Teema: Kuidas luua kodusoojust?

Sa oled siis nagu mina ema kes väidetavalt ei teinud meile lastena(väga harva) ega ka nüüd süüa seetõttu et ei talu toas söögihaisu. Tundub siuke hale vabandus minu silmis. Ütle kohe et ei meeldi või ei viitsi 😀
Ma ei ütle et mu kodu oleks külm ja kõletu seetõttu olnud, aga mina oma kodus kujutasin teistmoodi ette. Midagi jäi siiski mu lapsepõlves puudu…
Mulle tundusid vanaema küpsetamised minu lapsepõlves nii armsa ja soojana.

Nüüd ise emana ma teen süüa ja vaaritan ning armastan seda. See ongi osa kodusoojusest.
Kokata saab ka lihtsalt ja kergelt, ei pea tunde veetma pliidiääres.
Ja toidutegemise tagajärg ongi toidulõhn ja see on loomulik.
Võid teha akna söögitegemise ajal lahti ja tugevate lõhnade korral panna alustaldrikule mõneks ajaks äädika mis ebameeldivad lõhnad eemaldab.
Kindlasti kaasa ka lapsed söögitegemisse kui vähegi võimalik!

Ma arvan et kodusoojuse loob suuresti see, kui lapsed tunnevad et sa oled neile olemas. Kuulad neid, mõistad neid, tegeled nendega ja kinnitad oma tundeid nii sõnades kui tegudes.

minu jaoks tuleb kodutunne tuleb hubasest valgustusest ja traditsioonidest. näiteks igareedestest pirukaküpsetamistest 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Niisiis vaaritamine on peamine. Aga jah, ma ei viitsi. Kui majas meest ei ole, siis vaaritada lihtsalt ei viitsi, sest ise armastan ma kergeid toite- tooreid juurikaid ja puuvilju. Laste vanaema niigi kokkab ja saadab toidupakikesi koju kaasa ka, no mis motivatsioon mul peaks olema kodus kokata?[/tsitaat]

Äkki lõpetaks oma mina mina mina ära ja alustaks meiest?
Toored juurikad ja puuvili ei ole inimese põhitoit vaid enamsti vahepalad. Kui sina soovid, siis võid oma juurikaid närida aga lapsed peavad saama sooja toitu.
Kas see vanaema elab teie juures või kuidas on tagatud lastele siis 2-3 korda päeva soe toit? Mida nad hommikuti söövad? Miks see vanaema neile süüa teeb? Kas lihtsalt meeldib teha või on võtnud endale kohustuse sest näeb, et laste ema ei viitsi ega taha süüa teha?

minul on täiesti jube elutuba, remontimata seinad, põrand ja lagi, tapeet ripendab ja põrand 5-värviline ja külased ütlevad, et siin on hubane ja kodune, olgugi, et igastoas on midagi lammutatud ja asjad pole paigas. näeks ja tunneks ma ise ka seda siis!

Mis või kes on lasteisa?

Teemasse, minu jaoks tähendab kodusoojus hästi puhast ja mugavat kodu, mis on ka otseses mõttes soe.
Kindlasti käib kodusoojuse juurde väga head omavahelised suhted – hea õhkkond. Ja otseloomulikult ka igapäevane soe kodune toit. Kerge ahjuroa või koogilõhn on täiesti omal kohal ning tekitab vajaliku emotsiooni.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Koduloomade eest hoolitseda ei meeldi ja taimed surevad minu elamises kiiresti, niisiis enam ma neid ei osta. Mugavaks teebki elu just see, et minu ema elab vastas majas ja tema hobi on kokkamine. Ema kodus on nipsasju ja naturaalset puitu, lisaks suur ahi. Minul on moodne kodu- metall, klaas, valge, must. Aga hubasust siin pole ja tundub, et lastel on vanaema juures parem:([/tsitaat]
No selle jutu põhjal on mul ka tunne, et lastele vanaema juures rohkem meeldib. Alguses oli nagu juttu, et tahaksid kodusoojuse nimel pingutada, aga kui konkreetseteks nõuanneteks läks, siis hakkas ving pihta, et see ei meeldi ja toda ei viitsi.

