Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kuidas oli puberteet 100a tagasi?

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 119 )

Teema: Kuidas oli puberteet 100a tagasi?

Postitas:
Kägu

Ja teisalt on vanemate ja oma kaasaegse ühiskonna suhtes mässumeelselt meelestatud ja käibetõdesid kahtluse alla seadvaid elluastujaid alati olnud, see viib ühiskonda edasi.

Täpselt nii. Minu vanaema, austusväärse kirikutegelase tütar, oli täielik “rebel”, hakkas kommunististiks. Tema õde elas jälle liiglõbusat elukest. Lõpuks, enne sõja puhkemist, pani üldse Eestist minema. Pubekad mis pubekad ja hea elu peal lolliks läinud.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No ei olnud 100 aastat tagasi 17-aastasena pereema tavaline ja plaanitud tegevus. Selleks, et 17-aastane oli abielus ja ema, oli ta 16-aastase teismelisena läinud poisiga kaugemale, kui toonased moraalinormid õigeks pidasid ning tulemuseks oligi see, et tuli kiiresti abielluda ja täiskasvanuks saada

Minu vanavanaema esimene laps sündis järgmisel aastal pärast pulmi. Vanavanaema ei olnud mingi hukkaläinud külatüdruk, vaid mõisa toatüdruku ja kutsari tütar ja mõisaproua ristilaps, keda mõisa rangete reeglite järgi kasvatati. See oligi aeg, kus “22 oli viimane taks” ja leerist läbi tüdrukud läksidki ca 16-aastaselt mehele.

+4
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miskipärast on selline sõna nagu “puberteet” tekkinud maailma alles pärast teist maailmasõda. Enne niisugust sõna üldse ei tuntudki. Minu vanaema käis iga päev koolis 7 km, enamasti jalgsi. Külmad pakaselised varahommikud, lapsed sumpasid paksus lumes mööda viletsat teed kooli poole. Talus olid 10-aastasel juba omad kohustused, mis tuli kooli kõrvalt täita, viilida ei tohtinud, muidu tõmbas isa malgaga siraka. Sõja ajal viidi isa Siberisse, emalt võeti ära kodutalu ja ta pidi üksi väikeste lastega maanduma kusagile sugulaste toanurka, sisuliselt kuuse alla.

Minu vanaemast kasvas kogu selle pinge ja kaose keskel rahulik, sõbralik ja intelligentne inimene, kel lisaks oli olemas oskus, mis tänapäeva noortel tihti puudu jääb – oskus hoida häid suhteid, sh oma abielu. Nad olid abielus 50 aastat ja õnnelikud elu lõpuni. Tänapäevane psühholoogia teadus üritab väita, et kui vaid ühe korra oma lapse peale häältki julged tõsta, nii saavat sellest lapsest elu lõpuni ahervare ja kole katkise hingega inimene. Tegelikult saab lapsest, kelle peale ema-isa iial elus ei tohi häältki tõsta, pigem maailmavalus, alati hädas ja ennast lõikuv teismeline. Psühholoog aga soovitab vanematele ainult ühte: olge kannatlikud, harmastage oma last! Muud nõu nad anda ei oska ja neid ei huvitagi, kas see mõjub.

Minu vanaema ajal ei olnud mingeid psühholooge ega pereterapeute üldse olemaski ja lapsi kasvatati maast madalast kohanduma ühiskonnaga, vastasel juhul said nad vihast häält ja ehk malkagi. Neil inimestel arenes välja vastutustunne, tekkis teadmine, et oma elu õnnelikuks muuta saad sa ikka ise, mitte ei oota käsi pikal, et keegi teine seda sinu eest teeks. Seetõttu olid tollased noored palju õnnelikumad ja enesekindlamad kui tänapäeva maailmavalused ennast lõikuvad pubekad.

+10
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vanad kirikuraamatud on avalikud. Mina olen palju neid uurinud, sugupuid ehitanud ja 16-aastaselt abielluja oli sama erandlik kui täna. Pruudid olid täitsa täiskasvanud naised juba.

Eestlastel on noorte omavaheline suhtlemine alati suhteliselt vaba olnud. Eks igaüks teadis siiski oma kohta ja sulane abiellus ikka teenijatüdrukuga ja peremehe poeg kiikas teiste peremeeste priskeid tütreid. Vaesema pere noorel naisel või mitte nii heal partiil oli alati võimalus mõne leskmehe läbi natsa paremale järjele saada.

+4
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga ükski pubekas ennast tol ajal ära ei tapnud põhjusel, et vanemad peksavad, kusagile pole minna? Andres ja Pearu olid ise parajad alkohoolikud, mida oli neis austada? Kas te tõesti idealiseerite toonast elu ja soovite oma lastele neid kannatusi? Mis abordist me tol ajal räägime. Soovite tütardele peksu ja mehele allumist. Näete oma poegi nagu mühkamitest Pearut ja Andrest. Lapsi saab ennast austama panna ka muudmoodi kui ühe variandina pekstes ja teisena äärmusena kõike lubades. Uskumatult õelalt suhtuvad mõned noortesse.

Kuule, sa oled tõesti liiga noor, et ajastu vaibi tabada. Millest sa räägid, kes soovib tütardele peksu? Siin on jutt, et hoolimata perekonnast ei mässatud. Tahad öelda, et heade perede lapsed mässasid või?

