Jagage häid võtteid või tehnikaid, kuidas oma närvilisust kontrollida. Häda on selles, et kui juhe kokku jookseb, kipun lapse peale karjuma ja ei suuda end kuidagi peatada või tagasi hoida. Mis töötaks sel hetkel, kui aju täiesti tühjaks lööb?
Ma tean, et see mõjub talle halvasti, ma isegi näen, kuidas see halvasti mõjub, aga ikka teen seda. :S
Oled julge ja tubli, et ise oma käitumist hinnata oskad. Äkki aitab kui hetkeks lihtsalt eemalduda ja kümnest üheni lugeda. Kui juba oled karjunud, siis vabanda kindlasti lapse ees ja selgita, miks sinu enesevalitsus kõikuma lõi. Edu!
Võta asja mõistusega ja teadvusta endale, et selline käitumine maksab sulle endale varem või hiljem kätte. Lapsed õpivad eeskujust ja hiljemalt lapse varajases puberteedieas saad oma käitumise vilju maitsta. Loe kasvõi internetist, mida teeb selline käitumine lapsega. Ma pakun, et sul läheb karjumise isu ära.
Minu puhul töötas, see et peale esimest karjumist meenus mulle mu enda ema ja lapsepälve mälestused, mis koosnevad suures osas ainult karjuvast emast. Kuna ise rasedaks jäädes lubasin endale, et oma ema moodi ma oma last ei kohtle, siis iga kord saan end kontrolli alla just seda lubadust meenutades. Lähen pigem teise tuppa ja hingan 10x sügavalt sisse-välja.
Pole väheoluline, MIKS sa lapse peale karjud. Millised on sinu ootused ja mõttekäigud. Üsna oluline oleks oma mõtete ja väärtsutega töötada.
Teine asi on välja mõelda (otsustada), mida teha selle asemel, et karjuda.
Sosistada? Vihaselt sosistada sul eriti kaua ei õnnestu. Samas ajab see tavaliselt naerma ja naer on kõige parem kriisiabi üldse.
Veel tasub laps kaasata koduse suhtluskeele muutmise projekti. Selgita, et sa ei pea õigeks hääle tõstmist ja pikalt tänitamist. Kutsu laps appi, et ta aitaks sul ennast kontrollida. Leppige kokku mingi märksõna, mida laps (või ka sina, kui laps karjub) kasutaks. See märksõna oleks nagu STOPP, punane tuli. Pärast märksõna välja ütlemist sa taandud, kuni oled rahunenud või hakkad sosistama või kirjutad oma sõnumi ja annad lapsele lugeda vms
Soovitan lugeda. Mind on aidanud Jesper Juuli kirjutatud raamatud ja veel \”Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata nii, et nad räägiksid\” Samuti tasub otsida eneseabi raamatuid viha ohjamisest või psühholingivistilisest programmeerimisest.
mind ka vihastab selline asi. ma ka pahandaks.
ok, kadus ära, siis otsi, küsi kus võiks veel otsida, räägi õpetajale. ja emale. miks ta mängib lolli, ja läib sokis koolis. ah seepärast et ema karjub. miks ema karjub? seepärast et tal närv must, kuidas laps jälle nii lohakas on.
minu laps kaotas on puuteka ära. andsin talle oma vana tel. tema seda ei kasuta. põhimõtteliselt, sest see on nii kole. tema tahab puutekat. mina tahan aga et lapsel oleks tel kaasas, et häda korral mulle helistada. alla puutekat ta aga tel kaasa ei võta. ajab karjuma?
Peaksid mõtlema, MIKS su taluvuslävi on selline. Miks oled koguaeg nii kergesti plahvatav? Mis su enda isiklikus elus või tööl muret/stressi tekitab, nii et tundub, et lapski meelega \”käkki keerab\”, lolli mängib, meelega lohakas on?
