Teema: Kuidas leppida üksi olemisega?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Palu lapselt vabandust, siis saad rahu. Ma saan sinust väga hästi aru. Sinu heaolust oleneb lapse heaolu. Praegu ei ole sul hea ja kannatas süüta laps. Hea, et sa aru said.
Sa võid ju püüda sugulastega suhteid taastada. Või siis mitte, kui näed, et sellest midagi head ei tule. Siis peadki leppima sellega, mida sa muuta ei saa. Kuidas? No lihtsalt, tasapisi. Kaua sa ikka nutad, et kõik on su maha jätnud? Varsti-varsti läheb laps lasteaeda, sina tööle, see beebindus möödub kiirelt. Sul pole lihtsalt aega enam nukrutsemiseks. Pea veidi veel vastu, naudi oma last ja temaga tegemisi. Ole valmis, et keegi sulle sinu esimesel emadepäeval õnne ei soovi. Sa ehk ootad seda, ma seepärast ütlen. Sinu esimene emadepäev on siis, kui su laps sulle lasteaias kaardi teeb. Sa parem loo enda kodu lähedusse see nn sotsiaalvõrgustik, seda hakkab sul vaja minema. [/tsitaat]

Lapse käest palusingi vabandust, kahjuks käis see lapsest ikka tugevalt läbi. Siiani ei ole ta rahunenud. On viril ja klammerduv. Ehk ma ise ei suuda endale andestada? 🙁
Kaarti emadepäeval ei oota, need asjad olen juba enda jaoks selgeks mõelnud.
Sotsiaalvõrgustik? Kellest? Sunnin võõraid inimesi end abistama, tead ju isegi kui keeruline on endagi elu elada. Kes siis hakkab võõrast avitama? Ma ei taha küüniline olla aga paraku see nii on. Mul on ääretult lahe naabrinaine ja ta tegeleb lapsega aga samas kui olen miniabisid palunud, tuleb see alati pika mokaga. Miniabid siis, näiteks kui laps päris beebi oli ja mul oli vaja suuri asju autosse tassida siis viisin hetkek lapse tema juurde vms.

[small]yxikmees kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga miks sa omale siis meest ei otsi?[/tsitaat]

Ma olen alla aastase lapsega kodus, tema heaolu on mulle tähtsam. Vaatab hiljem, mis mehe teemast saab.

Aga mismoodi peaks mees mu igatuse oma lähedaste järele korvama?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]olen ise läbi elanud pika perioodi, mil kannatasin selle all, et mul oma vanematega kuigi lähedane suhe ei ole. muidu on nad väga head vanemad ja armastavad mind. aga midagi oli, mis mul puudu jäi. see lähedusetunne ilmselt. ja mulle tundus, et teisi lapsi armastati rohkem. elasin selle kannatusega pikki aastaid. aga fakt on see, et enne see üle ei lähe, kui saavutad rahu enda sees. kui suudad neile kõigile andeks anda. loe Anatoli Nekrassovi \”Emaarmastust\”, loe Viilma raamatudi (need on ka onlainis internetis olemas). armastusevajadus ongi inimestel vist kõige suurem vajadus. ära siis tee praegu oma lapsele sama, mille all sa ise kannatad :). kuni 3 aastani kujundad sa põhilisemad omadused ja jooned oma lapses. pärast toimub vaid lihvimine. jõudu!
[/tsitaat]
Nekrassov rõhub üldse ema-isa- laps kolmnurgale. Jah, ma olen selle teemaga kurssis nagu ka Viilmaa õpetustega. Tean, mis on sisemine rahu ja andestamise teemat. Mõistan isegi, miks asjad on nii nagu nad on aga samas sellega leppida on niiii keeruline.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tean, mida sa tunned. Keeruline ja kohati võimatu on seda selgeks teha inimestele, kellel on kogu aeg toetav pere ümber olnud. Mind on ka vaadatud nagu imelooma, et mismõttes sul ei ole kedagi toetamas- no ma ei saa ju endale lähisugulasi välja mõelda. Kõigil on oma pere, omad lapsed ja lapselapsed, õed-vennad, kes see ikka jõuab mõelda mingi vanaema õe tütrepoja peale.[/tsitaat]

