Esileht Koolilaps Kuidas motiveerida teismeline õppima?

Näitan 27 postitust - vahemik 31 kuni 57 (kokku 57 )

Teema: Kuidas motiveerida teismeline õppima?

Postitas:
Kägu

Mina olen nüüd see kutsekooli nn õppenõustaja. Kutsekoolil on mitmeid erinevaid võimalusi, kuidas õppijaid toetada. Probleem on selles, et ükski neist ei tööta, kui õpilane ise ei taha. Arvata, et õppenõustaja kahe kohtumisega lapse õppima paneb, on ebareaalne. Paraku on kutsekates väljalangemisprotsent paljudel erialadel kuni 60%. See siis negatiivse poole pealt.

Positiivne on see, et noormees käib koolis. Kes kohal käivad, ei need kergesti välja lange. Tööd saab alati ära teha. Üldiselt koolid hoiavad õpilasi viimase minutini ja kauem ka (sõltub küll ka erialast) ning koolis käivat õpilast keegi välja arvama ei hakka. Siis lähevadki käiku kõik võimalused toetamiseks. Loodan muidugi, et noor ikka käib ka korralikult ning emal pole valeinfo. Seda tuleb paraku sageli ette. Meil näiteks juhtum, kus vanem tõi lapse iga päev autoga kooli. Õpilane saatis emale pilte tehtud töödest ja rääkis, mis koolis toimus. Ainult et kooli polnud ta jõudnud päris jupp aega. Lõpuks kursusejuhataja kontakteerus vanemaga, kes pidi rabanduse saama.

Mida perele soovitada? Jätkata kontrollimist. 16-aastane on alles laps. Ta saab mõnes asjas kindlasti rohkem vastutust võtta, aga mitte olukorras, kus keskkond nii oluliselt muutus. Uued sõbrad, vabadus, ahvatlused. Lisaks pole kutsekas enam ninnunännu põhikool, kus klassijuhataja iga päev helistab ja e-koolis kirjutab. Seal suheldakse rohkem õpilase endaga ja vanem tuleb mängu siis, kui suhtlus õpilasega pole tulemuslik. Seega tuleb ise silm peal hoida. Eriti puudumistel. Niikaua, kui neid pole, pole ka suurt probleemi.

Milline mõjutusvahend kodus valida, sõltub mitmest asjast. Rahaga mõjutamine võib toimida, aga ei pruugi. Üle võlli ei maksa minna. Näiteks meil konfiskeeris üks vanem õpilaselt karistuseks ühikatoast arvuti. Mingis mõttes saan loogikast aru, sest siis jääb ära hommikuni mängimine ja on lootust kooli jõuda. Ainult et kodutöid pole ka ju siis millegagi teha ning telefon jääb ikka alles. Seal saab ka hommikuni aega veeta.

Seega kõik taandub isiklikule motivatsioonile ja uute sõprade mõjule. Paraku ei saa lapsevanem kumbagi eriti mõjutada. Tuleb lihtsalt reeglid läbi rääkida nii, et laps teaks, mis juhtub siis, kui õppida ei soovi. No näiteks, et peabki tööle minema ja teenitav raha ei jää mitte endale, vaid tuleb hakata elamisse panustama. Isetäituv külmkapp, taskuraha, vanemate poolt ostetud arvuti jms tore värk jääb minevikku. Lisaks mingi 17-aastaselt tööle minna pole ka just tore kõiki piiranguid arvestades.

Seega kaks põhilist asja: räägi ja kontrolli. Muus osas tuleb lihtsalt pöialt hoida, oodata ja loota. Õnneks kool aitab ka nii palju, kui saab. Ühtki õpilast niisama lihtsalt maha ei kanta.

 

+17
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arust see raha teema võiks kõrvale jääda. Linnas on kindlasti kohe keegi “abipakkuja” olemas, kes kahtlast tööd või võlgu pakub ja pärast on hullema konksu otsas.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mida teeks gümnaasiumis inimeselaps, kes on põhikoolis läbi lugenud 8,5 kohustuslikku raamatut ja kes põhikooli lõpueksamitel sai 10 – 25 %?