Veel: hoolimata sellest, et Pearu oli tõesti joodik ja harjumuslik vägivaldur, ei tapnud tema lapsed ennast ära ega teinud seda ka Andrese lapsed. Läksid hoopis omavahel paari ja said õnnelikuks, oli see lapsepõlv rahutu ja hirmus, mis iganes.

Tänapäeva õnneotsijatest vanemate lastel aga polegi vanemaid. Mine loe pereteemat, üks lastejagamine ja “võõraste” laste kirumine käib. Tänapäeval käiksid Krõõda ja Andrese või Mari lapsed külakorda, kott seljas.

Elutervem oli õhkkond igatahes. Pearu oli äärmuslik, aga isegi tema pere püsis.

Mida sa tahad öelda, et Vargamäel oli eluterve keskkond või? See oli ju haiglane ja sellest keskkonnast on tulnud tänapäevased onu Heinod ja muud vägivaldurid, lisaks terve trobikond naisi, kes kannatavad või õigustavad vägivalda. Mis vaibi ma seal tajuma pean, et ainult töö on tähtis ja koos sellega kaob igasugune inimlikkus. Olen ise selliste vägivalduritega üles kasvanud ja ennast välja võidelnud iseseisvaks. Ei austa mina enda lööjaid ja alandajaid, olgu nad vanemad või kes iganes. Ka vanemad peavad austama oma lapsi ja hindama nende tehtud tööd. Lapsed ei ole tasuta orjad ja töötegijad. Tõeline eestlus, nagu tööd poleks võimalik teha teisi alandamata. Paljud tänapäeva noored on teinud rasket tööd, et välja tulla sellisest keskkonnast ja luua perekonnas austusväärsed suhted ilma vägivallata.

Mulle tundub ka, et Tammsaare pöörab siinkohal hauas ringi. Teose mõte oligi selles, kuidas põlvkonnaülene trauma eri põhjustel järjest ja järjest katkisi inimesi tekitab ja neid eri kujul saadab ning lapsed teevad kõik, et sealt keskkonnast minema saada.

+9
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga ükski pubekas ennast tol ajal ära ei tapnud põhjusel, et vanemad peksavad, kusagile pole minna? Andres ja Pearu olid ise parajad alkohoolikud, mida oli neis austada? Kas te tõesti idealiseerite toonast elu ja soovite oma lastele neid kannatusi? Mis abordist me tol ajal räägime. Soovite tütardele peksu ja mehele allumist. Näete oma poegi nagu mühkamitest Pearut ja Andrest. Lapsi saab ennast austama panna ka muudmoodi kui ühe variandina pekstes ja teisena äärmusena kõike lubades. Uskumatult õelalt suhtuvad mõned noortesse.

Kuule, sa oled tõesti liiga noor, et ajastu vaibi tabada. Millest sa räägid, kes soovib tütardele peksu? Siin on jutt, et hoolimata perekonnast ei mässatud. Tahad öelda, et heade perede lapsed mässasid või?

Veel: hoolimata sellest, et Pearu oli tõesti joodik ja harjumuslik vägivaldur, ei tapnud tema lapsed ennast ära ega teinud seda ka Andrese lapsed. Läksid hoopis omavahel paari ja said õnnelikuks, oli see lapsepõlv rahutu ja hirmus, mis iganes.

Tänapäeva õnneotsijatest vanemate lastel aga polegi vanemaid. Mine loe pereteemat, üks lastejagamine ja “võõraste” laste kirumine käib. Tänapäeval käiksid Krõõda ja Andrese või Mari lapsed külakorda, kott seljas.

Elutervem oli õhkkond igatahes. Pearu oli äärmuslik, aga isegi tema pere püsis.

Mida sa tahad öelda, et Vargamäel oli eluterve keskkond või? See oli ju haiglane ja sellest keskkonnast on tulnud tänapäevased onu Heinod ja muud vägivaldurid, lisaks terve trobikond naisi, kes kannatavad või õigustavad vägivalda. Mis vaibi ma seal tajuma pean, et ainult töö on tähtis ja koos sellega kaob igasugune inimlikkus. Olen ise selliste vägivalduritega üles kasvanud ja ennast välja võidelnud iseseisvaks. Ei austa mina enda lööjaid ja alandajaid, olgu nad vanemad või kes iganes. Ka vanemad peavad austama oma lapsi ja hindama nende tehtud tööd. Lapsed ei ole tasuta orjad ja töötegijad. Tõeline eestlus, nagu tööd poleks võimalik teha teisi alandamata. Paljud tänapäeva noored on teinud rasket tööd, et välja tulla sellisest keskkonnast ja luua perekonnas austusväärsed suhted ilma vägivallata.

Mulle tundub ka, et Tammsaare pöörab siinkohal hauas ringi. Teose mõte oligi selles, kuidas põlvkonnaülene trauma eri põhjustel järjest ja järjest katkisi inimesi tekitab ja neid eri kujul saadab ning lapsed teevad kõik, et sealt keskkonnast minema saada.

Võib ju olla. Aga pakkuge paremat.

Muidugi pole te siin kumbki eriti Tammsaaret lugenudki, heal juhul filmi näinud, sellepärast mõjuvad need targutused pehmelt öeldes lapsikuna.

+6
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Noh, kui lugeda Koidula näidendeid, siis paugutati ikka uksi ka ja hakati vastu. Poisid võisid tüli korral lihtsalt varem talust lahkuda. Veeti vanematega ikka vägikaigast küll. Ka mitte kõik tüdrukud ei ole malbed ja töökad. Ju oli inimese loomus üsna sama, mis tänapäeval. Lihtsalt tänases mõõdus veel pubekas oli 100 aastat tagasi juba täiskasvanu.

