada või lapsendada.

Püüan leida põhjusi ja analüüsin, kas ja mida oleks võinud teisiti teha. Oli mul üldse kunagi lootust või on mu munarakud alati nigelad olnud, lihtsalt ma ei ole seda teadnud? Äkki olen midagi valesti teinud? Oli mul äkki nooremana liiga palju partnereid? Või tarbisin varajastes kahekümnendates liialt kaua antibeebipille? Äkki olen nooruses liialt palju pidutsenud, alkoholi tarbinud ja suitsetanud ja ise end kuidagi ära rikkunud?

Tean, et vanus 41 ei ole 21, aga ometigi tean naisi, kes neljakümnendate alguses veel loomulikul teel lapseootele jäävad. Ma ei suuda mõista, kas mu munarakud saavad ülejäänud kehast nii palju vanemad olla? Näen oma vanuse kohta 10 aastat noorem välja, halle juukseid praktiliselt ei ole, nahk on enda vanuse kohta üsna sile, olen normaalkaalus, püüan toituda tervislikult, ei suitseta, alkoholi tarbin minimaalselt, teen korralikult sporti, magan piisavalt ja mu suguvõsas ei ole varem olnud mitte ühtki streriilset naist.

Keskkoolitüdrukuna olin kindel, et leian omale poissõbra ja sünnitan oma esimese lapse 19-aastaselt. Paraku ei olnud mul 19-aastasena ei poissõpra ega ka võimalust last saada. Esimese pikema püsisuhte partneril olid juba lapsed olemas ja see suhe purunes enne, kui jõudsime tõsisema lapseteemani. Teisest pikemast püsisuhtest, kahekümnendate algusaastatel, ei sündinud mu unistuste beebit samuti. Esialgu sai lapsesaamisest hoidutud ning ka hiljem, kui sellest loobusime, teda lihstalt ei tulnud. Siis järgnes pikem periood üksindust, kus mu suhted ei tahtnud kuidagi püsima jääda. Mina otsisin inimest, kellega pere luua, aga mehed, kelle enda kõrvale valisin – nende eesmärgid olid teised. 30date keskel, valisin oma suhetes teadlikult mitte rasedust ära hoida, kuid ei tulnud mu soovitud last ka neist suhetest. Vahetult peale ühe järjekordse õnnetu suhte lõppu, kui juba teadlikult olin rasedusest mitte hoidunud, kuid ka sellest suhtekesest jäi soovibeebi tulemata, otsustasin teha doonor IVF viljastamise. Viljastati 5 embrüod, millest siirdati 2. Kahjuks ei jäänud need püsima.

Oma viimases püsisuhtes proovisime samuti loomulikul moel 2 aastat, kuid tulemuseta.  Aasta alguses otsustasime viimaks IVFi kasuks. Uuringutel selgus, et partneri seemnerakud on nigela kvaliteediga, et loomulikul teel viljastuda, kuid IVFiks piisavad. Minuga paistsid kõik asjad korras olema. Protseduur pidi toimuma aprillis, kuid koroona tõttu lükkus kõik juunisse. Ma mäletan KUI lootusrikkalt ma end ette valmistama asusin: igahommikused süstid, vereproovid, analüüsid, läbivaatused – kõik läks justkui hästi. Punkteerimise käigus saadi 6 munarakku, millest viljastati 5.

