Head Perekooli külastajad!

Perekool on Eesti esimene pereportaal. Ehkki viimastel aastatel on loodud uusi kaasaegseid suhtlus- ja infokanaleid, on Perekoolil jätkunud pikaajalisi ja aktiivseid külastajaid - oleme selle üle rõõmsad ja tänulikud.
1. juunil 2024. aastal lõpetab Perekooli foorum oma tegevuse. Hoolimata me püüdlustest hoida Perekooli heatahtliku ja toetava keskkonnana, võivad ka üksikud sobimatud postitused teha palju kurja, kahjustades asjaosaliste enesetunnet ja suhteid.
Jätkame Perekooli lehel igakuiselt uute artiklite ja taskuhäälingu osade avaldamist. Olete südamest oodatud ammutama kaasaegseid tõenduspõhiseid teadmisi naise ja lapse tervise, pere ja suhete teemadel.

Foorumihuvilistel on üks võimalus edaspidiseks suhtluseks näiteks äsja loodud Elufoorumis: elufoorum.com

Sisukate kohtumisteni Perekooli lehel.
Eesti Ämmaemandate Ühing

Esileht Koolilaps Kuidas meie kiusamisest lahti saime

Näitan 19 postitust - vahemik 1 kuni 19 (kokku 19 )

Teema: Kuidas meie kiusamisest lahti saime

Postitas:
Kägu

8. klassis hakkas klassivend tütrele rõvedaid märkusi tegema ja lõpuks ka sõnumeid saatma stiilis “tapa ennast ära, sind pole vaja” jne. Mingit põhjust selleks justkui polnud, tüüp on olnud algusest peale see nn murelaps,  kellest minu tütar ennast eemale on hoidnud. Ja siis äkki jäi tema hambusse. Tean, et kool on poissi nn taltsutada püüdnud, kuid tulemusteta. Helistasime tütrega koos politseisse (jah, tõesti ei osanud sel õhtul, kui taas rõve sõnum tuli, mujale pöörduda). Politseist soovitati helistada Ohvriabi telefonile, kust meid edasi suunati Lastekaitsesse. Lastekaitse helistas meile mitu päeva järjest, uuris loo tagamaid ja soovitas teha ka avalduse politseisse. Tegime. Politsei ja Lastekaitse võtsid ühendust kooliga, kus sotsiaalpedagoog küsis, et kas oleme huvitatud ümarlauast. Ei olnud, sest kiusaja vanemaid teades, poleks sellel erilist mõtet olnud. Kuna asja algatajaks oli Lastekaitse, oli kool kohustatud saatma kiusaja kohta nö raporti, milles olid kirjas ka eelmised “vägiteod”. Pere jäi LK jälgimise alla, saadeti mingitele kursustele jne. Kiusaja ei vaadanud ka mu tütre poole peale seda, rääkimata siis mõnitamisest. Poisi vanemad algul nõudsid, et me avalduse tagasi võtaks, telefonikõnesid oli üsna mitmeid. Seda me muidugi ei teinud.

Teise tütre klassiõel oli sarnane lugu – minu tütre loost teades helistas ta ise Lastekaitsesse ja palus abi. Sai ka. Tahtsin lihtsalt enne uut kooliaastat oma kogemusi jagada, ehk on abiks. Mölutama ei tohi jääda, kui kool ei aita ja vaid ümarlauda pakub, tuleb pöörduda nii noorsoopolitseiniku kui Lastekaitse poole. Meid igaljuhul aidati väga ja hetkekski ei tundnud, et “mõttetu” probleemi pärast tüütasime.

+53
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

8. klassis hakkas klassivend tütrele rõvedaid märkusi tegema ja lõpuks ka sõnumeid saatma stiilis “tapa ennast ära, sind pole vaja” jne. Mingit põhjust selleks justkui polnud, tüüp on olnud algusest peale see nn murelaps, kellest minu tütar ennast eemale on hoidnud. Ja siis äkki jäi tema hambusse. Tean, et kool on poissi nn taltsutada püüdnud, kuid tulemusteta. Helistasime tütrega koos politseisse (jah, tõesti ei osanud sel õhtul, kui taas rõve sõnum tuli, mujale pöörduda). Politseist soovitati helistada Ohvriabi telefonile, kust meid edasi suunati Lastekaitsesse. Lastekaitse helistas meile mitu päeva järjest, uuris loo tagamaid ja soovitas teha ka avalduse politseisse. Tegime. Politsei ja Lastekaitse võtsid ühendust kooliga, kus sotsiaalpedagoog küsis, et kas oleme huvitatud ümarlauast. Ei olnud, sest kiusaja vanemaid teades, poleks sellel erilist mõtet olnud. Kuna asja algatajaks oli Lastekaitse, oli kool kohustatud saatma kiusaja kohta nö raporti, milles olid kirjas ka eelmised “vägiteod”. Pere jäi LK jälgimise alla, saadeti mingitele kursustele jne. Kiusaja ei vaadanud ka mu tütre poole peale seda, rääkimata siis mõnitamisest. Poisi vanemad algul nõudsid, et me avalduse tagasi võtaks, telefonikõnesid oli üsna mitmeid. Seda me muidugi ei teinud.