Ei olnud rohi rohelisem ja taevas siis sinisem.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No 100 aastat tagasi on veel suht eilane päev. Selles vanuses inimesi veel eluski. Esimese vabariigi ajal, muideks, loeti täisealiseks alates 21. eluaastast. Minu arvates elavad tänapäeva pubekad palju vabameelsemat elu ja mõnel enne täisiga mitu partnerit kontol.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lihtsalt tänases mõõdus veel pubekas oli 100 aastat tagasi juba täiskasvanu.

Isegi palju hilisemal ehk äsjasemal ajal, 1970-1980 aastatel näiteks, mindi ju sageli pärast 8. klassi ehk siis vanuses 14-15, teise linna kutsekeskharidust saama, ühikasse, õppima. Ilma vanemateta. Ja need polnud mitte mingid eluheidikud või kehvad perekonnad, lihtsalt see oli üks eluviis. Minna meditsiini- või muusikakooli või mingit tehnika- või aiandusvärki õppima ja pärast seda edasi suures osas ülikooli.

Praegu ei saa keskmine 15-aastane vihmaga jala kooligi mindud.

+10
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tänapäevane psühholoogia teadus üritab väita, et kui vaid ühe korra oma lapse peale häältki julged tõsta, nii saavat sellest lapsest elu lõpuni ahervare ja kole katkise hingega inimene. Tegelikult saab lapsest, kelle peale ema-isa iial elus ei tohi häältki tõsta, pigem maailmavalus, alati hädas ja ennast lõikuv teismeline. Psühholoog aga soovitab vanematele ainult ühte: olge kannatlikud, harmastage oma last! Muud nõu nad anda ei oska ja neid ei huvitagi, kas see mõjub.

Ikka väga mööda jutt.

Need maailmavalus, “alati hädas”, ennast lõikuvat teismelised tulevad ikkagi peamiselt peredest, kus on midagi viltu ja katki. Perest, kus on tõeliselt toetav, armastav, harmooniline keskkond, ei tule reeglina endaga pahuksis lõikuvat noort.

Seevastu mingis füüsilise vägivalla või karjumise keskkonnas kasvamine ennustab täiesti kindlalt sellise depressiivse nooruki kujunemist.

Mis selle Käo sõnum nüüd oli? Tuleb rohkem laste peale karjuda ja füüsilist vägivalda kasutada, siis ei tule endaga pahuksis depressiivset ja suitsiidset noort? Jumal aita…

+6
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mulle tundub ka, et Tammsaare pöörab siinkohal hauas ringi. Teose mõte oligi selles, kuidas põlvkonnaülene trauma eri põhjustel järjest ja järjest katkisi inimesi tekitab ja neid eri kujul saadab ning lapsed teevad kõik, et sealt keskkonnast minema saada.[/quote]

Noored inimesed peavadki ju soovima kodust lahkuda. Pigem tuleks muret tunda, kui lastel pole mingit tahtmist ega motivatsiooni teha muud, kui kodus voodis lesida ning vanemate kallal vinguda, kui igav ning mõttetu nende elu on.

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tänapäevane psühholoogia teadus üritab väita, et kui vaid ühe korra oma lapse peale häältki julged tõsta, nii saavat sellest lapsest elu lõpuni ahervare ja kole katkise hingega inimene. Tegelikult saab lapsest, kelle peale ema-isa iial elus ei tohi häältki tõsta, pigem maailmavalus, alati hädas ja ennast lõikuv teismeline. Psühholoog aga soovitab vanematele ainult ühte: olge kannatlikud, harmastage oma last! Muud nõu nad anda ei oska ja neid ei huvitagi, kas see mõjub.

Ikka väga mööda jutt.

Need maailmavalus, “alati hädas”, ennast lõikuvat teismelised tulevad ikkagi peamiselt peredest, kus on midagi viltu ja katki. Perest, kus on tõeliselt toetav, armastav, harmooniline keskkond, ei tule reeglina endaga pahuksis lõikuvat noort.

Seevastu mingis füüsilise vägivalla või karjumise keskkonnas kasvamine ennustab täiesti kindlalt sellise depressiivse nooruki kujunemist.

Mis selle Käo sõnum nüüd oli? Tuleb rohkem laste peale karjuda ja füüsilist vägivalda kasutada, siis ei tule endaga pahuksis depressiivset ja suitsiidset noort? Jumal aita…

Hoopis sinu arusaamine on ikka väga mööda. Tänapäevased psühholoogia teooriad on keeranud asja üle võlli, väites, et lapse peale ei tohtivat mitte iialgi isegi häält tõsta. See on täpselt sama vale, kui pidev karjumine. Ikka kuldne kesktee siin parim!

Lapse kasvatamine peab sisaldama nii armastust kui ka ettevalmistust eluks. Viimane tähendab ka vastutustunde väljaarendamist, oskust elus ette tulevaid probleeme lahendada jne. Siinsamas Perekoolis on just praegu Väikelapse rubriigis aktiivne teema, kus viieaastase lapse vihahoogude tõttu peab terve muu pere hiilima majas kikivarvul. Kõigil on halb, kõik on pinges. Aga lapse peale on karmilt keelatud isegi häält tõsta… Mida siis üldse teha, kui juhtumisi laps piire ei tunnista? Ainult “ole rahulik, ära mõtle sellele, harmasta oma last” ei mõju. Ja selliseid lapsi ja teismelisi, kelle käitumise tõttu terve pere elu seisma jääb, on tänapäeval palju, ning sugugi kõik pole pärit n-ö katkistest või muidu pahadest peredest: muutujaid, miks selline probleem on, võib olla palju. Aga tänapäeva psühholoogia selliste puhul ei aita.