Mida ta kutsekoolis teeb, kus õppimise kõrval veel ametit tuleb omandada?

Ema oleks nagu kuu pealt kukkunud. Kas aasta või kaks varem ei märganud, et laps ei õpi?

Aga mis see aitab, kui lapsel ei ole lahtist pead? Et saab kuidagi ääri-veeri eksamid tehtud. gümnaasiumis pole ikka miskit teha, ei omanda eriala ka. Lihtsalt jääb kauemaks vanema kulule.

Mitte kõik ei ole targad ja alati ei piisa sellest, et koolis kõvasti õpid- Jah,  sa saad need hinded kuidagi normaalselt hoitud, aga mingit geeniust ikka sust ei saa.

ka mul oli paar klasside sellist, kes tõesti nägid vaeva ja pingutasid ja õppisid, aga ikkagi kuidagi vaevaliselt 3-dele. Ja läksid ka peale põhikooli kutsekasse, mis oli kindlasti õige valik. Omandasid normaalse eriala (ühel juhul kokk ja teisel juhul pagar-kondiiter) ja ei jäänud neist mingid eluheidikud. Gümnaasiumisse minnes oleks neil lihtsalt olnud veel 3 aastat vaevalist õppimist ja alles peale seda ikka kutsekasse – selliste inimeste jaoks on aga kooliskäimine piin ja õige ongi valida võimalikult lühike tee mingi konkreetse eriala omandamiseni, mitte piinata last koolipinki surumisega kuni 21aastaseks saamiseni…

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei peagi täiuslikult läbima seda kooli – teeb tööd järgi jne. Ei ole vaja helikopter olla, tekitad sedasi teises ainult vastikust ja trotsi.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arust see raha teema võiks kõrvale jääda. Linnas on kindlasti kohe keegi “abipakkuja” olemas, kes kahtlast tööd või võlgu pakub ja pärast on hullema konksu otsas.

Ah ole normaalne.

0
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja

Tänan teid kõiki kaasa mõtlemise eest!

Kus ma olin 10a tagasi? Mis küsimus see on? Mul oli kuni 7klassini nelja-viieline poeg, siis tekkisid õppimises probleemid. Ei, ta ei joo ega suitseta (jah, ma saan selles kindel olla) aga hängis klassikaaslastega ringi ja surfas telefonis selle asemel, et õppida ja hinded hakkasid langema. Mott kadus ja lohiseski niimoodi oma üheksanda minu tagant sorkimisega läbi.

Jah, ma tunnistan, et minu pojale tõesti ei ole veel “mõistus pähe tulnud” ja temaga veel päris täiskasvanulikku juttu ajada ei saa, nagu mõne teise temaealisega, aga lootusetu juhtum ta ka kindlasti ei ole, et peaks kivivigala põllul tööle hakkama ja põhikooli haridusega jääma.  Hilisem ärkaja äkki?

Ta läks õppima enda soovitud eriala. Näeb oma tulevikku just seal ja on põnevil, kui sellest räägib.

Koolis ta käib, seda on tema teiste hinnete pealt näha. Ja popitamisega ei olnud ka põhikoolis ühtegi probleemi.

Loodan tõesti, et hetkel on uus linn põnev ja rahuneb mõne aja pärast maha oma ringi kepsutamisega. Senikauaks vaatan, et asjad ikka tehtud oleks ja mõtlen välja mingi motiveerimise süsteemi.

Mõni võib öelda, et ma olen liialt kontrolliv, et lapsel endal peab mõistust olema ja see on ka õige, aga vahel nad vajavad abi. Ma ise tunnen, et olen oma lapsele toetav. Ei lase teda lohisema ja ajan tagant, et  puberteedi rumalused ei määraks tema tulevikku.

