Minul oli ühe lapsega sarnane probleem. Ta allus kergesti manipulatsioonidele ja lasi end kähmlustesse kiskuda.
Me ei arutanud kunagi, et kelle süü või kes mida tegi. Lähtusime sellest, et igaüks näeb situatsiooni enda silmade läbi ja kuna mina pole juures olnud, siis võin kergesti teha halbu järeldusi. Kui teine on kõneosavam kui minu laps, siis räägib ta musta valgeks ja tegelikult ei lahenda see probleemi.
Keskendusin sellele, et lapsel on 1 konkreetne reegel – vägivald ei lahenda konflikti. Vägivald kasvatab vägivalda. Erimeelsused on erimeelsused, nendega kas lepitakse või leitakse kõiki osapooli rahuldav kesktee.
Õpetasin teda, et kui sõnadest ei piisa, siis on ka kõik teised relvad nürid. Kui teda rünnatakse, tuleb situatsioonist eemalduda. Tema kellegi vastu kätt tõsta ei tohi. Ei tohi ka ähvardada vägivallaga.
Klassijuhatajaga leppisime kokku, et laps võib tema juurde minna kui on väga puntras ja ei saa enda emotsioonidega hakkama.
Hakkasime iga koolipäeva järel rääkima tema emotsioonidest, mõtetest ja tunnetest. Kuidas ta end mingis olukorras tundis, kuidas ta seda lahendas, kas oleks saanud paremini. Kui ta oli ise olukorda kontrollinud ja leidnud vägivallavaba lahenduse, siis tunnustasin teda selle eest.
Ühe lapsega pidevad konfliktid jätkusid ka pärast seda korraldust. Palusin, et klassijuhataja võimaldaks meil koolis kohtuda (lapsed + vanemad) ja arutasime olukorda. Lastest said selle järel mitmeks aastaks parimad sõbrad.
Minu laps on ikka tormakas järeldusi tegema, vihastub kergesti, on tundlik, aga kättpidi kellelegi enam kallale ei lähe.