Teise tütre klassiõel oli sarnane lugu – minu tütre loost teades helistas ta ise Lastekaitsesse ja palus abi. Sai ka. Tahtsin lihtsalt enne uut kooliaastat oma kogemusi jagada, ehk on abiks. Mölutama ei tohi jääda, kui kool ei aita ja vaid ümarlauda pakub, tuleb pöörduda nii noorsoopolitseiniku kui Lastekaitse poole. Meid igaljuhul aidati väga ja hetkekski ei tundnud, et “mõttetu” probleemi pärast tüütasime.

Super ju, ega teisiti polekski vôimalik olnud. Tubli ema oled.

+26
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ausalt, vedas teil! Ka meie pöördusime kiusaja pärast Lastekaitsesse, kuid meie sealt kahjuks abi ei saanud – vastupidi, meie last hakati taasohvristama, vigu otsiti lapsest ja laiutati käsi ning visati ükskõikselt: “Äh mis meie teha saame!” Probleem kestab tänini. Aitäh, ebaprofessionaalne ja lastevaenulik Pirita LOV 🙁

Kus omavalitsuses teie juhtum aset leidis, äkki peaksime sinna kolima? Tublid ja pühendunud ametnikud on ikka suur väärtus ju!

+19
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lisan veel, et enne seda viimast ja kõige ilgemat sõnumit, milles mu tütart muuhulgas ka hooraks nimetati, olime korduvalt ka kooliga ühendust võtnud. Algul klassijuhatajaga, siis sots pedagoogiga, õppealajuhatajaga jne. Mitte mingit kasu sellest polnud, vastupidi, tundus, et poiss sai vaid hoogu juurde. Kaotasime  tegelikult lihtsalt aega ja tütar pidi kauem rõvedusi kuulama. Ma ei oleks ise selle peale tulnudki, et just Lastekaitsesse pöörduda. Aga selgus, et neil on kohustus peale sellist kõnet/juhtumit kooliga ja vanematega ühendust võtta. Mis siis lõpuks panigi nö rattad käima.

Kiusaja vanemad olid suures hämmelduses muidugi ja kutsusid meid muuhulgas “hälvikutest ülereageerijateks”.

+24
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ausalt, vedas teil! Ka meie pöördusime kiusaja pärast Lastekaitsesse, kuid meie sealt kahjuks abi ei saanud – vastupidi, meie last hakati taasohvristama, vigu otsiti lapsest ja laiutati käsi ning visati ükskõikselt: “Äh mis meie teha saame!” Probleem kestab tänini. Aitäh, ebaprofessionaalne ja lastevaenulik Pirita LOV ????

Kus omavalitsuses teie juhtum aset leidis, äkki peaksime sinna kolima? Tublid ja pühendunud ametnikud on ikka suur väärtus ju!

Noorsoopolitseinik ka ei aidanud? Me võtsime üheaegselt ühendust nii tema, kui LK-ga. Väga kahju, et te abi ei saanud!

+14
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ausalt, vedas teil! Ka meie pöördusime kiusaja pärast Lastekaitsesse, kuid meie sealt kahjuks abi ei saanud – vastupidi, meie last hakati taasohvristama, vigu otsiti lapsest ja laiutati käsi ning visati ükskõikselt: “Äh mis meie teha saame!” Probleem kestab tänini. Aitäh, ebaprofessionaalne ja lastevaenulik Pirita LOV ????

Kus omavalitsuses teie juhtum aset leidis, äkki peaksime sinna kolima? Tublid ja pühendunud ametnikud on ikka suur väärtus ju!