Sa said poindile pihta. Lähisugulased on just see, millest ma kohutavalt puudust tunnen.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Usun, et mõistan sind. Minu olukord ei ole päris sama, kuid on mõningaid ühiseid jooni. Olen kodus pisikese lapsega. Mul küll on mees, kes mind vabal ajal aitab, kuid üsna palju peame olema siiski lapsega kahekesi. Ja see on kohati üsna kurnav. Just emotsionaalselt. Sinu olukorra raskust ei suuda ilmselt ettegi kujutada.

Suhtlen oma perega, kuid need suhted ei ole tegelikult head. Kõik justkui paistab olevat korras, kuid seoses sellega, mis on toimunud lapsepõlves, olen üsnagi \”katki\”. Isa käitus meie kõigiga (mul on ka vend) väga halvasti. Ja ema lasi sellel juhtuda. Ma küll mõistan teda mõneti, kuid samas pean ausalt tunnistama, et sügaval sisimas pean tema vastu siiski vimma kõige toimunu pärast.

Mida vanemaks ja iseseisvamaks me vennaga saime, seda paremaks olukord perekonnas muutus. Mitte küll päris normaalseks aga talutavaks vähemalt. Nüüd olen juba ammu oma elu peal ja arvasin üsna pikalt juba, et kõik on korras. Kuid teatavad sündmused mu elus rebisid kõik vanad haavad lahti. Seejärel jäin lapseootele. Nii suur soov oli saada laps, luua oma perekond, selline, millist mul pole kunagi olnud. Ma arvasin, et see tervendab. Reaalsus on aga see, et lapse sünd on kõik segi paisanud ja toonud välja kõik selle, mis minus aastaid peidus oli. Meeletu viha oma vanemate vastu, samas ka kaastunne, et nad ei ole osanud ega suutnud paremini. Ja kõik see lapsepõlvest tulenev (väljaelamata) ängistus teeb mind väsinuks ja ärritunuks. Nüüd, kus ma peaksin kogu jõu ja energia lapsega tegelemisesse suunama, olen sunnitud tegelema oma hingehaavade ravimisega, teadmata, kuidas seda üldse teha.

Ei ole õnneks eriti end lapse peal välja elanud. Häält olen tõstnud mõned korrad, inetusi õnneks siiski mitte õelnud. Aga nii rakse on jääda rahulikuks. Kuigi olen alati olnud rahuliku loomuga, selline vaikne pigem. Olen siiralt üllatunud, kui raske mul on mõnikord rahulikuks jääda. Olen vist tõesti täiesti läbi. Ja tunnen ennast lapse eest nii kohutavalt süüdi. Ja tunnen hirmu. Sest ma ju lubasin, et mitte kunagi ei kohtle oma last halvasti, et ma loon sellise perekonna, kus kõigil on hea olla. Aga nüüd vahel hirmuga taban end mõttelt, et äkki ma ei suudagi seda.

Oh tuli pikk jutt, võimalik, et ka segane. Aga ühesõnaga – ma mõistan sinu hirmu ja muret. Nõu anda eriti ei oska. Endalgi alles pikk tee minna.

Aga loodan, et sul läheb kõik hästi. Et suudad asjadest üle olla ja tasakaalu leida. Sinu suhe lapsega on see, mida sa saad mõjutada. Sa saad luua oma lapsega lähedase ja usaldava suhte. Ma tean, et see ei korva täielikult läheduse puudumist päritoluperekonnaga aga on väga suur samm edasi. Keskendu sellele, usun, et ajapikku jääb kurbus ja ängistus üha vähemaks. Sa oled tegelikult üle mõistuse tubli, et kõigega üks niimoodi hakkama saad.