+14
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina kasutaks prääniku varianti. Näiteks laps on pikalt millestki unistanud, aga samas teab, et see on kallis asi ja nagunii ei saa. Ja siis teed kokkuleppe lapsega, et kui tunnistusel näiteks need ja need hinded, saad oma asja. On see siis uus arvuti, uus Iphone või mis iganes. Meil see toimis. Lubasin, et kui tunnistusel kokkuvõttes on kõik neljad—viied (1 kolme lubasin), siis saab uue Iphone’i. Ja saigi. Ja ta pole mitte kunagi olnud nelja-viieline. Ja temaga pidevalt probleem, et tekivad võlgnevused. Ja ma pean 10 teadet saatma telefonile, et ta ikka raamatukokku läheks. Kevadel nüüd lõpetab üheksanda, aga meil õnneks keskkool ja läheb sinna edasi. Eks ma pean tal ka siis silma peal hoidma.
TA lapsel on tõenäoliselt motivatsioon kadunud, et õppida tavaaineid. Teda ehk huvitabki ainult see eriala.
Näiteks minu abikaasa jättis ka kutsekas viimased eksamid tegemata, sest isegi eriala oli selleks ajaks kaotanud igasuguse tuleviku, kuna riigikord vahetus ja tal polnud selle kutseharidusega midagi teha. Motivatsioon kadus ära ja kui kõrval pole inimest, kes suunab, annab head nõu ja seletab lahti, miks on vaja pingutada, et lõpu tunnistus kätte saada, siis see noor lööbki käega. Sel ajal 11 klassi koolis käidud, aga lõpuks oled ikka põhiharidusega.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kodukohas oleksi ta jäänud oma 9kl haridusega. See poleks ju parem variant olnud

Miks ta lähimasse gümnaasiumisse ei võinud minna?

Mida teeks gümnaasiumis inimeselaps, kes on põhikoolis läbi lugenud 8,5 kohustuslikku raamatut ja kes põhikooli lõpueksamitel sai 10 – 25 %?

miks vanemad eraõpetajat ei võtnud?

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

miks vanemad eraõpetajat ei võtnud?

Mõnel pole raha, mõnel lapsel on lihtsalt raske igasugu teooriatest aru saada ja kerge alla anda, mõni tahabki minna kutsekooli eriala õppima. Ja ega see eraõpetaja ka lapse eest raamatut näiteks läbi ei loe ja kui inimene ikka üldse ei taha, siis ei aita ükski õpetaja midagi. Mõtle ise, kui keegi tuleb sulle mingi maailma kõige igavama asjaga, mida sa ette suudad kujutada, ja nõuab, et sa sellega muudkui tegeleks. Ja nt sa võid võtta eratreeneri, aga kui inimene üldse ei taha end liigutada ja on nagu sült, siis lõpuks annab see eratreener ka alla.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

miks vanemad eraõpetajat ei võtnud?

Juudas küll, inimesed elavad kohas, kus pole gümnaasiumigi lähedal ja sa küsid, miks nad eraõpetajat ei võtnud? Kust see eraõpetaja sinna väikesesse kohta paar korda nädalas tulnud oleks ja mis see kõik maksnud oleks? Arvad, et väikeses kohas elavad rikkad inimesed? Ei ela.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui 9.klassi lõpp juba ema sundimisel tehtud sai, miks peaks arvama, et kutsekas tekib huvi. Ma mõtleks, kas kutsekas oli lapse valik või ema sund. Kui ema sundis, siis on vanemal aeg peeglisse vaadata. Kui laps ise väga tahtis sinna minna, siis peab rääkima selgitama, et sedasi ta lendab sealt koolist välja. Saan aru, et emana on raske ja jõuetust tekitav, aga kui kukub välja no siis kukub välja. Õpib ehk.

Mina saatsin poisi Nõosse gümnaasiumisse kuigi 9.klass lõppes suht vaevaliselt. Jõulude ajal oli näha muudatus lapses. Nagu oleks nelja kuuga täiskasvanuks saanud.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui 9.klassi lõpp juba ema sundimisel tehtud sai, miks peaks arvama, et kutsekas tekib huvi. Ma mõtleks, kas kutsekas oli lapse valik või ema sund. Kui ema sundis, siis on vanemal aeg peeglisse vaadata. Kui laps ise väga tahtis sinna minna, siis peab rääkima selgitama, et sedasi ta lendab sealt koolist välja. Saan aru, et emana on raske ja jõuetust tekitav, aga kui kukub välja no siis kukub välja. Õpib ehk.