Mäletan seda hommikut, kui rõõmsa ärevusega siirdamisele läksin. Unistus beebist oli juba nii-nii lähedal ja peaaegu käeulatuses. Haiglas tabas mind aga külm dušš, kui embrüoloog teatas, et mitte üks viiest viljastatud munarakust ei arenenud embrüoks. Mul läks silme eest mustaks ja kulus mõni minut aega, enne kui see info täielikult mulle kohale jõudis. Unistus, mis hetk tagasi oli nii lähedal, oli jälle olematusesse pudenenud. Embrüoloogi kommentaar oli: kehv materjal – nõrk sperma ja munarakud ei olnud ka parimad. Paar kuud kogusin ennast ja lasin organismil puhata ning otsustasin, et proovime korra veel. Uurisin kõikvõimalikke looduslikke võimalusi, kuidas oma munarakkude ja partneri sperma kvaliteeti parandada ja tellisin paarisaja euro eest erinevaid viljakust toetavaid toidulisandeid. Paraku aga kogu läbitud valu ja pinge oli meie suhtele oma pitseri vajutanud ja sügise hakul see purunes. Otsustasin IVFiga siiski jätkata – doonoriga. Jälle asusin hoolikalt ette valmistama jälgides iga arsti ettekirjutust kriipsupealt. Ja jällegi läks kõik hästi. Punkteeriti 8 munarakku ja viljastati „superspermaga“. Eelmisest kogemusest pisut hellana oli mul kusagil kuklas hirm, kuid  8 tundus mulle väga lootusrikkana. Ühel korral läbivaatuselt koju sõites, lasin unistused jalutuskäigule ja unistasin oma pisikesest perest. Ja miks mitte kaksikutest: poisist ja tüdrukust. Mul olid neile isegi nimed olemas. Välja oli mõeldud, kuhu kodus beebi voodi(d) paigutada, kuhu tuleb mähkimislaud, kuidas oma elukorraldust sättida…. Ma olin täielikult valmis. Mõttes rääkisin oma tulevaste lastega tihti ja palusin neil ainult elule tulla…. Kuni eilseni. Olin parasjagu trenni minemas, kui telefon taskus helises. Juba enne, kui selle taskust kätte sain, teadsin, et helistajaks on mu arst, kes pidi teada andma, embrüode arengust. Mu käed hakkasid värisema, süda peksis nagu pöörane. Kas nüüd või mitte kunagi! Väriseva sõrmega vajutasin „vasta“ nupule ja siis vajus mu maailm lõplikult kokku – mitte üks kaheksast munarakust ei hakanud arenema. Ma lihtsalt vajusin riietusruumi pingil kokku ja nutsin, nutsin, nutsin, nutsin. Hetkel ma tõesti ei tea, kuidas siit üldse edasi minna. Elan vaid minuti haaval ja üritan kõigest väest tulevikule mõtlemist vältida. Kust leida motivatsiooni, lootust või mingitki mõtet, mille nimel edasi liikuda?

+12
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Väga kahju, et nii on läinud.

Kui sul siiski suur soov emaks saada ja rase olla ning sünnitada, siis ka adopteeritud munarakuga laps saada on väga imeline kogemus. Vaata instagrami @thewallacechronicles_ivf ta on praegu rase adopteeritud embrüoga.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

.. Hakkasin nutma seda lugedes..

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jääb arusaamatuks kas kasutasite doonori spermat või munarakke. Soovitan doonori munarakke kasutada. See ei tee sind vähem emaks.

+18
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tean naist kes proovis 20a emaks saada, kõik arstid teatasid justkui ühest suust, sa ei saa kunagi emaks, sa ei rasestu kunagi.
Tean et tal olid aastate pikkused arstide juures viibimised, kuid nüüd lõpp otsusega ilmselt oligi doonor munarakk mitmel katsetel kasvatab ta juba pea aegu poole aastast poega ja on 42a esimene laps.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jääb arusaamatuks kas kasutasite doonori spermat või munarakke. Soovitan doonori munarakke kasutada. See ei tee sind vähem emaks.

Kuidas ei tee?

0
-31
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu tutvuskonnas on 3 abielupaari lapsendanud ja väga soojad suhted on peres. Seega on alati ka see võimalus.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on sinust nii kahju.
Kas doonor munarakk oleks sinu jaoks mõeldav? Lätis on munaraku valik suurem ja protseduur odavam – kaalu seda.
Minul on ka PCOS tõttu munarakude kvaliteet kehva. AMH on lausa üle 10. Aastaid pyydnud last saada – teda veel ei ole aga kui mul on kõik varandid proovitud siis ma valin igal juhul munaraku doonorluse lapseta jäämise asemel. Laps kasvab minu sees, ta nabanöör on minuga ühenduses, mina sünnitan ta- kuidas ta siis minu laps ei ole? Olen abikaasaga seda arutanud ja tema on ka sellega nõus, kui peaks nii minema.

