Ma olin noorena poisiliku kehaga. Rinnahoidja number A, lame kõht, sale tagumik. Selline vormideta kõhn naine. Nüüdseks olen sünnitanud kolm last ja mu keha on rasedustega väga palju muutunud. Rinnahoidja number on DD, kõht on diastaasiga ja puus on lai. Ka kaalu on juurde tulnud, kuid ülekaalus ma otse pole (170cm/65kg). Viimasest rasedusest on möödas 11 aastat ja olen kogu aeg püüdnud küll trenniga, küll toitumisega oma endist keha tagasi saada. Täna jõudis kohale äkki, et tegelikult ma ju ei saa. Et ma võin kaalust alla võtta, kuid mu rind ei lähe A-korviks tagasi, mu diastaasiga kõht pole enam kunagi nii lame ja mu puusad on jätkuvalt laiad ja ma ei pressi ennast enam vähem kui 38-40 number teksadesse. Lisaks on tulnud kilpnäärmehäda ja juba kaalu hoidminegi tundub näljutamisena. Objektiivselt võttes pole mu kehal häda midagi – olen treenitud ja midagi otse kuskilt ei ripu. Ja ma kindlasti ei vahetaks oma lapsi oma endise keha vastu. Kuid mu identiteet ei taha kuidagi seda keha omaks tunnistada. Kuidas leppida muutunud kehaga?
Vabandan juba ette kui see kellegi jaoks tundub tühine mure. Eks ta kõige maailma hädadega võrreldes on ka. Ometi olen ma selle väikse murega väga hädas ????
Teema: Kuidas leppida muutunud kehaga?
Kas 11 aastaga ei ole suutnud leppida või on see tunne hakanud kummitama alles nüüd?
Sama siin – olen 54 ja kaalun 82 kg (176 pikk) 16 kg võtsin juurde seoses menopausiga. Alla ei saa – käin trennis, söön tasakaalustatult, ei armasta magusat/rasvast, liigun palju. Pidasin dieeti – kaal läks 2 kg alla. Kas leppida, et olen vana ja paks? Vähemalt on kaal seisma jäänud.
Keha muutub ka ajaga, sõltumata rasedustest, samamoodi peame leppima kortsude jm muutustega. Ma ei oskagi sulle öelda kuidas, aga ma móistan sind.
Rindade vähendamise operatsioonile ei ole mõelnud?
Palju kaalusid, kui sul oli A korv, lame kõht ja väike tagumik? Ka siis olid 65 kilo?
Ei ole mõelnud midagi opereerida. Ega ma ju niimoodi ka oma endist keha tagasi ei saa. Ja see ei saagi olla eesmärk sest see on võimatu. Tegelikult oleks tore, kui mu keha sobituks mu minapilti sellisena nagu see on. Mitte ei mõjuks peeglisse vaadates nagu vale juuksevärv või harjumatu meik.
No aga olegi siis selline nagu oled. Võta siis mõni tund kohtumist psühholoogiga kui keha ja mina ei jõua omavahel kokkuleppele!
Oh, oleks lihtne lohutada kui muutused lõppeksid praeguse seisuga. Paraku see on alles algus, elus saavutatud next level. Edasi tuleb muutusi aina juurde, rullikesi, kurvikesi, lausa kortse, aga ka elutarkust ja rahu.
Mina olen 52 ja räägin ikka omadest kogemustest. Ma pole ka kunagi pidanud kaaluga maadlema, aga nüüd on paari viimase aasta jooksul tulnud nii 8 kilo juurde, äkki kokku juba 60 kilo. Samas, mul on ka lõpuks vormid! Hullem on sisemiste muutustega, liigesevalu, unehäired, nõtkuse kadumine ja muu jama. Meil on täpselt 2 võimalust, kas saada kõige kaduvusega sina peale või selle teadvustamisest masendusse sattuda. Ma olen valinud esimese, sest 10 aasta pärast on seis veel hullem.
Ei, siis ma olin 53 kilo.
No aga siin ongi su vastus. Et väiksemad püksid jälle jalga läheks ja rind oleks väiksem, tuleb kaalu langetada.
Sa kaalud võrreldes varasemaga 12 kilo rohkem ja imestad, miks pead suuremaid riideid kandma?
Ei, siis ma olin 53 kilo.
