Esileht Pereelu ja suhted Kuidas mitte suhelda

Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )

Teema: Kuidas mitte suhelda

Postitas:
Kägu

Toimumas lahkuminek, 17 aastat abielu. Lapsi on 2. Teismelised, 14 ja 12 aastased. Mees pettis päris pikalt ja käitus kahepalgeliselt. Oli veel väga alatut käitumist. Tegelikkuses sooviksin veidi teiste kogemusi, kuidas täielikult suhtlus lõpetada või ei ole see siiski teil õnnestunud. Tegelikult ei tahaks isegi laste teemal suhelda, kas see on teil üldse õnnestunud. Lastega on tal iga kell võimalus telefoni teel kokku leppida ja suhtluskorrad saab ise määrata. Materiaalsete teemadega ei peaks ka kunagi suhtlema. Pigem ikkagi laste teemal veidi. Mõlemad lapsed on poisid ja vahest on suuremal veidi õhtused käigud pikemad ja nädalavahetustel mõnikord ka väljas ning seltskond ei ole iga kord kiita. Samuti kooliasjadega mõnikord probleemid. Isana on ta toetav. Temaga mittesuhtlemine tähendaks, et peaksin täiesti üksi neid asju ajama. Poiss ju ise ei lähe isale rääkima, et koolis probleemid vahest ja tegutseb liiga kaua õhtul sõpradrga. Kahe teismelise poisiga ei ole väga lihtne üksi toimetada, aga nende isaga ei ole mingit soovi suhelda, isegi e-maili teel. Keeruline olukord, aga ilmselt tuleb ikkagi suhelda. 🙁

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sa teed lastele karuteene, kui ei valgusts isa nende probleemidest. Saa üle enda egost. Kui sa ei taha rääkida, alati on võimalik kirjalik suhtlus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui ta on isana toetav ja vastustundlik, siis jälgib ise e-kooli ja teab, kui mingid kooliprobleemid on loodetavasti? Ja kui siiski on mingi probleemi lahendamises isa abi vaja, tuleb oma ego maha suruda ja suhelda. Lapsed on olulisemad kui teie egod.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Toimumas lahkuminek, 17 aastat abielu. Lapsi on 2. Teismelised, 14 ja 12 aastased. Mees pettis päris pikalt ja käitus kahepalgeliselt. Oli veel väga alatut käitumist. Tegelikkuses sooviksin veidi teiste kogemusi, kuidas täielikult suhtlus lõpetada või ei ole see siiski teil õnnestunud. Tegelikult ei tahaks isegi laste teemal suhelda, kas see on teil üldse õnnestunud. Lastega on tal iga kell võimalus telefoni teel kokku leppida ja suhtluskorrad saab ise määrata. Materiaalsete teemadega ei peaks ka kunagi suhtlema. Pigem ikkagi laste teemal veidi. Mõlemad lapsed on poisid ja vahest on suuremal veidi õhtused käigud pikemad ja nädalavahetustel mõnikord ka väljas ning seltskond ei ole iga kord kiita. Samuti kooliasjadega mõnikord probleemid. Isana on ta toetav. Temaga mittesuhtlemine tähendaks, et peaksin täiesti üksi neid asju ajama. Poiss ju ise ei lähe isale rääkima, et koolis probleemid vahest ja tegutseb liiga kaua õhtul sõpradrga. Kahe teismelise poisiga ei ole väga lihtne üksi toimetada, aga nende isaga ei ole mingit soovi suhelda, isegi e-maili teel. Keeruline olukord, aga ilmselt tuleb ikkagi suhelda. 🙁

