Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kuidas oli puberteet 100a tagasi?

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 119 )

Teema: Kuidas oli puberteet 100a tagasi?

Postitas:
Kägu

Sada aastat tagasi, 1920. aastal, oli Vabadussõda aasta alguses lõppenud. Palju pubekaid said seal lahinguväljal surma, võideldes vaba Eesti eest. Osa naispubekaid oli saanud õdede-sanitaridena karastuse haiglates haavatud sõdureid põetades.

Sada aastat tagasi olid eestlased valdavalt maarahvas. Elati taludes, pubekaid olid juba täie tööinimese eest väljas. Meespubekad enam karjas ei käinud, see oli lastele. Rakendasid hobuse ette, kündsid-külvasid, laotasid sõnnikut, tõstsid kive. Naispubekad kergendasid ema koormat. Lüpsid lehmi, tegid perele süüa, talveõhtutel nagu praegu valmistasid tasapisi juba veimevakka.

Aga mingit plirtsumist-plärtsumist, oma hormoonide vabaks andmist polnud. Isa oleks kohe käepärase asjaga üle turja tõmmanud. Meenutame klassikat, kas “Tões ja õiguses” mäletab keegi mõnd kohta, kus noor Andres, Liisi, Maret või Indrek oleks lubanud endale asja ees, teist taga vanematele vastu haukumist? Kui Liisi isa tahte vastu naabripoisile mehele läheb, see pole enam pubeka värk, ta siis täis naine juba. Või Teele, lubas küll endale nähvata Arnole, aga muidu aitas emal talitada. Vaevalt ta kodus paukus.

+10
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga mingit plirtsumist-plärtsumist, oma hormoonide vabaks andmist polnud. Isa oleks kohe käepärase asjaga üle turja tõmmanud. Meenutame klassikat, kas “Tões ja õiguses” mäletab keegi mõnd kohta, kus noor Andres, Liisi, Maret või Indrek oleks lubanud endale asja ees, teist taga vanematele vastu haukumist? Kui Liisi isa tahte vastu naabripoisile mehele läheb, see pole enam pubeka värk, ta siis täis naine juba. Või Teele, lubas küll endale nähvata Arnole, aga muidu aitas emal talitada. Vaevalt ta kodus paukus.

Siis oli autoritaarne kasvatusstiil, millel on samuti oma miinused. Ja lõpuks tegid need sinu näited ikka täpselt seda, mida ise tahtsid.

+5
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Arvata ei ole sul siin midagi, mine küsi oma vanemate käest, mida nad teavad ja mäletavad.

100 aastat tagasi pubekad (13-16) olnute lapsed on praegu umbes 93-95 aastased. Neid siin foorumis massiliselt pole.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Siis oli autoritaarne kasvatusstiil, millel on samuti oma miinused. Ja lõpuks tegid need sinu näited ikka täpselt seda, mida ise tahtsid.

Jah, aga oma tahtmist saab ka teisiti kui praeguste pubekate plärtsumine, vingumine, tite kombel maas püherdamine, võõraste juuresolekul hüsteeritsemine.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siis oli autoritaarne kasvatusstiil, millel on samuti oma miinused.

Ega see polnud nii autoritaarne. Lihtsalt igal inimesel, ka lapsel, olid oma kohustused. Mina küll saan rääkida omast kogemusest mitte küll 100, aga 55 aasta tagusest ajast – olin siis 7 aastane ja kolme pubeka noorem õde.
Lihtsalt olid igaühel omad tööd. Ma lihtsalt pidin koeraga iga ilmaga igal hommikul kõndima minema, sest muidu ta oleks hakanud haukuma ja see oleks seganud naabreid. Vend lihtsalt pidi õigel päeval tampima iga ilmaga 2,5 km leheputkasse ja tgasi ka suure lumega, et osta Sirp vanaemale. Õde lihtsalt pidi aitama vanaemal lõnga kerida, sest muidu poleks saanud seda ilusat valget kampsunit. Ja kõik lihtsalt pidid koorima aegajalt kartuleid ja külalistega viisakalt vestlema.

Mul on lapselapsed. Ei sekku nende kasvatamisse, aga kui kuulsin eelmisel talvel poega ütlemas, et tema 8-aastane tütar ei saa aidata vanavanaonul kaminat süüdata, sest ta on alles laps, ma küll tundsin sees kihvatust. Mis mõttes nagu ei saa kaheksa aastat vana laps minna ja otsida näidatud sahtlist tikud ja kärtsutada paar ajalehte tulehakuks, ulatada 70+ inimesele puuhalge kätte? Ei saa, sest pinnud ja töö ja kole ja tüdruk ja kleidike saab mustaks.

