Esileht Pereelu ja suhted kuidas leppida?

Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )

Teema: kuidas leppida?

Postitas:

Kuidas leppida, üle saada suurtest pettumustest? Näiteks lapsesaamine, üritad ja üritad, kuust kuusse pettud. Või nagu Kelly Sildaru, peab neli aastat ootama järgmisi olümpiamänge.
Kui uuesti üritada saab alles mitme kuu pärast, kuidas see aeg üle elada? Kuidas vahepeal keskenduda muudele asjadele ja sellele üldse mitte mõelda?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 02.10 16:12; 02.10 20:25;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teed endale selgeks, et kõik ei sõltu sinu tahtest ja maailma ei keerle ümber sinu. On hulgaliselt asju, mis lihtsalt juhtuvad ja jäävadki juhtuma enda ja teistega. Ela ja hinda seda, mis on. Kodu on? Rõõmusta, sest ka kodutud on olemas? Tervis on? rõõmusta, sest väga hulle haigusi on olemas. Lähedased on? Rõõmusta, sest on neid, kes elavad terve oma elu lastekodus ja neil pole ühtegi sugulast, keda nad teaks. jne, jne. Tee ära kõik see ,mis sinust sõltub ja looda parimat ja hinda seda mis sul on. Keskendumine muudele asjadele on inimese enda otsus. Tähelepanu on juhitav, aga vajab seda, et inimene lõpuks võtaks oma seisundite eest vastutuse ja ei süüditaks koguaeg teisi ja olusid, et halb on olla. Niikaua kui kuulid ei vihise, pommid ei lõhke ja inimesi tapiga tappamajja ei saadeta on hulgaliselt asju, mida saab ise paremaks teha ja mille üle rõõmus olla, et see elus olemas on.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nii naljakas kui see ka pole, siis usk kõrgemasse jõusse on selle koha peal ikka inimestele tohutult abiks olnud. Et kui last ei saa, siis ütled leplikult: “pole Jumal mulle seda õnne andnud” ja alati jääb sulle lootus – minu tahtest ja tegutsemisest see ei sõltu, aga kui Jumal annab, siis võibolla sünnib mullegi kord järeltulija.
Aga ratsionaalselt võttes leppimine ju seda tähendabki, et ei kuluta oma mõtteenergiat ülearu asjadele, mis minu tegutsemisest ei sõltu, mida ma oma käitumisega muuta ei saa. Lihtsalt võtad vastu otsuse, et ei heieta seda mõtet päevast päeva, ütled endale “on, nagu on”. Maailmas on ju nii tohutult palju asju, mis meie tahtest ei sõltu.
Aga asja teine pool on muidugi oskus tänulik olla selle eest, mis su elus juba on, ehkki võibolla polegi sa selle nimel eriti pingutanud. Lihtsalt sülle langenud sulle.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kannatadki, kuni aeg ravib. Närid kuuvalgel roikaid, kui muudmoodi ei saa. Tuleks leida tegevust võimalikult palju, et mitte jääda muremõtteid heietama. Eriti hullul juhul võtad rahusteid. See “ära mõtle asjadest, mida sa muuta ei saa” ei toimi, niikuinii mõtled mingil määral. Leina või õnnetut armastust olematuks ei mõtle, need tuleb läbi põdeda.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teed endale selgeks, et kõik ei sõltu sinu tahtest ja maailma ei keerle ümber sinu. On hulgaliselt asju, mis lihtsalt juhtuvad ja jäävadki juhtuma enda ja teistega. Ela ja hinda seda, mis on. Kodu on? Rõõmusta, sest ka kodutud on olemas? Tervis on? rõõmusta, sest väga hulle haigusi on olemas. Lähedased on? Rõõmusta, sest on neid, kes elavad terve oma elu lastekodus ja neil pole ühtegi sugulast, keda nad teaks. jne, jne. Tee ära kõik see ,mis sinust sõltub ja looda parimat ja hinda seda mis sul on. Keskendumine muudele asjadele on inimese enda otsus. Tähelepanu on juhitav, aga vajab seda, et inimene lõpuks võtaks oma seisundite eest vastutuse ja ei süüditaks koguaeg teisi ja olusid, et halb on olla. Niikaua kui kuulid ei vihise, pommid ei lõhke ja inimesi tapiga tappamajja ei saadeta on hulgaliselt asju, mida saab ise paremaks teha ja mille üle rõõmus olla, et see elus olemas on.

