olen lapsega (praegu aastane) mehe juurest ära tulnud möödunud sügisel, kuna mees on patoloogiline valetaja ja petja ega toetanud meid ka materiaalselt. Pidev huvi oli mehel pidude ja niisama hängimise vastu jne. Korduvalt on saanud uusi võimalusi , millega on vaid suutnud tõestada, et pole pereinimene.
Ei suutnud enam taluda pidevaid öösiti kodunt ära olemisi ja pidutsemisi ja naistega sehkendamisi. Lunis veel viimast võimalust, niiet kolm kuud – kuni aasta lõpuni sai siis veel tõestada kui väga ta ikka muutuda ei suuda.
Nüüd käib minu juures last vaatamas. On lapsele väga hea mängukaaslane ja laps naudib teda väga – tunda on, et isegi igatseb – sest vahest ripub muudkui minu küljes ja viriseb kui sülle ei saa ja siis tahab mängida selliseid mänge, mida issi temaga on mänginud ja nagu otsiks vahest.
Mind aga häirivad need eksi külaskäigud – tunnen ennast pärast tema äraminekut kuidagi häirituna ega taha enam midagi teha – ei saa aru miks. Ta ärritab mind juba kõigega.
Tunnen, et ei taha mingil juhul temaga enam kooselu üritada.
Kui teda jupp aega näinud pole on tunne väga hea – elan oma elu ja naudin pingevaba olemist. Kui tema aga külla tuleb, siis talle tulevad sõnumid ja vahest mõni kõne, mida peetakse teises toas ja mille peale joostakse siis minema – on olnud olukordi, kus polegi lapsega mängida jõudnud kui juba minek ja siis laps õnnetu. Ja minu juures arvutis siis juteldakse naistega.
Ma mõistan, et vaba mees ja teeb mis tahab jne. , aga mind see kõik kuidagi niiväga häirib. Mõtlen, et lahku läksimegi ju tema naistega sehkendamiste ja perele mitte pühendumise pärast jne. et nüüd oleks tal justkui nagu kõik – tuleb kuna tahab, on kaua tahab, sööb kõhu täis ja siis kaob ja teeb mis tahab. Musta pesu kipub ka veel vedama minu juurde, kuigi korduvalt öeldud, et ma pole nõus tema pesunaine olema ( viimastel kordadel pole enam toonud, kuna viskasin musta pesu koti ukse vahelt järgi, et ma ju ütlesin, et ei pese!) jne.
Temal elu nagu lill!
Olen korduvalt öelnud, et laps võtku kaasa ja veetku koos aega kuskil mujal, tema jälle, et siis ta ei kohtugi enam lapsega jne. Et tal pole mujal midagi temaga teha ega kuhugi minna – sada vabandust, miks just minu juures peab lapsega aega veetma. ( ilmselt ei taha ka ise vastutada ja hoolitseda – toitmine, mähku vahetamine jne).
Kuidagi ikka jälle kukub nii välja, et astub praktiliselt üle minu tuppa ja ongi jälle sees ja veedab aega lapsega meil. ( isegi käsi kipub ligi ajama, mis kohe üldse ei meeldi mulle).
Miks ma niiväga ärritun tema teiste naistega suhtlemiste pärast, siin meie juures, kui näen ja sellest mõttest, et sehkendab nendega ringi ja nunnutab jne – endale ma ju teda enam ei taha – arvan, et ei armasta ka – minu arust on ta jumala mõttetu mees koos elamiseks, olin ju temaga koos elades väga õnnetu – temaga hea vaid armumänge mängida ja distantsilt suhelda – kuigi mina ei taha enam isegi seda temaga – mitte midagi ei taha ( 6 aastat seda janti olnud juba – kõrini on). Tunne nagu oleks armukade, kuigi miks siis, kui ma teda enam ei taha – isegi mitte puudutada enam. Kas võib olla, et ma ärritun vaid selle pärast, et see oli pidev ärritumise põhjus kogu meie kooselu ajal, et ma kogu aeg avastasin, et ta suhtleb teiste naistega salaja ja kuidagi kahtlasel viisil. Kas võib olla, et ma ärritun, sest see meenutab mulle seda valu ja viha, mida tema selline sehkendamine minus alati põhjustas või olengi armukade ja armastan teda ikka veel?!
