Ma olen paks. 173 cm ja 85 kg. Ma ei ole kunagi piitspeenike olnud, aga nt kaal 65-68 on mul varem nö stabiilselt normaalne olnud.
Ma olen abielus ja mul on laps, aga ma pole eriti õnnelik. Laps on erivajadusega ja me mehega oleme alates tema sünnist väga teadlikult ja põhjalikult pühendunud tema toetamisele ja aitamisele. Ja lapsel lähebki praegu päris hästi, järjest areneb ja asi edeneb, muidugi on vahel ka tagasilööke. Me ise mehega aga mingit erilist elurõõmu ega õnne ei koge. Mehel on ka töö päris pingeline ja minuga suheldes on ta üsna äraolev. Ma saan sellest aru ja ise olen ilmselt samasugune. Aur läheb muude asjade peale ära.
Aga ma olen õnnetu. Tüdinenud, ärevil, stressis, mures, rutiinist väsinud ja närviline. Ja lisaks veel ka rahulolematu oma välimuse ja enesetundega. Pmst on selline kohmakas punnis tunne, et ma ei mahu maailma ära. Kui end kuhugi vastu löön, on esimene mõte, et oleks ma peenem, oleks mööda mahtunud. Kaal on kogunenud vähehaaval u 10 aasta jooksul, seega peaks nagu harjunud olema, aga ma ei ole.
Nüüd hiljuti olin nädalakese lapsepõlvekodus emal abiks, mees ja laps kaasas ei olnud. Ja selle nädala jooksul tabas mind järsku teadmine, miks ma paks olen. Mul ei olnud mingt soovi süüa neid samu asju, mida ma kodus pidevalt süüa tahan, kogused, mis kõhu täitsid olid hoopis väiksemad ja magusaisu pea polnudki. U 15 a tagasi sõin ma ilmselt kogu aeg nii.
Aga oma kodus on mul toiduga hoopis mingi teine teema. Ma olen nt rõõmus kui saan rahus köögis üksi süüa, nii et mees tegeleb lapsega ja kogu aeg keegi ei taha midagi. Mind häirib, et söögiga on kogu aeg mingi teema, küsitakse, mis me täna sööme, ma pean seda valmistama ja mõtlema, kas on midagi järgmiseks päevaks jne. Mind tegelikult ei huvita kokkamine, söögiteemad, jne. Üksi elades ei pea kogu aeg selle peale mõtlema ja mulle meeldis nii. Nüüd aga olen end ilmselgelt stressist paksuks söönud.
Kas kellelgi on sarnaseid kogemusi, ehk oskate soovitada, millega see söömismaania asendada? Trenni jms pole mõtet soovitada, selleks mul pole lapse kõrvalt püsivalt aega ega jõudu. Sain alles praegu aru, et ma reageerin ülesöömisega keerulisele elusituatsioonile ja et isegi tavaline keskkonnavahetus aitab seda hõlpsasti muuta. Aga ma ei saa omaenda pere juurest ja kodust põgeneda. Olen varemgi perekoolist head nõu saanud, ehk tuleb ka seekord mõni hea soovitus.