Mina saatsin poisi Nõosse gümnaasiumisse kuigi 9.klass lõppes suht vaevaliselt. Jõulude ajal oli näha muudatus lapses. Nagu oleks nelja kuuga täiskasvanuks saanud.

Loe teemaalgatust!! Selgelt on ju öeldud, et lapse enda soov ja tahe, see oli lapse unistuste eriala!! Mismoodi see ema saaks küll last sundida õppima minema, kui laps poleks seda tahtnud?!

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul oli kuni 7klassini nelja-viieline poeg, siis tekkisid õppimises probleemid. Ei, ta ei joo ega suitseta (jah, ma saan selles kindel olla) aga hängis klassikaaslastega ringi ja surfas telefonis selle asemel, et õppida ja hinded hakkasid langema. Mott kadus ja lohiseski niimoodi oma üheksanda minu tagant sorkimisega läbi.

Siis ei saa isegi selle kaela ajada, et kõva pea, mis ei võtagi rohkem. Lihtsalt kodune tugi täiesti puudu, mis keerulises vanuses last ohjes hoiaks.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul oli kuni 7klassini nelja-viieline poeg, siis tekkisid õppimises probleemid. Ei, ta ei joo ega suitseta (jah, ma saan selles kindel olla) aga hängis klassikaaslastega ringi ja surfas telefonis selle asemel, et õppida ja hinded hakkasid langema. Mott kadus ja lohiseski niimoodi oma üheksanda minu tagant sorkimisega läbi.

Siis ei saa isegi selle kaela ajada, et kõva pea, mis ei võtagi rohkem. Lihtsalt kodune tugi täiesti puudu, mis keerulises vanuses last ohjes hoiaks.

Kuidad see kodune tugi siis puudu oli, kui tagant sorgiti ja selle tulemusel kooli ära lõpetas?

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõni võib öelda, et ma olen liialt kontrolliv, et lapsel endal peab mõistust olema ja see on ka õige, aga vahel nad vajavad abi. Ma ise tunnen, et olen oma lapsele toetav. Ei lase teda lohisema ja ajan tagant, et puberteedi rumalused ei määraks tema tulevikku.

Just! Ma vanemana saan ju ära hoida seda, et laps oma elu mingite lolluste või laiskusega ära ei rikuks.või siis vähemalt seda veidi pisendada. Palju neid põhiharidusega geeniuseid ja edukaid inimesi kka on, mõned üksikud. Minu laps käib küll alles 5.klassis, aga siiski mõtlen juba kaugemalt, mis saab edasi. Ma pean ikka väga palju sundima ja juhendama, et asjad tehtud saaks ja et ta õpetajast aru saaks ja mõni arvab, et sellises vanuses laps võiks ikka ise õppimisega hakkama saada (ma ise enamjaolt sain ise hakkama, ema aitas ainult referaatidega, aga ikkagi vajasin abi). Aga lapse elu ja tulevik on ju olulisemad kui kõrvaliste inimeste arvamus. Ma pean siiski andma endast maksimumi, et kõik läheks hästi ja ellu astudes oleks lapsel head võimalused.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

On n-ö kvaliteetne motiveerimine ja on rämpsmotivatsioon. Viimane on see piitsa ja prääniku teema. Laps teeb midagi ära selleks, et saada preemiat, või sellepärast, et vältida karistust. See on kõige lihtsam viis panna kedagi vastumeelselt tegutsema. Umbes nagu kiiruskaamera, mille eel hoogu maha võetakse, aga kui see seljataha on jäänud, siis ületatakse kiirust edasi. Ehk soovitud suunas käitutakse ainult seni, kuniks pakutakse piitsa või präänikut. Sellest etapist on võimalik edasi liikuda, aga see jääb enamasti kõigi osapoolte teadmatuse või oskamatuse taha.

