Agą selline jutt siin, et näe, viisin ema hooldekodusse, lootsin kiiret surma, aga tutkit, neli aastat pidin maksma selle eest, õnneks lõpuks ikka viskas vedru välja, on ka jõhker ja inetu. Sellistest inimestest küll lugu ei pea.
Mind ilmselt mõtled. Mina kasvatan koos mehega kolme last, kõik kolm on saanud kõik normaalseks arenguks vajaliku – peavarju, korraliku toidu, koolid, hobid, trennid. Vanim laps on ülikoolis, ka tema vajab veel rahalist toetust. Teised kaks põhikoolis. See on minu panus meie ühiskonda, kasvatada 3 tervet inimest, ise ma kusjuures olen keskmisepalgaline ja ka mees ei ole mitte tippjuht ega Eesti 500 rikkama hulgas (kas äkki seda heidad mulle ette või?).
Minu ema oli hooldekodus 4 aastat ja 4 kuud, siis suri. Tal oli palju kehalisi haigusi + dementsus ja ta oli voodikeskne, mähkmetes, iseseisvalt ei söönud muud kui küpsiseid, teda tuli sööta. WC-s ei käinud ja koridoris ei liikunud. Iga kord, kui me seal käisime, ükskõik kas ma üksi või oli mingi seltskond (näiteks ema sünnipäeval või emadepäeval) istusid kõik vaikides, sest ema rääkis sellest, et kui kahju ikka, et Heli Lääts ära suri. Selle koha peal hakkas nutma. Pärast nutmist rääkis sellest, et Eino Baskin suri ka ära ja siis nuttis veel. Ja nii kõik need 4 aastat ja 4 kuud.
Mina olen tema ainus laps. Ma maksin tema hooldekodu arveteks 4 aasta 4 kuu jooksul 21500 eurot. Sellele summale lisaks olid ka ravimid, mis tuli tasuda eraldi iga kuu, ka igasugused käsimüügivahendid, mingid plaastrid ja sidemed jne. See oli umbes 30 eurot kuu, seega siis ravimite eest maksin 52 kuud x 30 =1560 eurot. Iga kord, kui aprillis Eesti pensionäride pension tõusis, tõstis hooldekodu kohatasu juba varem, veebruarist (põhjendusega, et aprillist teil ju pension tõuseb). Hingetõmbeaega ei antud hetkekski, et kui pension tõuseb, saaks mõnda aegagi veidi väiksemaid arveid maksta. Ei, siis maksime veebr-märts suuremat tasu ja siis aprillist jälle sama, sest siis pension tõusis. Kogu selle aja ise oma lapsi kasvatades. Kokku maksin siis järelikult oma ema eest 23060 eurot, et ta saaks 4 aastat Heli Läätsest ja Eino Baskinist mõelda ja mähkmetesse kakada. Iga kord, kui tuli talvel see meil, et ‘juhatuse otsusega on hooldekodu kohatasu tõstetud sellele ja sellele summale’, ma nutsin ahatusest ja jõuetust meeleheitest ja tundsin, et see ei lõpe mitte iialgi. Minu pere jaoks (sageli tuli see 400+ eurot ikkagi laste arvelt, mõnikord päris valusasti ) lõppes see 4aasta ja 4 kuuga, mõni teine pere maksab võibolla 14 aastat?
Ja siis nimetab keegi mind foorumis halvaks tütreks.
Ega sa ei peagi minust ju lugu pidama, see ei muuda midagi.
Aga mis siis saab, kui sina ühel heal päeval enam endaga hakkama ei saa ja lapsed samasuguse suhtumisega on? Sel juhul nad ütlevad ju, et nad jäid lapsena ilma 23060 eurost ja nüüd neid ei huvita sinu ülalpidamine?
Lapsed on üldjuhul kodu peeglid. Päris kõhedad väärtushinnangud annad neile ellu kaasa.