Sa võta endale aega paranemiseks. Hakka oma keha uuesti armastama ja kui su hing, keha ja meel on tasakaalus siis saad edasisi otsuseid teha. Aeg annab arutlust.

Virtuaalne kalli sulle!

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Väga kurb lugemine 🙁 . Kallid ja paid sulle!

Esiteks vaheta kliinikut. Proovisin Nova Vitas mitu aastat last saada, munarakke saadi vähe ja kordagi rasedaks ei jäänud. Soovitus oli neil sama, nagu sinulegi: doonormunarakk. Vahetasin selle jutu peale kliinikut ja läksin Elitesse. Tulemus positiivne minu enda rakkudega.

Teiseks: ära anna alla. Kogu ennast, nuta oma nutud ja proovi uuesti. Kas doonormunarakk oleks mõeldav? Lapsendamise?

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jääb arusaamatuks kas kasutasite doonori spermat või munarakke. Soovitan doonori munarakke kasutada. See ei tee sind vähem emaks.

Kuidas ei tee?

Ma ei mõista, miks minu arvamust miinustatakse. TA ise ju arvab samamoodi, et doonorrakk ei tee teda päris emaks. Sellest see hiigelpikk teemaalgatus ju ongi. Tragöödia ongi ju selles, et OMA munarakud on jamad.

 

0
-20
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jääb arusaamatuks kas kasutasite doonori spermat või munarakke. Soovitan doonori munarakke kasutada. See ei tee sind vähem emaks.

Kuidas ei tee?

Ma ei mõista, miks minu arvamust miinustatakse. TA ise ju arvab samamoodi, et doonorrakk ei tee teda päris emaks. Sellest see hiigelpikk teemaalgatus ju ongi. Tragöödia ongi ju selles, et OMA munarakud on jamad.

See on nüüd julm sõnavõtt minu poolt, tean – aga võibolla on siis hea, kui TA ei saa last ja ei anna talle seda mentaliteeti edasi, kus vanem on see, kes eostab, mitte see kes kasvatab.

+8
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina tegin läbi 8 IVF ringi tulemusteta, samuti oli asi minu vanuses ja mehe halvas spermas. Tegime 2 erinevas kliinikus. Käisime lõpuks ka konsultatsioonil Elites ja öeldi täitsa ausalt, et oma vahenditega oleks meie võimalus 5%, kui nii doonormunarakk kui doonorseemnerakk, siis 50% võimalus. Kuna meie pere ilma lasteta ei ole, siis loobusime.

Aga sinu olukorras võtakski järgmise sammuna ette ühe konsultatsiooni mingis teises kliinikus ja prooviks korra kasutada nii doonormunarakke kui seemnerakke – kui sellisest täiskomplektist ka midagi ei tule, siis läheks adopteerimisele.  Ehk minu mõte on, et see, et oma bioloogilisi lapsi ei saa, ei pea tähendama, et üldse lastetuks jääte. Nii nagu armastad oma koera, hakkad armastama ka “võõrast” last.

Kui see sind lohutab, siis võin öelda, et olen näinud ka kõrvalt halbade elukommetega naisi, kes isegi raseduse ajal suitsetavad jne, aga kes tõesti järjest uusi lapsi saavad, aga neil lastel tekib siiski koolieas palju probleeme – tekivad tähelepanuhäired ja erinevad psühholoogilised probleemid, mis ei lase neil koolis edasi jõuda. Nii et ei ole vaja neid ka kadestada.

+5
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Loomulikult doonormunarakk! On tehtud uuringuid ja ka doonormunarakuga saadud lastel on oma kandjaema DNA-d, mõtle su oma veri käib 9 kuud läbi selle lapse. Kuidas saab üldse mõelda, et ta pole sinu laps?