+7
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miskipärast on selline sõna nagu “puberteet” tekkinud maailma alles pärast teist maailmasõda. Enne niisugust sõna üldse ei tuntudki. Minu vanaema käis iga päev koolis 7 km, enamasti jalgsi. Külmad pakaselised varahommikud, lapsed sumpasid paksus lumes mööda viletsat teed kooli poole. Talus olid 10-aastasel juba omad kohustused, mis tuli kooli kõrvalt täita, viilida ei tohtinud, muidu tõmbas isa malgaga siraka. Sõja ajal viidi isa Siberisse, emalt võeti ära kodutalu ja ta pidi üksi väikeste lastega maanduma kusagile sugulaste toanurka, sisuliselt kuuse alla.

Minu vanaemast kasvas kogu selle pinge ja kaose keskel rahulik, sõbralik ja intelligentne inimene, kel lisaks oli olemas oskus, mis tänapäeva noortel tihti puudu jääb – oskus hoida häid suhteid, sh oma abielu. Nad olid abielus 50 aastat ja õnnelikud elu lõpuni. Tänapäevane psühholoogia teadus üritab väita, et kui vaid ühe korra oma lapse peale häältki julged tõsta, nii saavat sellest lapsest elu lõpuni ahervare ja kole katkise hingega inimene. Tegelikult saab lapsest, kelle peale ema-isa iial elus ei tohi häältki tõsta, pigem maailmavalus, alati hädas ja ennast lõikuv teismeline. Psühholoog aga soovitab vanematele ainult ühte: olge kannatlikud, harmastage oma last! Muud nõu nad anda ei oska ja neid ei huvitagi, kas see mõjub.

Minu vanaema ajal ei olnud mingeid psühholooge ega pereterapeute üldse olemaski ja lapsi kasvatati maast madalast kohanduma ühiskonnaga, vastasel juhul said nad vihast häält ja ehk malkagi. Neil inimestel arenes välja vastutustunne, tekkis teadmine, et oma elu õnnelikuks muuta saad sa ikka ise, mitte ei oota käsi pikal, et keegi teine seda sinu eest teeks. Seetõttu olid tollased noored palju õnnelikumad ja enesekindlamad kui tänapäeva maailmavalused ennast lõikuvad pubekad.

Kust sa sellist jama võtad, et last ei tohi tänapäeval õpetada ja talle piire seada? Tänapäevane psühholoogia ei väida kusagil, et ühe karjumise peale rikud lapse. Arvad, et inimest kasvatab vastutustundlikuks vaid karjumine ja nüpeldamine? Nii nagu vanasti on ka tänapäeval vastutustundlikle noori ja vastupidiset hukkaläinuid. Minu esivanemad ei ole osanud hoida suhteid, kõik on lahutatud. Või siis on üks selline abielu, kus mees pettis ja peksis, alandas. Sarnane Vargamäele. Mitte midagi eeskujulikku ja vastutustundlikku.

Kõigil ei ole nii nagu sinu vanarmal, 50-aastat head abielu. Võiksid olla selle üle uhke, et vanaema oli tugev ja hea inimene, selle asemel et teisi hukka mõista. Kõik ei ole sellised. Paljud muutuvad peksu ja vägivallaga ise jõhkrateks, depressiivseteks. Selles ei ole süüdi tänapäev.

 

+6
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tänapäevane psühholoogia teadus üritab väita, et kui vaid ühe korra oma lapse peale häältki julged tõsta, nii saavat sellest lapsest elu lõpuni ahervare ja kole katkise hingega inimene. Tegelikult saab lapsest, kelle peale ema-isa iial elus ei tohi häältki tõsta, pigem maailmavalus, alati hädas ja ennast lõikuv teismeline. Psühholoog aga soovitab vanematele ainult ühte: olge kannatlikud, harmastage oma last! Muud nõu nad anda ei oska ja neid ei huvitagi, kas see mõjub.

Ikka väga mööda jutt.

Need maailmavalus, “alati hädas”, ennast lõikuvat teismelised tulevad ikkagi peamiselt peredest, kus on midagi viltu ja katki. Perest, kus on tõeliselt toetav, armastav, harmooniline keskkond, ei tule reeglina endaga pahuksis lõikuvat noort.

Seevastu mingis füüsilise vägivalla või karjumise keskkonnas kasvamine ennustab täiesti kindlalt sellise depressiivse nooruki kujunemist.

Mis selle Käo sõnum nüüd oli? Tuleb rohkem laste peale karjuda ja füüsilist vägivalda kasutada, siis ei tule endaga pahuksis depressiivset ja suitsiidset noort? Jumal aita…

Hoopis sinu arusaamine on ikka väga mööda. Tänapäevased psühholoogia teooriad on keeranud asja üle võlli, väites, et lapse peale ei tohtivat mitte iialgi isegi häält tõsta. See on täpselt sama vale, kui pidev karjumine. Ikka kuldne kesktee siin parim!