Kaldun korra kõrvale, aga (lapse-vanema) teadmatus või teadmiste rakendamata jätmine (õpetaja poolt) on üldse üks kurjajuur. Õpetaja ei seleta ja laps/vanem ei tea, kuidas toimub õppimine, miks mingit ülesannet tehakse, kus seda vaja on, ei seostata õpitut eluga. Õppimine on mõtestamata. Õpilase baasvajadused (autonoomia, seotus, kompetentsustunne) koolis on tihti täitmata jne. Kogu see pundar on seotud motivatsiooniga. Kuidas sa süütad kodus selle huvi, kui see säde tunnis jälle maha materdatakse? Ja vastupidi, kodus surub vanem halbu meetodeid peale ja suunab last tulemustele õppima, tappes viimsegi huvi, mis õpetaja koolis suutis tekitada… Paraku eeldab see mõttekäik hoopis eraldi arutelu, sestap jätkan teemasse kirjutamisega.

Praegu näen ma olukorda, kus saab rõhuda kvaliteetmotivatsioonile – see tuleb inimese enda seest, mitte ei ole väljaspoolt peale surutud. Laps juba õpib oma soovitud eriala, mis teda huvitab, selleks, et hiljem oma teadmistega leiba teenida. Seda eesmärki tulebki silmas pidada, seda visualiseerida. Niisuguses vanuses laps ei mõista, kui kallist hinda tegelikult tuleb maksta, kui ta kooli tõsiselt ei võta, kui pole päriselt kogenud tagajärgi. Ega polegi muud teha, kui võimalikult selge ja realistlik pilt maalida, kuidas tema igapäevaelu hakkab välja nägema, kui ta teeb kehvema valiku.

Kui fookus kaldub liiga kõrvale, võib ärgitada präänikuga, aga präänik ei ole siin kindlasti ainus võimalik motivaator, sest tahe on sisimas tegelikult ju olemas, vaja on aeg-ajalt reaalsuskontrolli. Reaalsust toob kindlasti ka see, et ta saab varsti juba praktiliselt seda tööd proovida. Selle kaudu võib ta ka tööandjale silma jääda, mis oleks omaette põhjus pingutada. Ühtlasi saab ta aru, kuidas õpitud teadmised päriselt rakendust leiavad e tekivad elulised seosed. See ongi õppimise mõtestamine: ma saan aru, miks ma midagi teen, mul läheb neid teadmisi vaja seal ja ma kasutan neid nii.

Teda peaks aitama ajaplaneerimisega, et jõuaks nii õppida kui ka linna peal chillida. Tuleks seada väikseid eesmärke, nt: võtan õpetajaga ühendust, teen omale need ja need teemad selgeks, saan töö eest vähemalt kolme kätte. Ennastjuhtiv õppija ta ilmselgelt ei ole (nagu paljud selles vanuses) ja vajab vanemate tuge. Mõnel on vaja rohkem näpuga järje ajamist, olgu ta või täisealine. Vanusest ei maksa heituda. N-ö mõistus tuleb pähe alles aastaid pärast täiskasvanuks saamist, mõnel ei tule ka siis.

See ei ole lihtne teekond, kuna tõenäoliselt on nooruki ümber inimesed, kes õppimisest lugu ei pea. Siin tuleb palju kodus pingutada, mis on seda keerulisem, et ollakse üksteisest eemal, aga kindlasti ei maksa käega lüüa ja jätta last vastutusekoormaga üksi.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

miks vanemad eraõpetajat ei võtnud?

Juudas küll, inimesed elavad kohas, kus pole gümnaasiumigi lähedal ja sa küsid, miks nad eraõpetajat ei võtnud? Kust see eraõpetaja sinna väikesesse kohta paar korda nädalas tulnud oleks ja mis see kõik maksnud oleks? Arvad, et väikeses kohas elavad rikkad inimesed? Ei ela.

meil on eraõpetajad üle neti täiesti kättesaadavad. Ka on mõned klassikaaslased teisi läbi mobiili või videokõne õpetanud. Laps ei pruugi taibata, et klassi priimuselt abi küsida aga vanemad ju võiks selle peale tulla.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidad see kodune tugi siis puudu oli, kui tagant sorgiti ja selle tulemusel kooli ära lõpetas?

