Sõbrannasi põhimõtteliselt ei ole, mehega ka päris kõike arutada ei saa.
MIKS sa valisid endale siis sellise mehe, kellega “rääkida ei saa”, kui ise oled selline, et lähed lõhki, kui kellegagi jahuda pole?
Ja mõni mees võib väga edukalt naisele sõbrannat asendada, neid tüüpe on ju erinevaid.
Otsi omale uus mees või viska oma olemasolev stampmõte peast minema, et “ei saa”.
Kui väga tahta, siis alati saab.
Mehega loomulikult rääkida saan aga nagu mainisin, siis kõigest mitte. Ei oleks see nagu õige ja vaevalt meest sellised asjad, mida muidu sõbrannega arutaks, huvitaks. Jah, ta kuulab vb ära viisakusest aga see ei ole ikka see sama. See oleks juba tema koha pealt ebaaus ja nõme, kui ma hakkas a’la jumetuskreemide tooni teemal mehega arutama.
Mul oli üks väga hea sõbranna. Meil olid sarnased mured(ei olnud nii, et ainult mina muudkui heietasin ja tütüasin teda oma murede ja mõttetu mulaga) ja jututeemat oli palju aga ühel istumisel tal lambist sõitis katus ära. Pani bloki peale mingiks ajaks ja ühel hetkel ise vabandas ja otsis kontakti. Mina viha vms ei pidanud. Rääkisime ja suhtlesime internetis, kuniks ühel hetkel taas blokk peal. Ja ma ei teagi milles asi oli seekord. Ei ole torkinud ka.
Teine leidis omale mehe ja nüüd on eemaldunud(mõnesmõttes arusaadav).
Ja siis vahepeal ongi olnud need usaldamatud inimesed, kus lõpuks on minu jutt väljapoole jõudnud. Sõbrannade poolt midagi lekkinud ei ole(või pole vähemalt minuni veel jõudnud). Ja kusjuures kaks neist lekitajatest olid meesterahvad. Näo ees üsna pikalt mõlemad mängisid sõpra aga kui ma oma nõrkust näitasin(oli ülimalt raske periood mehega, kui ka vanema ootamatu surm) hakkasid ligi tikkuma ja mu suhet saboteerima.
Ja nüüd mul siis ei olegi kedagi…
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 01.04 09:56; 01.04 18:31; 01.04 22:27; 01.04 22:32;