Lapse kasvatamine peab sisaldama nii armastust kui ka ettevalmistust eluks. Viimane tähendab ka vastutustunde väljaarendamist, oskust elus ette tulevaid probleeme lahendada jne. Siinsamas Perekoolis on just praegu Väikelapse rubriigis aktiivne teema, kus viieaastase lapse vihahoogude tõttu peab terve muu pere hiilima majas kikivarvul. Kõigil on halb, kõik on pinges. Aga lapse peale on karmilt keelatud isegi häält tõsta… Mida siis üldse teha, kui juhtumisi laps piire ei tunnista? Ainult “ole rahulik, ära mõtle sellele, harmasta oma last” ei mõju. Ja selliseid lapsi ja teismelisi, kelle käitumise tõttu terve pere elu seisma jääb, on tänapäeval palju, ning sugugi kõik pole pärit n-ö katkistest või muidu pahadest peredest: muutujaid, miks selline probleem on, võib olla palju. Aga tänapäeva psühholoogia selliste puhul ei aita.

Aga aitab siis sinuaegne psühholoogia? Lapsele malka ja sirakat? Ehk teibiks suu ka veel kinni? Hakkab siis vanemaid austama. Täiskasvanuna läheb teisele poole maailma elama, vanemad võivad oma lapse ära unustada.

Seal teemas on toodud ikka päris häid nõuandeid, mitte ole rahulik ja armasta oma last. Mis mõttes on keelatud häält tõsta? Füüsiline löömine on jah ktiminaalkorras karistatav, karjumine pole küll normaalne, aga see pole karistatav.

Imelik põlvkond see vägivalla ja Vargamäe kummardaja.

+4
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Füüsiline löömine on jah ktiminaalkorras karistatav, karjumine pole küll normaalne, aga see pole karistatav.

Karjumine on oluliselt alandavam viis kui üks pepulaks.

+2
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lihtsalt tänases mõõdus veel pubekas oli 100 aastat tagasi juba täiskasvanu.

Isegi palju hilisemal ehk äsjasemal ajal, 1970-1980 aastatel näiteks, mindi ju sageli pärast 8. klassi ehk siis vanuses 14-15, teise linna kutsekeskharidust saama, ühikasse, õppima. Ilma vanemateta. Ja need polnud mitte mingid eluheidikud või kehvad perekonnad, lihtsalt see oli üks eluviis. Minna meditsiini- või muusikakooli või mingit tehnika- või aiandusvärki õppima ja pärast seda edasi suures osas ülikooli.

Praegu ei saa keskmine 15-aastane vihmaga jala kooligi mindud.

Minu vanaisa läks 1930ndate lõpus 15-aastaselt suurde linna ametikooli. Majutati ta mingisugusesse kooliõpilastele mõeldud pansionaati, kus oli range kord ja keegi tädi (pansionaadi pidaja?) oli nagu kasvataja. Vanaisa on rääkinud, et ega ta ikka osanud küll alguses omapäi mõistlikult elada. Küll kulutas kaasa saadud raha liiga ruttu ära, küll tegi teiste mahitusel mingeid rumalusi, mille tõttu tolle tädi käest pahandada sai ja ähvardati lausa pansionaadist välja viskamisega. See oleks tähendanud kooli pooleli jäämist ja koju tagasi pöördumist.
Ka mu vanavanaema, kes linna teenijatüdrukuks läks, sai tolle pereproua näol omale kellegi, kes silma peal hoidis ja natuke elutarkusi jagas.

Füüsiliselt olid tollel ajal noored tõesti harjunud raskemate oludega, aga ega nad sugugi kõik 15-16aastaselt täiskasvanuga võrdsed polnud. Enamus olid ikka elukogenematud, kes vajasid vanemate inimeste suunamist ja tuge.
Ka tänapäeval minnakse väikeasulatest peale põhikooli kodust kaugele edasi õppima. Paljud kasutavad kooli ühiselamu võimalust, ehk nädala sees elavad perest eraldi. Aga eks neiski kohtades ole täiskasvanute järelevalve.

Ja ka tänapäeval saab 15-aastaselt abielluda, kuid see on väga erandlik, nagu oli ka 100 aastat tagasi. Tegu ei pea olema mingi ups-raseduse tagajärjega, aga erandlik on ikkagi. 100 aastat tagasi abiellus vaesem rahvas tihti pigem vanemalt kui väga noorelt. Kuigi eks juhtus sedagi, et mõni teismeline neiu abiellus jõukama ja/või vanema mehega.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga ükski pubekas ennast tol ajal ära ei tapnud põhjusel, et vanemad peksavad, kusagile pole minna? Andres ja Pearu olid ise parajad alkohoolikud, mida oli neis austada? Kas te tõesti idealiseerite toonast elu ja soovite oma lastele neid kannatusi? Mis abordist me tol ajal räägime. Soovite tütardele peksu ja mehele allumist. Näete oma poegi nagu mühkamitest Pearut ja Andrest. Lapsi saab ennast austama panna ka muudmoodi kui ühe variandina pekstes ja teisena äärmusena kõike lubades. Uskumatult õelalt suhtuvad mõned noortesse.

Kuule, sa oled tõesti liiga noor, et ajastu vaibi tabada. Millest sa räägid, kes soovib tütardele peksu? Siin on jutt, et hoolimata perekonnast ei mässatud. Tahad öelda, et heade perede lapsed mässasid või?

Veel: hoolimata sellest, et Pearu oli tõesti joodik ja harjumuslik vägivaldur, ei tapnud tema lapsed ennast ära ega teinud seda ka Andrese lapsed. Läksid hoopis omavahel paari ja said õnnelikuks, oli see lapsepõlv rahutu ja hirmus, mis iganes.