Eks siis sai aidata keegi teine. Tookord oli see keegi teine 60+ aastane ratastooliinimene.

Peaksin pojaga vist sellest siiski vestlema.

+17
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

“Plärtsumine” plärtsumiseks, sotsioloogid on ammu selgeks teinud, et nö pubekad on 20 sajandi keskpaigal ilmnenud nähtus. Kuni maailmasõdadeni, tõesti, käis liigitus selle järgi, et kas jaksasid enamvähem täisjõus tööd teha või ei ja jutul lõpp.

Eks toimus ka Euroopas, ja NL-s midagi sarnast, välja arvatud ehk autosid puudutav temaatika (USA-s ei ole suures osas elurajoonidest jala võimalik kuhugi jõuda) https://www.saturdayeveningpost.com/2018/02/brief-history-teenagers/

Pärast 2 MS läks elu paremaks, inimestel tekkis rohkem vaba aega tänu tehnoloogia arengule, haridustee pikenes ja seega tõusis esile üleminek lapsest täisvastutusega täiskasvanuks. Tänapäeval on see periood veelgi hägustunud ja pikenenud, paljud enam ei olegi huvitatud elus samadest eesmärkidest kui nende vanemad.

Ja teisalt on vanemate ja oma kaasaegse ühiskonna suhtes mässumeelselt meelestatud ja käibetõdesid kahtluse alla seadvaid elluastujaid alati olnud, see viib ühiskonda edasi.

 

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jah, aga oma tahtmist saab ka teisiti kui praeguste pubekate plärtsumine, vingumine, tite kombel maas püherdamine, võõraste juuresolekul hüsteeritsemine.

Ega kõik ikka sellised pole ka. Miks õiendada, kui ise ei oska lapsi kasvatada.

Samas eks ta ole, elu on läinud paremaks, jõudeelu on juurde tulnud. Muidugi lähevad närvid krussi, kui ei ole füüsilist liikumist ja on igavus. Sama asja all kannatasid ju 100 aastat tagasi ka mõisaprouad. Siis tulidki igasugu tujud.

+7
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

100 aastat tagasi oli minu pubekast vanaisa tulnud elusana  tagasi Vabadussõjast. Tänu talle sai talu kõvasti maad juurde ja tema pere elujärg paranes. Pubeka kohta tubli.

Pubekast vanaema õppis sel ajal kodumajanduskoolis, kuidas õmmelda, kududa, siga vorstiks teha ja muid vajalikke asju. Kodus õppis ta, kuidas kanu veristada, lehma poegimisel abistada ja nii edasi.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

mulle tundub, et nii pubekaprobleemid kui ka valdavalt muud psüühilised probleemid on tekkinud heaoluga. kui sul on vaja ennast elus hoida, siis ripud kümne küünega selle elu küljes ja püüad, kuidas saad ja oskad. aga kui seda probleemi pole, siis hakatakse endale neid probleeme välja mõtlema.

vanasti olid ju need hädised mõisaprouad, kellel oli kogu aeg mingi probleem.

kui ma mõtlen järgi kirjandusse, siis pubeprobleem tekkis just rikaste vanemate lastel, mitte vaestel.

nii et minu  loogika järgi on vastus teemaalgatajale – 100 aastat tagasi olid vähemalt eestis majanduslik seis valdavalt nii nigel, et pubekaprobleeme polnud.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et 100 aastat tagasi ei julgenud pubekad uksi paugutada ning vanemate peale plärtsuda. Keretäis oli kohe soolas.

Ilmselgelt ei mindud nii kaugele üldse, et pubekatele oleks mingi uksepaugutamine pähegi tulnud. Vitsa anti juba lihtsa sõnakuulmatuse eest.

100 aastat tagasi kasvasid lapsed veel vanemate austamise vaimus. Vanemate sõna kuulamine oli norm ja auasi. Kes oma vanemate vastu avalikult mässas või neist halvasti rääkis, langes põlu alla. Loomulikult ei valinud lapsed alati vanemate teed ega täitnud nende ootusi, kuid me ei leia vanemast kirjandusest mitte ühtki inimest, kes oleks oma vanemaid põlanud, neid taga rääkinud, avalikult välistanud või vastu hakanud. Kui selliseid asju juhtus, siis oli see äärmine erand, millega võis hakkama saada ainult lumpen.

Et mingi teismeline kukub kodus seadusi tegema – seda ei nähtud unes ka.

