Teema: Kuidas meie kiusamisest lahti saime

#4031028:

8. klassis hakkas klassivend tütrele rõvedaid märkusi tegema ja lõpuks ka sõnumeid saatma stiilis “tapa ennast ära, sind pole vaja” jne. Mingit põhjust selleks justkui polnud, tüüp on olnud algusest peale see nn murelaps, kellest minu tütar ennast eemale on hoidnud. Ja siis äkki jäi tema hambusse. Tean, et kool on poissi nn taltsutada püüdnud, kuid tulemusteta. Helistasime tütrega koos politseisse (jah, tõesti ei osanud sel õhtul, kui taas rõve sõnum tuli, mujale pöörduda). Politseist soovitati helistada Ohvriabi telefonile, kust meid edasi suunati Lastekaitsesse. Lastekaitse helistas meile mitu päeva järjest, uuris loo tagamaid ja soovitas teha ka avalduse politseisse. Tegime. Politsei ja Lastekaitse võtsid ühendust kooliga, kus sotsiaalpedagoog küsis, et kas oleme huvitatud ümarlauast. Ei olnud, sest kiusaja vanemaid teades, poleks sellel erilist mõtet olnud. Kuna asja algatajaks oli Lastekaitse, oli kool kohustatud saatma kiusaja kohta nö raporti, milles olid kirjas ka eelmised “vägiteod”. Pere jäi LK jälgimise alla, saadeti mingitele kursustele jne. Kiusaja ei vaadanud ka mu tütre poole peale seda, rääkimata siis mõnitamisest. Poisi vanemad algul nõudsid, et me avalduse tagasi võtaks, telefonikõnesid oli üsna mitmeid. Seda me muidugi ei teinud.

Teise tütre klassiõel oli sarnane lugu – minu tütre loost teades helistas ta ise Lastekaitsesse ja palus abi. Sai ka. Tahtsin lihtsalt enne uut kooliaastat oma kogemusi jagada, ehk on abiks. Mölutama ei tohi jääda, kui kool ei aita ja vaid ümarlauda pakub, tuleb pöörduda nii noorsoopolitseiniku kui Lastekaitse poole. Meid igaljuhul aidati väga ja hetkekski ei tundnud, et “mõttetu” probleemi pärast tüütasime.

Super ju, ega teisiti polekski vôimalik olnud. Tubli ema oled.

Lisan veel, et enne seda viimast ja kõige ilgemat sõnumit, milles mu tütart muuhulgas ka hooraks nimetati, olime korduvalt ka kooliga ühendust võtnud. Algul klassijuhatajaga, siis sots pedagoogiga, õppealajuhatajaga jne. Mitte mingit kasu sellest polnud, vastupidi, tundus, et poiss sai vaid hoogu juurde. Kaotasime  tegelikult lihtsalt aega ja tütar pidi kauem rõvedusi kuulama. Ma ei oleks ise selle peale tulnudki, et just Lastekaitsesse pöörduda. Aga selgus, et neil on kohustus peale sellist kõnet/juhtumit kooliga ja vanematega ühendust võtta. Mis siis lõpuks panigi nö rattad käima.

Kiusaja vanemad olid suures hämmelduses muidugi ja kutsusid meid muuhulgas “hälvikutest ülereageerijateks”.

#4031052:

#4031046:

Ausalt, vedas teil! Ka meie pöördusime kiusaja pärast Lastekaitsesse, kuid meie sealt kahjuks abi ei saanud – vastupidi, meie last hakati taasohvristama, vigu otsiti lapsest ja laiutati käsi ning visati ükskõikselt: “Äh mis meie teha saame!” Probleem kestab tänini. Aitäh, ebaprofessionaalne ja lastevaenulik Pirita LOV ????

Kus omavalitsuses teie juhtum aset leidis, äkki peaksime sinna kolima? Tublid ja pühendunud ametnikud on ikka suur väärtus ju!

Noorsoopolitseinik ka ei aidanud? Me võtsime üheaegselt ühendust nii tema, kui LK-ga. Väga kahju, et te abi ei saanud!

