Ei oleks arvanud, et siia nõu saamiseks pöördun, aga häda ajab härja kaevu eks.
Ma arvasin, et sellise keemiaga, mis meil oma mehega on, ei teki rutiini ikka mitmed mitmed aastad. Siin ma nüüd siis olen.. :S
Lugu siis selline- oleme koos olnud 4 aastat, väike laps ka juba olemas. Jah, nüüd tagantjärgi vaadates sai see lapsesaamise otsus liiga kiiresti tehtud, aga mul ei olnud aimugi, et see meie paarisuhet niivõrd palju muudab. Enne last oli meil selline kirg ja säde, et me lausa õhkasime armastust ja seksuaalsust. Igaõhtune lähedus, meeletu intiimsus, massaazhid, küünlad, aeglane muusika, vein.. See oli super! Siis tuli lapse plaan. Laps on algusest saadik säru teinud, esimene aasta olin zombi. Nüüd on asi parem, aga endist lähedust mehega ei ole enam..
Pean tunnistama, et mõni aeg tagasi, kui üle väga pika aja väljas käisin, tantsisin ühe võõra mehega. Ja see tunne, et tahaks romantikat, põnevust, puudutusi ja õrnust, oli üsna tugev (oli väga sümpaatne mees). Ma ei teinud absoluutselt mitte midagi muud peale tantsu, süda ei pea millegipärast valutama. Aga nüüd, kui korra tundsin seda liblikate tunnet (no on loll klisheesõna, aga mis parata, üsna täpselt kirjeldab), tahan oma meest samamoodi tagasi, sama asja tunda.
Mida teha? Oleme käinud spaas, reisil. See hea tunne on täpselt nii kaua, kuni kahekesi saame olla. Koju tagasi tulles kaob kõik liiga kiiresti ja tavaline argielu on tagasi. Kas on üldse lootust seda suurt kirge ja armastust taastada või nüüd ongi see vaikne armastus, millega tuleb leppida???