Tänapäeva õnneotsijatest vanemate lastel aga polegi vanemaid. Mine loe pereteemat, üks lastejagamine ja “võõraste” laste kirumine käib. Tänapäeval käiksid Krõõda ja Andrese või Mari lapsed külakorda, kott seljas.

Elutervem oli õhkkond igatahes. Pearu oli äärmuslik, aga isegi tema pere püsis.

Mida sa tahad öelda, et Vargamäel oli eluterve keskkond või? See oli ju haiglane ja sellest keskkonnast on tulnud tänapäevased onu Heinod ja muud vägivaldurid, lisaks terve trobikond naisi, kes kannatavad või õigustavad vägivalda. Mis vaibi ma seal tajuma pean, et ainult töö on tähtis ja koos sellega kaob igasugune inimlikkus. Olen ise selliste vägivalduritega üles kasvanud ja ennast välja võidelnud iseseisvaks. Ei austa mina enda lööjaid ja alandajaid, olgu nad vanemad või kes iganes. Ka vanemad peavad austama oma lapsi ja hindama nende tehtud tööd. Lapsed ei ole tasuta orjad ja töötegijad. Tõeline eestlus, nagu tööd poleks võimalik teha teisi alandamata. Paljud tänapäeva noored on teinud rasket tööd, et välja tulla sellisest keskkonnast ja luua perekonnas austusväärsed suhted ilma vägivallata.

Mulle tundub ka, et Tammsaare pöörab siinkohal hauas ringi. Teose mõte oligi selles, kuidas põlvkonnaülene trauma eri põhjustel järjest ja järjest katkisi inimesi tekitab ja neid eri kujul saadab ning lapsed teevad kõik, et sealt keskkonnast minema saada.

Täpselt. Väga masendav film ja õudne, et sellega seostatakse eestlust. Põlvkondade viisi vägivalda ja selle õigustamist, mis pole siiani kusagile kadunud.

+4
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Füüsiline löömine on jah ktiminaalkorras karistatav, karjumine pole küll normaalne, aga see pole karistatav.

Karjumine on oluliselt alandavam viis kui üks pepulaks.

Ok, et pepulaks ei ole ühtviisi alandav? Mitte kumbki ei ole õige.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu vanaema ajal ei olnud mingeid psühholooge ega pereterapeute üldse olemaski j

Olid. Nende nimi oli kirikuõpetaja. Ja nende juures käidi vestlemas.

+9
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mulle tundub ka, et Tammsaare pöörab siinkohal hauas ringi. Teose mõte oligi selles, kuidas põlvkonnaülene trauma eri põhjustel järjest ja järjest katkisi inimesi tekitab ja neid eri kujul saadab ning lapsed teevad kõik, et sealt keskkonnast minema saada.

Noored inimesed peavadki ju soovima kodust lahkuda. Pigem tuleks muret tunda, kui lastel pole mingit tahtmist ega motivatsiooni teha muud, kui kodus voodis lesida ning vanemate kallal vinguda, kui igav ning mõttetu nende elu on.

[/quote]

Sellised vägivalda kogenud lapsed lähevadki minema ja oma vanematega  enam ei suhte. Ei kiru ka ehk, lihtsalt teevad oma järeldused. Vanemad jäävad üksinda oma eluõhtul.

+4
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kust sa sellist jama võtad, et last ei tohi tänapäeval õpetada ja talle piire seada? Tänapäevane psühholoogia ei väida kusagil, et ühe karjumise peale rikud lapse. Arvad, et inimest kasvatab vastutustundlikuks vaid karjumine ja nüpeldamine? Nii nagu vanasti on ka tänapäeval vastutustundlikle noori ja vastupidiset hukkaläinuid. Minu esivanemad ei ole osanud hoida suhteid, kõik on lahutatud. Või siis on üks selline abielu, kus mees pettis ja peksis, alandas. Sarnane Vargamäele. Mitte midagi eeskujulikku ja vastutustundlikku. Kõigil ei ole nii nagu sinu vanarmal, 50-aastat head abielu. Võiksid olla selle üle uhke, et vanaema oli tugev ja hea inimene, selle asemel et teisi hukka mõista. Kõik ei ole sellised. Paljud muutuvad peksu ja vägivallaga ise jõhkrateks, depressiivseteks. Selles ei ole süüdi tänapäev.

Ma näen, et sa pole eriti viitsinud mu postitusi läbigi lugeda, vaid eelistad utreerida, sildistada ja hukka mõista. Need on just sellised omadused, mis endisega võrreldes sagedamini kipuvad iseloomustama tänapäeva inimesi ja ka nende suhteid, paraku. Mitte keegi ei ole siin rääkinud sellest, et lapsi peab “vaid” nüpeldama jne. Ei ole ju. Kustmaalt (nt karjumise puhul) üldse algab see “kogu aeg” ja “vaid” ja “ainult”? Jah, tõepoolest võidakse Põhjamaades laps ära võtta juba ühekordse hääletõstmise peale, kui kokku satuvad halvad asjaolud (nt jättis laps ühekordsest hääletõstmisest rääkides psühholoogile mulje, nagu oleks jutt korduvast tegevusest, või kuulis seda ühekordset hääletõstmist pealt mõni “headsooviv” naabrinaine). Ka siin Perekoolis, kui mõni ema julgeb ausalt tunnistada, et jah, ta on viimases hädas oma lapse peale korraks häält tõstnud, siis materdatakse ta selle seiga eest alati mutta. Aga mida siis teha, kui pere elu viiese (või ka pubeka) tõttu lihtsalt seisma jääb ja peale kannatlikkuse  ja ootamise õieti muid aktsepteeritavaid mooduseid kasutada justkui ei tohigi?