Laste pärast peate ju suhtlema. Pole õige seada lapsi täiskasvanu rolli ja hakata suhtlema läbi nende. Mul on samasugune eksmees, kes ei suhtle või suhtleb läbi lapse ja väga vastik on. Tema soovis lahku minna, kolisin ahastades väikese lapsega minema koos ehitatud majast. Leidsin ruttu uue armastava kaaslase, kes ise ja kelle pere võttis mu omaks koos pisikese lapsega. See inimene on parim minu elus. Abiellusime. Tema arvates hakkasin uut suhet otsina liiga vara ja see oli põhjus minuga suhtlemine lõpetada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Laskumata oma lahutuse tagamaadesse, siis päeva lõpuks – teie suhe abikaasadena on minevik, lapsevanematena jääte alati seotuks. Kõigile osapooltele lihtsam on teha seda võimalikult sõbralikult või siis neutraalselt. Lapsed vajavad teid mõlemaid. Aeg parandab ka siin ilmselt haavad. Minul 3 aastat lahutusest möödas. Alguses ei olnud lihtne (abikaasal palju viha jne) ja suhtlesime pigem vähem, vaid selles osas, mida vaja, ent tänaseks suhe laste isaga sõbralik ja hea. Lastega seotult suhtleme pea igapäevaselt. Kuniks nad meid vanematena vajavad, oleme neile olemas. Muide, abielus olles oli palju raskem üksmeelele jõuda. Lahutus “kasvatas” meid korralikult ja täna on kuidagi lihtsam ka vastaspoole arvamusi aktsepteerida üleüldse. Ei ole omavahel emotsionaalselt seotud, vbl seepärast.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei kujuta küll ette, kuidas saab mitte suhelda, kui teil on alaealised lapsed – laste jagamine (nö kelle aeg), “üleandmine”, lapsi puudutavad teemad, mida mõlemad vanemad peaks teadma (nt haigus). Kuidas sa kujutad ette ilma suhtlemata toimida? See saab siis olla nii, et lõikad mehe üldse laste elust välja (ebaseaduslikult, kui teilon mõlemal ühine hooldusõigus) ja siis loodad, et lapsed ise püüavad kuidagi isaga sihet säilitada?

Please wait...
Postitas:
Kägu

14 ja 12 on juba suured poisid ja saavad ise isaga suhtlemisega hakkama. Suud on neil ka peas, seega sa ei peagi seal vahel olema. Seda, mis sina tunned, ei pea üle kandma lastele. Las suhtlevad, räägivad millest tahavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuna suhtluseta vähemalt hetkel veel ei tundu saavat (laste nimel tõesti peab), siis vali endale kõigist valikutest kõige meeldivam kanal, nt e-mail vms.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ta on laste isa. Sobis isaks, sobib ka laste põhiselt suhelda. Ainult sa saad seda teha nn teadete vormis, et ei küsi nõu ega palu midagi. Näiteks hakkad tegema nädala kokkuvõtteid, mida lapsed teinud, kus käinud, mis neid huvitab jne. Kui on mõni probleem, paned lühidalt kirja. a-la hilines, sai märkuse, matetemaatikas vajab järelaitamist jne. Samuti kui poisid mainivad, et tahaks seda või toda, saad kirjas kirjutada. Kirjuta nagu aruannet. Ja teed sellega poistele teenet, hoiad isa kursis lastega, kellest sina ka hoolid. See, et isa ei suutnud sind hinnata, ei peaks kuidagi mõjutama seda, et jätad poiste kohta info jagamata. On hulgaliselt asju, mida poistel polegi vaja teada, kuid mida vanemad räägivad, ikka selleks, et poistel hea oleks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei kujuta küll ette, kuidas saab mitte suhelda, kui teil on alaealised lapsed – laste jagamine (nö kelle aeg), “üleandmine”, lapsi puudutavad teemad, mida mõlemad vanemad peaks teadma (nt haigus). Kuidas sa kujutad ette ilma suhtlemata toimida? See saab siis olla nii, et lõikad mehe üldse laste elust välja (ebaseaduslikult, kui teilon mõlemal ühine hooldusõigus) ja siis loodad, et lapsed ise püüavad kuidagi isaga sihet säilitada?

Sa vist lugesid laste vanuseid valesti. Nad pole mitte 2 ja 4 vaid 12 ja 14. Ehk siis käivad koolis, veedavad aega sõpradega ning suudavad ise isaga kokku leppida, millal temaga suhtlevad või teada anda, et on haiged.

Näiteks hakkad tegema nädala kokkuvõtteid, mida lapsed teinud, kus käinud, mis neid huvitab jne. Kui on mõni probleem, paned lühidalt kirja. a-la hilines, sai märkuse, matetemaatikas vajab järelaitamist jne.