Aidake endas selgusele jõuda, kes lahku läinud, kas see ongi normaalne, et häirib, et suheldakse teistega või kuidas. Ja kui normaalne, siis kaua see jama veel kesta võib?
Ma olen nii segaduses, et ei tea enam mida oma tunnetest arvata.
Temast eemal olles ma temale eriti ei mõtle, ega taha teda näha eriti, pigem tunnen huvi uute meestuttavate vastu, kuigi see huvi mul varem täiesti puudus, kui olin oma eksile pühendunud.
Mida ma peaks tegema!?
Lõpetama jõuliselt ära need meie juures lapsega aja veetmised? Mis sellega ebameeldivat kaasneda võib? Mul pole kade meel, kui mõni tütarlaps, siis eksi uus neiu minu lapsega tegeleks, peaasi, et oleks laps hästi hoitud – vajangi pigem aega ka enesele lõpuks, et saaks ka kohtamas käia ja pidudel vahest. ( eks muidugi ei taha mulle vabadust anda, kuna armukade). Kas võib selle tulemuseks olla, et laps näeb oma isa harvem ja seetõttu laps rahutum igatsuse tõttu?
Mis mõtted teil tekkisid? Kas ma petan kuidagi iseennast või mis toimub?
Teema: Kuidas oma tunnetega hakkama saada?
Tead…mina sinu asemel alustaks sellest, et panete paika aja, millal isa lapse juurde tuleb ja reaalselt temaga ka tegeleb. Selle aja sees EI TUNNE mees end nagu kodus: arvutisse ära teda lase (minupärast võta või netijuhe ära), sinule ligi ka ajama ei tule, veel vähem osutad sa talle mingeid teenuseid (pesupesemine, toidu pakkumine jne).
Eks sa võid muidugi rääkida ka, et kui sinu uksest sisse astub, siis pangu mobiilil hääl vaikseks, et ei kuuleks kõike. AGA kui need sms-id ja kõned nii olulised on, siis ärgu tulgu last ärritama 5 minutiks. Leidku see aeg, kui tal tõesti on aega ja TAHTMIST/SOOVI lapsega tegeleda.
Arvata ju on, et laps satub segadusse ja see rikub ka tema närvikava.
Sina ürita olla rahulik. Räägi mehele täiesti rahulikult oma plaanist ja sellest, kuidas see lapsele mõjub. Kui hakkama ei saa, mine küsi kusagilt lastekaitsespetsialistilt abi ja tuge. Ja tead….ehk ongi parem, kui ta ei käi üldse lapse juures…siis on lapsel ka närvid korras.
Mnjah. Mina läheks sellel ajal kui isa oma last külastab, poodi. kas nii ei anna korraldada? Lähed poodi ca 2 tunniks. Jood kohvikus rahulikult kohvi, käid poes ja kui laekud siis läheb mees ära. Isal lapsega kohtuda ma ei keelaks. Ja veel- mis tähendab: sööb kõhu täis. Ega sa talle süüa ei pea pakkuma ikka küll. Eriti veel sooja sööki, kui siis mingi näks või tee. Muuda kardinaalselt see külastuskord selliseks, et sinu arvutis ei käida, kõnesid naistega ei peeta ja kui on tahtmine oma asju ajada, ajagu mujal.
Kui ta käibki teie juures, siis kas sa wi julge meest üksi sinna jätta, või mis? Äkki lähed ja käid niikaua kuskil mujal ja saad enda jaoks aega?
Ma tean mida tunned ja see kahjuks möödub alles võibolla aasta pärast. Kõige suurema tõenäosusega aga alles siis, kui oled endale ka kellegi leidnud. Siis taipadki, et tegelikult on sul tast täiesti ükskõik. Aga jah, aega läheb. Aja küsimus teisiti öeldes.
