Teema: Kuidas müüa vanurile maha mõte minna pansionaati

#3828131:

Pangakontole ligipääsuks ei ole vaja eeskostet. Vanur vormistab pangas sulle volituse enda kontole ligipääsemiseks

See vanur ju keeldub isegi arsti juurde minekust. Ta ei tule suga panka ju. Teemaalgataja ju kirjutas, et  –   ise omal jõul voodist välja ei saa.
isegi kui abi pakkuda, siis süüa ei taha, voodist välja tulla ei taha. potile ei taha, mähet vahetada ei taha – kõik see käib pearaputuste ja protestimiste saatel – “lase ma natukene veel magan”
eilne arsti juurde minek ja selleks riidesse panemine, autosse istumine, autost välja, arsti juures läbivaatus jne käis ka pideva karjumise ja protestimise saatel

Lugege ikka ka, mida teemas kirjutatakse.

#3823174:

#3823123:

#3822764:

#3822567:

#3822081:

Mina ütleks, et kunagi ei maksa nii öelda, et kasvatasin ühiskonnale kolm tervet last. Kõik võib muutuda hetkega. Mida siis sinu ema osas oleks pidanud tegema?

Kõik võib muutuda hetkega? Mida sa sellega mõtled? Kõik minu kolm last saavad korraga surma või jäävad invaliidiks, on see sinu arvates kuigi tõenäoline? Jabur jutt.

Minu ema osas oleks pidanud teisiti tegema seda, et mu ema oleks pidanud oma elulõpu ise kindlustama – ta elas eluaeg üürikorterites, omamata ise mingit kinnisvara, mida oleks saanud tema hooldekodusse minekul realiseerida. Ometi ta töötas kuni pensionieani ja ei olnud invaliid. Ta ei suvatsenud kogu oma elu jooksul nii palju pingutada, et mingit oma isiklikku müüdavat vara soetada. Tal ei olnud isegi mitte nö ‘kirsturaha’, mis ometi enamusel (paljudel) vanuritel kogutud on. Null, suur null. Kogu tema hooldekodus olemise aja maksin mina tema arveid oma laste heaolu arvelt.

Vähetõenäoline, aga võib juhtuda. Paar aastat tagasi said gaasiõnnetuses surma pere kolm last, liiklusõnnetustes on hukkunud kõik pere lapsed, pere kõiki lapsi on tabanud haigused. Lihtsalt, olen näinud, mida elu võib tuua. Ühiskonnale me ikka lapsi ei kasvata.

Kas ema ainus viga oli selles, et ta ei kogunud varandust?

Tean samuti juhtumit, kus pere kõik kolm last hukkusid tulekahjus. Üks neist oli minu klassiõde. Tegu oli musterperekonnaga, väga tublid lapsed, aga… Õnneks on sellised juhtumid harvad, aga seda, et keegi endale mingi invaliidistava haiguse külge korjab või õnnetusse satub, mitte nii väga. Mul emana on koguaeg mure.

Vabandust. Tulekahjus hukkuvad ehk need lapsed, kes on samas vanuses ja samas leibkonnas, ehk siis elavad sama katuse all. Ja ka sel juhul on need ikka väga harvad juhtumid. Ma tõesti ei arva, et minu 3 last erinevas vanuses ja erinevates elukohtades kõik kolmekesi koos korraga surma saavad. See on ikka äärmiselt ebatõenäoline ja tegelikult täiesti absurdne. Minu 3 last kasvavad siiski maksumaksjateks ja ühiskonna uuteks ülesehitajateks.

Veab sul. Mul 3 last ja kahjuks kahel neist raske ja sügav puue. See ilmnes kui nad mul juba olemas olid. Koolieas.

Kahjuks pole saanud neid kasvatades kõrgepalgalist tööd teha. Hea kui üldse olen saanud osadel tööaastatel täiskohaga töötada. Seega pere sissetulek pole ka suur olnud. Ka mingit kinnisvara pole me mehega päranduseks saanud.