Kolme aasta jooksul, mis kulus esimese raseduseni, ei suutnud küll kordagi end selliste asjadega lohutada.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lähed arsti juurde ja lased ja oma partnerit uurida.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

miks pead leppima ootamisega enne uut katset? Räägi ikka asjast ja vaatame, kas ikka peab ootama…

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lähed arsti juurde ja lased ja oma partnerit uurida.

Tegelikult minu pettumus ei ole seotud lapse mittesaamisega. Lapsed olemas. Tõin selle näiteks, et sarnane probleem.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 02.10 16:12; 02.10 20:25;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Saan sinust igati aru, kuigi lapsed on mul olemas.
Aga näiteks mina olen nüüd peale lahutust üksi ja ma nii olen armastuseks ja partneriks valmis, kuid ei ole seda tulnud. Nii raske on leppida millegi puudumisega, mida sa kogu südamest tahad. Ütled endale, et äkki ikka kunagi tuleb see soovitu, samas peaks selle kinnismõtte peast välja saama.
Ise võtsin vastu otsuse, et olen ma üksi või partneriga, siis õnnelikuna pean ma elama ikkagi. Sina mõtle ka nii, et on nagu on, kuid sa pead ka praegu õnnelik olema. Ja ma tean, et kerge öelda, kuid raske selle otsusega leppida.
Ja võta nii, et eks se laps tahab ju ka sündida õnnelikust emast. Kõike head sulle! 🙂

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Jah, olen ka sama mõelnud. On näiteks inimene, kes armastab tantsimist aga on näiteks ratastooli jäänud ja ei saa seda enam teha. Või ema, kes on kaotanud lapse läbi raske haiguse aga tal on teised lapsed olemas ja peab neid kasvatama. Või laps, kes on kaotanud autoõnnetuses oma vanemad.

Nad kõik peavad edasi elama ja mitte jääma kinni sellesse valusse ja soovi, et asjad oleksid teistmoodi. Et kuidas nad küll sellega hakkama saavad? Ja ometi soovitatakse siis just seda – keskendu sellele, mis juba olemas on, näe rõõmu väikestes asjades jne. Tegelikult neid inimesi imetletakse, kes elavad oma elu õnnelikuna edasi pärast suuri kaotusi – see ongi nagu nende kangelastegu osata eluraskustest üle olla.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma mõtlen sellises olukordades: ju see oli millekski vajalik. Hiljem tagasi vaadates tundub, et sageli tõepoolest oli. Loomulikult ei tea, kuidas oleks läinud teistsuguse, algselt loodetud lahenduse korral, aga ka nii, nagu päriselt juhtus, oli mingil põhjusel ja mingil moel hea. Ehkki sel konkreetsel hetkel ei suuda kuidagi uskuda, et näiteks raseduse katkemine või töö kaotamine võiksid üldse kuidagimoodigi positiivsed olla.

Ütled, et sul on vahepeal mitu kuud aega. Kasuta seda aega kasulikult. Täienda ennast, õpi midagi juurde, taaselusta mõned rohtukasvanud sõprussuhted, võta ette mõni kaua edasilükatud projekt … Tee nii, et hiljem tagasi vaadates saaksid rahuldustundega öelda: see aeg ei läinud raisku ootamise peale, vaid tänu sellele kingitud kolmele-neljale kuule olen jälle millegi võrra rikkam.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

kohane või sure

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina kindlasti ei leia, et lapse kaotamine või ema kaotamine saab kuidagi kasulik olla, või et nii oleks vaja üldse mõelda. Aga kindlasti on lahenduseks neile asjadele keskendumine mis veel ei ole kadunud, ehk siis alles jäänud rõõmsad asjad ja võimalused.

Kui lapsi ei saa, siis on lapsendamise võimalus, mis võib tekitada sarnase õnnetunde. Kui oled ratastoolis ja tantsida ei saa, saad keskenduda oma muudele huvidele, mis ka pakuvad rahuldust. Ellu jääb alati midagi alles, millest on võimalik rõõmu tunda, iseasi, kas suudad oma muserduse august välja ronida ning sellest rõõmu allikast kinni haarata. Muuseas stressiolukorraga toimetulek sõltub ka osalt sellest, millised kaardid loodus sulle kätte on jaganud. Õnne peab olema. Kui oled sündinud depressivsusele kalduva hormonaaltasakaaluga, siis oma reaktsiooni sügavale stressile tahtlikult muuta on ikka väga raske.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui lapsi ei saa, siis on lapsendamise võimalus, mis võib tekitada sarnase õnnetunde.