+14
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

hm

Ei saa üldse sellest nii kohutavast draamast aru. Või üldse, miks see oma geenide edasiandmine nii oluline on kellegi jaoks. Kas mitte raseduse kandmine ja lapse saamine, tema kasvatamine ei ole lapse saamise puhul oluline? Seda saab doonormunarakuga ka. Nagunii kui sa kasutad doonorspermat, siis seal on kellegi täiesti võõra pooled geenid ning ka sinu geenikomplektist võivad avalduda hoopis sellised, mis sinul ei avaldunud.

Mu kaaslasel ei arene ükski spermatosoidide algrakk spermatosoidiks ehk siis tema ei saa kunagi lapsi ja peame kasutama doonorspermat. See tundub ka hullem olukord kui sinu oma, sest sa saad last endas kanda ikka, minu mees ei saa mingit bioloogilist seost lapsega. Aga me ka ei võta seda nii suure draamana.

Take it easy…

 

+18
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

3 ebaõnnestunud ivfi pole küll mingi maailmalõpp, korjad ennast jälle kokku ja jätkad. Sest tegelikult sul pole muud võimalust, kui sa tahad oma unistust teoks teha. Halvasti viljastuvate munarakkude põhjus võib olla ja rohtudes või ivf ajastuse probleemides vms, mitte ainult ja ainult sinu vanuses. Mina peale 2 ivfi küll veel ei loobuks, aga see tee muidugi pole kerge.

Allakirjutanu on teinud 5 ivfi, millest esimesed 4 olid täielikud nulliringid, 5.katsest saime kaksikud ja hiljem loomulikul teel kergelt ja kiirelt veel pesamuna. Ka meil olid viljatud mõlemad pooled ja mitte kergelt, vaid väga suur probleem, minul raske pcos, millega ov ei toimunudki ja mehel nii halb sperma, et vaja oli icsi ehk lisaprotseduur, millega sperm süstitakse otse munarakku, sest need ei viljastunud isegi katseklaasis ilma lisaabita.

Viimase lapsega oligi nii, et meie eelmise saaga valguses me ei hakanud isegi proovima, panime kohe aja järgmise ivf konsultatsiooniks kirja, aga selleks ajaks olin juba loomulikul teel rase.

+11
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Nii lepidki.

Kui sa doonormunarakku ei suuda omaks võtta, ja oma rakkudega IVFidest on keha, vaim ja rahakott tühjaks pigistatud – siis tead, et oled endast kõik andnud ja pead eluga edasi minema.

Mina tegin 6 ringi IVFi, millest esimesed 3 olid täielikud ebaõnnestumised, neljas lõppes katkemisega, ja alles 5 ja 6 tõid oodatud lapsed. 2 IVFi ei ole maailmalõpp. Palju nooremad naised peavad palju rohkem ringe tegema.

Tunned ise ära, millal sinu jaos on taluvuspiir ületatud ja siis ütled endale, et üle oma varju ei hüppa, aga vähemalt andsid sa endast parima.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See lugu on kusagilt tõlgitud.

+2
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

No siis võtad koera ja käid psühholoogi juures.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

No siis võtad koera ja käid psühholoogi juures.

Miks kommenteeritakse, kui läbi ei loeta. Koer tal juba ju on. Või peab ta koera ka psühholoogile viima? 😀

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

2 ebaõnnestunud ivfi pole küll mingi maailmalõpp, korjad ennast jälle kokku ja jätkad. Sest tegelikult sul pole muud võimalust, kui sa tahad oma unistust teoks teha. Halvasti viljastuvate munarakkude põhjus võib olla ja rohtudes või ivf ajastuse probleemides vms, mitte ainult ja ainult sinu vanuses. Mina peale 2 ivfi küll veel ei loobuks, aga see tee muidugi pole kerge. Allakirjutanu on teinud 5 ivfi, millest 4 olid täielikud nulliringid, 5.katsest saime kaksikud ja hiljem loomulikul teel kergelt ja kiirelt veel pesamuna.