Noorsoopolitseinik ka ei aidanud? Me võtsime üheaegselt ühendust nii tema, kui LK-ga. Väga kahju, et te abi ei saanud!

Kahjuks jah ei saanud, nii uskumatu kui see ka pole. Tagantjärele juhtunut rekonstrueerides tundub, probleem oli selles, et seal Pirital tekkis mingisugune ringkaitse-teema. Oli üks väga ebameeldiv ja hinnanguline ametnik, kes langetas oma peas lõpliku otsuse ilma kordagi meie lapse või tema vanematega üldse kohtumata. Ja seda oma hinnangut levitas ta pere seljataga oma kolleegidele, kusjuures suur osa ta negatiivsetest kuulujuttudest oli kas pooltõde või täiesti vale. Kõikidel kordadel, mil seal ümarlaual käisime, jäi äärmiselt tugev mulje, et sealsed ametnikud on kõik juba omavahel lapse ja tema vanemate seljataga läbi rääkinud ja kokku leppinud, pere kaasamine on paljas formaalsus. Tulemus: nagu kartnud olime, hakkas lapse vaimne seisund pikapeale halvenema. See halveneb endiselt, ka praegu. Täna on ta veel vähemalt elus.

+8
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

8. klassis hakkas klassivend tütrele rõvedaid märkusi tegema ja lõpuks ka sõnumeid saatma stiilis “tapa ennast ära, sind pole vaja” jne. Mingit põhjust selleks justkui polnud, tüüp on olnud algusest peale see nn murelaps, kellest minu tütar ennast eemale on hoidnud. Ja siis äkki jäi tema hambusse. Tean, et kool on poissi nn taltsutada püüdnud, kuid tulemusteta. Helistasime tütrega koos politseisse (jah, tõesti ei osanud sel õhtul, kui taas rõve sõnum tuli, mujale pöörduda). Politseist soovitati helistada Ohvriabi telefonile, kust meid edasi suunati Lastekaitsesse. Lastekaitse helistas meile mitu päeva järjest, uuris loo tagamaid ja soovitas teha ka avalduse politseisse. Tegime. Politsei ja Lastekaitse võtsid ühendust kooliga, kus sotsiaalpedagoog küsis, et kas oleme huvitatud ümarlauast. Ei olnud, sest kiusaja vanemaid teades, poleks sellel erilist mõtet olnud. Kuna asja algatajaks oli Lastekaitse, oli kool kohustatud saatma kiusaja kohta nö raporti, milles olid kirjas ka eelmised “vägiteod”. Pere jäi LK jälgimise alla, saadeti mingitele kursustele jne. Kiusaja ei vaadanud ka mu tütre poole peale seda, rääkimata siis mõnitamisest. Poisi vanemad algul nõudsid, et me avalduse tagasi võtaks, telefonikõnesid oli üsna mitmeid. Seda me muidugi ei teinud.

Teise tütre klassiõel oli sarnane lugu – minu tütre loost teades helistas ta ise Lastekaitsesse ja palus abi. Sai ka. Tahtsin lihtsalt enne uut kooliaastat oma kogemusi jagada, ehk on abiks. Mölutama ei tohi jääda, kui kool ei aita ja vaid ümarlauda pakub, tuleb pöörduda nii noorsoopolitseiniku kui Lastekaitse poole. Meid igaljuhul aidati väga ja hetkekski ei tundnud, et “mõttetu” probleemi pärast tüütasime.

Mina võtsin kiusaja ette ja tegin talle üsna ühemõtteliselt selgeks, millised tagajärjed tema tegudel on. Kiusaja pidi minu sõnad oma isale ja emale edasi andma ja ei läinud kaua aega, kui nood minuga ühendust võtsid. Teatasin ka neile, mida asjast arvan ja mis tulemused on, kui nende laps minu lapsele mistahes viisil läheneb.  Lisaks lubasin asjadele ametliku käigu anda ja nendest artikli ajalehte kirjutada, kui nende laps kedagi veel koolis peaks kiusama.

Kiusaja jäätis minu lapse rahule ja teadaolevalt ei kiusanud kedagi edasi.