Laps on laps. Paljud täiskasvanudki on lohakad (ja ma ei räägi siinkohal ainult meestest). Muidugi ta ei julge sulle rääkida, sest ta tunneb end su viha pärast juba ette halvasti. Ta ei saa midagi teha, NAGUNII sa saad pahaseks. Kas see julgustab muret jagama? Mõtlesid sa näiteks, kui paha tal sokkis käia võis olla? Kui kurb ta võis olla, kui uued sandaalid kadunud – ja kadusid võibolla sellepärast, et suuremad klassid mängisid nende klassi riideruumi jalanõudega jalkat ja neid ei huvitanud, et väikestel sellest probleeme tuleb? Minu lapse koolis näiteks oli nii…
Minu meelest peaksid rohkem enda eest hoolitsema – tegema asju, mis sul tuju paremaks teevad või millega tegelemine on küll tyytu/keeruline, aga pärast on hea tunne, et tehtud sai… Ehk sa saad aru, mida ma mõtlen.
Kuidas paarisuhe on? Kui mees on, aitab ta sind või on kõik asjad sinu kaelas – laps, kodu, töö..? Kuidas tervis on, tunned muret kaalu pärast või unega probleemid, midagi muud, mis mõjutaks su rahulolu ja tasakaalu?
Soovitaks kahte väga asjalikku raamatut veel – \”Lapsepõlve mõjud\” tuletab elavad meelde karjuva ja julma emaga lapsepõlvemälestused ja aitab asju näha laiemas plaanis – kohati õudne, aga vajalik raamat silmade avamiseks just _tavaliste emade_ kohapealt…
Teiseks \”Et ema jaksaks\” – ühiskonna surve, väsimus ja stress ja mida ette v6tta, et jaksaksid olla selline ema, nagu tahaksid. Algul tegi selle lugemine mind õnnetuks, aga aitas ka näha, kui palju/vähe on mehe teha kodutöödes. Aga eks igaüks leiab sealt just ennast puudutavaid asju, need siin olid lihtsalt minu kommentaarid.
Olen olnud ise teemaalgatajaga sarnases situatsioonis – näen, mis on halvasti, aga muutusi teha ei suutnud enne, kui taustsüsteemi kokkujooksmised lahti harutasin.
Kui soovid, võin meili teel edasi suhelda/mentordada. Su laps väärib rahulikumat elu.
Sa ise tunned ennast ilmselt kohutavalt süüdi, kui oled justkui oma ema tema kõige halvematel päevadel 🙁 Kui tubli, et siiski asja kätte võtsid ja kirjutasid juhatuse saamiseks! Soovin sulle kõike head. Ja vihatõvest paranemist – see tähendab seda, et suudad vahet teha, kas igas situatsioonis ON vihastumine õigustatud või mitte. Viimane raamatusoovitus – \”Võit viha ja ärrituvuse üle\” 🙂
vajan ka abi (triinnu2@hot.ee)
olen lugenud teooriat ja andnud endale lubadusi, aga ei miskit, olen nii vastik, et endalgi vastik, aga lihtsalt ei suuda muutuda. :(((
Tunnistan ka, et mu närvid ei pea alati vastu. Olen enda meelest intelligentne inimene ja lastekasvatustõed paigas, aga tütar on paras pähkel. Üliaktiivne, päevik märkustest kirju (1.klass), iga päev juhtub midagi (täna selgus, et tasapisi on kogu kogutud taskuraha koolipuhvetis (mille külastamine on keelatud) laiaks löödud. Eile kukuti uued püksid katki (selle peale ma ei plahvatanud – ikkagi õnnetus – aga minu lapsega juhtub sarnaseid asju ikka ja jälle ja iga päev), näpati ja peideti ära mu küünelakk ning lõhuti ära oma telefon (ühe päeva kohta ju liiga palju). Siis kui näen tuttavate patsidega vikse-viisakaid korralikke tütreid ja vaatan oma kratti, kel alatasa juuksed sassis, riided ning käed mustad, kes on kogu aeg tegevuses, siis ohkan. Ja aeg-ajalt ikka jälle ei suuda oma häält vaka all hoida. Mulle tundub, et mu enamkasutatavam sõna on: ära…!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jagage häid võtteid või tehnikaid, kuidas oma närvilisust kontrollida. Häda on selles, et kui juhe kokku jookseb, kipun lapse peale karjuma ja ei suuda end kuidagi peatada või tagasi hoida. Mis töötaks sel hetkel, kui aju täiesti tühjaks lööb?