Lapsendamine on üliharva õnnelik asi ühelegi osapoolele, ära seda küll näiteks too.

0
0
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:

Kõigega ei saa ega peagi leppima. On asju, mis jäävad hingele pikkadeks aastateks või isegi elu lõpuni.

Kergem on siis, kui kuude/aastate pärast on lootust olukorda parandada või lahendada, kuid muudel juhtudel lihtsalt harjud aja jooksul selle teadmisega elama.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

No seda ma uuringi, kuidas seda sisemist tühjust täita. Üteldakse, et tõeline õnn saab alguse sinust endast ja keegi sinust väljaspool ei saa sind tõeliselt õnnelikuks teha. Aga kui mul on piltlikult öeldes südames auk, siis ükskõik kui hästi ma ka ei kohane või kui palju plaastreid ja õnnelikke nägusid ma ka ei tee, see auk ei parane seal südames. Ma võin vahetada elukohta, olla hoolitsetud välimusega, tegeleda hobidega ja naerda anekdootide peale aga peidus olevat südamevalu on nii raske leevendada. Ma lihtsalt mõtlen, et äkki ikka on mingi võimalus see auk seal südames terveks ravida. Ma ei taha nii kogu ülejäänud elu elada, et ma kannan seda raskust seal kaasas.
Mina olin lapsepõlves emotsionaalselt väärkoheldud, kartsin enda elu pärast ja kellegi poole polnud pöörduda. Kasvasin väga iseseisvaks ja toimetulevaks. Kuid hirm südames on alles ja ma ei oska sellega midagi ette võtta. Jah, mõistusega saan ma aru, et praegu on teine olukord ja ma olen nüüd oma elu peremees aga teatud olukordades lööb see kohutav tunne lapsepõlvest jälle välja ja mul on tunne, et sellest valust pääsemiseks on ainuke vahend enesetapp (teoreetiliselt, päriselt ma seda muidugi ei tee ja hommikul tundub kõik jälle palju ilusam ja elamisväärsem). Ja see on reaalselt valu ja hirm ja paanika mu kurgus ja kõhus ja seda on raske taluda.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 05.10 10:35; 06.10 13:30;
To report this post you need to login first.
Postitas:

No seda ma uuringi, kuidas seda sisemist tühjust täita. Üteldakse, et tõeline õnn saab alguse sinust endast ja keegi sinust väljaspool ei saa sind tõeliselt õnnelikuks teha. Aga kui mul on piltlikult öeldes südames auk, siis ükskõik kui hästi ma ka ei kohane või kui palju plaastreid ja õnnelikke nägusid ma ka ei tee, see auk ei parane seal südames. Ma võin vahetada elukohta, olla hoolitsetud välimusega, tegeleda hobidega ja naerda anekdootide peale aga peidus olevat südamevalu on nii raske leevendada. Ma lihtsalt mõtlen, et äkki ikka on mingi võimalus see auk seal südames terveks ravida. Ma ei taha nii kogu ülejäänud elu elada, et ma kannan seda raskust seal kaasas.
Mina olin lapsepõlves emotsionaalselt väärkoheldud, kartsin enda elu pärast ja kellegi poole polnud pöörduda. Kasvasin väga iseseisvaks ja toimetulevaks. Kuid hirm südames on alles ja ma ei oska sellega midagi ette võtta. Jah, mõistusega saan ma aru, et praegu on teine olukord ja ma olen nüüd oma elu peremees aga teatud olukordades lööb see kohutav tunne lapsepõlvest jälle välja ja mul on tunne, et sellest valust pääsemiseks on ainuke vahend enesetapp (teoreetiliselt, päriselt ma seda muidugi ei tee ja hommikul tundub kõik jälle palju ilusam ja elamisväärsem). Ja see on reaalselt valu ja hirm ja paanika mu kurgus ja kõhus ja seda on raske taluda.

