Nimelt mina ei saa aru sugulastest, kes ei toeta ja ei aita võimalusel oma lähedasi. Kuidas saab olla nii, et ollakse täiesti ükskõiksed, nt ema on ükskõikne kui tema tütrel on abi vaja. Kuidas sellise teadmisega edasi elada, et sinu ema ei anna nt sulle söögiraha, kui sul ei ole raha, et süüa osta.
aga miks peaks keegi teine täiskasvanut toitma? enamik neist hädalistest on kogu aeg hädas ja näljas. kui ema ise ka madalapalgaline, miks ta peaks siis sellest vähesestki ära andma? need “näljas lapsed” on enamasti sellised, et lasteraha päeval ostetakse grillkana ja krevette ning nädal enne rahapäeva siis imetakse käppa.
näljas lapsed on teine teema, aga neilt ei eeldagi keegi, et neil peaks omal söögiraha olema, seega teema tõenäoliselt ikka täisealistest
Inimesi on igasuguseid. Minu nelja lapsega sõbranna oli raskelt haige (vähk), tööl käia ei saanud, mehest oli lahus (mees oli ja on siiani elatisvõlglane) ja küsis oma emalt 50 eurot LAENU, et lastele süüa osta. Ja selle peale ta ema helistas mulle ja hädaldas a`la “Jälle küsitakse raha, ei tea, kas selle kunagi tagasi ka saab, varsti on aastavahetus, ma tahaks ka nagu pudeli šampust juua ja lihatüki süüa, ei tea kas tal siis ühtki sõbrannat pole, kellelt laenata” jne jne.
Ja kui ma talle siis ütlesin, et kas enda lapse ja lapselaste jaoks on kahju ja et ta on ju alati tagasi maksnud (ja see tõesti ka nii oli), siis kuulsin midagi sellist, et aga kui temast elulooma ei saa, siis jääb ju võlgu…
Sellise suhtumise peale tundsin tõelist vastikustunnet. Ma usun, et enamus vanemaid oleksid pigem ise söömata kui oma lastel-lastelastel nälgida laseksid.
Ja kui ma talle siis ütlesin, et kas enda lapse ja lapselaste jaoks on kahju ja et ta on ju alati tagasi maksnud (ja see tõesti ka nii oli), siis kuulsin midagi sellist, et aga kui temast elulooma ei saa, siis jääb ju võlgu…
Emale oleks võinud muidugi meenutada, et kui elulooma ei saa, siis peab ema kõik need neli last ilmselt ise üles kasvatama, mis on kordades kallim kui 50 eurot, aga – saad ju ise ka aru, et kui keegi on maksnud alati võla kenasti tagasi, siis on see keegi ilmselgelt päris palju kordi laenu võtma pidanud? Arusaadav, et see võib selle, kes alati peab laenu andma, hädaldama ajada.
Vaevalt et see naine ema käest küsis, kui neli last sai. Ja nagu ka jutust kogemata välja tuli, ongi ta pidevalt emalt laenu küsinud.
Ehk emal peab pidevalt mingi tagavara olema, et oma täiskasvanud lapsele anda. See ongi väga väsitav.
Ja kui ma talle siis ütlesin, et kas enda lapse ja lapselaste jaoks on kahju ja et ta on ju alati tagasi maksnud (ja see tõesti ka nii oli), siis kuulsin midagi sellist, et aga kui temast elulooma ei saa, siis jääb ju võlgu…
Emale oleks võinud muidugi meenutada, et kui elulooma ei saa, siis peab ema kõik need neli last ilmselt ise üles kasvatama, mis on kordades kallim kui 50 eurot, aga – saad ju ise ka aru, et kui keegi on maksnud alati võla kenasti tagasi, siis on see keegi ilmselgelt päris palju kordi laenu võtma pidanud? Arusaadav, et see võib selle, kes alati peab laenu andma, hädaldama ajada.
Emalt oli ta küsinud 2-3 korral umbes aasta jooksul ja alles peale seda, kui haiguse tõttu töö kaotas. Ja alati maksis lasteraha või mõne mõne eseme müügist saadud raha laekumise päeval tagasi.
Vaevalt et see naine ema käest küsis, kui neli last sai. Ja nagu ka jutust kogemata välja tuli, ongi ta pidevalt emalt laenu küsinud.
Ehk emal peab pidevalt mingi tagavara olema, et oma täiskasvanud lapsele anda. See ongi väga väsitav.
