Teema: kuidas ometi lastepsühhiaatri vastuvõtule pääseda?

Kas lastepsühhiaatril kuskil tasulist vastuvõttu pole? Muude arstide puhul aitab tavaliselt see, et lähed ühe korra tasulisele vastuvõtule. Kui probleem on olemas ja vajab sekkumist, siis tavaliselt paneb arst järgmise visiidi aja kirja juba ise ja sinna, kus ta tasuta vastu võtab.

Tahtsin sama soovitada, mis eelmine kirjutaja, lisaks siia ka Kerstin Kõiva Nime. Ta tegeleb samuti selliste juhtumitega ja on saanud spetsiaalse väljaõppe. Jutt siis Tallinna Väikelaste psühhaatria kliinikust.
Meie käime tema juures. Oleme ka rahul.
Kuigi minust jäi esiti mulje, et otsin ise niisama tähelepanu. Näiliselt oli mu laps ideaal kuubis. Jooksime ka ühest, teise, kolmadasse kohta ja olin hullumas. Mingil hetkel rääkisn ühe inimesega, kes oli selliste lastega piisavalt kokku puutunud ja ka tema arvas, et minu lapsel pole häda midagi. Kui olin siiski viisakast välja viskamisest hoolimata talle kirjeldanud oma lapse põhilisi mure kohti Soovitas ta mulle, mida edasi teha ja aitas ise ka kaasa.
Saime suunamise väike klassi, kuigi seda pigem sellepärast, et mina seda tahtsin. Täna on seis selline, et ka väike klass on talle liiast ning keegi ei kahtle enam tema erivajadustes. Aastatega on asi ainult hullemaks läinud. Nüüd püüame saada suunamist üks-ühele.
Minul on pervasiivsete arenguhäiretega laps, kellel on peamiselt Aspergerile iseloomulikud jooned ja lisaks kerge, kindlates olukordades avalduv ATH.
Ära anna alla, lahendused on olemas.

Teemaalgataja, lase poissi uurida ka Aspergeri sündroomi suhtes. Tean juhust, kus üht aspit uuriti ATH suhtes, midagi ei tuvastatud, öeldi, et ATH ei ole. Laps läks tavaklassi ja sealt saadeti uuesti psühhiaatrile, ei olnud võimalik temaga koos teisi lapsi õpetada. Esimene psühhiaater ise ei tulnud selle peale, et Aspergerit kahtlustada.

Kui psühhiaatrile on raske saada – äkki saate enne lastepsühholoogi jutule? Veel parem, kui kliinilisele või neuropsühholoogile? Üks ei asenda küll teist ja psühholoog ravimeid ka ei kirjuta, aga ilmselt nii või teisiti suunaks ka psühhiaater teid lapsega edasi ka psühholoogi juurde.

Facebookis on ka ATH-ga laste vanematele oma grupp – ATH lapsed – Aktiivsus ja Tähelepanu häirega lapse kasvatamise nipid.

Mina sattusin oma (A)TH poisiga arst-residendi juurde. Sain sinna läbi väiksema poisi kaudu. Väiksepoisi tohter helistas oma sõbrannale ja sain aja. Olen temaga väga rahul. Tegu on Irina Sahnjukiga. Jah, Tallinnas. Olen temale kurtnud ära paar tuttava muret ja selle kaudu olen saanud ka neile abi.

Mulle jäi mulje, et sa oled saanud küll, aga ei üks ega teine ega kolmas ei sobinud. Äkki on nii, et sul on mingi kindel visioon, mida sa tahad, et arst ütleks ja teeks, ja kui ta ei tee täpselt seda, siis sa lähed ja lööd käega, et ei meeldi. Arvesta sellega, et ükski psühhiooatriline töö ega tegevus ei too kiireid tulemusi. Ja kui sa kellegi juurde pidama ei jää, ja üle paari korra ei käi, siis ei tulegi neid tulemusi mitte kunagi.

Ma ei usu, et Tartus pole ühtegi lastepsühhiaatrit, kes tasulist vastuvõttu teeks. No ei usu. Äkki sa ei oska otsida.
Võta natuke rahulikumaks. Ei ole vaja “jalga ukse vahele saada” ja muid sõjakaid käike teha, seetõttu äkki ei tulegi välja. Äkki aitaks see, kui laps jääks psühhiaatri juurde üksi, ilma sinuta. Või läheks näiteks isaga, sest mul jääb siit mulje, et piduriksk võib olla just sinu enda suhtumine.

Kuidas see ATH nii järsku välja kargas? Üldiselt ei ole ATH-d vägivaldsed. Reeglid tuleb ikkagi paika panna. Alustadagi vähehaaval. Alguses võtta üks asi, nt seesama õe löömine, ja nõuda järjekindlalt, et ödesid.vendi tuleb kohelda ilusti. Ja seletada lahti, mis see ilusti tähendab ja iga päev kiita teda, kui ta seda teeb. Ei maksa hakata nõudma kõiki asju korraga, mis nüüd käest ära on, sellest ei tule midagi välja. Samuti ei te midagi head tema peale karjumine. Sa pead endaga palju vaeva nägema, õppima teatud meetodeid ja käitumistehnikaid. Need asjad ei lahene nii, et laps arasti ukse vahelt sisse, tablett sisse ja rahu majas. ATH jääb terveks eluks, Asperger samuti. See on osa teie elust. Lepi sellega,ära võitle selle vastu. Usu mind, nii on kergem.
Ja kui nüüd arst ravimid välja kirjutab, siis ikka võtke neid. Nii, nagu määratakse, kogu aeg, korralikult. Mitte nii, et “praegu parem periodd, helgem päev, täna ei võta”.