Kas sulle endale meeldib su kodus?

Sa arvad, et lapsed on ainult söögi pärast vanaema juures ja siis tuli see kodusoojuse mõte, mis võiks lapsed tagasi meelitada?
Tunnistasid ju ise ka, et lapsed jätavad su külmaks, lilli-loomi suretad, sest nendega tegelda ei viitsi. Mida sa siis teed kõik see aeg, kui lapsed on kusagil, kus on elu – armastus, soojus, ka söök – käid sa trennis, oled üle aja tööl, muul moel oma täiuslikkust klantsimas?

Su kodu on peegeldus sinust endast. Millegipärast ei tunne su lapsed end sinuga vabalt, pakun, et nad isegi natuke kardavad sind, sest ebatäiuslikkus su korrektses metall-klaas-ei-mingeid-näpujälgi!-kodus teeb sind ilmselt tõredaks. Laste joonistatud pildid seintel? Vaevalt, et sulle meeldiks, see on ju häirivam, kui korraks toidulõhna (minul vähemalt on köögis õhuimur+aken, ausalt, aitab lõhnade vastu. Kuidas sinagi vähemaga lepiksid kui parim köögitehnika???).

Mida sa tahad? Edasi elada oma elu stiilses kodus, aga lapsed võiks muutuda paremini käituvamateks ja kuulekamateks, kui vahetad padjakatteid?

Mu jutt ilmselt vihastas ja häiris. Aga mõtle oma lastele. Neil on küll vanaema, aga ema oled neile sina, nad vajavad sind. Su tuge, su tunnustust, kasvõi paar korda kuus inimlikku, perfektsionismivaba ema. Kuidas nad suureks saavad, kui nad pidevalt ei vasta su standarditele, ei ole nii täiuslikud kui peaksid, lisaks naudivad veel vanaema juures söömist (ja sealt tulevad ilmselt ka imelikud ideed lastele, mida sina heaks ei kiida, aga kahtlustad, kes ja kust need lastele pähe pani).

Kallike. Armasta ennast, oma lapsi, anna endale hõlpu. Mis sinu sees su selliseks on sundinud, kasvatanud, mille eest sa end selle raudse müüriga kindluselaadses kodus kaitsed?

Minu tuppa astudes ütlevad külalised alati, et issand kui mõnus teil siin on. On jah, sisustuses oleme kasutanud heledaid toone ja puitu, seinad on värvitud soojades toonides. Toa üldmulje on küll korras kuid mitte selline, et külalised ei julge istuda ega astuda- põrandal mõni mänguasi, raamaturiiul natuke sassis, poolikud kudumistööd siin ja seal, pastakakriipsud tapeedil. Tihtipeale tunnevad külalised end meie juures nii mugavalt, et diivanil istudes kerivad jalad tagumiku alla kokku, võtavad diivanipadja kaissu ja lihtsalt on.
Mul on palju toalilli, orhideesid, pidevalt on mõned lilled õites, seega on lilleilu meil isegi südatalvel, meil on akvaarium kaladega ja merisiga puuris. Tihtipeale kokkan ja küpsetan, pühapäeviti on pannkoogid, ning nädala sees teen ka korra kooki või saiakesi. Apelsini ja kaneelilõhn koos värskelt süüdatud küünla lõhnaga on maailma parimad lõhnad ja just neid lõhnu proovin ma ka oma elamisse aeg ajalt tekitada.

Lapsepõlvest mäletan ma eriti eredalt just neid hommikuid kui ma ärkasin pannkoogi lõhna peale, või kui ma tulin koolist koju ja terve elamine oli soojade kaneelisaiade lõhna täis. Just sellised hetked tekitasid alati nii sooja tunde südamesse ja nüüd loon ma just nendesamade võtetega kodutunnet oma koju.