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Füüsiline löömine on jah ktiminaalkorras karistatav, karjumine pole küll normaalne, aga see pole karistatav.

Karjumine on oluliselt alandavam viis kui üks pepulaks.

Ok, et pepulaks ei ole ühtviisi alandav? Mitte kumbki ei ole õige.

Ei, kumbki pole õige. Aga karjumine on lapsele hirmsam ja jätab pikema jälje ja suurema põlguse oma vanema vastu. Loe kirjandust. Üks lihtsamaid pühjuseid on see, et laksu andmiseks ei pea vanem isegi vihane olema ega endast väljas, kontrolli kaotanud. Parem on, kui ei ole. Karjumiseks aga küll peab vanem endast väljas olema.
Teiseks. Laksu andmiseks kulub…no 4 sekundit. Kogu protsessiks 30 sekundit. Emad-isad,kes üldse seda teevad, aga röögivad oma laste peale aga minuteid ja minuteid, olles täiesti aru kaotanud. Ühesõnaga loe, kumb on lapsele vaimselt vähem kahjulik (mõlemad ON KAHJULIKUD), ka süks pepulaks või see, kui tema peale karjutakse.

Tuttavad ja sõbrad, kellega on jutt sellistesse sügavustesse läinud, mäletavad lapsepõlvest õuduse ja põlgusega pigem neid hetki, kui nende peale röögiti. Korduvad mälesstuskatked ema jäledalt moondunud näost kui ta röökis. Kui üldse keegi on laksu saanud, siis seda meenutatakse pigem huumoriga või öeldakse, et sain asja eest. Jah, mul pole lähituttavaid, keda oleks pekstud. Kes sai laksu lauas vastu näppe ja keda näpistati tagumikust, kui kolmandat korda kassil vuntsid maha lõikas. Aga seda, kui ema läks näost punaseks, suu kõveraks, ema lõugas ja ta ta suust pritsis tatti…seda ei unusta ükski laps.

+3
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Füüsiliselt olid tollel ajal noored tõesti harjunud raskemate oludega, aga ega nad sugugi kõik 15-16aastaselt täiskasvanuga võrdsed polnud. Enamus olid ikka elukogenematud, kes vajasid vanemate inimeste suunamist ja tuge.

Otse loomulikult on 15 aastane igal ajal olnud elukogenematu. Aga selle vahega, et praegusel ajal nende samade noorte vanematel on lihtsalt jõudeaega nii palju, et jätkavad 15 aastase eest hoolitsemist sama moodi nagu nad oleksid 7 aastased.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Füüsiline löömine on jah ktiminaalkorras karistatav, karjumine pole küll normaalne, aga see pole karistatav.

Karjumine on oluliselt alandavam viis kui üks pepulaks.

Ok, et pepulaks ei ole ühtviisi alandav? Mitte kumbki ei ole õige.

Ei, kumbki pole õige. Aga karjumine on lapsele hirmsam ja jätab pikema jälje ja suurema põlguse oma vanema vastu. Loe kirjandust. Üks lihtsamaid mõhjuseid on see, et laksu andmiseks ei pea vanem isegi vihane olema ega endast väljas, kontrolli kaotanud. Karjumiseks aga küll.

Teiseks. Laksu andmiseks kulub…no 4 sekundit. Kogu protsessiks 30 sekundit. Emad-isad,kes üldse seda teevad, aga röögivad oma laste peale aga minuteid ja minuteid, olles täiesti aru kaotanud. Ühesõnaga loe, kumb on lapsele vaimselt vähem kahjulik (mõlemad ON KAHJULIKUD), ka süks pepulaks või see, kui tema peale karjutakse.

See on haiglane arutada selle üle, et pepulaks on vähem kahjulikum kui karjumine. Ühesõnaga teatud tüüpi inimeste jaoks on normaalne rahulikult lüüa. Karjumise all pidasin silmas lapsega konkreetsel tõredamal häälel pahandamist, olukorrast eemaldamist.

+4
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Karjumise all pidasin silmas lapsega konkreetsel tõredamal häälel pahandamist, olukorrast eemaldamist.

Siis sa peaksid vaatama keeleabist mida karjuma tähendab.
Olukorrast eemaldamist kirjeldada sõnaga karjumine 🙂
Et tõstan oma 11-kuuse rübliku kutsika juurest eemale, et ta loomale näppe ninna ei topiks ja siis nimetad sina seda lapse peale karjumiseks. Ooookei. Vahi, meie seas on inimene, kes loob sõnadele uusi tähendusi.

Selgitamist ja tõrelemist kirjeldada sõnaga karjumine…

Sul on sõnavaraga vist pisut vaja tegeleda.

+4
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Toda 5-aastase teemat lugedes mõtlesin endamisi, et palju õnne! Premeerige aga oma last nõmeda käitumise eest edasi!
5-aastane (kui ta on normaalne laps) peaks olema juba üsna arukas ja võimeline ka teistega arvestama.