See, et ta sind näpib, see peab kindlalt lõppema. Las miilustab oma vanade armukestega ja rõvetseb.
Soovitan siiski hakata rääkima nii asjust, et kui ta ei leia lapsega väljaspool sinu kodu tegevust, siis pole tal vaja ka teie juures käia. Sinu kodu pole ka lõbustuspark. Suvi kohe käes, las läheb ja kasvõi siis jalutab käruga 2 tundi. Käib parkides jalutamas või mere ääres. Nii muide teevad ka teised vanemad.
Ja nagu eelminegi kägu ütles, siis paned lapsega kohtumise ajad paika. Teedki graafiku ja annad talle üle. Kui hakkab kobisema, ütled, et sa ei ela temaga enam ja kuna laps elab sinu juures, siis graafik on vägagi loogiline lahendus edaspidi kohtumiseks lapsega.
Ta lihtsalt peab sellega arvestama ja punkt.
Lapse planeerimise ajal ei olnud mehel huvi pidude ja niisama hängimise vastu?
Seni, kuni mees tuleb lapsega kohtuma sinu pinnale, ei taga mitte ükski kokkulepe temaga sinu neti, toidukapi ja elamise kurvitarvitamisest hoidumist. Ainuke asi, mis aitab, on see, et mitte mees ei roni sinu pinnale lapsega mängima, SINU NETTI KASUTAMA ja üldse sinu teenuseid tarbima, vaid ta võtab lapse ja läheb temaga välja.
Jah, sa pead laskma lapsel ja isal suhelda. Ei, sa ei pea laskma süüdimatut meest suvaliselt üle oma ukseläve. Sul on õigus privaatsusele. Sa ei pea pealt vaatama, kuidas ta oma uute pruutidega telefoneerib, see on temapoolne vaimne vägivald, tegelikult. Tal on täiesti piisavalt vaba aega teha seda sinu nina alt kaugemal.
Minu eks oli varem samasugune – tuleb külla, vajutab oma perse arvutitooli ja lapsega ei tegele. Mina läksin lõpuks lastekaitseametniku juurde, sest mu enda räägitud jutt oli talle nagu soe tuuleõhuke, mida ei tasu tähele panna.
Ja kui lastekaitseametnik ütles eksile, et \”nii ei lähe mitte\” siis jõudis eksile lõpuks kohale, et normaalsed isa ja lapse kohtumised toimuvad isa juures, isa vastutusel, on eelnevalt kokku lepitud, ja neile kehtib rutiinne graafik.
Ok, väga väikest last sa ei pea ja ta ilmselt ei taha ka enda juurde ööseks, aga paar tundi õues hängida peaks ju ometi olema jõukohane? Ja kui sind ei ole nende juures teenindamas, siis on isa sunnitud oma lapse eest vastutamise vähemalt sel vähesel määral ise ära õppima. Tuleb kasuks teile kõigile kolmele.
höh-höh-höh…
tubli tüdruk, et vähemalt pesu pesemast keeldusid.
Nüüd arva mees supilt ka maha ja lõpeta üldse ta emmetamine.
Aga ehk sind lohutab teadmine, et su eks ei ole ainuke selline.
Kui ta just…
kui ta initsiaalid just T.J. ei ole. Keskmist kasvu, tüse, elab Tallinas?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ei ole T.J., ei ela Tallinnas.
Tänan vastajaid, kes viitsisid mu pika joru läbi lugeda.
Kuidagi enesele märkamatult ma jh kipun muudkui tegema kõike. Pole üldse raske pesu masinasse toppida ja välja võtta ja süüa teha jne. Tihti olen juba tegemisega poolel teel kui märkan, et ooot, misasja ma teen – ma ei tohi seda teha ja niimoodi teda poputada, aga siis juba hilja ka pooleli jätta – nagu eile, oli kalal käinud ja tõi meile haugesid ja ma märkamatult juba puhastasin ja praadisin kui alles kohale jõudis, et oot, ma oleks pidanud selle kõigega ootama kuni ta läinud on. Ja pärast olen enda peale nii vihane, et mida asja ma krt pakun talle peretunnet kui ta valis ju oma käitumisega vaba mehe liiderliku elu.