No aga siin ongi su vastus. Et väiksemad püksid jälle jalga läheks ja rind oleks väiksem, tuleb kaalu langetada.
Sa kaalud võrreldes varasemaga 12 kilo rohkem ja imestad, miks pead suuremaid riideid kandma?
Ei, tal läks puus rasedustega 12kg laiemaks.
Paljudel on sellised probleemid, keha ja välimusega. On ka hullemaid. On ka muidugi üks osa inimesi, kelle keha aastatega väga ei muutu, eks kortsud, naha lõtvumine ikka tuleb, isegi kui muid muutusi ei ole. Eks nemad on keha poolest paremas seisus.
Kui sulle see nüüd kohale jõudis, siis pane punkt sellele teemale.
Kanna sobivaid riideid ja keskendu muudele asjadele. Rõhuta enda plusse.
Mul on rohkem puudusi väliseid, kui see sind lohutab, siis sünnist peale.
Mingis teises teemas oli kellegi vana sugulase tähelepanek elust, mis läks umbes nii, et naiste jaoks on mehe joomine ja ripakil sussid samaväärsed pahed, et kui mees joob, ei pane ükski naine tema vales kohas olevaid jalavarje tähele. Ja kui on pole muud häda, siis jäävad silma mehe ripakil sussid.
Eks mõni lisakilo tundub ka suure tragöödiana kui ei pea leppima kaotatud jala või pimedaks jäämisega.
Oh, oleks lihtne lohutada kui muutused lõppeksid praeguse seisuga. Paraku see on alles algus, elus saavutatud next level. Edasi tuleb muutusi aina juurde, rullikesi, kurvikesi, lausa kortse, aga ka elutarkust ja rahu.
Mina olen 52 ja räägin ikka omadest kogemustest. Ma pole ka kunagi pidanud kaaluga maadlema, aga nüüd on paari viimase aasta jooksul tulnud nii 8 kilo juurde, äkki kokku juba 60 kilo. Samas, mul on ka lõpuks vormid! Hullem on sisemiste muutustega, liigesevalu, unehäired, nõtkuse kadumine ja muu jama. Meil on täpselt 2 võimalust, kas saada kõige kaduvusega sina peale või selle teadvustamisest masendusse sattuda. Ma olen valinud esimese, sest 10 aasta pärast on seis veel hullem.
Aitäh, nii eluterve jutt!
Mina ka yks nendest, kellel geneetiliselt hea ainevahetus ja olin kuni 40-nda eluaastani 54 kg 170 cm pikkuse juures. Kolm last sünnitanud, ka see kaalu ei lisanud. Nagu tütarlaps jätkuvalt.
Ja peale 40-ndat hakkas keha muutuma, midagi pole teha. Elan samamoodi, isegi piiran toiduga, aga praegu 47 ja juba 58 kilo:( kõhuke ette tekkinud, tiss ripub ja pole enam see:(
Samuti, väga raske on olnud endale teadvustada, et muutuste eest ei pääse me keegi ja mul on ju isegi hästi…
Häbenen oma keha.
Täitsa tuttav tunne. 10 aastat tagasi oli mu kaal 55-60 vahel. Pikkust on 170 cm. Hakkasin vaikselt juurde võtma, sain lapse ja peale last kaalun 85 kg. Alla ei lähe rohkem kui 5 kg ja siis pean palju liikuma ja vähe sööma. Keskkohta mul absoluutselt enam ei ole. Puusad ja tagumik pole muutunud, aga talje puudub. Olen nagu kuubik ja punu on ees. Mina olen leppinud, vananemise ja paks olemisega.
Mingit imenippi ei olegi, tuleb kas leppida või trennile-toitumisele senisest suuremat tähelepanu pöörata. Muuseas, selles, et puusad laiemaks muutuvad, on suures osas süüdi suurem tagumik. Vaagnaluu ju elu jooksul laiemaks ei kasva, isegi kui lapsi sünnitada.
Mingit imenippi ei olegi, tuleb kas leppida või trennile-toitumisele senisest suuremat tähelepanu pöörata. Muuseas, selles, et puusad laiemaks muutuvad, on suures osas süüdi suurem tagumik. Vaagnaluu ju elu jooksul laiemaks ei kasva, isegi kui lapsi sünnitada.
Vaidlen vastu. Ma 50 ja samas kaalus mis olin enne kolme last. Ei kaalu rohkem.