Kui sa arvad, et kellegagi rääkimine nendest asjadest saaks sind aidata ja auru välja lasta ning asju kontrolli all hoida, siis võid jätta oma kontakti (mul meiliaadress nimeline, seega ei tahaks ise siia praegu jätta). Ega ma suurt aidata kuidagi ei oska aga ära kuulata aeg-ajalt ikka saaksin ja ehk oskaksin ka kuidagi veidi lohutada.

[/tsitaat]

See on nii armas, et pakud ärakuulamist. Mul läks südame alt soojaks. Aitäh sulle.
Ma ei saa öelda, et mul lapsega kohutavalt raske oleks. Need on sellised pisiasjad aga päeva lõpuks koguneb. Jah, peale sünnitust ujus mul ka see teema üles tugevamalt, tahaks lapsele tädisid, onusid, vanaemasid aga pole võtta. Mul ei ole kedagi talle peale iseenda ja tuttavate pakkuda.

Muuseas ma kardan just seda sama, et äkki ma ei suudagi pakkuda oma lapsele seda kõike millest ma ise puudust tundsin.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]selline teiste tugev süüdistamineja kibestunud olemine, on üks depressiooni ja masenduse tunnusmärkidest!!!
mul parim söbranna sai lapse. jäi ka üksikemaks ja see oli suht ettearvatav.
lubasin ka suure heameelega talle piimajõgesid ja pudrumägesid, aga tegelikk elu on teine:(
olen ise kahe teismeline üksikema ja täiskohaga tööl. tahaks ka oma eraelu vahel elada. nii ongi, et kohtume sõbrantsiga vast kord kuus(kuigi elame suht lähestikku)ja tema last olen hoidnud ainult korra….kahju muidugi, aga kui ta oleks kibestunud ja süüdistav, tõukaks see mind pigem eemale.
sinu laps on lõppkokkuvõttes siiski ainult sinu vastutus.
eks ta raske on, aga samas pole ühe lapse kasvatamine midagi ülejõukäivat.
mõttetu on kibestuda pere peale!
tore inimene leiab siis söbrad abiks, kui pere ei ole….mul sõbrants võttis üürilise ja autoga noor tüdruk aitab teda igati ja saavad hästi läbi…nädalavahetuseti käivad autoga poodides ja söömas…elu on jälle värvilisem!
[/tsitaat]

Kas tõesti igatseda oma lähisugulasi on mingi imeasi? Depressiooni ei tunne, olen tragi, rõõmus, midagi tegemata ei ole. Jah, üks kord juhtus karjumist ja aegajalt tabab see sama suur igatsus aga see ei ole võrreldav depressiooniga.

Ma lihtsalt igatsen meeletult ema, kellega jagada lapse sündi. Õdesid, kes rõõmustaks, et mul kõik hästi.
No muidugi aegajalt ka abi, nagu näiteks kui ma haige olin. Oli väga raske apteeki minna rohu järgi või kui autot mingil põhjusel ei ole. Või rehve oli vaja vahetada. Kahju oli, et laps pidi autos nutma kuni ma rehve tassisisn. Ma ei räägi üldse igapäevasest abist, vaid vahest. Muu on mul kõik hästi organiseeritud ja probleeme ei ole.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kui sul oleks korralik toetav paarisuhe, siis sa seda kõike ei igatseks. Kuna sul seda pole, siis oled kinni jäänud hilispuberteeti.
Mis lapse isast sai?[/tsitaat]

Võimalik, et olen kinni jäänud.
Paarissuhe ei korvanud, oli absoluutselt toimiv.
Lapseisa ei puutu asjasse.
Asi ongi, et väga palju aastaid üritasin korvata…see on nagu sõltuvusest loobumine, et asendad teisega aga see ei ole lahendus.