Olen terve elu olnud päris ärev inimene ja suur muretseja. Kuigi mul on kõik praegu väga hästi – maailma parim mees, rahulikud esimesed raseduskuud ilma suuremate vaevusteta, hea töökoht ja toetav pere – siis ikka leian end muretsemast, mis siis saab kui….
Peamiselt kardan, et mehega midagi juhtub või et rasedus katkeb või et need peagi tehtavad tähtsad oscarid ja muud testid näitavad midagi halba või et mu enda tervisega midagi juhtub, jnejne. Isegi juba seda, et kui saan hakkama lapse lõpuni kandmise ja sünnitusega (siin veel 1000 uut hirmu), et siis võib ju lapsega midagi juhtuda näiteks lasteaias või koolis.
Täitsa kohutav! Ise mõistan, et see on ebanormaalne.
Ma ju ometigi tean hästi, et pean olema rahulik, rõõmus ja chill ning enamiku ajast nii suudangi, aga üle päeva tuleb ikka mure pähe. Loen siis näiteks raamatuid inimestest, kel on väga raske elu olnud või meenutan oma vanaema küüditamise lugusid ja mõtlen, kui lollakas ma olen, et julgen sedasi muretseda kogu aeg, ja siis natuke suudan end kammitseda kuni järgmise korrani. Mis pagan mul viga on?
Teema: Kuidas olla rahulikum ja positiivsem?
Kuidas ma rahulikuks jään on see, et tuleb mõelda, kas muretsemine, närvitsemine, hirm või kartmine muudab midagi. Üldiselt jälgin seda kõiges (et kas see kui ma midagi välja tahan öelda on ka kellelegi vajalik jne). 100% ei saa seda alati jälgida, näiteks kui keegi on kadunud vmt mure. Kuid üldiselt see aitab, kui muretsemine või närvitsemine midagi ei muuda, siis pole mõtet seda ka teha. Niisama muretseda ei tasu, et äkki ei ole kõik korras, aga mis saab kui juhtub nii jne. Teine asi on see kui midagi on nö valesti (tervises), siis on vähemalt alust muretseda ja mure annab ka põhjuse nt arstile pöördude jne.
Ehk kui tunnedki, et lähed ärvile või muretsed, võta korra aeg maha, väike hingetõmbepaus ja mõtle välja, et see, kas sa praegu muretsed ette saab midagi muuta. Ja rahune maha.
Pole mõtet ette mõelda, et mis saab kui laps kukub (öeldakse ju, et nii kutsutaksegi õnnetust külla). Okei väljund on samas see, et muudad kodu lapsekindlaks – ehk ei muretse, vaid tegutsed reaalselt, millest ka kasu on.
Olen terve elu olnud päris ärev inimene ja suur muretseja. Kuigi mul on kõik praegu väga hästi – maailma parim mees, rahulikud esimesed raseduskuud ilma suuremate vaevusteta, hea töökoht ja toetav pere – siis ikka leian end muretsemast, mis siis saab kui….
Peamiselt kardan, et mehega midagi juhtub või et rasedus katkeb või et need peagi tehtavad tähtsad oscarid ja muud testid näitavad midagi halba või et mu enda tervisega midagi juhtub, jnejne. Isegi juba seda, et kui saan hakkama lapse lõpuni kandmise ja sünnitusega (siin veel 1000 uut hirmu), et siis võib ju lapsega midagi juhtuda näiteks lasteaias või koolis.
Täitsa kohutav! Ise mõistan, et see on ebanormaalne.
Ma ju ometigi tean hästi, et pean olema rahulik, rõõmus ja chill ning enamiku ajast nii suudangi, aga üle päeva tuleb ikka mure pähe. Loen siis näiteks raamatuid inimestest, kel on väga raske elu olnud või meenutan oma vanaema küüditamise lugusid ja mõtlen, kui lollakas ma olen, et julgen sedasi muretseda kogu aeg, ja siis natuke suudan end kammitseda kuni järgmise korrani. Mis pagan mul viga on?
Vastus peitub su viimases küsimuses. Loe Piiblit ja vabaned pagana vaimsest hirmutamisest.
On olemas nõustajad, kes raseduse ajal aitavad hirmudest jagu saada ja mõista, miks need tulevad.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
