Teema: Kuidas mees normaalselt maha jätta

Ühtegi normaalset viisi nii pika suhte lõpetamiseks ei ole minu meelest, aga kui soov on kindel ja edasikaebamisele ei kuulu, siis tuleb asi võimalikult kiiresti ja valutult ära teha. Ühesõnaga mitte nö kummi venitada. Täna õhtul räägid, kuidas sinu arvates asjad on ja ütledki ausalt, et sa ei saa enam ja oled tüdinenud ja tahad midagi muud ning lõpetad suhte täpselt sama konkreetselt, kui väljendasid end siin foorumis. Mehed üldiselt hindavad sirgjoonelisust ja ei taha mingit nämmutamist. Laste osas lase mehel teha ise ettepanek. Andku teada, kui palju ta nendega koos tahaks olla edaspidi ja milline graafik talle sobiks (las teeb lausa kalendergraafiku) – siis ei tekita sa ehk temas trotsi ja ta ei hakka sinu uuele elule kätt ette panema. Siis räägite asjad lastega ka läbi. Peale jutuajamist ja mehele mõtlemisaine andmist, hiljemalt järgmise päeva õhtuks oled välja kolinud. Punkt.

Kui sina oled see, kes pere juurest lahkub tiibu sirutama, siis ole valmis ka kompromissideks näiteks laste osas ja tule mehele vastu täpselt sellise graafikuga nagu tema soovib ja ole valmis ka selleks, et lapsed soovivad tema juurde jääda ning sina hakkad elatist maksma. Võib olla lapsed ei ole sellest sugugi huvitatud, et nende keskpärane isa sulle enam ei sobi ja sooviksid just temaga edasi elada omas kodus. Rahalist poolt ei oska teile soovitada kuna ei tea, kas teil üldse mingeid rahalisi suhteid on omavahel. Mõnevõrra keerukamaks teeks asja see, kui elamine teil kahepeale – siis on mõistlik ilmselt maha müüa ja kumbki oma osta, kui mees ei taha just sinu osa elamisest välja osta. Sest ma saan aru, et tahad ära kolida ja see elukoht/asukoht sind nii ehk naa edaspidi ei rahuldaks….

Eks jäta lapsed mehele ja mine.

Lihtsalt uudishimust, mida sa siis tahad? Kõik tundub peres ok olevat, aga sina tahad lihtsalt midagi uut ja huvitavat. Siis võta oma seitse asja ja astu minema. Aga vaata et sa seda kunagi kahetsema ei hakka. Sest seda, mis sul praegu on, sa enam kunagi endisel moel tagasi ei saa. Mees saab haiget nii või naa, ükskõik kuidas sa seda talle serveerid. Minu jaoks tundud sa natuke imelik.

mismoodi see seksi ära jätmine asjasse puutub? et kui enam ei seksi, et siis oled nagu mujal?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lihtsalt uudishimust, mida sa siis tahad? Kõik tundub peres ok olevat, aga sina tahad lihtsalt midagi uut ja huvitavat. Siis võta oma seitse asja ja astu minema. Aga vaata et sa seda kunagi kahetsema ei hakka. Sest seda, mis sul praegu on, sa enam kunagi endisel moel tagasi ei saa. Mees saab haiget nii või naa, ükskõik kuidas sa seda talle serveerid. Minu jaoks tundud sa natuke imelik.[/tsitaat]
enamus sinu tekstidest hakkavad:lihtsalt uudishimust. aga miks sa oled nii uudishimulik?

Probleem on sinus. Siis võta omale veel kuus armukest ja hollallaa, igal hommikul ärgates erinev nägu kõrval, häältest ja kommetest ei maksa rääkidagi. Iga nädalapäeva peale siis uus kuju.

See peab küll liba olema, aga kui ei, siis ära tulevikus igatse pisarsilmi taga oma head minevikku.

Tean ühte sellist naist, kellel hakkas igav. Mees kasvatas lisaks oma lapsele ka võõrast last. Kasvatas nii vaimselt kui ka materiaalselt. Naisel oli kõik olemas. Uus ja värskelt remonditud korter, normaalne auto jne. Aga liiga hea ja tavaline oli see pereelu. Liiga normaalne, khm. Võttis 20kg alla ja läks lahti. Tussu hakkas sügelema. Nüüd nutab taga oma normaalset elu ja käib tööl, et oma kahte last üksinda toita.