Ma tean, et see mõjub talle halvasti, ma isegi näen, kuidas see halvasti mõjub, aga ikka teen seda. :S[/tsitaat]
mine psühhiaatri juurde, ilma naljata. Sul võib olla puudust mõnedest aju virgatsainetest, vajad rohtusid.
Kas laps on ainus, kes sind ärritada suudab? Siis psühholoog.
Võta magneesiumi. Võimle lahtise akna all. Karasta ennast külma veega. Mediteeri.
Tegelikult on väga raske teha midagi just sel hetkel, kui sul juhe kokku jookseb, küll aga peaks muul ajal saama midagi ette võtta selle nimel, et sul ei jookseks juhe kokku nii kergelt. Seda muuseas ka lapsega koos.
Elu on ilus raamatutes. No ma võin ju teada, et mul on laisk mees, ülekaal, väga palju tööstressi, terve maja ja aed korras hoida jne. Peale selle on mul üks aeglane laps oma olemuselt, kelle puhul sa pead tal pmst kogu aeg kõrval seisma ja meelde tuletama, MIDA ta pidi tegema ehk mida sa palusid tal teha jne (te ei kujuta ette kui palju aega see minult füüsiliselt võtab sealjuures.) Aga väga suurt osa sellest kompotist ikka ei anna muuta küll situatsioonis väikesed lapsed-täistööpäevad-harmooniline pereelu. Ehk nt on küll laisk mees aga sealjuures on tal ka positiivsed omadused mistõttu teda ümber ei kasvata ja neelad laiskuse alla. Ja on küll suur tööstress aga see-eest mulle meeldib mu töö. Või on küll raske tervet aeda ja maja korras hoida aga see-eest on rahulik elada ja lapsed saavad õues mängida. Jne. Jne. Ehk muide seesama Jesper Juul on öelnud, et ema on ka inimene, kellel on emotsioonid. Ja kui ema oma emotsioone väljendab, siis on see täiesti normaalne. Ja lapsed teavad oma ema temperamenti ja arvestavad sellega. Ma võin küll vahel karjuda ka. Ja ma pärast vabandan ja me arutame lastega ka põhjusi, miks ma karjun või nad jonnivad. (Ema oli väsinud, neil oli tegelikult kõht tühi jne.)Nad saavad sellest väga hästi aru.
Mul on ka mure, et pidevalt ainult näägutan oma vanema lapse kallal, kes on 6 aastane. Ma juba näen, et ta enam ei kuula mind ja vahel paneb käed kõrvadele, et ei peaks mind kuulma. Aga kui laps tõesti ei saa aru, et tuleb hambaid pesta iga päev, jope peab selga panema jahedama ilmaga ja et lugemine tuleb selgeks saada sügiseks. Kakleme õppimise pärast pidevalt. Saan ise aru, et lähenen talle nii valesti, kuna mul närv katkeb kohe kui lapse suust tuleb vinguv \”EI TAHA või MIKS MA PEAN\” Ja mina pean jälle sajandat korda seletama miks lapsel on vaja midagi teha. Ma ise olen selle peale mõlnud, et abi otsida kellegilt, kes oskaks mind suunata ja õpetaks mu tundeid vaos hoidama. Vajan ka abi ja ruttu 🙁
Ma ka sarnanen oma emale ja kui mul see jälle meelde tuleb siis ma tunnen, kui halb ema ma olen oma lastele.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jagage häid võtteid või tehnikaid, kuidas oma närvilisust kontrollida. Häda on selles, et kui juhe kokku jookseb, kipun lapse peale karjuma ja ei suuda end kuidagi peatada või tagasi hoida. Mis töötaks sel hetkel, kui aju täiesti tühjaks lööb?
Ma tean, et see mõjub talle halvasti, ma isegi näen, kuidas see halvasti mõjub, aga ikka teen seda. :S[/tsitaat]
Hoia lihtsalt suud kinni!