Et kuidas pubekad iseendas hakkama said? No nii saidki. Neil polnud aega urgitseda oma erilises staatuses ja psüühikahäiretes, vaid nad tegid tööd ja õppisid, valmistudes täiskasvanueluks. Neil oli juba siis mingisugune vastutus ja nad tundsid ennast väärikana, kasuliku pere- või ühiskonnaliikmena.

Kahjuks kasvavad tänapäeva pubekad arvamuses, et vastutus on ainult teistel, muuhulgas ka nende õnnelikuks tegemise vastutus. Nad urgitsevad lõputult oma “suhetes”, harrastavad juhuseksi ja pettuvad järjest. Seetõttu on nad õnnetud, õnnetumad kui ei iial varem.

Tõesti? Tões ja Õiguseski hakkab tütar oma isale Andresele vastu. Austus tuleb ikka välja teenida. Seda ei saavuta peksu ja vägivallaga. Ja tol ajal siis psüühikahäireid polnud? Miks Juss ennast üles poos?

+5
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tõesti? Tões ja Õiguseski hakkab tütar oma isale Andresele vastu. Austus tuleb ikka välja teenida. Seda ei saavuta peksu ja vägivallaga. Ja tol ajal siis psüühikahäireid polnud? Miks Juss ennast üles poos?

Juss polnud mingi pubekas!

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et 100 aastat tagasi ei julgenud pubekad uksi paugutada ning vanemate peale plärtsuda. Keretäis oli kohe soolas.

Ilmselgelt ei mindud nii kaugele üldse, et pubekatele oleks mingi uksepaugutamine pähegi tulnud. Vitsa anti juba lihtsa sõnakuulmatuse eest.

100 aastat tagasi kasvasid lapsed veel vanemate austamise vaimus. Vanemate sõna kuulamine oli norm ja auasi. Kes oma vanemate vastu avalikult mässas või neist halvasti rääkis, langes põlu alla. Loomulikult ei valinud lapsed alati vanemate teed ega täitnud nende ootusi, kuid me ei leia vanemast kirjandusest mitte ühtki inimest, kes oleks oma vanemaid põlanud, neid taga rääkinud, avalikult välistanud või vastu hakanud. Kui selliseid asju juhtus, siis oli see äärmine erand, millega võis hakkama saada ainult lumpen.

Et mingi teismeline kukub kodus seadusi tegema – seda ei nähtud unes ka.

Et kuidas pubekad iseendas hakkama said? No nii saidki. Neil polnud aega urgitseda oma erilises staatuses ja psüühikahäiretes, vaid nad tegid tööd ja õppisid, valmistudes täiskasvanueluks. Neil oli juba siis mingisugune vastutus ja nad tundsid ennast väärikana, kasuliku pere- või ühiskonnaliikmena.

Kahjuks kasvavad tänapäeva pubekad arvamuses, et vastutus on ainult teistel, muuhulgas ka nende õnnelikuks tegemise vastutus. Nad urgitsevad lõputult oma “suhetes”, harrastavad juhuseksi ja pettuvad järjest. Seetõttu on nad õnnetud, õnnetumad kui ei iial varem.

Tõesti? Tões ja Õiguseski hakkab tütar oma isale Andresele vastu. Austus tuleb ikka välja teenida. Seda ei saavuta peksu ja vägivallaga. Ja tol ajal siis psüühikahäireid polnud? Miks Juss ennast üles poos?

Juss oli pubekaea kenasti üle elanud. Ta oli täiskasvanud mees ja laste isa. Tema probleem oli väljapääsmatu olukord, kus naine oli teda julmalt reetnud.
Nõrga inimesena valis ta enesetapu.
Eksid, tegelikult austas Liisi Andrest. Vanemad ei pidanud oma järeltulijate ees pugema, et austust välja teenida, vaid oligi nii seatud, et lapsed austasid oma isa ja ema. See ei tähendanud, et kangematel neist oma arvamus puudus. Oligi külaühiskonna toimimise alus.
Üldjuhul, kui vabad hinged liiga mässama hakkasid, võisid nad kergesti otsa saada. Meenutagem kasvõi libahundi-Tiinat või Põrgupõhja peretütart.

+11
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Arvata ei ole sul siin midagi, mine küsi oma vanemate käest, mida nad teavad ja mäletavad.

100 aastat tagasi pubekad (13-16) olnute lapsed on praegu umbes 93-95 aastased. Neid siin foorumis massiliselt pole.