No kahe halva teguri koosmõjul- mehe halb sperma pluss naise vanus pluss naine pole ka varem sünnitanud, võib ka olla emakas probleem ja sada muud asja pluss oli ju katsetest näha et embrüod isegi ei arenenud, kusjuures ka mitte doonorspermaga. No mina ütlen küll otse, et ei tasu enam end niimoodi piinata ja raha tuulde loopida. Korra veel doonormunarakkudega ja siis selge, kas saab asja või adopteerima. Räägin oma kogemusest, kuna põhjused olid mul samad, aga edumaa suurem, sest saadi alati korralikke embrüoid ja olin ka varem loomulikult lapse saanud, aga ikkagi kõik katsed luhtusid.

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mulle tundub see ka kahjuks kehvapoolselt tõlgitud loona. Liiga palju eestikeelele mitteomast lauseehitust ja väljendeid.

Samuti pole teemaalgataja miskipärast kahe päeva jooksul siin enam sõnagi öelnud. Nii tõsise murega inimene sellise teemaalgatuse puhul ikka vast leiaks hetke, et sõna sekka öelda.

Või kui tõsilugu, siis mis kliinikus tegutsete, kes arst?

+1
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja kägu – täiesti autentne Eesti naine

Aitäh kõigile, kes viitsisid läbi lugeda ja paar toetavat sõna poetada! Postitasin selle teemaalgatuse siia, sest mul ei ole nii lähedasi inimesi, kes päriselt toeks oleksid. Hetkel oligi mõistmine ja toetus see, mida vaja. Küll edasi ise hakkama saan. Empaatiavõime ja siiras kaastunne võõra mure vastu näitab, kui imelised inimesed te olete. Soovin, et teil läheks elus kõik hästi, muretult ja uus aasta täidaks kõik senini täitumata soovid! Kogu südamest suur aitäh!
Kirjutasin selle loo järgmisel päeval peale arsti telefonikõnet, kui tundsin, et ei tule üksi oma emotsioonidega toime (küsijatele, kus kliinikutes mu IVFid olid, siis esimesed 2 ITKs, viimane Elites). Emotsioone oli nii tohutult palju ja unistuse järjekordne purunemine lihtsalt tõmbas vaiba alt ära.  Mõni kommenteerija on küll juba tuleviku minu eest ära otsustanud, sildi külge kleepinud ja teab paremini, mida ja kuidas ma mõtlen, kuid hetkel ei ole ma suutnud veel oma tulevikule mõelda. Katsun lihtsalt oma kaotuse ja emotsioonidega toime tulla ja aktsepteerida fakti, et minu enda rakud ei tee minu unistustega koostööd ja nii ongi. Mis edasi, seda näitab aeg. Kui emotsionaalne stabiilsus saavutatud, võib tasahilju taas tulevikule mõtlema hakata ja otsustada, kas katsetan doonormunarakkudega või kaalun adopteerimist. Suured tänud kommenteerijale, kes Lätit mainis, ma kindlasti uurin seda võimalust, kui reisimise olukord paraneb. Hetkel aga elan minuthaaval,  püüan rõõmu tunda päikeselisest ilmast ja pisikestest igapäevastest asjadest ning minevikule ja tulevikule lihtsalt mitte mõelda. Veelkord aitäh kõigile toetavatele ilusatele hingedele – tulgu te headus teile kümnekordselt tagasi 🙂

+4
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Selge, võimalik, et on siis tõsilugu.

Tegelikult  on igati ootuspärane, et 41-aastaselt oma rakud ei ole enam hea kvaliteediga. Naise viljakus hakkab langema juba 35. eluaastast ja need, kellel 40+ veel rasestumine kergelt käib, on ikka erandid, mitte valdav enamus.

Jah, ilmselt teil oli probleeme juba varem, sest pole varasemalt rasestuda õnnestunud. Aga seda muidugi tagantjärele kindlaks ei tee, kas viga oli teis või meespooles. Mehepoolne viljatus on paaridel ülisage probleem tänapäeval, neid mehi on kahetsusväärselt palju, kellel sellega probleeme on.