+4
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kust sa sellist jama võtad, et last ei tohi tänapäeval õpetada ja talle piire seada? Tänapäevane psühholoogia ei väida kusagil, et ühe karjumise peale rikud lapse. Arvad, et inimest kasvatab vastutustundlikuks vaid karjumine ja nüpeldamine? Nii nagu vanasti on ka tänapäeval vastutustundlikle noori ja vastupidiset hukkaläinuid. Minu esivanemad ei ole osanud hoida suhteid, kõik on lahutatud. Või siis on üks selline abielu, kus mees pettis ja peksis, alandas. Sarnane Vargamäele. Mitte midagi eeskujulikku ja vastutustundlikku. Kõigil ei ole nii nagu sinu vanarmal, 50-aastat head abielu. Võiksid olla selle üle uhke, et vanaema oli tugev ja hea inimene, selle asemel et teisi hukka mõista. Kõik ei ole sellised. Paljud muutuvad peksu ja vägivallaga ise jõhkrateks, depressiivseteks. Selles ei ole süüdi tänapäev.

Ma näen, et sa pole eriti viitsinud mu postitusi läbigi lugeda, vaid eelistad utreerida, sildistada ja hukka mõista. Need on just sellised omadused, mis endisega võrreldes sagedamini kipuvad iseloomustama tänapäeva inimesi ja ka nende suhteid, paraku. Mitte keegi ei ole siin rääkinud sellest, et lapsi peab “vaid” nüpeldama jne. Ei ole ju. Kustmaalt (nt karjumise puhul) üldse algab see “kogu aeg” ja “vaid” ja “ainult”? Jah, tõepoolest võidakse Põhjamaades laps ära võtta juba ühekordse hääletõstmise peale, kui kokku satuvad halvad asjaolud (nt jättis laps ühekordsest hääletõstmisest rääkides psühholoogile mulje, nagu oleks jutt korduvast tegevusest, või kuulis seda ühekordset hääletõstmist pealt mõni “headsooviv” naabrinaine). Ka siin Perekoolis, kui mõni ema julgeb ausalt tunnistada, et jah, ta on viimases hädas oma lapse peale korraks häält tõstnud, siis materdatakse ta selle seiga eest alati mutta. Aga mida siis teha, kui pere elu viiese (või ka pubeka) tõttu lihtsalt seisma jääb ja peale kannatlikkuse ja ootamise õieti muid aktsepteeritavaid mooduseid kasutada justkui ei tohigi?

Ma ei leidnud su jutus muud iva, et vanemaid peab asutama ja vanemad võivad nüpeldada. Ma pole ühti noor, lähenen 40-le. Mina tulen nüpeldamiskeskkonnast ja olen igasuguse vägivalla vastane. Ei pea austama vanemaid, kes alandavad ja peksavad. Soovin, et mu lapsed tuleksid minu juurde ka täiskasvanuna.

+1
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Siit koorub välja kaks lihtsat tõde:

1) Iga inimese elus peab olema pidevalt mõõdukas koguses väljakutseid. See hoiab nii vaimu kui füüsise värskena, inimene ei lähe paksuks ega peast soojaks, samuti pole tal aega ega viitsimist kõrvalsuhteid harrastada või oma kaaslase vigu hommikust õhtuni läbi hekseldada.

2) Aastatuhandeid toiminud “uju või upu” enam ei kehti – kõigil aidatakse vee peal püsida, ka neil, kellel igasugune suutlikkus ja tahe endal selleks puudub. Vanasti surdi imikuna, surdi nurgavoodisse, surdi sõjaväljal ja surdi põllul. Vanurieani välja vedasid ainult tõeliselt tugevad ja selle võrra oli kogu ühiskond laias laastus tervem ja tugevam, sest nõrgad lihtsalt kukkusid loodusliku valiku tõttu ära. Tänapäeval on miskipärast tunne, et meil on kohustus kõiki justkui igavesti poputada. Samas inimesel endal see kohustus iseenda suhtes puudub. Ainult teised peavad märkama, aitama, toetama, panustama. Inimese enda peamine eluülesanne näikse olevat seda kõike tarbida, olgu või voolikud ninas.

+11
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lihtsalt tänases mõõdus veel pubekas oli 100 aastat tagasi juba täiskasvanu.

Isegi palju hilisemal ehk äsjasemal ajal, 1970-1980 aastatel näiteks, mindi ju sageli pärast 8. klassi ehk siis vanuses 14-15, teise linna kutsekeskharidust saama, ühikasse, õppima. Ilma vanemateta. Ja need polnud mitte mingid eluheidikud või kehvad perekonnad, lihtsalt see oli üks eluviis. Minna meditsiini- või muusikakooli või mingit tehnika- või aiandusvärki õppima ja pärast seda edasi suures osas ülikooli.

Praegu ei saa keskmine 15-aastane vihmaga jala kooligi mindud.

Egas siis kutsekoolid, kuhu peale põhikooli minnakse, kuhugi kadunud ole. Samamoodi minnakse peale põhikooli kutsekasse, mis asub kodukohast eemal. Isegi osad gümnaasiumid on õpilaskodudega, kus kaugema nurga gümnasistid elavad.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Täpselt. Väga masendav film! ja õudne, et sellega seostatakse eestlust. Põlvkondade viisi vägivalda ja selle õigustamist, mis pole siiani kusagile kadunud.

No palun, siin on teile uue põlvkonna 30-aastane pubekas, kelle jaoks Tõde ja õigus on FILM, ja masendav veel pealegi.
Pean mentaalseteks pubekateks kõiki, kelle jaoks “Tõde ja õigus” on vägivalda, alandamist ja naiste õiguste tallamist nii öelda hukkamõistev teos. Selline seisukoht on NÕME, selle sõna kõige otsesemas tähenduses.

https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/n%C3%B5me/1

+3
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 119 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kuidas oli puberteet 100a tagasi?