Õnneks on minu pensionil olevatel vanematel maja väikelinnas aga tegelikult teeb murelikuks küll kui kunagi (see on juba 10 aasta pärast)olen ise pensionieas, hooldada on vanurid ja 2 puudega last kes ei saa iseseisvalt hakkama. Nad pole ka nii suure puudega et sobiksid mõnda hooldekodusse. Igasugu perekülasid ehitatakse vaimupuudega ja tasase loomuga inimestele.

Hetkel piisaks hooldajast, kes oleks seal tund aega. Teeks söögi ja söödaks, vaataks, et tabletid saaks võetud. Võibolla saaks sellega hakkama ka mõni kodune naabrinaine.

#3821681:

Eks see otsus oleneb sellest ka kui lähedane inimene ollakse. Mõnda teist lähedast poleks võtnud, aga tema puhul polnud kahtlustki.

Eks see oleneb ka paljudest muudest asjadest, kui lähedusest. Mu vanaema murdis jalaluu, siis kui ma olin 7k rase. Nädal aega oli minu juures, enne kui talle koha saime. See on tohutu töö. Mu vanaema ei olnud just kerge ja õbluke vaid suur ja tugev maanaine. Tema tualetti tassimine, pesemine, liigutamine jms. oli lihtsalt mulle niivõrd raske füüsiliselt. Mul oli lisaks siis sündimas laps, vanem laps oli esimesse klassi minemas. Mees käis täiskohaga tööl.

Ja ma olin väga lähedane oma vanemaga, ta oligi ainuke perekond, kes mul oli enne oma pere loomist. Mul lihtsalt ei olnud jõudu selleks.

Vanadekodus elas 3a.

Mis ma siin ütlen… Ma olen hooldajana töötanud 34 aastat. Jah. Selle aja jooksul, uskuge, ma olen kõike näinud.

Hooldekodus kohanevad kõige paremini need , kes on otsuse sinna minna ise vastu võtnud, ise tunnistanud, et nüüd ongi see koht käes. Teisena dementsed. Nendelt kuuleb küll igapäevaselt kojumineku juttu, aga reaalselt nad seda kodu enam ei mäleta. Piisab, kui käia natuke maja peal ringi ning tuppa tagasi minnes ta ongi kodus.

Omal moel kohanevad need, kes saavad hädavajadusest aru. Nad ei ole selle variandi üle õnnelikud, kuid mõistavad paratamatust.

Need, keda tuuakse hooldekodusse pettusega, “ajutiselt”, need kustuvad kiiresti. Kas siis päriselt või jäävad nad lihtsalt voodisse ükskõiksetena tiksuma.

Hooldekodu ei ole tapalava. Kohanemine sõltub vägagi inimesest ja tema tervisest.

Aga mis puutub dementsusega inimestesse… Ärge tapke kodus endi tervist nende eest hoolitsedes. Kohusetunne, süütunne, armastus – aga nendele tunnetele vastajaid ei ole enam. Dementsusega inimene ei tunne ühest hetkest enam oma lähedasi ära, see kõik ainult süveneb. Algul unustamised, asjade peitmised, pakkimised, siis ärakadumised, ohtlikud olukorrad. Nurkapissimine, roojaga mängimine, mähkmeid ei hoita all. Iga päevaga ainult hullem. Ja siis on õnnistus, kui surm tuleb.

Alati on võimalik omavalitsuselt abi küsida. Jah, selleks tuleb tõestada, et sa ei suuda maksta, et sul on lapsed üleval pidada vm, aga see variant on.  Ja dementsusega kliendil on savi, kui kaugel ta kodukohast on. Külastamine on ka rohkem külastaja pärast.  Alati tasub maad kuulata kaugematest, väiksematest, tundmatutest hooldekodudest. Ei pruugi olla nii palju kallim.