Nüüd ajasid sa natuke sassi. Need, kes sada aastat tagasi olid 13-16, oleksid täna 113-116 ja neid siin foorumis kohe kindlasti ei ole. Vaatasin just, et hetkel on Eesti vanim inimene 108 aastane, nii et tema oli sada aastat tagasi 8-aastane, ei olnud veel pubekas.

Mu enda tutvusringis on vanim inimene hetkel 91, tema oli pubekas siis umbes 75 aasta tagasi. Tean, et tema pere vanima lapsena läks teismelisena emaga tülli ning läks eraldi väikelinna elama ning sai kuskile müüjana tööle. Kas seda päris samasuguseks tüliks saab pidada nagu tänapäeva teismelistel, ma ei tea.

+4
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

#3630598: #3630589: Arvata ei ole sul siin midagi, mine küsi oma vanemate käest, mida nad teavad ja mäletavad.

100 aastat tagasi pubekad (13-16) olnute lapsed on praegu umbes 93-95 aastased. Neid siin foorumis massiliselt pole.

Nüüd ajasid sa natuke sassi. Need, kes sada aastat tagasi olid 13-16, oleksid täna 113-116 ja neid siin foorumis kohe kindlasti ei ole. Vaatasin just, et hetkel on Eesti vanim inimene 108 aastane, nii et tema oli sada aastat tagasi 8-aastane, ei olnud veel pubekas.

Ma pole see, keda tsiteerisid, aga ajasid ise natuke sassi. Ta kirjutas ju, et nende 100 aastat tagasi pubekad olnute lapsed oleksid 93-95 a. Mis klapib igati. Ja kirjutati seda vastuseks kommenteerijale, kes soovitas oma vanematelt küsida, kuidas siis olid asjalood (100 aastat tagasi).

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Erinevalt enamikust ei usu mina, et inimloomus oleks kunagi teistsugune olnud. Kindlasti tuli ette ütlemisi, tülisid ja nö uksepaugutamisi. Tol ajal selle võrra vähem, et teismelised olid päevad otsa tööga rakkes ja tähelepanu oli mujal, kui oma pulbitsevatel hormoonidel.

Kirjandusest leiab selliseid kirjeldusi kindlasti vähe, sest ega pubekatest ju väga 100 ja rohkem aastat tagasi kirjutatudki. Kui lugeda “Kevadet” või “Tom Sawyerit”, siis tunduvad paar pauku uksega köömes selle kõrval, mida Tom Sawyer või Joosep Toots tegid.

+2
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et 100 aastat tagasi ei julgenud pubekad uksi paugutada ning vanemate peale plärtsuda. Keretäis oli kohe soolas.

Ilmselgelt ei mindud nii kaugele üldse, et pubekatele oleks mingi uksepaugutamine pähegi tulnud. Vitsa anti juba lihtsa sõnakuulmatuse eest.

100 aastat tagasi kasvasid lapsed veel vanemate austamise vaimus. Vanemate sõna kuulamine oli norm ja auasi. Kes oma vanemate vastu avalikult mässas või neist halvasti rääkis, langes põlu alla. Loomulikult ei valinud lapsed alati vanemate teed ega täitnud nende ootusi, kuid me ei leia vanemast kirjandusest mitte ühtki inimest, kes oleks oma vanemaid põlanud, neid taga rääkinud, avalikult välistanud või vastu hakanud. Kui selliseid asju juhtus, siis oli see äärmine erand, millega võis hakkama saada ainult lumpen.

Et mingi teismeline kukub kodus seadusi tegema – seda ei nähtud unes ka.

Et kuidas pubekad iseendas hakkama said? No nii saidki. Neil polnud aega urgitseda oma erilises staatuses ja psüühikahäiretes, vaid nad tegid tööd ja õppisid, valmistudes täiskasvanueluks. Neil oli juba siis mingisugune vastutus ja nad tundsid ennast väärikana, kasuliku pere- või ühiskonnaliikmena.

Kahjuks kasvavad tänapäeva pubekad arvamuses, et vastutus on ainult teistel, muuhulgas ka nende õnnelikuks tegemise vastutus. Nad urgitsevad lõputult oma “suhetes”, harrastavad juhuseksi ja pettuvad järjest. Seetõttu on nad õnnetud, õnnetumad kui ei iial varem.

Tõesti? Tões ja Õiguseski hakkab tütar oma isale Andresele vastu. Austus tuleb ikka välja teenida. Seda ei saavuta peksu ja vägivallaga. Ja tol ajal siis psüühikahäireid polnud? Miks Juss ennast üles poos?

Juss oli pubekaea kenasti üle elanud. Ta oli täiskasvanud mees ja laste isa. Tema probleem oli väljapääsmatu olukord, kus naine oli teda julmalt reetnud.