Kahjuks jah ei saanud, nii uskumatu kui see ka pole. Tagantjärele juhtunut rekonstrueerides tundub, probleem oli selles, et seal Pirital tekkis mingisugune ringkaitse-teema. Oli üks väga ebameeldiv ja hinnanguline ametnik, kes langetas oma peas lõpliku otsuse ilma kordagi meie lapse või tema vanematega üldse kohtumata. Ja seda oma hinnangut levitas ta pere seljataga oma kolleegidele, kusjuures suur osa ta negatiivsetest kuulujuttudest oli kas pooltõde või täiesti vale. Kõikidel kordadel, mil seal ümarlaual käisime, jäi äärmiselt tugev mulje, et sealsed ametnikud on kõik juba omavahel lapse ja tema vanemate seljataga läbi rääkinud ja kokku leppinud, pere kaasamine on paljas formaalsus. Tulemus: nagu kartnud olime, hakkas lapse vaimne seisund pikapeale halvenema. See halveneb endiselt, ka praegu. Täna on ta veel vähemalt elus.

#4031085:

#4031028:

8. klassis hakkas klassivend tütrele rõvedaid märkusi tegema ja lõpuks ka sõnumeid saatma stiilis “tapa ennast ära, sind pole vaja” jne. Mingit põhjust selleks justkui polnud, tüüp on olnud algusest peale see nn murelaps, kellest minu tütar ennast eemale on hoidnud. Ja siis äkki jäi tema hambusse. Tean, et kool on poissi nn taltsutada püüdnud, kuid tulemusteta. Helistasime tütrega koos politseisse (jah, tõesti ei osanud sel õhtul, kui taas rõve sõnum tuli, mujale pöörduda). Politseist soovitati helistada Ohvriabi telefonile, kust meid edasi suunati Lastekaitsesse. Lastekaitse helistas meile mitu päeva järjest, uuris loo tagamaid ja soovitas teha ka avalduse politseisse. Tegime. Politsei ja Lastekaitse võtsid ühendust kooliga, kus sotsiaalpedagoog küsis, et kas oleme huvitatud ümarlauast. Ei olnud, sest kiusaja vanemaid teades, poleks sellel erilist mõtet olnud. Kuna asja algatajaks oli Lastekaitse, oli kool kohustatud saatma kiusaja kohta nö raporti, milles olid kirjas ka eelmised “vägiteod”. Pere jäi LK jälgimise alla, saadeti mingitele kursustele jne. Kiusaja ei vaadanud ka mu tütre poole peale seda, rääkimata siis mõnitamisest. Poisi vanemad algul nõudsid, et me avalduse tagasi võtaks, telefonikõnesid oli üsna mitmeid. Seda me muidugi ei teinud.

Teise tütre klassiõel oli sarnane lugu – minu tütre loost teades helistas ta ise Lastekaitsesse ja palus abi. Sai ka. Tahtsin lihtsalt enne uut kooliaastat oma kogemusi jagada, ehk on abiks. Mölutama ei tohi jääda, kui kool ei aita ja vaid ümarlauda pakub, tuleb pöörduda nii noorsoopolitseiniku kui Lastekaitse poole. Meid igaljuhul aidati väga ja hetkekski ei tundnud, et “mõttetu” probleemi pärast tüütasime.

Mina võtsin kiusaja ette ja tegin talle üsna ühemõtteliselt selgeks, millised tagajärjed tema tegudel on. Kiusaja pidi minu sõnad oma isale ja emale edasi andma ja ei läinud kaua aega, kui nood minuga ühendust võtsid. Teatasin ka neile, mida asjast arvan ja mis tulemused on, kui nende laps minu lapsele mistahes viisil läheneb. Lisaks lubasin asjadele ametliku käigu anda ja nendest artikli ajalehte kirjutada, kui nende laps kedagi veel koolis peaks kiusama.

Kiusaja jäätis minu lapse rahule ja teadaolevalt ei kiusanud kedagi edasi.

Ka minu mees käis kiusajaga rääkimas. Vastuseks sai “söö sitta”. Vanematele saatsin meili, millele ei reageeritud. Järgmistest sammudest juba kirjutasin.