#3846522:

#3846428:

Hooldekodus kohanevad kõige paremini need , kes on otsuse sinna minna ise vastu võtnud, ise tunnistanud, et nüüd ongi see koht käes.

jah, ma saan aru, et sinu meelest ongi hooldaja töö parim. aga osadel inimestel on teistsugune elukutse valitud.

sina saad selle hooldamise eest palka, omastehooldaja ei saa. istud kodus (või eaka sugulase juures) päevast päeva, kulutad raha, närve, haigekassakindlustuse kaotad, pensionit omale tulevikuks ei teeni.

minu ämm läheb nüüd hooldekodusse, mind enam ei huvita kas ta tahab või ei. 4 aastat oleme kordamööda voodihaige vanuri eest hoolitsenud, aga enam meie lihtsalt ei jaksa.

oleme korduvalt teinud vanurile ettepaneku, et koliks vähemalt meie juurde, ta ei ole nõus kodulinnast lahkuma. nüüd saime talle koha ühes kohalikus erahooldekodus, maksab palju, aga kui kõik lapsed ja lapselapsed veidi panustavad, saame kamba peale selle tasutud.

ps. tegelikult on mul tõsine hirm, kes on järgmine, mu oma ema on ka juba ligi 80…

Sellest ma ju tegelikult räägingi. Ei ole vaja ennast tappa. Lihtsalt, kui on võimalik veel mängida koduhooldajaga, siis terve mõistusega ja toa piireski toime tulevale vanainimesele oleks see väike ajavõit. Võibolla ta suudaks end selle mõttega harjutada.  Aga dem. diagnoosiga ei ole mõtet mõelda. Ja ka lamajaga ei saa kodus, kui tema jaoks ei ole kogu aeg kedagi. Kedagi, kes jaksab.

Mul on suguvõsast võtta näide, kus suisa dementne ei olnud, aga keeldus mähkmete kandmisest ja nii ta tegi kogu aeg püksi ja elamine haises kohutavalt. Pansionaati minemisest keeldus samuti.

#3848196:

Hehh, lapsed viiakse ju ka lasteaeda ja kooli, kuhu paljud neist sugugi minna ei taha. On neil siis hiljem õigus vanematele etteheited teha – miks ema kodune ei olnud ja ise kooliprogrammi lapsele selgeks ei teinud? Aga vanemale koduseks hooldajaks-põetajaks-meditsiiniõeks hakkamist peab mõni küll elementaarseks oskuseks, mida peab nui neljaks ise punnitama.

Ei pea me vanuri ise hooldust iseenesestmõistetavaks. Ent vähegi korralik hooldekodu maksab hetkel 1400 euro ringis ühes kuus. Jah, muidugi on lahenduseks kinnisvara müük. Ent arvutasime välja, et kui me ämma korteri maha müüme ning ta selle raha eest hooldekodusse paigutame, jätkuks korterimüügist saadud rahast 7 aastaks. Seda praeguste hindade korral, aga ilmselt hinnad tõusevad veelgi ja ilmselt jätkub ehk 5 aastaks.

Jaa, vanuril endal on ka pension, õige! Ent see pension kulub tal oma ravimite peale, ja vahel tahaks ju riideid ja muud nipet-näpet endale ka osta, või kas või lapselapsele jõulukinki näiteks. See on koht, kus riik võiks oma õla alla panna ja mõelda, kuidas aidata oma eakatele kodanikele saavutada väärikas vanaduspõlv.

Oleks hea, kui ütleksid emale juba nüüd, et sellist hooldajat nagu tema oli, sinust ei saa. Siis on hiljem kergem leppida.

Minu vanatädi pandi kuu aega tagasi hooldekodusse. Enne seda käis ka perekonna vanema generatsiooni seas meeletu ohkimine, kui jube see ikka on, et ta vaeseke peab vanadekodusse minema. Nüüd ütleb vanatädi, et oleks teadnud, et nii normaalne seal olla on, oleks juba ammu läinud!

Vanainimesed ei saa tihti aru, et see, et nemad omal ajal oma vanemate eest ennastsalgavalt kodus hoolitsesid, ei pea ilmtingimata nüüd korduma. Tol ajal polnudki eriti valikut.  Aga aeg on siiski edasi läinud ja tegelikult on ebaõiglane, et järeltulev põlvkond paneb oma elu pausile, et vanuri hooldamine enda õlule võtta. Pealegi võib neid hooldamist vajavaid vanureid ju lausa neli olla ning see võib kesta pikki aastaid. See on täiskohaga töö, füüsiliselt ja emotsionaalselt raske pealegi. Mõni ime siis, et selles kurnatuses juba vanuri surma ootama hakatakse.