Kui laps oli kuni 7. klassini nelja-viieline, aga pärast seda oli tal järgmised paar aastat võimalik (1315aastaselt!)  õppimise asemel klassikaaslastega ringi hängida ja telefonis istuda ning oma motivatsioon ära kaotada (ema sõnul), siis kes selles süüdi on? Miks kodu ei tegelenud probleemiga kohe, kui see ilmnes? Lapsel on hea pea, aga puudub perspektiiv, mida on vanemate kohus lapsele pakkuda. Sellepärast ongi mott maas, et tal pole aimugi, mida tema head vaimsed võimed talle elus võimaldada võiksid.

 

+1
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui laps oli kuni 7. klassini nelja-viieline, aga pärast seda oli tal järgmised paar aastat võimalik (1315aastaselt!) õppimise asemel klassikaaslastega ringi hängida ja telefonis istuda ning oma motivatsioon ära kaotada (ema sõnul), siis kes selles süüdi on? Miks kodu ei tegelenud probleemiga kohe, kui see ilmnes? Lapsel on hea pea, aga puudub perspektiiv, mida on vanemate kohus lapsele pakkuda. Sellepärast ongi mott maas, et tal pole aimugi, mida tema head vaimsed võimed talle elus võimaldada võiksid.

Mott ja mott.

“Mott” on täiesti õige koha peal ju.

Igati õige on lõpetada kasvõi kolmedega põhikool ära ja edasi vaadata. Kõik ei pea minema gümnaasiumi ja sealt veel kõrgkooli.

 

 

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks põhikoolis langevadki kokku murdeiga, eakaaslaste mõju ja see aeg, kus enam ei saa koolis puhtalt hea mälu pealt hakkama (uued ained, mahukam materjal). Käskude-keeldudega motiveerimise aeg võiks pigem möödas olla, aga sisemise motivatsiooni leidmisega ei pea ka noor tingimata üksi hakkama saama.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui talle meeldib elu Tallinnas nii väga, siis loogiline oleks aru saada, et see elu seal saba jätkuda ainult nii kaua, kuni ta koolis püsib. Seega tema eesmärk, kasvõi kõige lühiajalisem, peaks olema kindlustada koolikoht järgmisel semestril. Mis ta ise sellest arvab? Kas eeldab, et koolist välja kukkudes ta ei pea koju tagasi kolima ja teie toetate edasi? Kas on võimalik taotleda mingit stipendiumit või ühikakohta, et oleks veel selgem – ainult kool hoiab tema elu Tallinnas.

Õppimisest. Mõned ongi sellised, et terve semestri lohisevad ja siis enne eksameid võtavad end kokku, hakkavad õppima ja esitavad puuduvad tööd ära. Meeldib õppida just pinge all ja teha õppimismaraton mitme magamata ööga, mitte jaotada need tegevused mugavamalt semestri peale laiali. Esitamata tööde pärast ei pea ju reaalsuses muretsema, kui kõik õppejõud tulevad vastu ja lasevad eksamisessi ajal teha asju tagantjärgi. Kui ta enne ka sellises stiilis õppis, siis ei pea muretsema – jätkub samaviisi ja võib uskuda, et sessi ajal suudab ta end kokku võtta. Kui see on alles nüüd tekkinud õppimisviis, siis võib sessi ajal tulla halb üllatus, et ta siiski ei tule ajutise ülekoormusega toime ja jookseb täiesti kokku.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õppimisest. Mõned ongi sellised, et terve semestri lohisevad ja siis enne eksameid võtavad end kokku, hakkavad õppima ja esitavad puuduvad tööd ära. Meeldib õppida just pinge all ja teha õppimismaraton mitme magamata ööga, mitte jaotada need tegevused mugavamalt semestri peale laiali. Esitamata tööde pärast ei pea ju reaalsuses muretsema, kui kõik õppejõud tulevad vastu ja lasevad eksamisessi ajal teha asju tagantjärgi. Kui ta enne ka sellises stiilis õppis, siis ei pea muretsema – jätkub samaviisi ja võib uskuda, et sessi ajal suudab ta end kokku võtta. Kui see on alles nüüd tekkinud õppimisviis, siis võib sessi ajal tulla halb üllatus, et ta siiski ei tule ajutise ülekoormusega toime ja jookseb täiesti kokku.

