On n-ö kvaliteetne motiveerimine ja on rämpsmotivatsioon. Viimane on see piitsa ja prääniku teema. Laps teeb midagi ära selleks, et saada preemiat, või sellepärast, et vältida karistust. See on kõige lihtsam viis panna kedagi vastumeelselt tegutsema. Umbes nagu kiiruskaamera, mille eel hoogu maha võetakse, aga kui see seljataha on jäänud, siis ületatakse kiirust edasi. Ehk soovitud suunas käitutakse ainult seni, kuniks pakutakse piitsa või präänikut. Sellest etapist on võimalik edasi liikuda, aga see jääb enamasti kõigi osapoolte teadmatuse või oskamatuse taha.
Kaldun korra kõrvale, aga (lapse-vanema) teadmatus või teadmiste rakendamata jätmine (õpetaja poolt) on üldse üks kurjajuur. Õpetaja ei seleta ja laps/vanem ei tea, kuidas toimub õppimine, miks mingit ülesannet tehakse, kus seda vaja on, ei seostata õpitut eluga. Õppimine on mõtestamata. Õpilase baasvajadused (autonoomia, seotus, kompetentsustunne) koolis on tihti täitmata jne. Kogu see pundar on seotud motivatsiooniga. Kuidas sa süütad kodus selle huvi, kui see säde tunnis jälle maha materdatakse? Ja vastupidi, kodus surub vanem halbu meetodeid peale ja suunab last tulemustele õppima, tappes viimsegi huvi, mis õpetaja koolis suutis tekitada… Paraku eeldab see mõttekäik hoopis eraldi arutelu, sestap jätkan teemasse kirjutamisega.
Praegu näen ma olukorda, kus saab rõhuda kvaliteetmotivatsioonile – see tuleb inimese enda seest, mitte ei ole väljaspoolt peale surutud. Laps juba õpib oma soovitud eriala, mis teda huvitab, selleks, et hiljem oma teadmistega leiba teenida. Seda eesmärki tulebki silmas pidada, seda visualiseerida. Niisuguses vanuses laps ei mõista, kui kallist hinda tegelikult tuleb maksta, kui ta kooli tõsiselt ei võta, kui pole päriselt kogenud tagajärgi. Ega polegi muud teha, kui võimalikult selge ja realistlik pilt maalida, kuidas tema igapäevaelu hakkab välja nägema, kui ta teeb kehvema valiku.
Kui fookus kaldub liiga kõrvale, võib ärgitada präänikuga, aga präänik ei ole siin kindlasti ainus võimalik motivaator, sest tahe on sisimas tegelikult ju olemas, vaja on aeg-ajalt reaalsuskontrolli. Reaalsust toob kindlasti ka see, et ta saab varsti juba praktiliselt seda tööd proovida. Selle kaudu võib ta ka tööandjale silma jääda, mis oleks omaette põhjus pingutada. Ühtlasi saab ta aru, kuidas õpitud teadmised päriselt rakendust leiavad e tekivad elulised seosed. See ongi õppimise mõtestamine: ma saan aru, miks ma midagi teen, mul läheb neid teadmisi vaja seal ja ma kasutan neid nii.
Teda peaks aitama ajaplaneerimisega, et jõuaks nii õppida kui ka linna peal chillida. Tuleks seada väikseid eesmärke, nt: võtan õpetajaga ühendust, teen omale need ja need teemad selgeks, saan töö eest vähemalt kolme kätte. Ennastjuhtiv õppija ta ilmselgelt ei ole (nagu paljud selles vanuses) ja vajab vanemate tuge. Mõnel on vaja rohkem näpuga järje ajamist, olgu ta või täisealine. Vanusest ei maksa heituda. N-ö mõistus tuleb pähe alles aastaid pärast täiskasvanuks saamist, mõnel ei tule ka siis.
See ei ole lihtne teekond, kuna tõenäoliselt on nooruki ümber inimesed, kes õppimisest lugu ei pea. Siin tuleb palju kodus pingutada, mis on seda keerulisem, et ollakse üksteisest eemal, aga kindlasti ei maksa käega lüüa ja jätta last vastutusekoormaga üksi.