Väga põnev, kuidas omaette aetavate asjade tähistamiseks kujuneb igal perel omaette keelesüsteem, mida kantakse vanemalt lapsele edasi. Ja siis vanas eas esimest korda loed perekoolist, et teistes peredes on hoopis teisiti. Ja lõpuks ikka see sõnavara, mida oma vanemad kodus kasutasid, tundub see enam-vähem normaalne, ja teised valikud kõik üsna jäledad.
Kokkuvõtteks paistab, et poisiga pole miskit probleemi, noku on ikka ülilevinud, ja mind ka kuidagi ei häiri. Noks ka mitte. Till ka mitte. Isegi ebalapselik “peenis” ei kõla täiesti kohatult.
Ja seevastu tüdrukuga vot ei teagi, mul ei ole tütart, aga kui tekib, siis vist kaaluks täitsa mingi oma sõna välja mõtlemist ja peresiseselt selle oma sõnaga nimetamist, kui tarvis on, et ei assotsieeruks millegi nõmeda või jäleda või vulgaarsega. Enamasti ju polegi tarvis nimetada. Aga minu suu ei painduks väiksele lapsele siit ühtegi asja ütlema – noh tibu, kas häbe sai puhtaks? / häbememokad / tussu / pissu / kusiti / vagiina / pissupepu / “sealt alt” / jalgevahelt / pelmentšik / saba / pilu / tutt… No ei, ei. Kõik omal viisil sobimatud. Minul lapsena kodus öeldi pissu, ja see tundub mulle läbi häda napilt talutav, aga tegelikult ka see ei meeldi.
Mingi soouurija võiks siit omajagu materjali saada ja mõtiskleda, et miks tütarlapse suguelundist praktiliselt ei saagi sellise sõnaga rääkida, et end mugavalt tunneks – kõik on kas hüperanatoomiline või vulgaarne või siis totter eufemism, ja poisiga pole mingit probleemi, mitu omal moel nunnut sõna võtta. Pff.