Sellisele olukorrale on reaalne lahendus olemas – psühhoteraapia. Mitte psühholoogiline nõustamine suvalise psühholoogiga, mitte ka kognitiiv-käitumuslik teraapia, mis üritab muuta su mõtteid, vaid pigem psühhoanalüütiline teraapia, mis tungib süvitsi emotsionaalsesse ellu.

See protsess võtab kaua aega: esiteks, et luua terapeudiga piisavalt turvaline suhe, teiseks, et pääseda ligi nendele lapsepõlvest tulevatele tunnetele ja kolmandaks, et töötada need tunded läbi. Aga kui sa teed selle protsessi läbi, siis sa tuled sealt välja teise inimesena. Kõlab liiga lihtne, et olla tõsi? Ei ole lihtne – väga raske on (emotsionaalselt tuleb igasuguseid väga raskesti talutavaid tundeid esile), nõuab palju aega (mitmeid aastaid teraapiat) ja ka raha (tavaliselt seansid vähemalt 2 korda nädalas, HK ei kompenseeri).

Aga ma olen seda ise kogenud, töötades samuti läbi väga varajasest lapsepõlvest, isegi preverbaalsest ajast pärit traumasid ja mul päris kindlasti ei ole sellist tühimikku enam sees nagu mul oli mõne aasta eest ja mille kohta ma siis mõtlesin, et sellest pole iialgi võimalik vabaneda. On küll võimalik.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 05.10 21:27; 06.10 13:39; 06.10 14:33;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Viimasele – olen neli korda proovinud terapeudi juurde minna aga ma ei oska nagu probleemi selgitada.

Kui ütlen, et mul on emaga väga halvad suhted, soovin oma lapsepõlve tervendada – siis on vastus olnud umbes selline, et ärme jääme minevikku kinni ja keskendume ikka praegu olemasolevatele headele suhetele.
Või siis ma kirjeldan mingit olukorda ja seda, kuidas ma sellega toime olen tulnud. Aga selle olen ma juba ise ju läbi töötanud. Ma tahan, et teraapia näitaks mulle minu enda eest varjatud kohti aga kui ainult mina räägin, siis seda ju ei juhtu.

Kas ja kuidas sa oma probleemi selgitasid ja kuidas see teraapia hargnema hakkas? Jah, alguses terapeut küsib, et mis on see tulemus, mida sa soovid saada? Ma olen ütelnud, et ma soovin, et see sisemine valu ära läheks, et ma tunneks ennast tervena. Ja siis üks ütles selle peale, et aga emotsionaalsed haavad on samasugused nagu füüsilised ja see teebki valu kui keegi halvasti ütleb või solvab ja see on loomulik. Mina sain nii aru, et ma pean leppima ja midagi polegi võimalik ette võtta. Lihtsalt vältima neid olukordi, kus keegi saaks mulle halvasti ütelda.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 05.10 10:35; 06.10 13:30;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Viimasele – olen neli korda proovinud terapeudi juurde minna aga ma ei oska nagu probleemi selgitada.

Kui ütlen, et mul on emaga väga halvad suhted, soovin oma lapsepõlve tervendada – siis on vastus olnud umbes selline, et ärme jääme minevikku kinni ja keskendume ikka praegu olemasolevatele headele suhetele.
Või siis ma kirjeldan mingit olukorda ja seda, kuidas ma sellega toime olen tulnud. Aga selle olen ma juba ise ju läbi töötanud. Ma tahan, et teraapia näitaks mulle minu enda eest varjatud kohti aga kui ainult mina räägin, siis seda ju ei juhtu.

Kas ja kuidas sa oma probleemi selgitasid ja kuidas see teraapia hargnema hakkas? Jah, alguses terapeut küsib, et mis on see tulemus, mida sa soovid saada? Ma olen ütelnud, et ma soovin, et see sisemine valu ära läheks, et ma tunneks ennast tervena. Ja siis üks ütles selle peale, et aga emotsionaalsed haavad on samasugused nagu füüsilised ja see teebki valu kui keegi halvasti ütleb või solvab ja see on loomulik. Mina sain nii aru, et ma pean leppima ja midagi polegi võimalik ette võtta. Lihtsalt vältima neid olukordi, kus keegi saaks mulle halvasti ütelda.