Mis mind hämmastab selle loo juures on see, et teil lasti siirdamispäeval minna haiglasse kohale ja siis teatati, et pole midagi siirdada. Ma sellist asja kuulen esimest korda, kuigi olen viljatusravi patsient juba kümme aastat. See on tavaliselt selge ikka juba hiljemalt siirdamispäeva hommikul ja sellest teavitatakse patsienti kohe telefoni teel. Aga võib-olla kusagil siis tõesti tehakse nii.

Minu meelest olete te mõnes mõttes muidugi isegi heas seisus doonorrakkude kasutamiseks. Teil pole varasemast bioloogilisi lapsi, nii et ei teki seda teemat, et äkki hakkate vahet tegema oma ja nö doonorlapsel. Samuti pole meest, kellega oleks vaja doonori kasutamine läbi arutada. See on puhtalt teie enda otsus. Meil on kaks last olemas ja doonorrakkude kasutamise variandi puhul kerkisid päevakorrale just need nimetatud probleemid.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja Kägu

See kohaleminemisega variant oli ITKs. Väga halb elamus. Oled täiega valmis ja siis selline täiesti ootamatu põnts. Lasti kõik veel ümber riietuda ja pukk istuda ja siis teatati, et tegelikult ei ole meil midagi siirdada – ükski rakkudest ei arenenud korralikult välja. See sõnum oli vist tegelikult selline, et võime ju siirdada, aga need ei ole korralikud embrüod ja ei jää püsima. Selle üle oli üllatunud isegi mu raviarst, kui pärast sellest talle rääkisin.
Hetkel kaalun ilmselt mõlemad variandid põhjalikult läbi – nii lapsendamise kui doonorrakud. Selles olen ma aga küll 300% kindel, et minu armastuse suurus lapse vastu kohe kindlasti ei sõltu sellest, kas tegemist on minu rakkudest loodud või adopteeritud/doonorrakkudega saadud lapsega. Olen piiritult tänulik, kui mingi ime läbi laps üldse minu ellu tuleb ja mul avaneb võimalus talle emaks olla.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See kohaleminemisega variant oli ITKs. Väga halb elamus. Oled täiega valmis ja siis selline täiesti ootamatu põnts. Lasti kõik veel ümber riietuda ja pukk istuda ja siis teatati, et tegelikult ei ole meil midagi siirdada – ükski rakkudest ei arenenud korralikult välja. See sõnum oli vist tegelikult selline, et võime ju siirdada, aga need ei ole korralikud embrüod ja ei jää püsima. Selle üle oli üllatunud isegi mu raviarst, kui pärast sellest talle rääkisin.

Hetkel kaalun ilmselt mõlemad variandid põhjalikult läbi – nii lapsendamise kui doonorrakud. Selles olen ma aga küll 300% kindel, et minu armastuse suurus lapse vastu kohe kindlasti ei sõltu sellest, kas tegemist on minu rakkudest loodud või adopteeritud/doonorrakkudega saadud lapsega. Olen piiritult tänulik, kui mingi ime läbi laps üldse minu ellu tuleb ja mul avaneb võimalus talle emaks olla.

Täiesti kohutav, et nii tehti. Pean ITKd silmas. Väga ebaprofessionaalne ja julm.

Kui eelnevaid lapsi pole, siis muidugi teil ei teki seda  küsimust, kas ja kuidas teda armastate. See tulebki mängu siis, kui bioloogilised lapsed juba olemas on.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei suuda mõista, kas mu munarakud saavad ülejäänud kehast nii palju vanemad olla?

ja siis vajus mu maailm lõplikult kokku – mitte üks kaheksast munarakust ei hakanud arenema. Ma lihtsalt vajusin riietusruumi pingil kokku ja nutsin, nutsin, nutsin, nutsin. Hetkel ma tõesti ei tea, kuidas siit üldse edasi minna.

Aga minu munarakud on nigelad.

Püüan leida põhjusi ja analüüsin, kas ja mida oleks võinud teisiti teha. Oli mul üldse kunagi lootust või on mu munarakud alati nigelad olnud, lihtsalt ma ei ole seda teadnud? Äkki olen midagi valesti teinud?