+20
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

8. klassis hakkas klassivend tütrele rõvedaid märkusi tegema ja lõpuks ka sõnumeid saatma stiilis “tapa ennast ära, sind pole vaja” jne. Mingit põhjust selleks justkui polnud, tüüp on olnud algusest peale see nn murelaps, kellest minu tütar ennast eemale on hoidnud. Ja siis äkki jäi tema hambusse. Tean, et kool on poissi nn taltsutada püüdnud, kuid tulemusteta. Helistasime tütrega koos politseisse (jah, tõesti ei osanud sel õhtul, kui taas rõve sõnum tuli, mujale pöörduda). Politseist soovitati helistada Ohvriabi telefonile, kust meid edasi suunati Lastekaitsesse. Lastekaitse helistas meile mitu päeva järjest, uuris loo tagamaid ja soovitas teha ka avalduse politseisse. Tegime. Politsei ja Lastekaitse võtsid ühendust kooliga, kus sotsiaalpedagoog küsis, et kas oleme huvitatud ümarlauast. Ei olnud, sest kiusaja vanemaid teades, poleks sellel erilist mõtet olnud. Kuna asja algatajaks oli Lastekaitse, oli kool kohustatud saatma kiusaja kohta nö raporti, milles olid kirjas ka eelmised “vägiteod”. Pere jäi LK jälgimise alla, saadeti mingitele kursustele jne. Kiusaja ei vaadanud ka mu tütre poole peale seda, rääkimata siis mõnitamisest. Poisi vanemad algul nõudsid, et me avalduse tagasi võtaks, telefonikõnesid oli üsna mitmeid. Seda me muidugi ei teinud.

Teise tütre klassiõel oli sarnane lugu – minu tütre loost teades helistas ta ise Lastekaitsesse ja palus abi. Sai ka. Tahtsin lihtsalt enne uut kooliaastat oma kogemusi jagada, ehk on abiks. Mölutama ei tohi jääda, kui kool ei aita ja vaid ümarlauda pakub, tuleb pöörduda nii noorsoopolitseiniku kui Lastekaitse poole. Meid igaljuhul aidati väga ja hetkekski ei tundnud, et “mõttetu” probleemi pärast tüütasime.

Mina võtsin kiusaja ette ja tegin talle üsna ühemõtteliselt selgeks, millised tagajärjed tema tegudel on. Kiusaja pidi minu sõnad oma isale ja emale edasi andma ja ei läinud kaua aega, kui nood minuga ühendust võtsid. Teatasin ka neile, mida asjast arvan ja mis tulemused on, kui nende laps minu lapsele mistahes viisil läheneb. Lisaks lubasin asjadele ametliku käigu anda ja nendest artikli ajalehte kirjutada, kui nende laps kedagi veel koolis peaks kiusama.

Kiusaja jäätis minu lapse rahule ja teadaolevalt ei kiusanud kedagi edasi.

Ka minu mees käis kiusajaga rääkimas. Vastuseks sai “söö sitta”. Vanematele saatsin meili, millele ei reageeritud. Järgmistest sammudest juba kirjutasin.

+19
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Üle 14-aastane on krminaalvastutus eas ning kui saadetakse sõnumeid jne- on tegu ahistava jälitamisega ehk siis piisab, kui laps vastab, et palun jäta järgi, ära saada ning sõnumid ikka tulevad – ongi tegemist tahtevastaselt ühenduse võtmisega ehk siis tuleb emal, kui lapse seaduslikul esindajal, teha avaldus politseisse ja lisada kõik ühendust võtmist tõendavad dokumendid juurde (smside väljatükk, e-kirjad, kõnelogi). Kui ikka juba politsei sekkub, siis hakkavad ka vanemad liigutama.

Kui laps ei ole veel 14, siis tuleb teavitada noorsoopolitseid.

+21
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meil nii hästi ei läinud. Algul ka pöördusime lapsevanemate, klassijuhataja ja lapse enda poole- tulemus null. Siis juba lastekaitse ja politsei poole ja ikka oli laps nagu ise süüdi. A-la miks vastu ei hakka, mis sa oled selline tossike, sa ju oledki veidrik jne. Toimus ümarlaud, aga no kuulge, kui ikka lapsevanemad naeravad, siis millist tulemust oodata on? Loomulikult oled ju ise süüdi. Vahetasime elukohta ja kooli. Väikesest maakoolist suurde linna. Peaks ju olema keerulisem ja ilmselgelt võimatu ühe tossikese lapse jaoks? Aga ära tegi. Esimene aasta oli raskem, aga tal jätkus kiitvaid sõnu klassikaaslaste jaoks alati. Kui tähelepanelikud ja abivalmid nad on. Nüüd on ta tragi ja tubli laps, õpib hästi, ei ole märkigi sellest, et ta oleks saamatu või mingit moodi veidrik. Eks me enamus tõmbume endasse kui meid alandatakse järjepidevalt.