Mul lükkas just laste sünnitamine vaagna laiemaks.st et need riided on puusast kitsad mis olid enne lapsi noorena seljas. Leidsin just mõne seeliku ema kapist.
Kui sina pead ilusaks seda kui olid 170pikkuse juures 56kg, siis seda on võimatu muuta.
Mu tütar on sama. Minu arust on ta liiga kõhn.
Ma isegi kaalusin mõni aeg tagasi 57 kg, olles küll veidi lühem. see väljendite rikkus võiks olla ka teemas, et mida imelikku ja ebaviisakat on teile öeldud. nt see 2 keppi ja kusehais, kas sa sööd ka midagi, triikraud taskusse,kuidas tuul sind ära ei vii jne. ise ma tundusin endale küll ilusam, kui teised mind nägid.
Ja isegi praegu, kui kaalun 64kg, siis ei pea keegi mind paksuks peale mu enda. Mu rasedused pole rikkunud mu keha. st mul pole diastaasi ega striiasid. Võiks näha välja nagu enne lapsi. aga pekk koguneb kõhule. et seda maha saada, pean kaalu langetama. aga siis kaob see ka mujalt, kus see võiks olla.
Mõtlemine on see, mis leppida aitab. Ja eeskujud. Näiteks mõned vormist väljas, kuid oma kehaga leppinud kuulsused. Kui lugeda nende elufilosoofia kohta, leiab vaatenurki, mille peale ise ei tulekski.
Ja üldse enda elufilosoofia ka – mis on elus üldse oluline? Mitmendal kohal üldse saab olla välimus? Elu on üldse pidev muutumine, miski pole kindel ega jääv. Kord on välimus see, mis läheb, teine päev võib see olla käsi, jalg, maja, laps või nägemine. Nutta, kohaneda, jälle uus elufilosoofia leida ja edasi minna.
Kui su rinnad on DD, siis neid saab ju vähendada. See on ikka väga suur rind – kas see seljavalu ei põhjusta? Teatud juhtudel on võimalik rinnavähendus ka haigekassa rahade eest teha minu teda, kui väga suured rinnad põhjustavad seljaprobleeme.
Oled sa kindel, et sul on diastaas? Võibolla on lihtsalt vale toitumine, vale trenn? Ka diastaasiga on võimalik tegeleda, selleks on Kõhukliinik, mis annab konkreetselt diastaasile suunatud harjutusi (nt tavalised tõusisted on keelatud diastaasi puhul, ainult süvendavad probleemi).
Kui sul on mitu last ja noorim neist 11-aastane, siis tuleb muidugi ka passi vaadata. St Ära looda, et sa 40aastaselt oled täpselt samasugune nagu 20-aastaselt. Isegi lastetud naised ei püsi samas kaalus, sest vanus, hormoonid, teevad oma töö. Näiteks ma võisin kuni 27.-28. eluaastani süüa mida tahan ja palju tahan ja ma olin kõigest hoolimata sale – 165 cm ja kaalusin 54-56 kg. Ja siis järsku – ei olnud rasedust ega lapsi ega haigust ega midagi – hakkas kaal tõusma. Ma pidin hakkama väga jälgima, mida söön. Mingit tervisehäda mul ei ole, mis oleks seda põhjustanud, ilmselt lihtsalt vanusega seoses toimus mingi hormonaalne muutus. Ja nüüd ongi nii, olles juba 37, siis kui nädalavahetusel end korraks “lõdvaks” lasen ja tõstan endale lisaportsu või söön kooki, on kohe esmaspäeva hommikul 1-2 kg juures.
Mingit imenippi ei olegi, tuleb kas leppida või trennile-toitumisele senisest suuremat tähelepanu pöörata. Muuseas, selles, et puusad laiemaks muutuvad, on suures osas süüdi suurem tagumik. Vaagnaluu ju elu jooksul laiemaks ei kasva, isegi kui lapsi sünnitada.
Ma julgeks vastu vaielda. Mul muutus rasedustega näiteks kinganumber ja laienes rinnakorv.