Isal võiks ka ikka e-koolis/stuudiumis kasutaja olla ja samuti võiks olla isa lastevanemate meililistis või mõnes muus kohas, kus lapsevanemad omavahel suhelda saavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Suhtleks meili teel. Lastega seotud teemadel. Null muud suhtlust edaspidi. Koos te kuskil käima ei pea. Lapsed ostustavad ise, kui palju soovivad isaga suhelda. Kahepalgelise manipulaatoriga pead hoidma distantsi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma hakkaks kirjutama isale näiteks kord nädalas lükikesi objektiivseid (nii objektiivseid kui võimalik) kokkuvõtteid laste nädalast. Eesmärk peaks ju ikka olema, et vanemad töötavad laste nimel koos ja kui näiteks laps on pahandust teinud, siis isal on ka vastutus karistust määrata ja hoida (a’la ema on keelanud arvutimängud, aga laps läheb isa juurde, kes ei tea asjast midagi, ja laseb lapsel teha mis tahab).

Kiri võiks välja näha umbes selline:
Tere Karl!
Kristjan sai kolmapäeval matemaatikas kahe, neljapäeval oli väike konflikt klassivennaga, mis lahenes. Samas reedel ei tulnud ta õhtul koju kokkulepitud ajaks vaid 1,5 tundi hiljem ja haises tubaka järele. Rääkisin temaga ja leppisime kokku, et tal on vaja järelaitamstunde, kas sinu vennapoeg saaks selles osas jälle aidata? Hilinemise eest karistuseks keelasin tal seda ja seda.
Peetriga on praegu kõik hästi, ainutl trennis tõmbas oma jalalihase ära ja nüüd toriseb, et nädal aga joosta ei saa.
Kõike head,
Piia

Please wait...
Postitas:
Kägu

14 ja 12 on juba suured poisid ja saavad ise isaga suhtlemisega hakkama. Suud on neil ka peas, seega sa ei peagi seal vahel olema. Seda, mis sina tunned, ei pea üle kandma lastele. Las suhtlevad, räägivad millest tahavad.

Üldjoontes enam-vähem õige, aga ainult seni, kuni puudutab nt kohtumiste kokkuleppimist (see eeldab, et lapsed ka teavad, et peavad emaga läbirääkima ja ema informeerima – kui laps unustab, vastutab täiskasvanu), mingi taskuraha küsimine jne

Aga nt kui on probleemid suitsetamisega, alkoholiga, võibolla isegi pättused jne – ega seda kõike e-koolist näe, nagu keegi eespool arvas. Just see pool, et laps nö “pahale teele” ei läheks – kui üks vanem elab eemal, võibolla teises linnas, siis ta ei saagi neid probleeme teada, kui teine vanem ei räägi. Külas olles käitub laps korralikult (sest seal tal pole sõpru, kellega jooma minna). Ka e-koolis pole ju kõike üleval, probleemse käitumise korral ikka vahendatakse infot koosolekul jne