 

Stress kohe kindlasti sisemise motivatsiooni leidmisele kaasa ei aita. Prokrastineerimine pole harjumus, mille kinnistamisele kaasa tasuks aidata. Viimasel hetkel massõppimise asemel tuleks panna plaan paika, mida, millal ja kui palju õppida. Tegevused tuleb hajutada. Õppimine ei pea olema piinarikas, koolis käimisega ei pea kaasnema depressiooniravi ja tulevikus kooliajale mõeldes ei pea tulema oksemaik kurku. Kõike saab inimlikult teha.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oma kooliajale toetudes ütleks, et neist, kes 16-aastaselt elumere lainetesse sukeldusid ja kohustused unarusse jätsid, tulid sealt välja vaid mõned üksikud. Enamusega imet ei juhtunud.

Noor mees,  haridust pole, aga elu nautida tahaks. Püüti siis pugeda mingitele lihttöödele, nt ehitustele abiliseks. Algul tunduski et kerge raha tuleb sedasi. Kuid mõne aasta pärast see enam ei rahuldanud – ka ehitajatelt oodatakse siiski oskamist ja eelistatud on vastavat ala kutsekoolis õppinud, st kellel ikka natuke  haridust ja õppetööd kah seljataga oleks. Rahulolematus kasvab, lõpuks tehakse otsus minna nüüd tagantjärgi õppima, kas gümnaasiumi  või  kutsekasse. Ent nüüd selgub, et vahepeal rongist mahajäänuna polegi see enam nii  lihtne. V-o on vahepeal pere loodud ja lapski majas, siis on mehel hoopis keeruline käia tööl, osaleda pereelus ja õppida. Vähesed saavad hakkama.

Mu  enda laps on praegu samas vanuses ja ka ei kipu väga õppetööga tegelema, tahab tööl käia ja raha teenida, mida siis sõpradega hängides kulutada. Aga püüan ikka hoida teda ree peal seni, kuni vähemalt eriala on käes. 16-aastaselt on parim õppimise aeg, pole peret ega lapsi ja vanemad peavad ülal. Viie aasta pärast aga ei pruugi ta võimalused enam sama soodsad olla.

Seega minu arvamus on, et 16-aastase alaealise puhul tuleb lapsevanemal piiride seadmisel lähtuda oma tervest mõistusest ja vajadusel teismelist ka õppetööle tagasi suunata. Vajadusel kas või sanktsioonide rakendamisega (nt taskurahast ilmajätmine vms).

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on nagu 10 klassi lapsel on 2 kahte ja üks arvestus tegemata. Nii võib olla ka ju gümnaasiumis. Jah gümnaasiumikatsed küll näitasid taset et saada oma soovitud gümnaasiumisse, aga ega pole seal õppides ka kõik võrdsed virgad tarkpead. Kas kutsekast visatakse kergemini välja kui gümnaasiumist?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on nagu 10 klassi lapsel on 2 kahte ja üks arvestus tegemata. Nii võib olla ka ju gümnaasiumis. Jah gümnaasiumikatsed küll näitasid taset et saada oma soovitud gümnaasiumisse, aga ega pole seal õppides ka kõik võrdsed virgad tarkpead. Kas kutsekast visatakse kergemini välja kui gümnaasiumist?

Mõistan teemaalgataja muret. Tavaliselt on nii, et alguse elevuses ikka pingutatakse rohkem, latt on kõrgemal jne. Ja tavaliselt edasine elu teeb siis korrektuurid.

Kui aga uus kool algab juba septembrikuus kahtede ja õppevõlgnevustega, mis siis veel poole aasta pärast saab? Parem ikka kohe alguses taset ja oma mainet õppejõudude silmis hoida, nii kaua kui võimalik.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina justnimelt nädala rahaga motiveerikski. Kui tegemata tööd, tuleb vähemaga hakkama saada. Edaspidi tööelus ka tähendab ju tegemata töö rahalist kitsikust.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja mina alustaksin sanktsioonidega üsna kohe, sest mida rohkem tegemata töid kuhjub, seda keerulisem on august välja ronida.

0
0
Please wait...

Näitan 27 postitust - vahemik 31 kuni 57 (kokku 57 )


Esileht Koolilaps Kuidas motiveerida teismeline õppima?