Nõrga inimesena valis ta enesetapu.

Eksid, tegelikult austas Liisi Andrest. Vanemad ei pidanud oma järeltulijate ees pugema, et austust välja teenida, vaid oligi nii seatud, et lapsed austasid oma isa ja ema. See ei tähendanud, et kangematel neist oma arvamus puudus. Oligi külaühiskonna toimimise alus.

Üldjuhul, kui vabad hinged liiga mässama hakkasid, võisid nad kergesti otsa saada. Meenutagem kasvõi libahundi-Tiinat või Põrgupõhja peretütart.

Ega austuse väljateenimine pole pugemine. Ei austa keegi vägivallaga alluma sundijaid.  Iga normaalne tugev hing hakkab vastu. Hakkas ka Andrese tütar. Aga pole ime, et eestlased on kurjad, meeldib mingi tugevama, vanema õigus ja vägivald.

+3
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tõesti? Tões ja Õiguseski hakkab tütar oma isale Andresele vastu. Austus tuleb ikka välja teenida. Seda ei saavuta peksu ja vägivallaga. Ja tol ajal siis psüühikahäireid polnud? Miks Juss ennast üles poos?

Juss polnud mingi pubekas!

Ta oli siiski väga noor mees. Tolle aja inimestel ei pidanud ju psüühikahäireid olema.

0
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma pole see, keda tsiteerisid, aga ajasid ise natuke sassi. Ta kirjutas ju, et nende 100 aastat tagasi pubekad olnute lapsed oleksid 93-95 a. Mis klapib igati. Ja kirjutati seda vastuseks kommenteerijale, kes soovitas oma vanematelt küsida, kuidas siis olid asjalood (100 aastat tagasi). Rate this item:Submit Rating00

Ohjah, vabandust. Lugesin valesti. Aga siis võib pigem öelda, et toonaste pubekate lapsed on praegu nii 75-95 või nii. Mu üks vanaemadest on sündinud 1905, st oli täpselt pubekas sel 1920 aastal. tema lastest noorim on minu ema, kes on hetkel 76. Lastest vanim oleks praegu 93, kui elaks veel. Ema ei oska oma ema pubekaeast suurt midagi rääkida kahjuks.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

No ei olnud 100 aastat tagasi 17-aastasena pereema tavaline ja plaanitud tegevus. Selleks, et 17-aastane oli abielus ja ema, oli ta 16-aastase teismelisena läinud poisiga kaugemale, kui toonased moraalinormid õigeks pidasid ning tulemuseks oligi see, et tuli kiiresti abielluda ja täiskasvanuks saada.

Seda ma ka EI ÖELNUD. Plaanitud tegevus oli aga abiellumine ja pereelu, kui juba kord nii kaugele läksid.
Palun olla täpne.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

100a tagasi olid pubekad sõjast läbi käinud ja teised olid tööl, sest peaaegu täismehe eest tuli olla.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et 100 aastat tagasi ei julgenud pubekad uksi paugutada ning vanemate peale plärtsuda. Keretäis oli kohe soolas.

Ilmselgelt ei mindud nii kaugele üldse, et pubekatele oleks mingi uksepaugutamine pähegi tulnud. Vitsa anti juba lihtsa sõnakuulmatuse eest.

100 aastat tagasi kasvasid lapsed veel vanemate austamise vaimus. Vanemate sõna kuulamine oli norm ja auasi. Kes oma vanemate vastu avalikult mässas või neist halvasti rääkis, langes põlu alla. Loomulikult ei valinud lapsed alati vanemate teed ega täitnud nende ootusi, kuid me ei leia vanemast kirjandusest mitte ühtki inimest, kes oleks oma vanemaid põlanud, neid taga rääkinud, avalikult välistanud või vastu hakanud. Kui selliseid asju juhtus, siis oli see äärmine erand, millega võis hakkama saada ainult lumpen.

Et mingi teismeline kukub kodus seadusi tegema – seda ei nähtud unes ka.

Et kuidas pubekad iseendas hakkama said? No nii saidki. Neil polnud aega urgitseda oma erilises staatuses ja psüühikahäiretes, vaid nad tegid tööd ja õppisid, valmistudes täiskasvanueluks. Neil oli juba siis mingisugune vastutus ja nad tundsid ennast väärikana, kasuliku pere- või ühiskonnaliikmena.