Need terapeudid, keda sa kirjeldad, ei ole sobivad tegema sellist tööd nagu sul vaja on. Mulle tundub, et sa oled külastanud kognitiiv-käitumuslikke psühholooge ja nende metoodika ongi selline pinnapealne. Sügavaid probleeme sellega ei lahenda.

Mina käin psühhoanalüütilise terapeudi juures ja mingeid sellised probleeme pole mul kunagi olnud. Alguses ma ei teadnud ise ka, mis mul viga on ja see polnud probleem. Vastupidi, mulle tundus täiesti üllatav, et kuigi ma ei osanud oma probleemi kuidagi sõnastada, siis terapeut võttis mind väga tõsiselt ja ma tundsin mingil tunnetuslikul tasandil, et ta sai must aru, mis siis, et see polnud kuidagi sõnastatav. Seega võid võtta terapeudi valimisel väga lihtsaks kriteeriumiks selle, et kui esimesel korral sul ei jää tunnet, et sinust saadakse aru (ükskõik, mida sa ka siis ei räägiks või kui hästi-halvasti oma probleemi sõnastad), siis see terapeut pole sinu jaoks ja võid ta kohe kõrvale heita.

Samuti ei küsi psühhoanalüütiline terapeut, mis tulemust sa soovid saavutada, sest kui sa isegi ei ta, mis su probleem on, siis kuidas sa peaksid olema võimeline ütlema, mis tulemust sa tahad saada. Suur osa teraapiast ongi välja uurimine, mis see probleem üleüldse on ja küll siis ka võimalikud lahendused vaikselt paistma hakkavad. Aga kõik omal ajal.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 05.10 21:27; 06.10 13:39; 06.10 14:33;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma tahan, et teraapia näitaks mulle minu enda eest varjatud kohti aga kui ainult mina räägin, siis seda ju ei juhtu.

Tahtsin seda veel lisada, et eks alguses ongi tegelikult vaja üsna palju ise rääkida – põhimõtteliselt ükskõik mis parasjagu pähe tuleb. Terapeudil kulub ka aega, et sind tundma õppida ja hakata orienteeruma sinu sisemaailmas. Eks mõne aja pärast ta oskab siis ka juba rohkem kaasa rääkida ja näidata sulle su varjatud kohti.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 05.10 21:27; 06.10 13:39; 06.10 14:33;
To report this post you need to login first.
Postitas:

No seda ma uuringi, kuidas seda sisemist tühjust täita. Üteldakse, et tõeline õnn saab alguse sinust endast ja keegi sinust väljaspool ei saa sind tõeliselt õnnelikuks teha. Aga kui mul on piltlikult öeldes südames auk, siis ükskõik kui hästi ma ka ei kohane või kui palju plaastreid ja õnnelikke nägusid ma ka ei tee, see auk ei parane seal südames. Ma võin vahetada elukohta, olla hoolitsetud välimusega, tegeleda hobidega ja naerda anekdootide peale aga peidus olevat südamevalu on nii raske leevendada. Ma lihtsalt mõtlen, et äkki ikka on mingi võimalus see auk seal südames terveks ravida. Ma ei taha nii kogu ülejäänud elu elada, et ma kannan seda raskust seal kaasas.
Mina olin lapsepõlves emotsionaalselt väärkoheldud, kartsin enda elu pärast ja kellegi poole polnud pöörduda. Kasvasin väga iseseisvaks ja toimetulevaks. Kuid hirm südames on alles ja ma ei oska sellega midagi ette võtta. Jah, mõistusega saan ma aru, et praegu on teine olukord ja ma olen nüüd oma elu peremees aga teatud olukordades lööb see kohutav tunne lapsepõlvest jälle välja ja mul on tunne, et sellest valust pääsemiseks on ainuke vahend enesetapp (teoreetiliselt, päriselt ma seda muidugi ei tee ja hommikul tundub kõik jälle palju ilusam ja elamisväärsem). Ja see on reaalselt valu ja hirm ja paanika mu kurgus ja kõhus ja seda on raske taluda.

Mina olen abi saanud selle mehe videodest (Robert G. Smith), äkki sobivad sullegi kui oskad inglise keelt. https://www.youtube.com/watch?v=r_tB3P7ACYk

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )


Esileht Pereelu ja suhted kuidas leppida?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.