[small]kiiicukas kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul on ka mure, et pidevalt ainult näägutan oma vanema lapse kallal, kes on 6 aastane. Ma juba näen, et ta enam ei kuula mind ja vahel paneb käed kõrvadele, et ei peaks mind kuulma. Aga kui laps tõesti ei saa aru, et tuleb hambaid pesta iga päev, jope peab selga panema jahedama ilmaga ja et lugemine tuleb selgeks saada sügiseks. Kakleme õppimise pärast pidevalt. Saan ise aru, et lähenen talle nii valesti, kuna mul närv katkeb kohe kui lapse suust tuleb vinguv \”EI TAHA või MIKS MA PEAN\” Ja mina pean jälle sajandat korda seletama miks lapsel on vaja midagi teha. Ma ise olen selle peale mõlnud, et abi otsida kellegilt, kes oskaks mind suunata ja õpetaks mu tundeid vaos hoidama. Vajan ka abi ja ruttu 🙁
Ma ka sarnanen oma emale ja kui mul see jälle meelde tuleb siis ma tunnen, kui halb ema ma olen oma lastele.[/tsitaat]
Unusta see õppimise pärast näägutamine kohe ära. Ainuke, mida sa sellega saavutad, on see, et võtad lapselt õppimise isu üldse ära ja seda sa ju ometi ei taha.
Saan aru, et ta läheb sul sügisel kooli ja selletõttu sa oled selle lugemise pärast närvis. Samas, praegu on suvi ja tal ei ole veel koolikohustust, (tõenäoliselt on ka terve aasta lasteaias käinud), seega pole aus, et sa tal praegu puhata ei lase.
Mul omal ka kooliminev laps ja no veerib, aga soravalt ei loe. Kirjutab kehvasti ja no ma muidugi natuke muretsen, aga ma arvan, et ma ei õienda. Küsin iga paari päeva tagant, et kas ta tahaks midagi minuga koos teha (noh et lugeda või mingeid kirjutusharjutusi teha või midagi) ja vahest tahab, siis teeme. Kui ei taha, mis siis ikka, siis ei tee.
Kui talle see lugemine juba on vastumeelne, siis pigem pea paar nädalat pausi ja ära käi talle sellega ajudele. Peale seda püüa leida mingi lugemismäng, mida temaga koos mängida. Küsi, kas tahab, kui ei taha, siis ära sunni.
Muidugi on tore ja oluliselt lihtsam, kui laps enne kooli oskab lugeda ja kirjutada, aga selge on ka see, et kui ta kooli läheb, siis ühel hetkel saab ta selle selgeks niikuinii. Palju olulisem on säilitada õppimistahet, arvamust, et õppimine on tore ja huvitav ja selle nimel tasub survet lapselt praegu maha võtta küll.
Olen ise ka nn. suur karjuja. Olen lugenud raamatuid ja püüan ikka meenutada, et lapsega on vaja rääkida. \”Rääkida\”, seda ta ainult ootabki, sest siis saab vestlusse laskuda ja polegi vaja teha seda, mis pidi. Meil sai 1 klass läbi ja minu jaoks oli see vast õuduste algus. Lugemine on vaevaline, ei loe soravalt ja see on suur probleem. Mida sa teed neid katseid seal koolis kui ei jõua kiiresti ülesannet läbi lugeda ja siis ei saa veel aru ka?
Üritan koolitöö tegemist ikka heaga alustada, ütlen, et loeme ja teeme selle ära siis on tänaseks kõik. Algab suur vingumine, et MIKS ma pean ja teeme ikka nt. vähem ja muudkui seleta ja siis ma vihastan ja ainus mille peale midagi muutub on karjumine… Muidugi ta hakkab nutma ja ma suudan ta korraks nö. murda aga see käib iga kord. Milleks? Jah, ma tean see ei ole normaalne.
Sina karjud oma lapse peale, sinu laps karjub oma lapse peale, sinu lapselapse peale ja nii see elu kurbmäng käib.
Kriisiolukorra käitumismustrid on väga kärmed kinnistuma. Aga sa saad seda oma vaimujõuga muuta. Sa saad otsida lahendusi, lugeda, ennast treenida, kasvada.
Asi on lihtsalt suhtlemisoskuses ja enesekontrollis, see pole mingi raketiteadus.
Loe: \”Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuula nii, et nad räägiksid\”
\”Laste mõttejõu arendamine\”, Jesper Juuli kirjutatud raamatud.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
