Minu abikaasa on siis üks nendest, kelle arust abielu oli mõttetu igand. Mina jälle olen veendunud abielupooldaja. Andsin siis teda, et ma olen üks kahest: kas vallaline või abielus. Ja et oma lastega hakkan ma ühte nime kandma.
Järgnes abieluettepanek, nüüd 7a abielus, siiani õnnelikult.
Nii ilus lugu
ahah
siis küll vedas jah
Tore, kui üks inimene saab olla mõlemapoolselt õnnelik.
Mis siin ilusat on?
Väljapressitud abielu ju
awwww:)
mis me nüüd tegema peame siis?
sul vist ikka veitsa kripeldab, et nõnda ultimaatumiga mehele said
Miks mitte minna ja teha mehele, lastele, koerale, autole pai selle asemel, et välja mõelda mida perekoolis teemaks võtta?
oi, hea võimalus nüüd otse küsida! mul tutvusringkonnas ka selliseid peresid kus pereisa komandeeritakse vanemate juurde kui tal nohu peaks olema või suurem laps tädi juurde et väiksem ei nakatuks jne. miks nii tehakse??? pere on pere, viirus on kõigest viirus.
endal pole igav ja kurb seal üksi olla?
ma ei tuleks selle peale et pereelu peapeale pöörata mingi haigue tõttu.
Ei maksa arvata, et enamus ootab aastaid, saab vabaabielust lapsed ja on õnnetu? Minu sugulaste ja tuttavate seas on enamus tükk aega enne abielus olnud kui lapsed tulnud.
Haiguste eest me ei põgene. Mees just oli kolm päeva 40 palavikuga pikali. Ei jäta ma teda üksi, hullemasti kui gripp koos üle saadud.
Minul juhtus nii, et mees palus mu kätt, kui olime 19. Põhjendas sellega, et ei riskinud oodata, äkki keegi teine jõuab ette. Juhtus see 20a tagasi, olin ikka ootamatusest täiesti sõnatu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]oi, hea võimalus nüüd otse küsida! mul tutvusringkonnas ka selliseid peresid kus pereisa komandeeritakse vanemate juurde kui tal nohu peaks olema või suurem laps tädi juurde et väiksem ei nakatuks jne. miks nii tehakse??? pere on pere, viirus on kõigest viirus.
endal pole igav ja kurb seal üksi olla?
ma ei tuleks selle peale et pereelu peapeale pöörata mingi haigue tõttu. [/tsitaat]
Tõesti:) Ja see on okei kui haigestuvad mehe vanemad või lapse tädi?
kui mees ei taha abielluda, siis tihti selleparast, et ta tunneb et naine kellega elab pole paris see oige. Yksi olla ka ei taha, nii siis hoitaksegi tagauks lahti.
Nahtud kui palju.
Oma elukaaslasega elasime 7aastat. Raakisin ka abielust. Igasugu pohjendusi oli tal, et mitte abielluda. Ja mitte lapsi saada. Ma nagin tema naiseelistusi ja need olid minust vaga erinevad tyybid. Olin temasse pimesi klammerdunud. Suutsin lopuks ikka lahti lasta ja minema kondida.
Minu sobranna elas aastaid koos elukaaslasega. mees raakis, et abielu on igand ja mottetu paberilipakas. Aastad laksid, hakati juba lastki planeerima. Siis ilmus valja vana armastus, kes kunagi tollele mehele kinga oli andnud. Nyyd aga loi vana armastus lokkele ja minu sobranna jaeti paevapealt maha. Selle uue naisega abielluti ysna ruttu.
Neid naiteid oleks veel ja veel. Kui ikka naine tahab abielluda ja mees keeldub, siis on midagi mada. Kui naisel on selgroogu, siis votab ta siin ohjad enda katte. Muidu elabki aastaid oma mehe korval, okas hinges.
Vaga oige teemapystitus on. On mehi, kes toesti ise ei taipa. Aga kui nad leiavad, et naine on nende jaoks oige, ei hakka sellised mehed ka mottetuid ettekaandeid otsima, et abielust korvale hiilida
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