Selles olen ma aga küll 300% kindel, et minu armastuse suurus lapse vastu kohe kindlasti ei sõltu sellest, kas tegemist on minu rakkudest loodud või adopteeritud/doonorrakkudega saadud lapsega.

Jummel küll, ja milleks siis see pikk hala oma munarakkude nigelusest, kui doonormunarakk on sama hea? Mina tõesti ei saa aru? Sinu maailm varises lõplikult kokku? Mis mõttes siis, kui sa pole kunagi doonormunarakku proovinud? Mis imelik teema see üldse on? Liba?

 

+5
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jummel küll, ja milleks siis see pikk hala oma munarakkude nigelusest, kui doonormunarakk on sama hea? Mina tõesti ei saa aru? Sinu maailm varises lõplikult kokku? Mis mõttes siis, kui sa pole kunagi doonormunarakku proovinud? Mis imelik teema see üldse on? Liba?

See on hea küsimus jah, et teemaalgatusest tegelikult jääb mulje, et lapsendamine ja doonor on välistatud, aga vastustest ilmneb, et mingit vahet ei ole, kas oma rakkudega saadud laps või niiöelda võõras. Aga võimalik, et inimene lihtsalt pärast esialgset šokki järele mõelnud asjade üle.

Natuke selline ilukirjanduslik jutt muidugi on. Olles ise elanud üle peetumised ja raseduse katkemised, ei kujutaks eriti ette, et selle šoki seisus niisuguseid värvikaid detailirohkeid kirjatükke vormistaks. Ja see teemaalgatus on ikka väga inglise keele mõjudega, sellest ei saa kuidagi üle.

+3
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vaatan, et kõik soovitavad lahkelt siin doonormunaraku kasutamist.
Mul on küll jäänud mulje, et neid doonorrakke ei ole nii laialt saadaval, et muudkui vali, vaid pigem on pikad ootejärjekorrad. Munarakudoonorlus ei ole kahjuks nii kerge nagu seemnerakkude võtmine.
Ehk oskab keegi täpsemalt-värskemalt kommenteerida?

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vaatan, et kõik soovitavad lahkelt siin doonormunaraku kasutamist.

Mul on küll jäänud mulje, et neid doonorrakke ei ole nii laialt saadaval, et muudkui vali, vaid pigem on pikad ootejärjekorrad. Munarakudoonorlus ei ole kahjuks nii kerge nagu seemnerakkude võtmine.

Ehk oskab keegi täpsemalt-värskemalt kommenteerida?

Riiklikes ja odavamates kliinikutes on munarakkudel järjekord (nt ITK), erakates ja tasulistes pääseb lihtsamini löögile. Nagu näiteks soovitati Läti AVA kliinikut. Seal saab paari kuu jooksul peale doonorikandidaatide välja valimist.
Kui TA on üle 41, siis ta niikuinii peab oma raha eest kõike tegema ja ei pea Eesti riikliku haigla doonoreid kasutama.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu meelest ei olnud teemaalgatuses ja teemaalgataja jutus üldse seda tooni, et ta ei suudaks doonorrakke kasutada või et see oleks probleem, need aspektid tõid sisse mõned omavahel vaidlema läinud Kägud.

Doonormunarakk on tõenäoliselt igas mõttes lihtsam teekond kui lapsendamine (nii arstlikud, juriidilised (laps on 100% “sinu oma” sh juriidiliselt, kannad ja sünnitad jne, kas tänapäeval üksikule naisterahvale antakse lapsendada?), omad raskused ja aja ja närvikulu on mõlemal viisil päris omajagu.

Doonormunarakud on väga kallid ja kuna tehnoloogia suudab külmutada küll spermatosoide ja embrüosid, aga mitte munarakke, siis tuleb ajastada doonori ja saaja tsüklid, et kohe saaks värske materjal siirdada jne.

Las teemaalgataja kosub ja küll jõuab mõelda, arstiga nõu pidada ja selgust saada, kuidas edasi.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 39 )


Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Kuidas leppida lastetusega? (Hoiatus: pikk lugemine)