+15
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Väga palju oleneb ka õpetaja suhtumisest, kas kiusamist lubatakse või ei. Osad suhtuvad ju nii, et mis sa kaebled, pole sul häda midagi, ära otsi tähelepanu, keegi ei kiusa sind, nii pole olnud, ja mine käi psühholoogi juures ära, . Osad jälle väga tublilt sekkuvad kohe esimeste kiusamisteadete peale ja lahendavad.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Siis juba lastekaitse ja politsei poole ja ikka oli laps nagu ise süüdi. A-la miks vastu ei hakka, mis sa oled selline tossike, sa ju oledki veidrik jne.

Oleks su laps kas või kordki vastu hakanud, siis oleks seegi pööratud tema vastu: et näe, ise samamoodi lööb ja ütleb teisele halvasti! Ise süüdi, olete mõlemad ühesugused!

Tee ükskõik kuidas tahad, aga kui ikka koolitöötajate poolt on selge kaudne kiusamise toetamine ja oma ükskõiksuse õigustamine, siis kiusamine ka jätkub.

+9
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lisaks kooli ükskõiksusele ei maksa unustada ka isiklikke suhteid. Tüdruk käitus juba algklassides klassikaaslastega kohutavalt. Klassijuhataja väsimatult õigustas ta tegusid, teiste laste arvelt. Hiljem selgus põhjus – oli tüdruku ema klassijuhataja olnud ja vanaema sõbranna.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Väga palju oleneb ka õpetaja suhtumisest, kas kiusamist lubatakse või ei. Osad suhtuvad ju nii, et mis sa kaebled, pole sul häda midagi, ära otsi tähelepanu, keegi ei kiusa sind, nii pole olnud, ja mine käi psühholoogi juures ära, . Osad jälle väga tublilt sekkuvad kohe esimeste kiusamisteadete peale ja lahendavad.

Kiusamine on nõnda sünge teema, et mõned inimesed tõesti pigem pisavad pea liiva alla kui proovivad kaasa mõelda, süveneda ja aidata.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kiusamist on erinevat. Mina loen kiusamiseks juba selle, kui mitu aastat on koos käidud ja järsku hakatakse last nimetama teise nimega, kuigi väga hästi teatakse, mis on nimi päriselt. Umbes Juhanist tehakse Jaak või mida iganes.

Lisaks loen kiusamiseks ka kõik füüsilised katsed, ühel tüdrukul näiteks oli kombeks teisi lapsi haarata karuhaardesse ja tugevalt “kallistada”. Kui talle öeldi, et valus on ja lõpetaks, pigistas veel tugevamini.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Siis juba lastekaitse ja politsei poole ja ikka oli laps nagu ise süüdi. A-la miks vastu ei hakka, mis sa oled selline tossike, sa ju oledki veidrik jne.

Oleks su laps kas või kordki vastu hakanud, siis oleks seegi pööratud tema vastu: et näe, ise samamoodi lööb ja ütleb teisele halvasti! Ise süüdi, olete mõlemad ühesugused!

Tee ükskõik kuidas tahad, aga kui ikka koolitöötajate poolt on selge kaudne kiusamise toetamine ja oma ükskõiksuse õigustamine, siis kiusamine ka jätkub.

Mul on ka laps, keda on mõnikord kiusatud, küll aga lasteaias. Seal õpetajad väitsid, et laps peab endale kasvatama “paksu naha”, ei tohi nutma hakata, kui kiusatakse ja võiks ikka end “kehtestada”. Minu laps muidugi hakkas nutma, mitte ei teinud tagasi. Samuti ei kiusanud ta kedagi. Jäi mulje, et õpetajad ka ei saa aru, mida lapsest ootavad. Paks nahk ei kasva ju käsu peale selga. Käisin järjekindlalt iga juhtunud asja arutamas ja lõpuks lõppes kiusamine ära, aga seda kõike oleks pidanud üldse mitte olemagi.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lisaks kooli ükskõiksusele ei maksa unustada ka isiklikke suhteid. Tüdruk käitus juba algklassides klassikaaslastega kohutavalt. Klassijuhataja väsimatult õigustas ta tegusid, teiste laste arvelt. Hiljem selgus põhjus – oli tüdruku ema klassijuhataja olnud ja vanaema sõbranna.