Mina ei arva, et kodus peaks valitsema temperatuur vahemikus 22-25 kraadi, see oleks ka minu jaoks üle mõistuse palav.

Samas on imelik, kui kodus ei sööda. Jah, vaaritamine on oluline, seda aga annab täiesti teha nii, et häirivaid söögilõhnu elamisse ei tule.

Väga oluline on hommikusöök – kas lapsed käivad koolis? Kui nad alustavad päeva koduse kõhutäiega, siis on see imaginaarne kodusoojus nendega terve päeva kaasas.

Koduloomad ja taimed ei ole kohustuslikud, kui sa ise neid ei fänna. Ent kui lapsed ise tahaksid neid endale ja oleksid valmis hoolitsema ja vastutama, siis tasuks mõistlikkuse piires midagi lubada.

Lastel peab olema kodus oma ruum ja aeg. Koht, kus hoida mänguasju, koht, kus mängida, ka kohad, mida ise koristada, mille eest hoolt kanda. Ühised tegevused emaga. Õigus otsuste tegemisel kaasa rääkida. Jne.

seda teemat lugedes tuli meelde üks kerttu rakke ütlemine, et naised jagunevad laias laastus kahte: soojad lehmad ja külmad kitsed.

Ma oma laste pealt veel ei tea, aga minu kodusoojus olid mu vanemad. Mitte sellised käsikäes käivad ja naeratavad, aga minu jaoks pea alati olemas.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Niisiis vaaritamine on peamine. Aga jah, ma ei viitsi. Kui majas meest ei ole, siis vaaritada lihtsalt ei viitsi, sest ise armastan ma kergeid toite- tooreid juurikaid ja puuvilju. Laste vanaema niigi kokkab ja saadab toidupakikesi koju kaasa ka, no mis motivatsioon mul peaks olema kodus kokata?[/tsitaat]

Mina näiteks puht egoistlikust lähtepunktist ei küpsetaks kunagi pannkooke, aga küpsetan laste pärast. Nende jaoks on nii tore istuda seal minu kõrval, üks koksab muna katki, teine segab tainast, siis saavad auravad otse pannilt koogid kohe taldrikule. Asi on selles, et õnnelikuks teeb lapse elu see, kui nad on kaasatud erinevate eluavalduste protsessi. Muidugi on tore ka kingitusena saadud küpsetisi süüa, kuid ise oma ema kõrval toimetada on hoopis teine asi. Laste enesehinnangu ja rõõmu jaoks on tarvis ka minimalistlikus korteris lapsi rõõmustavaid elemente. Kuhu sa siis riputad laste tehtud meisterdused (kas ikka istute vahel koos ja õpetad neile erinevaid oskuseid ja midagi otsast lõpuni ise valmistama?), kus ripuvad laste pildid? Lapsed on osa perekonnast, neil peab olema õigus ka oma maitse järgi asju seada. Kooselu ja pereelu tähendab suurt üksteisega arvestamist, lapsed arvestavad, et suvalisse kohta oma meisterdusi ei panda, ema arvestab, et ka lapsed peavad saama uhkust tunda oma teoste üle ja peavad saama neid presenteerida. Kodusoojus tuleb sellest, kui ema oskab lapsed kaasata neisse tegevustesse, millega ta ise elevuse ja rõõmuga tegeleb, lapsed peavad osa saama ema rõõmust ja seda protsessi tasemel, mitte lõpp-produkti ainult vaadates. Kodu teeb soojaks peamiselt aga see, kui laps tunneb, et ema siiralt huvitub lapse väikestest huvidest, rõõmudest, muredest ja lapsega neil teemadel vestleb ja mingil määral ka lapse arvamust ja soove igapäevaelus arvestab.