Ei oska kuidagi ust näidata kui teine tuleb, hea nägu peas mingi külakost kaasas oma lapsekest vaatama. Need külastused on siiani spontaansed – ma kunagi ei tea, millal ta uksest sisse sajab.
Sain pea veidi selgemaks – mingi plaan tuleb paika panna jh.
[/tsitaat]
Kala mingu viigu ikka oma pruutidele. Kas need ka teavad, missugust elu su eksmees elab? Ükski täie mõistusega naine ei võta sellist tõsiselt, aga noh, eks neid poolearulisi on kah parasjagu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ei ole T.J., ei ela Tallinnas.
Tänan vastajaid, kes viitsisid mu pika joru läbi lugeda.
Kuidagi enesele märkamatult ma jh kipun muudkui tegema kõike. Pole üldse raske pesu masinasse toppida ja välja võtta ja süüa teha jne. Tihti olen juba tegemisega poolel teel kui märkan, et ooot, misasja ma teen – ma ei tohi seda teha ja niimoodi teda poputada, aga siis juba hilja ka pooleli jätta – nagu eile, oli kalal käinud ja tõi meile haugesid ja ma märkamatult juba puhastasin ja praadisin kui alles kohale jõudis, et oot, ma oleks pidanud selle kõigega ootama kuni ta läinud on. Ja pärast olen enda peale nii vihane, et mida asja ma krt pakun talle peretunnet kui ta valis ju oma käitumisega vaba mehe liiderliku elu.
Ei oska kuidagi ust näidata kui teine tuleb, hea nägu peas mingi külakost kaasas oma lapsekest vaatama. Need külastused on siiani spontaansed – ma kunagi ei tea, millal ta uksest sisse sajab.
Sain pea veidi selgemaks – mingi plaan tuleb paika panna jh.
[/tsitaat]
jah, teame seda – olen ise ka sellises lõksus istunud. Psühholoogi juures käimine võib ka abiks olla. sind ei häiri niivõrd see, et mehel on uued pruudid, kuivõrd see, et ta pole su elust koormavas mõttes siiamaani lahkunud. Sul ei ole selget lõppu. tee selge lõpp ja pane piirid paika, läheb endal elu kergemaks.
uhh, tegelikult ei lõpe need jamad ka siis, kui sul on õnnestunud mees oma supilt ja seebilt maha arvata ja saada ta niikaugele, et ta lapse kohtumiste ajaks enda juurde võtab.
Ikka võib tekkida olukord, kus nt juba suurem laps läheb terveks nädalavaheks isa juurde, sina planeerid endale vaba nädalavahetuse, kas raamatu, sõbrannade, spordi, mõne tööotsa või väikese üheöökepi seltsis ja… issi helistab äkki: kuule ma enam ei saa, ma toon lapse enne pühapäeva õhtut tagasi!
ja mida sa siis peale hakkad? sinu plaanid on vastu taevast sellega.
aga kergem saab sellest ikka, et ta sul enam täiega ja kõiges füüsilises olekus seljas ei ela.
Ehk on sul asi selles, et tunned end reedetuna. Siis, kui te veel koos elasite, tundsid end pidevalt teisejärgulisena, sest ta sahmerdas teiste naistega. Ta ei pidanud teie suhet kalliks, reetis sind. Nüüd sama käitumismustrit nähes, tuleb vana valu jälle meelde ja sealt ka ärrituvus, et midagi pole ju muutunud, mehe iseloom on sama, ta ongi selline \”täna siin, homme seal – vaatan, kus parajasti toredam on\”.