Enne kandsin 37 nr kingi, nüüd ei lähe need mingi valemiga enam jalga. Varem rinnahoidja 70B, nüüd kipub isegi 75 kitsaks jääma (rinnad ise on üldse kadunud, täielik kivid sokis värk on 2 lapse imetamise tagajärg). Tagumikust lähevad vanad riided vabalt selga, sest kaal oli nädalake peale sünnitusi juba ainult +2, aga nii mõnigi asi on rinnast nii kitsas, et selja pealt lukk kinni ei lähe (ja süüdi pole rinnad, sest neid mul enam pole).
Keha saab trenni ja toitumisega muuta, ei pea kindlasti leppima. Olen omajagu üle 40 ja figuur ei ole halvem kui 20 aastat tagasi. Pingutama peab küll rohkem, aga võimatut pole midagi.
Vaagnaluu ju elu jooksul laiemaks ei kasva, isegi kui lapsi sünnitada.
Vaagnasidemed sünnituse eel ja ajal ju siiski lõdvenevad ja tihti enam sama tihkelt kokku ei lähegi, seega jääb kogu vaagen laiemaks.
Kogu üldise figuuri juures on kergelt laiem vaagnaluu siiski kõige väiksem probleem ja pigem ilus (keskkoht tundub visuaalselt peenem). Põhilise väljanägemise annavad siiski lihased ja (liigne) rasv.
Sama siin – olen 54 ja kaalun 82 kg (176 pikk) 16 kg võtsin juurde seoses menopausiga. Alla ei saa – käin trennis, söön tasakaalustatult, ei armasta magusat/rasvast, liigun palju. Pidasin dieeti – kaal läks 2 kg alla. Kas leppida, et olen vana ja paks? Vähemalt on kaal seisma jäänud.
Mul sama teema – suurem mure on mul see, et kaal võib mõnda aega seista, siis aga tõuseb jälle jõnksuga kilokese või kaks. Nii on mul viimase aastaga kokkuvõttes siiski 5 kilo juurde tulnud ja nüüd olen juba 87. Samuti on selline tunne, et tee mida tahad, kaal lihtsalt alla ei lähe. Varasemalt, nooremana olen edukalt alla võtnud, mäletan kui lihtne see oli.
Uhh, raske teema:( Ma olen 168 cm/85 kg, nii raske kui seda ka öelda pole. Ja ma pole isegi sünnitanud, nii et see vabandus jääb ära. Vanus on 40 ja ikka jubedalt on eskaleerunud see kaal viimase u 5 aasta jooksul.
Miks ma pidin eile selle Vanilla ninja šokolaadijäätise sööma ja liitri Sangriat jooma:(
Uhh, raske teema:( Ma olen 168 cm/85 kg, nii raske kui seda ka öelda pole. Ja ma pole isegi sünnitanud, nii et see vabandus jääb ära. Vanus on 40 ja ikka jubedalt on eskaleerunud see kaal viimase u 5 aasta jooksul.
Miks ma pidin eile selle Vanilla ninja šokolaadijäätise sööma ja liitri Sangriat jooma:(
Üks vähemalt, kes endale ausalt aru annab, kust kaal tuleb. Enamusel siin ikka mingi “müstika” lisab kaalu ja ümbermõõtu.
Ei, siis ma olin 53 kilo.
No aga siin ongi su vastus. Et väiksemad püksid jälle jalga läheks ja rind oleks väiksem, tuleb kaalu langetada.
Sa kaalud võrreldes varasemaga 12 kilo rohkem ja imestad, miks pead suuremaid riideid kandma?
Ega kaalus alla võtmine pole võluvits. Ma olin kogu teismelise ja täiskasvanuea alguse 44-45kg, mingi hetk tekkisid puusad ja poisilik keha kadus. Trenniga sain juurde musklit ja kaalusin 51kg. Nüüd eriolukorraga on kogu mu kogutud kaal kadunud, praegu kaalun 46kg. Ma võin ju veel ühe-kaks kilo alla võtta aga ega see mu puusi tagasi ei tõmba.
Ajaga paratamatult, eriti selliste sündmustega nagu lapse saamine, meie keha muutubki ning sellega võibki olla raske leppida. Minul oli ka oma kaalutõusuga keeruline leppida, kuigi tegelikult ma seda ju tahtsin. Teadsin, et kaal tõusis normi ning üheks tõusu põhjuseks oli muskli teke. Sellest hoolimata oli keeruline kaalule minna, sest kui ma olen 10-15a olnud 44kg, siis 51kg tundub lihtsalt nii tohutult palju.