Meie lapse klassis oli sama kooli õpetaja lapselaps ja see teatas kohe, et temale ei saa midagi teha. Aga valis vale vastase. Kuna tegu oli vägivaldsusele kalduva lapsega, siis ässitasin kõik ohvrite vanemad üles laste kaitseks, pöördusin klassijuhataja, direktori ja hoolekogu poole – et kuidas kool kaitseb minu last ja teisi vägivalla eest.  Ei tohi lasta lapsel kannatada, minu laps on tagasihoidlik ja põhimõtteliselt vägivalla vastu ning ei pea saama koolis lüüa või siis võttis see laps tema asju.

+8
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Liba: mõistusega lapsevanem ei hakka lapse telefoni saabunud SMS stiilis “tapa ennast ära, sind pole vaja” jne mökutama mingi klassijuhataja jne mögaga vaid kohe avaldus politseisse!

Huvitav küll, kuidas ähvardaja vanemad said ohvri vanemate telefoninumbrid: kas ikka on vaja ikale poole FB jne jne ja ka muideks eesti.ee oma mobla nr trükkida? Appi kui rumalad.

0
-13
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

8. klassis hakkas klassivend tütrele rõvedaid märkusi tegema ja lõpuks ka sõnumeid saatma stiilis “tapa ennast ära, sind pole vaja” jne. Mingit põhjust selleks justkui polnud, tüüp on olnud algusest peale see nn murelaps, kellest minu tütar ennast eemale on hoidnud. Ja siis äkki jäi tema hambusse. Tean, et kool on poissi nn taltsutada püüdnud, kuid tulemusteta. Helistasime tütrega koos politseisse (jah, tõesti ei osanud sel õhtul, kui taas rõve sõnum tuli, mujale pöörduda). Politseist soovitati helistada Ohvriabi telefonile, kust meid edasi suunati Lastekaitsesse. Lastekaitse helistas meile mitu päeva järjest, uuris loo tagamaid ja soovitas teha ka avalduse politseisse. Tegime. Politsei ja Lastekaitse võtsid ühendust kooliga, kus sotsiaalpedagoog küsis, et kas oleme huvitatud ümarlauast. Ei olnud, sest kiusaja vanemaid teades, poleks sellel erilist mõtet olnud. Kuna asja algatajaks oli Lastekaitse, oli kool kohustatud saatma kiusaja kohta nö raporti, milles olid kirjas ka eelmised “vägiteod”. Pere jäi LK jälgimise alla, saadeti mingitele kursustele jne. Kiusaja ei vaadanud ka mu tütre poole peale seda, rääkimata siis mõnitamisest. Poisi vanemad algul nõudsid, et me avalduse tagasi võtaks, telefonikõnesid oli üsna mitmeid. Seda me muidugi ei teinud.

Teise tütre klassiõel oli sarnane lugu – minu tütre loost teades helistas ta ise Lastekaitsesse ja palus abi. Sai ka. Tahtsin lihtsalt enne uut kooliaastat oma kogemusi jagada, ehk on abiks. Mölutama ei tohi jääda, kui kool ei aita ja vaid ümarlauda pakub, tuleb pöörduda nii noorsoopolitseiniku kui Lastekaitse poole. Meid igaljuhul aidati väga ja hetkekski ei tundnud, et “mõttetu” probleemi pärast tüütasime.

Mina võtsin kiusaja ette ja tegin talle üsna ühemõtteliselt selgeks, millised tagajärjed tema tegudel on. Kiusaja pidi minu sõnad oma isale ja emale edasi andma ja ei läinud kaua aega, kui nood minuga ühendust võtsid. Teatasin ka neile, mida asjast arvan ja mis tulemused on, kui nende laps minu lapsele mistahes viisil läheneb. Lisaks lubasin asjadele ametliku käigu anda ja nendest artikli ajalehte kirjutada, kui nende laps kedagi veel koolis peaks kiusama.

Kiusaja jäätis minu lapse rahule ja teadaolevalt ei kiusanud kedagi edasi.

Ka minu mees käis kiusajaga rääkimas. Vastuseks sai “söö sitta”. Vanematele saatsin meili, millele ei reageeritud. Järgmistest sammudest juba kirjutasin.

Meie juhtumil oli kiusaja isa avaliku elu tegelane ja jutt sai lühike.

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 19 postitust - vahemik 1 kuni 19 (kokku 19 )


Esileht Koolilaps Kuidas meie kiusamisest lahti saime