Kahjuks kasvavad tänapäeva pubekad arvamuses, et vastutus on ainult teistel, muuhulgas ka nende õnnelikuks tegemise vastutus. Nad urgitsevad lõputult oma “suhetes”, harrastavad juhuseksi ja pettuvad järjest. Seetõttu on nad õnnetud, õnnetumad kui ei iial varem.

Tõesti? Tões ja Õiguseski hakkab tütar oma isale Andresele vastu. Austus tuleb ikka välja teenida. Seda ei saavuta peksu ja vägivallaga. Ja tol ajal siis psüühikahäireid polnud? Miks Juss ennast üles poos?

Juss oli pubekaea kenasti üle elanud. Ta oli täiskasvanud mees ja laste isa. Tema probleem oli väljapääsmatu olukord, kus naine oli teda julmalt reetnud.

Nõrga inimesena valis ta enesetapu.

Eksid, tegelikult austas Liisi Andrest. Vanemad ei pidanud oma järeltulijate ees pugema, et austust välja teenida, vaid oligi nii seatud, et lapsed austasid oma isa ja ema. See ei tähendanud, et kangematel neist oma arvamus puudus. Oligi külaühiskonna toimimise alus.

Üldjuhul, kui vabad hinged liiga mässama hakkasid, võisid nad kergesti otsa saada. Meenutagem kasvõi libahundi-Tiinat või Põrgupõhja peretütart.

Aga võibolla kõik vabad mässajad hinged ei saanudki hukka, vaid lõid elus mõne muu väärtuse, mida pimedad vägivallale allujad ei suutnud?

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tõesti? Tões ja Õiguseski hakkab tütar oma isale Andresele vastu. Austus tuleb ikka välja teenida. Seda ei saavuta peksu ja vägivallaga. Ja tol ajal siis psüühikahäireid polnud? Miks Juss ennast üles poos?

Hakkas vastu armastuse pärast ja läks oma armastusele mehele. Ei hakanud jooma, ei hakanud ringi litutama, ei rääkinud mööda küla, kui paha isa tal on. Jah, tuleb tõdeda, et vastu vanemate tahtmist abiellumisi tuli ette. Ja nende puhul ka tülisid. Aga need polnud pubekate uksepaugutamised, sest et närvid on läbi. Liisi rasestus teadlikult, et isa lubaks tal mehele minna, mitte ei läinud aborti tegema, et pärast takistamatult elumõnusid nautida. Ei, ta läks koduperenaiseks ja pereemaks.
Jussiga on erilood ja ma pole ka öelnud, et enesetappe üldse polnud. Pealegi polnud Juss mingi pubekas. Moodsaid psüühikahäireid, millega kogu ülejäänud kogukonda aastate kaupa piinata, tal polnud. Ta ei lõikunud ega tätoveerinud ennast, ei joonud ega laiselnud. Tegi tööd ja sattus meeleheitesse, sest naine oli ta avalikult hüljanud.

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lugesin just väikelapse alafoorumist teemat, et viieaastane ajab perel lõhki. Tavaliselt ei loe väikelapse foorumit, aga see oli esilehel ja jäi silma. Viieaastane pole pubekas, aga kas kujutate ette, et Krõõdal või Maril või Raja Teelel oleks olnud aega hoida viieaastast pärast tema jonnihoogu pikka aega süles ja lohutada? Või et Andres oleks andnud oma viieaastasele tütrele valet värvi pastlad ja see oleks põhjustanud jonnihoo? Sellised jamad tulevad puhtalt heast elust. Ma olen ka üsna kindel, et selliseid probleeme pole “Kodutunde” laadis peredes. Need on kõik puha esimese Eesti ärapillitatud laste probleemid, kellele vanemad tahaksid tuua kuu ja tähed taevast kandikul kätte, aga paraku hoopis keeravad psüühika tuksi.

+18
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

No ei olnud 100 aastat tagasi 17-aastasena pereema tavaline ja plaanitud tegevus. Selleks, et 17-aastane oli abielus ja ema, oli ta 16-aastase teismelisena läinud poisiga kaugemale, kui toonased moraalinormid õigeks pidasid ning tulemuseks oligi see, et tuli kiiresti abielluda ja täiskasvanuks saada.

Seda ma ka EI ÖELNUD. Plaanitud tegevus oli aga abiellumine ja pereelu, kui juba kord nii kaugele läksid.

Palun olla täpne.

Ok. olen siis täpne. Sa ütelsid:

Teema oli pubekatest. Ja nagu su vanavanaema pealt näha, juhul kui ta oli 17-aastaselt pubekas, siis polnud tal tõesti aega mässata ja uksi paugutada. Oli targematki teha.

