Ei tea kedagi, kes tänapäeval suhkrut kuhugi lisab-suhkur on valge surm.
Päris ammu juba oli inimesi, kes hoidsid kodus suhkrutoosis pigem pruuni suhkrut, et siis pruun surm?
Aga pole mõtet sõna võtta niimoodi, et “ma ei tea kedagi, kes…”, sulle võib kohe vastata keegi teine, kes teab selliseid karjakaupa.
Ma ise teed joon küll ilma suhkruta, hommikukohvi armastan steeviapulbriga ja limonaade jmt ei joo üldse, aga kommi ja kooki ikka vahel söön, maitsestatud jogurteid ja kohupiima – tean, et seal sees on just nimelt valge suhkur (kui kook mu enda tehtud ei ole). Noh, arstid siiski räägivad mingist protsendist, mis suhkrud päevasest toidukogusest võiks moodustada, ma loodan, et see on mul enamasti normi piires.
See eelmise käo “roosuhkur pikas perspektiivis “kraabib” veresoonte siseseinu ja seetõttu õhendab neid” kõlab hirmus ebateaduslikult, aga kui kujundina töötab, siis olgu pealegi. Veresoonte tervisele mõjub liigne suhkur kindlasti, arsti sõnutsi “Mida suurem suhkrusisaldus veres on, seda rohkem ja intensiivsemalt insuliini toodetakse. See käivitab omakorda terve hulga protsesse – näiteks halveneb veresoonte võime lõõgastuda, suureneb põletikuoht, veri muutub paksemaks ning tekib trombioht. Pidevalt kõrge veresuhkru tase mõjutab veresooni, pannes nende lupjumisprotsessi tunduvalt kiiremini käima,” kirjutab südamearst Margus Viigimaa terviseinfo leheküljel.