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei tule suhelda

Sama olukord olnud, selle vahega, et 7 aastat abielu. Ja selle vahega, et tahtis petta päris pikalt, aga ma ei luband ja ütlesin konkreetselt, kui tuleb selline asi, et sina oma tilliga teisi naisi näppimas käid, siis on kohe finito. Mulle selline asi lihtsalt ei sobi, ma ei taha neid teisi naisi enda sisse, kellede juures sa kõik käinud oled. Mu tervis ei kannata seda välja.
Noh…mehel oli oma ideoloogia, miks seda just vaja teha on!
Ma jälgisin olukorda päris pingsalt, sest tahtsin tõde teada… ja kui mees otsustas üks hetk, et meie neli last pole tema jaoks rohkem väärt, kui tema “ideoloogiad” ja seeläbi samuti väga kahepalgeline ning alatu käitumine läbi aja minu ja meie laste suhtes toimus, siis otsustasingi üks hetk, et suhtlusel on lõpp.
Loomulikult üritas ta meid edasi manipuleerida ja terroriseerida, kuid kui oled oma otsuse teinud, siis ära lihtsalt pöördu tagasi.
Minu jaoks oli see viimane piisk, kui meie viies laps tahtis tulla ja tema ütles ‘ala, et mul on nüüd oma missioon siin maakeral täita ja saagu ma aru ja üldse, sünnitagu ma üksi see viies laps. Siis lihtsalt sain aru, et noh … jah, mõni lontrus keerabki elu jooksul kännu alla. Mis ma siis ikka enam teha sain.
Tema muidugi väidetavalt armastab meid, kuid teod näitavad küll midagi muud. Eks see vist ehmatas teda ka, sest minu suhtlemise lõpetamise peale, tõmbus tagasi ja isegi lisaks sellele, et mind ei petnud abielu jooksul, oli veel pärast natuke vähem kui aasta ka kuival, kuigi ta hull kepi hai ja väga raske üldse ilma olla.
Sai šoki vb, aga see suhe läks ikka ka väga hulluks ja ma siis ka nö lasin ta vabaks. Tehku siis mis tahab, kui see talle perest tähtsam.
Ja ausalt, praegu tundub, et esimene šhokk on tal üle läind ja kebob ringi nagu mees muiste, rohkem kui kunagi varem. Eesti nimeline küla on väike ja ma olen siit sealt juba kuulnud, keda ta kõiki armastanud on.
Aga sellise inimesega ka suhtlemine lõppeski päeva pealt ning tema manipulatsioonile lihtsalt ei allunud, kuigi ta üritas aasta jagu. Nii, et ei pea suhtlemist jätkama, usu mind, nii on ikka kordades parem teie kooslusele.
Sellest saab aru alles hiljem, alguses on muidugi kahtlused ja päris tugevad, aga kui nö otsa peale ei tee, jääb ta sind nii ehk naa elu lõpuni teatud viisil piinama.
Mina ei kahetse, et tänaseks 0-suhtleme. Lapsed ei tunne millestki puudust. Ausalt öeldes, ma näen päris hästi kõrvalt, et see on lastele päris positiivselt mõjunud sellest hullust “ideoloogist” eemale hoida. Nö armastada võib ka kaugelt nagu mees seda väljendaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Päris nulli lõigata te omavahelist suhtlust ei saa, kui mees on vähegi isana funktsioneeriv.
Ajage nii palju kui võimalik asju kirjalikult, kusjuures reegel olgu see, et kirjutate ainult lastest ja lastega seonduvast.
Katsu leida mõni vahendaja – tõsi on, et üldise pildiga peab isa saama ennast kursis hoida e-kooli kaudu, see oleks üks vahendaja, teiseks võid klassijuhataja paluda, et ta saadaks kirjalikud teavitused mõlema vanema meiliaadressidele, teavita ka, mispärast.
Ja minge mehega koos perenõustamisse. See ei liimi teid uuesti kokku, aga aitab teil lapsevanematena funktsioneerida ja kolmanda erapooletu isiku juures asjad lahti rääkida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu jaoks oli see viimane piisk, kui meie viies laps tahtis tulla

Mees pettis pikalt, sinu jaoks oli see petmise variant finito, sul oli juba 4 last temaga olemas ja siis otsustasid, et VIIES laps oleks ka veel vajalik???

Mis sinu vigastus on?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu arust on võimalik ja vajalik suhtlus suruda nii väikeseks kui võimalik ja neutraalsemasse kanalisse.

Minu laste isa leidis samuti pere kõrvalt põnevama elu ja murdsin temast lahti. Ta ise oleks ilmselt kaht elu korraga tahtnud elada. Peale väljakolimist oli tal ilmselt hinges nii valus, et ta ei suutnud iseendaga olla. Helistas vahetpidamata inimestele, ta võis laste sõnul terve maalesõidu ( 2,5 tundi) rääkida telefoniga. Helistas ka mulle, püüdis leida teemasid millest rääkida. Meil oli tol ajal veel ühine äri, lisaks ühistele lastele. See oli nagu omamoodi energiavampiirlus, ta ütles, et minu hääl rahustas teda.

Minu jaoks oli see väga raske, ühel hetkel lõpetasin telefoni võtmise. Saatsin sõnumi- kui midagi olulist, saada sõnum. Ja nii kümneid kordi. Pikki kuid üritas veel helistada, aga olin järjekindel. Siis helistas mingi perioodi paaniliselt iga poole tunni tagant lastele. Ilmselt selleks, et tal endal kergem oleks.