Ja minu vastus on, et mässas ikka küll see varakult pere loonud inimene ka. Kas uksi paugutades või mitte, seda ma ei tea, aga vastu vanemate tahtmist (ma tõesti ei usu, et vanemad selle heaks kiitsid) ta 16-aastasena poisi oma voodisse lubas ning rasedaks jäi.

+1
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sel ajal olid hiljsteismelised poisid just mitu sõda läbi teinud ja füüsiliselt juba invaliidid paljud.
Linnades oli Eestlastest kodanikuühiskond tekkimas. Helgemad poisid läksid kodust kaugele gümnaasiumi, nt treffnerisse. Tüdrukud õppisid kodundustja häid kombeid. Vaesemates peredes käisid lapsed koolis 3-4 aastat ja peale seda, ehk nii 12-15 aastaselt läksid tööle või ametit õppima, sageli kodust kaugele. Ja kui võõras kohas elades halvasti käituti, siis jäädi ka kohast ilma. Nii lihtne oligi – isegi kui oma pere kannataks välja tujud, siis teismeline ei elanud enam oma perega. Või siis oli talutööst liiga väsinud õhtuks, et tujutseda.
Teismelised käisid palju pidudel kus tantsiti ja mängiti pilli.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tõesti? Tões ja Õiguseski hakkab tütar oma isale Andresele vastu. Austus tuleb ikka välja teenida. Seda ei saavuta peksu ja vägivallaga. Ja tol ajal siis psüühikahäireid polnud? Miks Juss ennast üles poos?

Hakkas vastu armastuse pärast ja läks oma armastusele mehele. Ei hakanud jooma, ei hakanud ringi litutama, ei rääkinud mööda küla, kui paha isa tal on. Jah, tuleb tõdeda, et vastu vanemate tahtmist abiellumisi tuli ette. Ja nende puhul ka tülisid. Aga need polnud pubekate uksepaugutamised, sest et närvid on läbi. Liisi rasestus teadlikult, et isa lubaks tal mehele minna, mitte ei läinud aborti tegema, et pärast takistamatult elumõnusid nautida. Ei, ta läks koduperenaiseks ja pereemaks.

Jussiga on erilood ja ma pole ka öelnud, et enesetappe üldse polnud. Pealegi polnud Juss mingi pubekas. Moodsaid psüühikahäireid, millega kogu ülejäänud kogukonda aastate kaupa piinata, tal polnud. Ta ei lõikunud ega tätoveerinud ennast, ei joonud ega laiselnud. Tegi tööd ja sattus meeleheitesse, sest naine oli ta avalikult hüljanud.

Aga ükski pubekas ennast tol ajal  ära ei tapnud põhjusel, et vanemad peksavad, kusagile pole minna? Andres ja Pearu olid ise parajad alkohoolikud, mida oli neis austada? Kas te tõesti idealiseerite toonast elu ja soovite oma lastele neid kannatusi? Mis abordist me tol ajal räägime. Soovite tütardele peksu ja mehele allumist. Näete oma poegi nagu mühkamitest Pearut ja Andrest.

Lapsi saab ennast austama panna ka muudmoodi kui ühe variandina pekstes ja teisena äärmusena kõike lubades. Uskumatult õelalt suhtuvad mõned noortesse.

+4
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja minu vastus on, et mässas ikka küll see varakult pere loonud inimene ka. Kas uksi paugutades või mitte, seda ma ei tea, aga vastu vanemate tahtmist (ma tõesti ei usu, et vanemad selle heaks kiitsid) ta 16-aastasena poisi oma voodisse lubas ning rasedaks jäi.

Ei tea veel, kas see oli mäss. Minu vanaema, sündinud 1923. aastal, läks 16-aastaselt mehele ja sünnitas  minu ema. Mässu ei olnud. Tundsin ka tema vanemaid, kuna ta oli nii noor vanaema.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga ükski pubekas ennast tol ajal  ära ei tapnud põhjusel, et vanemad peksavad, kusagile pole minna? Andres ja Pearu olid ise parajad alkohoolikud, mida oli neis austada? Kas te tõesti idealiseerite toonast elu ja soovite oma lastele neid kannatusi? Mis abordist me tol ajal räägime. Soovite tütardele peksu ja mehele allumist. Näete oma poegi nagu mühkamitest Pearut ja Andrest. Lapsi saab ennast austama panna ka muudmoodi kui ühe variandina pekstes ja teisena äärmusena kõike lubades. Uskumatult õelalt suhtuvad mõned noortesse.