Enne see ärrituvus üle ei lähegi, kui oled andestanud (nii talle kui endale, sest sa võid alateadlikult ennast süüdistada selles, et temaga koos olid ja kõike talusid, et kiiremini lõppu ei teinud, et valedega leppisid jne). Kui oled neutraalseks muutunud, siis lihtsalt nendid tõsiasja, et see mees ongi \”figaro siin, figaro seal\” (kuni ta ise vajalikuks ei pea ennast muuta) ja sinu hinge see enam ei muserda.
Paraku on teil ühine laps ja lapsevanemateks jääte te elu lõpuni, laps tahab tunda mõlema vanema armastust ja hoolimist.
Ära luba tal oma elamises peremehetseda, ta on ainult külas. Tema tulemisi, mis peaksid olema ainult lapsega kohtumiseks, säti enda järgi, siis kui sulle ja lapsele sobib. Te pole enam paar, sa pole tema sõber, sul on oma elu ja tegemised. Sina otsustad oma aja üle.
Lapsega olemise aeg olgu tõesti lapse päralt, kõiki oma eraelulisi asju (kõned naistega ja arvutis olemised) ajagu enda elamises. Võimalik, et pead seda selgesõnaliselt ütlema, sest tema arvatavasti suhtub sinusse kui toredasse naissoost sõpra, kellega juhtumisi on varasemalt mõnda aega müratud ka.
Sellised mehed ei saagi täiskasvanuks, kui neid edasi nunnutatakse ja piire ei seata. Sellised mehed tavaliselt ei talu probleeme, nad pendeldavad kolme-nelja naise vahet ja otsivad mõistmist (vahel ühe naise käest teise naise vastu vms).
Pakun, et eriti meeldib talle kiita, et tema küll pole ühegi naisega tülis, tema on nii lahe mees.
Praeguse olukorra jätkudes oled seisus, kus ta: ise ei söö ja teistele ka ei anna. Ja oled varsti väga vihane, et pole osanud end emotsionaalselt tema küljest vabastada ja oma eluga edasi minna.
andestada saab sellele, kes andeks palub… mitte jobule, kes enda arust kõik õigesti teeb
ära mõtle tema peale, mõtle enda peale, kui sind miski ärritab, siis eemalda see endast
Kahju et elu nii läind , aga need smsid ja kõned eeldavasti tema poolt taotuslikud , tahab sind armukadedaks teha. Ega juhuslikult A.L -ga tegu pole? See kirjeldus tundub kuidagi nii tuttav..
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Andestust on ta palunud pisarsilmil korduvalt, kuid, kui on taas \”viimase\” võimaluse saanud, siis ikka ei suudeta olla normaalne. Kõik kordub ja ma tunnen end taas ja taas ärakasutatuna. Väidab, et armastab vaid mind ja mina ainult hinges jne., kuid käitumine seda ei kinnita. Ma ei tunne end temaga koos õnnelikuna ja rahul.
Ma ei taha enam teda tagasi ega temaga koos olla – see mõte tundub vastuvõetamatu. Karikas on täis saanud.[/tsitaat]
aaa… andestamine EI TÄHENDA et sa pead ta tagasi võtma. EI TÄHENDA!
See tähendab seda, et sa ei raiska oma aega tema peale vihane olemise peale, aga lihtsalt enam ei anna talle ka uut võimalust ennast ära kasutada.
See tähendab, et sa ei tunne ennast tema ees süüdi.
See tähendab, et sa ei pea selle molkuse pesu pesema ja talle putru keetma, sa saadad ta rahulikult uksest välja, sa kehtestad oma kindla päevakava ja kindla isa-lapse kohtumise korra, mis EI SISALDA sinu juures kõõlumist ja sinu internetis persetamist, aga sa ei ole sealjuures vihane.
Väga nõus viimase postitusega.
Andestamine ei tähenda, et sa peaksid teda tagasi tahtma või mingeid edaspidise kooselu mõtteid alles hoidma. Andestamine tähendab eelkõige enda sees rahu tegemist. Mõistmist ja leppimist, et kõiki asju (saati siis inimesi) me maailmas muuta ei saa, tema on nagu on, aga sinul on õigus ja võimalus oma elu endale sobivaks elada.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