Mina ei mõista tegelikult väga neid lapsevanemaid, kes leiavad, et igapäevaselt midagi laste teemal suhelda on. Ma arvan, et nad kas paanitsevad üle, kasvatavad saamatuid lapsi või tahavad lihtsalt oma vana hapuksläinud suhet pliidinurgas potis hoida, et äkki ikka vaja tuli alla panna.

Aastaid juba suhtleme laste teemal meilis või sõnumis. No korra 2 nädala jooksul või harvem. Kuna ta kahjuks laste jaoks aega ei leia, heal juhul korra paari kuu jooksul, siis pole ka väga teemasid millel suhelda. Laste kasvatamise väljakutsetega tegeleme koos mu uue kaaslasega.

Seega suhtluse surumine sms ja meili on sulle endale igati kergem kui telefon. Saad olla külm, napisōnaline piirduda ilma emotsioonideta asjast rääkimisele. Anda juhiseid, mis tema saab teha (mehed päriselt vajavad juhiseid, nad ridade vahel teksti ei näe) ja ta võtab selle stiili ühel hetkel üle. Igasugune emotsioonide jagamine muutub ühel hetkel energiavampiirluseks, kisub vAna jama üles ja teeb su edasimineku elus raskeks. Viska s…tt (iga pettev mees seda ju on) oma elust välja ja ära lase tal seda aknast sulle tagasi kühveldada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu arust on võimalik ja vajalik suhtlus suruda nii väikeseks kui võimalik ja neutraalsemasse kanalisse.

Minu laste isa leidis samuti pere kõrvalt põnevama elu ja murdsin temast lahti. Ta ise oleks ilmselt kaht elu korraga tahtnud elada. Peale väljakolimist oli tal ilmselt hinges nii valus, et ta ei suutnud iseendaga olla. Helistas vahetpidamata inimestele, ta võis laste sõnul terve maalesõidu ( 2,5 tundi) rääkida telefoniga. Helistas ka mulle, püüdis leida teemasid millest rääkida. Meil oli tol ajal veel ühine äri, lisaks ühistele lastele. See oli nagu omamoodi energiavampiirlus, ta ütles, et minu hääl rahustas teda.

Minu jaoks oli see väga raske, ühel hetkel lõpetasin telefoni võtmise. Saatsin sõnumi- kui midagi olulist, saada sõnum. Ja nii kümneid kordi. Pikki kuid üritas veel helistada, aga olin järjekindel. Siis helistas mingi perioodi paaniliselt iga poole tunni tagant lastele. Ilmselt selleks, et tal endal kergem oleks.

Mina ei mõista tegelikult väga neid lapsevanemaid, kes leiavad, et igapäevaselt midagi laste teemal suhelda on. Ma arvan, et nad kas paanitsevad üle, kasvatavad saamatuid lapsi või tahavad lihtsalt oma vana hapuksläinud suhet pliidinurgas potis hoida, et äkki ikka vaja tuli alla panna.

Aastaid juba suhtleme laste teemal meilis või sõnumis. No korra 2 nädala jooksul või harvem. Kuna ta kahjuks laste jaoks aega ei leia, heal juhul korra paari kuu jooksul, siis pole ka väga teemasid millel suhelda. Laste kasvatamise väljakutsetega tegeleme koos mu uue kaaslasega.

Seega suhtluse surumine sms ja meili on sulle endale igati kergem kui telefon. Saad olla külm, napisōnaline piirduda ilma emotsioonideta asjast rääkimisele. Anda juhiseid, mis tema saab teha (mehed päriselt vajavad juhiseid, nad ridade vahel teksti ei näe) ja ta võtab selle stiili ühel hetkel üle. Igasugune emotsioonide jagamine muutub ühel hetkel energiavampiirluseks, kisub vAna jama üles ja teeb su edasimineku elus raskeks. Viska s…tt (iga pettev mees seda ju on) oma elust välja ja ära lase tal seda aknast sulle tagasi kühveldada.