Kuule, sa oled tõesti liiga noor, et ajastu vaibi tabada. Millest sa räägid, kes soovib tütardele peksu? Siin on jutt, et hoolimata perekonnast ei mässatud. Tahad öelda, et heade perede lapsed mässasid või?

Veel: hoolimata sellest, et Pearu oli tõesti joodik ja harjumuslik vägivaldur, ei tapnud tema lapsed ennast ära ega teinud seda ka Andrese lapsed. Läksid hoopis omavahel paari ja said õnnelikuks, oli see lapsepõlv rahutu ja hirmus, mis iganes.
Tänapäeva õnneotsijatest vanemate lastel aga polegi vanemaid. Mine loe pereteemat, üks lastejagamine ja “võõraste” laste kirumine käib. Tänapäeval käiksid Krõõda ja Andrese või Mari lapsed külakorda, kott seljas.
Elutervem oli õhkkond igatahes. Pearu oli äärmuslik, aga isegi tema pere püsis.

+7
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga ükski pubekas ennast tol ajal ära ei tapnud põhjusel, et vanemad peksavad, kusagile pole minna? Andres ja Pearu olid ise parajad alkohoolikud, mida oli neis austada? Kas te tõesti idealiseerite toonast elu ja soovite oma lastele neid kannatusi? Mis abordist me tol ajal räägime. Soovite tütardele peksu ja mehele allumist. Näete oma poegi nagu mühkamitest Pearut ja Andrest. Lapsi saab ennast austama panna ka muudmoodi kui ühe variandina pekstes ja teisena äärmusena kõike lubades. Uskumatult õelalt suhtuvad mõned noortesse.

Kuule, sa oled tõesti liiga noor, et ajastu vaibi tabada. Millest sa räägid, kes soovib tütardele peksu? Siin on jutt, et hoolimata perekonnast ei mässatud. Tahad öelda, et heade perede lapsed mässasid või?

Veel: hoolimata sellest, et Pearu oli tõesti joodik ja harjumuslik vägivaldur, ei tapnud tema lapsed ennast ära ega teinud seda ka Andrese lapsed. Läksid hoopis omavahel paari ja said õnnelikuks, oli see lapsepõlv rahutu ja hirmus, mis iganes.

Tänapäeva õnneotsijatest vanemate lastel aga polegi vanemaid. Mine loe pereteemat, üks lastejagamine ja “võõraste” laste kirumine käib. Tänapäeval käiksid Krõõda ja Andrese või Mari lapsed külakorda, kott seljas.

Elutervem oli õhkkond igatahes. Pearu oli äärmuslik, aga isegi tema pere püsis.

Mida sa tahad öelda, et Vargamäel oli eluterve keskkond või? See oli ju haiglane ja sellest keskkonnast on tulnud tänapäevased onu Heinod ja muud vägivaldurid, lisaks terve trobikond naisi, kes kannatavad või õigustavad vägivalda. Mis vaibi ma seal tajuma pean, et ainult töö on tähtis ja koos sellega kaob igasugune inimlikkus. Olen ise selliste vägivalduritega üles kasvanud ja ennast välja võidelnud iseseisvaks. Ei austa mina enda lööjaid ja alandajaid, olgu nad vanemad või kes iganes. Ka vanemad peavad austama oma lapsi ja hindama nende tehtud tööd. Lapsed ei ole tasuta orjad ja töötegijad. Tõeline eestlus, nagu tööd poleks võimalik teha teisi alandamata. Paljud tänapäeva noored on teinud rasket tööd, et välja tulla sellisest keskkonnast ja luua perekonnas austusväärsed suhted ilma vägivallata.

+7
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu vanaema oli sündinud 1915 vaesesse kaluriperre. Kolm talve käis koolis ja juba enne seda karjas. Maatükid olid pikad siilud, iga laps teadis oma loomi ja külalapsed koos mängisid-karjatasid. 1930.aastal ehk 90 aasta eest ja 15-aastaselt sõitis ta saarelt Tallinna teenijaks, vist mitte päris tühja koha peale, tädi aitas alguses ööbimise ja koha leidmisega. Oli teenijaks kahes kõrgklassi peres, kuid temasse kui sisuliselt võõrasse lapsesse suhtuti hästi. Vanaema toonitas, et ta kattis laua ja kandis söögi, kuid toidukorra algusega oodati ka tema ära. Vanaema laitmatud kombed pärinesid just neist peredest.  Abiellus ta 22-aastaselt.
Puberteediaegsetest muredest kandis ta ilmselt igatsust pere järele, aga tol ajal oli maalt linna tulek tavaline.

+3
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 119 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kuidas oli puberteet 100a tagasi?