Meil nii hästi ei läinud. Algul ka pöördusime lapsevanemate, klassijuhataja ja lapse enda poole- tulemus null. Siis juba lastekaitse ja politsei poole ja ikka oli laps nagu ise süüdi. A-la miks vastu ei hakka, mis sa oled selline tossike, sa ju oledki veidrik jne. Toimus ümarlaud, aga no kuulge, kui ikka lapsevanemad naeravad, siis millist tulemust oodata on? Loomulikult oled ju ise süüdi. Vahetasime elukohta ja kooli. Väikesest maakoolist suurde linna. Peaks ju olema keerulisem ja ilmselgelt võimatu ühe tossikese lapse jaoks? Aga ära tegi. Esimene aasta oli raskem, aga tal jätkus kiitvaid sõnu klassikaaslaste jaoks alati. Kui tähelepanelikud ja abivalmid nad on. Nüüd on ta tragi ja tubli laps, õpib hästi, ei ole märkigi sellest, et ta oleks saamatu või mingit moodi veidrik. Eks me enamus tõmbume endasse kui meid alandatakse järjepidevalt.

#4031431:

Siis juba lastekaitse ja politsei poole ja ikka oli laps nagu ise süüdi. A-la miks vastu ei hakka, mis sa oled selline tossike, sa ju oledki veidrik jne.

Oleks su laps kas või kordki vastu hakanud, siis oleks seegi pööratud tema vastu: et näe, ise samamoodi lööb ja ütleb teisele halvasti! Ise süüdi, olete mõlemad ühesugused!

Tee ükskõik kuidas tahad, aga kui ikka koolitöötajate poolt on selge kaudne kiusamise toetamine ja oma ükskõiksuse õigustamine, siis kiusamine ka jätkub.

#4031475:

Väga palju oleneb ka õpetaja suhtumisest, kas kiusamist lubatakse või ei. Osad suhtuvad ju nii, et mis sa kaebled, pole sul häda midagi, ära otsi tähelepanu, keegi ei kiusa sind, nii pole olnud, ja mine käi psühholoogi juures ära, . Osad jälle väga tublilt sekkuvad kohe esimeste kiusamisteadete peale ja lahendavad.

Kiusamine on nõnda sünge teema, et mõned inimesed tõesti pigem pisavad pea liiva alla kui proovivad kaasa mõelda, süveneda ja aidata.

#4031548:

#4031431:

Siis juba lastekaitse ja politsei poole ja ikka oli laps nagu ise süüdi. A-la miks vastu ei hakka, mis sa oled selline tossike, sa ju oledki veidrik jne.

Oleks su laps kas või kordki vastu hakanud, siis oleks seegi pööratud tema vastu: et näe, ise samamoodi lööb ja ütleb teisele halvasti! Ise süüdi, olete mõlemad ühesugused!

Tee ükskõik kuidas tahad, aga kui ikka koolitöötajate poolt on selge kaudne kiusamise toetamine ja oma ükskõiksuse õigustamine, siis kiusamine ka jätkub.

Mul on ka laps, keda on mõnikord kiusatud, küll aga lasteaias. Seal õpetajad väitsid, et laps peab endale kasvatama “paksu naha”, ei tohi nutma hakata, kui kiusatakse ja võiks ikka end “kehtestada”. Minu laps muidugi hakkas nutma, mitte ei teinud tagasi. Samuti ei kiusanud ta kedagi. Jäi mulje, et õpetajad ka ei saa aru, mida lapsest ootavad. Paks nahk ei kasva ju käsu peale selga. Käisin järjekindlalt iga juhtunud asja arutamas ja lõpuks lõppes kiusamine ära, aga seda kõike oleks pidanud üldse mitte olemagi.

Liba: mõistusega lapsevanem ei hakka lapse telefoni saabunud SMS stiilis “tapa ennast ära, sind pole vaja” jne mökutama mingi klassijuhataja jne mögaga vaid kohe avaldus politseisse!

Huvitav küll, kuidas ähvardaja vanemad said ohvri vanemate telefoninumbrid: kas ikka on vaja ikale poole FB jne jne ja ka muideks eesti.ee oma mobla nr trükkida? Appi kui rumalad.