Mul jällegi eksmees ei suutnud suuliselt vastata ka lapse tervisega seotud küsimustele, ei võtnud mu käest lapse kotti vastu. Panin maha või tassis laps. Tema jaoks oli ahistav ka see, kui ühe korra päevas lapsele helistasin. Hirmus oli saata laps inimese juurde, kellega ei saa suhelda ega lapse käekäigust midagi teada. Sõnumitele ta ka ei vastanud, pidin mõistatama. Leian, et korra päevas peaks ikka lapsega suhtlema, kui ta eemal on.
Minu arust oli mehe käitumine tobe ja elu lõpuni vimma pidamine lastele küll head ei tee.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hmh. Minu eksmees oli selline, kes lapse teemadel üldse ei tahtnud minuga rääkida, küll aga helistas mõnikord ja rääkis pikalt-laialt kuidas tal läheb, mis ta just huvitavat tegi ja kuidas pahad teised inimesed talle kaikaid kodaraisse loobivad. Kui õnnestus sinna vahele torgata küsimus, et kas ta järgmisel nädalavahetusel võtab lapse või mis riided tuleb lapsele kaasa panna, siis ta kas ignoreeris küsimust või vastas, et on vaja veel mõelda.
Kui ta umbes kolmanda uue naise leidis, siis tänu temale saime me eksiga lastepsühholoogi juurde nõustamisele aja, kus mingil moel õnnestus mehel natukenegi hakata aru saama, mida lapse eest hoolitsemine tegelikult tähendab ja et eksiga suhtlemine EI PEA olema see, et sa eksile oma isiklikest hiilgavatest saavutustest pidevalt ettekandeid teed ja lapse sealjuures unustad.

Ahjaa. Neid perenõustajaid olen ma näinud mitut sorti. Üks arvas – ja ma sain aru, et see pidi olema täiesti mingi omaette koolkond – et mina ja lapse isa võiksime mõnikord koos kohvikusse minna ja seal ka muid asju arutada, kui vaid lapsesse puutuv. Võttis õlgu kehitama. Tänan, ei. Lapse sünnipäev on ainus sündmus, mil ma temaga samas ruumis suudan viibida.

Mis puutub sellesse teemasse:

Mina ei mõista tegelikult väga neid lapsevanemaid, kes leiavad, et igapäevaselt midagi laste teemal suhelda on. Ma arvan, et nad kas paanitsevad üle, kasvatavad saamatuid lapsi või tahavad lihtsalt oma vana hapuksläinud suhet pliidinurgas potis hoida, et äkki ikka vaja tuli alla panna.

Igapäevaselt ei olegi. Ent lapse üleandmine kaks korda kuus ja vastuvõtmine eeldavad vähemalt väiksemate laste puhul küll suhtlemist. “Mis kellaks lapsele järgi tuled?” ja kuna ma tavaliselt läksin ise ka nendeks nädalavahetusteks kodunt minema, siis oli ju ka oluline, et ma lapse tagasitoomise ajaks ise uuesti kodus oleksin. Pluss need korrad, kus laps jätab isa juurde midagi olulist maha. Telefonilaadija näiteks. Pluss see, kui isa tahab lapsega pikemale reisile minna – seda peab ikkagi ema ka teadma, päris nii ei saa, et ütleb ainult lapsele ja asi otsustatud. Lastel pole oma kalendrid ja muud plaanid alati endal meeles.
Mida suuremaks laps kasvab, seda vähem sellist suhtlemist vaja on, muidugi, aga alguses ei ole suhtlemine välditav.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Las igaüks teeb mida heaks arvama, tegemist on täiskasvanud inimestega, midagi nämmutama ei ole mõtet hakata, see ei anna nagunii mingit tulemut.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Selles vanuses poisid peaksid olema võimelised isaga iseseisvalt suhtlema. Ma ei näe ühtki põhjust, miks sa peaksid temaga laste pärast suhtlema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie ei suhtle üldse. Saab küll nii, minu kôige väiksem oli 13, kui parem elu valiti mehe poolt. Siiani, kolme aasta jooksul, pole sônagi vahetanud. Laps suhtleb ise, mina ei puutu asjasse. On ilmselt kôigil kergem.

Please wait...
Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )


Esileht Pereelu ja suhted Kuidas mitte suhelda