Varsti hakkad siis nuputama, kuidas lastest lahti saada, need ka ju kogu aeg ühesugused ja igavad ja sama häälega…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Oot, mis graafik? Miks peaks lapsed naisega kaasa minema?[/tsitaat]

Graafik võib olla ka selline, et lapsed külastavad ema näiteks 2 korda kuus vms ja põhiliselt ongi isaga. Graafiku alusel ütleb isa, et nii nüüd sina eksnaine maksad mulle elatist, sest lapsed elavad minuga ja käivad sinul ainult külas. Ja kui graafikut ei tule, siis peab ainuhooldusõigus minema isale. Aga see ei ole minu meelest mõistlik, sest olgu see laste ema milline tahes, laste jaoks jääb ta ikkagi emaks ja armsaks ning paar korda kuus teda näha on ikka parem, kui üldse mitte. Või vähemalt minu meelest…

Seda ma ei öeldnudki, et lapsed peaksid emaga kaasa minema. Kust sa selle välja lugesid?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kokku läksime, kui olin 25, nüüd olen 35, vaks vahet ikka. Siis olin naiivne neiu, nüüd omajagu ja targem maailma näinud naine, kes ei näe kõike läbi roosade prillide. [/tsitaat] 😀

Miks pahandate?
Tegelikult on täiesti loogiline, et kui suur armumine on möödunud, siis tekib kas armastus või lihtsalt sõprus. Inimesed kipuvad armastust, armumist ja lihtsalt sõprust segi ajama ja seetõttu on päris palju selliseid suhteid, kus tegelikult mehe ja naise vahel on ainsaks sidemeks ainult lapsed, kohustused või hirm üksioleku ees.

Mina ei imesta üldse, miks teemaalgataja alles nüüd, 10 aastat hiljem julgeb vastu võtta otsuse lahku minna. Kujutage ise ette, et oli suur armumine ja kirg, siis tehti järjest mitu last ja naine pidi mitu aastat jutti tegelema laste kasvatusega, ega saanud enda tunnete peale eriti mõelda. Nüüd kui lapsed \”kannavad kaela\”, on naine saanud järgi mõelda ja aru saanud, et tegelikult armastust ei olegi. Kahjuks tuttav tunne.

Ega muud ei olegi, kui teil omavahel vähegi hea läbisaamine on, siis tuleks tegelikult maha istuda ja asjad sirgeks rääkida. Kui sina oled lahkuja, siis pead asjad enne väga hoolikalt läbi mõtlema, kasvõi selle, kuhu sa kolid, kas lapsed tulevad sinuga (kuigi ilmselt võiksid siiski jääda isaga), kuidas lepite omavahel laste hooldusõiguse kokku, mis teie ühisest varast saab jne.

Mees saab kindlasti sul haiget, sinna pole paraku midagi teha. Aga oluline on aus olemine nii enda, kui mehe vastu.

Edu sulle, olen mõttes sinuga, sest elan hetkel ka seda etappi üle.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kokku läksime, kui olin 25, nüüd olen 35, vaks vahet ikka. Siis olin naiivne neiu, nüüd omajagu ja targem maailma näinud naine, kes ei näe kõike läbi roosade prillide. Lastesaamine oli kõige lihtsam, eriti kui igalt poolt survet avaldatakse.

Jama ongi selles, et mul pole mehega vastuolusid, me saame hästi läbi, lihtsalt ma ei taha enam senist elu elada. Tahan minna kuhugi mujale, leida parem mees (kuigi see pole kõige tähtsam) ja elada ise targemini. 10 aastat tagasi tegin vea, kahjuks sain sellest alles aastaid hiljem aru. [/tsitaat]

Jälle üks kana on \”söö, palveta,….\” lugenud. Esiteks on sul lapsed, kelle ees on vastutus ja teiseks ei ole rohi teisel heinamaal sugugi rohelisem. Sinu keskeakriisi tõttu ei tohi teised kannatada. Tean, mida ütlen, sest olen ise selle läbi elanud umbes sama vanalt. Jäin, sest sain aru, et õhkan mingi x-dreami peale ja võtsin end kätte, muutsin ennast ja enda suhtumist ja nüüd ei jõua taevast tänatud, et pere lõhkumata jätsin. Lastelt terve kodu võtmine maksab sulle valusalt kätte. Tänapäeva \”tahan olla õnnelik iga hinnaga\” mentaliteet ajab inimesed lihtsalt lolliks, selle asemel, et oma suhte nimel vaeva näha, minnakse aga ennast leidma… ahh ma ei viitsi, lihtsalt kahju, kuidas inimesed ennast pettes paljude elu lõhuvad…

Ah, see on libateema. Aga noh, arutleda võib igasuguste asjade üle.