Mis on viga kutsekoolil? Miks sa seda nii meeletult kardad nagu see oleks vangla? Kas on äkki nii, et su ambitsioonid oma pojale on väga kõrged, aja et see süvendab probleemi? Kas temaga siis poleks probleemi, kui ta kutsekooli läheks, kas see oleks ainus probleem? Kutsekoolist saab muide alati edasi õppima minna, elu ei lõpe 18 aastaselt.
Võta lihtsalt ise rahulikumalt. Ja kui tal on koolis “kõik korras”, siis äkki polegi mingit probleemi peale ealiste iseärasuste. Sest ATHga laps ei saaks ilma spetsiaalse toeta koolis korralikult hakkama. Äkki teid seetõttu väga ei taheta sinna psühhiaatri juurde, et psühhiaatrilist probleemi polegi. Psühhiaatrilist, sest mingi probleem ilmselgelt on.

Veelkord: Tihti on nii suurte lastega juba pidurdav asjaolu see, kui sa psühhiaatri/psühholoogi juurde kaasa lähed. Ära mine sisse temaga kaasa. Sinu sealolek võib lapse lukku panna ja protsessi häirida.

Miks mitte see üks kord ka Tallinnas vastuvõtul käia, sest siin on valik suurem. Eesti on nii väike, psühhiaatrid tunnevad üksteist. ja kui sa oma mure ära räägid, et oled Lõuna Eestis ja tahaksid edaspidi seal käia lapsega, aga ei leia sobivat kohta, siis juba oskaks see psühhiaater kellegagi konkreetselt ühendust võtta. “Jal asaabki ukes vahele” nii, et esimesel korral minna ilma geograafiliste, rahaliste ja muude eeltingimusteta, rääkida ära kogu oma mure ja siis kuulata ära, mis pakutakse. Ja vähem päärata tähelepanu “isiklikele sümpaatiatele ja antipaatiatele”. Usaldusliku suhte nõustajaga peab saama laps, mitte sina. ja see ei pruugi tekkida esimesel korral, vaid hoopis nt viiendal korral. Pane ta järjekorda mitmes kohas, ja kui ühes kohas kohe üldse ei näkka, siis on ka kuskil mujal aeg kinni pandud ja ei pea täiesti otsast peale ootama hakkama.

Tegelikult võib ka olla asi mingis muus tervisehäires, mis teda ärritab aga mida ta ei oska sõnastada või mille olemasolu ta haiguseks ei pea. Näiteks mingi aine puudusest tekkinud väsimus, ja sealt edasi juba väsimusest tekkiv ärritus. Või lihtsalt suur pinge, ärevus või ka depressioon. Koolis oskab seda laadi asju kontrolli all hoida (ATH d eriti kontrolli all hoida ei saa), kodus enam ei tunne, et peab. Ja ei peagi, probleem tuleb lahendada, mitte alla suruda. Ma teeks ka korraliku üldfüüsilise uuringu, koos kõikide vajalike vereproovidega. Psühhiaatri juurde minnes ei hakkaks nõudma, et mis diagnoos olema peaks, vaid KIRJELADA võimalikult TÄPSELT, ilma sildistamata, vaevusi ja probleemi.

Filmi teda mõnikord. Psühhiaatrile võib sellest abi olla diagnoosimisel. Aga ära muidugi seda materjali tema mõnitamiseks ära kasuta, kui kops üle maksa viskab.

Kirjatükki lugedes olin enam kui kindel, et taas mingi Tallinna juhtum (tsaaririigi kord on siin lõunaosariikides tõesti arusaamatu), kuid Lõuna-Eestist ja ei saa abi Tartust? Vabandage väga, kuid kummal teist tegelikult probleem on? Olen oma lapsega käinud ning soovitanud ka kokku 3 tuttavale dr. Aime Meosi vastuvõttu (Raja tn. psühhiaatriakliinik) ning on alati arstilt abi saadud ning jah, järjekord on pikk (2-3 kuud), kui vaid ühel korral on tühistatud ja siis ka leitud esimene vaba aeg lähema paari nädala jooksul. Ole hea ja alusta asjaajamist korralikult, ole ise avatud ning tunne huvi! Midagi pead sa täiesti valesti tegema, sest psühhiaatri vastuvõtuks ei ole vaja suunamiskirja ning kõigi Tartu arstide kohta on internetis (TÜ Kliinikumi kodulehel) info olemas. Enne arstile pöördumist palu ka koolist iseloomustus – kuidas laps seal käitub? Ning arstiaega oodates pane esiteks paika kindel päevaplaan ning tee totaalne arvutivabadus. Arvutimängud ajavad juba tavalapse närviliseks, mida siis veel niigi õrna närvisüsteemiga laps peaks läbi elama?

Kutsekooli alahindamine on natuke vale jah. Ära Sa jumala pärast oma lapsele seda sisesta, et ära sa tulevikus mingil juhul kutseka teed mine!

Ma ise olen doktorikraadiga (ei uhkusta, nendin fakti) aga ma ei oota oma lastelt ülikoolisaavutusi! Kui on kutsumus ja tahe kutsekooli minna ja ta elu on õnnelik, saab hakkama, siis mingu aga!