Ma ei kujuta ette, mis tähtsust on rahal, kui su laps (olgugi et täiskasvanud) põeb vähki. Ma ei kujuta ette, mis emad need on…
Minu ema, ja kindlasti ma ise, annaks hinge tagant viimasegi, kui laps põeks vähki.
Me teame, et see haigus võib olla niiii lõplik kui lõplik, ja mõni ema mainib RAHA…Imelik.
Vaevalt et see naine ema käest küsis, kui neli last sai. Ja nagu ka jutust kogemata välja tuli, ongi ta pidevalt emalt laenu küsinud.
Ehk emal peab pidevalt mingi tagavara olema, et oma täiskasvanud lapsele anda. See ongi väga väsitav.
Laste saamine loomulikult emalt küsides ei käinud, ehkki seda, et viimaseks planeeritud kolmanda lapse asemel neid tegelikult kaks sünnib, ta ka ette ei teadnud.
Ma usun, et alla 60-sel üsna kõrgel kohal töötaval inimesel selle raha oma lapsele andmine väga väsitav olla ei saa. Asi oli rohkem põhimõttes ja inimese üldises kitsiduses.
Kui minu laps vallandatakse töölt pika töövõimatuse tõttu, ma annaksin talle ilma küsimata raha nii toidu kui ka ravi jaoks ja läheksin tema haiglasoleku ajal lapselapsi ka hoidma. Veel vähem hakkaksin ma seetõttu mõnele ta sõbrale “kas tal siis kedagi ei ole, kellelt küsida” halama.
Ma usun, et alla 60-sel üsna kõrgel kohal töötaval inimesel selle raha oma lapsele andmine väga väsitav olla ei saa. Asi oli rohkem põhimõttes ja inimese üldises kitsiduses.
No ega seal peres pole ju tavapärased head suhted. See ema võib olla pettunud, et tütar, kellelt oodati samuti karjääri ja head mehevalikut, on nüüd üksikema.
Usun ka et asi tal põhimõttes ja võimalik, et tal kõrgel kohal pole ka suur palk.
Mõni inimene ongi kitsi, väga kitsi. See on vahel rõve jah. Aga parasiteerimine on tegelikult ka rõve- mitte loomulikult see vähihaige tütar, aga on küllalt inimesi, kel kogu aeg on mingi häda ja elavad üle oma võimete ja kõik muud kui aidaku, aga kobiseda nende elu ja valikute suhtes muidugi ei tohi poolt sõnagi.
Vaevalt et see naine ema käest küsis, kui neli last sai. Ja nagu ka jutust kogemata välja tuli, ongi ta pidevalt emalt laenu küsinud.
Ehk emal peab pidevalt mingi tagavara olema, et oma täiskasvanud lapsele anda. See ongi väga väsitav.
Laste saamine loomulikult emalt küsides ei käinud, ehkki seda, et viimaseks planeeritud kolmanda lapse asemel neid tegelikult kaks sünnib, ta ka ette ei teadnud.
Ma usun, et alla 60-sel üsna kõrgel kohal töötaval inimesel selle raha oma lapsele andmine väga väsitav olla ei saa. Asi oli rohkem põhimõttes ja inimese üldises kitsiduses.
Kui minu laps vallandatakse töölt pika töövõimatuse tõttu, ma annaksin talle ilma küsimata raha nii toidu kui ka ravi jaoks ja läheksin tema haiglasoleku ajal lapselapsi ka hoidma. Veel vähem hakkaksin ma seetõttu mõnele ta sõbrale “kas tal siis kedagi ei ole, kellelt küsida” halama.
Teoorias oleme kõik õilsad. Tõe kriteerium on siiski praktika. Kui sul endal ei ole sellist olukorda olnud, siis mis sa hüppad? Sul pole õrna aimugi, kuidas sa tegelikult käitud, kui paar aastat pead teiste knimeste arveid maksma.
Minu 40-aastane tuttav küsib pidevalt emalt laenu, nüüd aga viimasel ajal on hakanud küsima teistelt, kuna ema annab küll, aga on hakanud näägutama. Õige ka – minu arust peaks täiskasvnaud, töövõimeline naine suutma ilma vanemate toeta hakkama saada. Siin ei ole jutt vähist ega pikast töövõimetusest.
Kas mitte keegi sugulastest ei toeta? Siis peab küll peeglisse vaatama.
Aga minge küsige otse nende inimeste käest, miks nad ei toeta. Siin võib lõputult spekuleerida (võimaluste puudumine, kitsidus, halvad kombed jne).
Aga miks teemaalgataja ise ei toeta? Näeb ju, et keegi on hädas – pakuks äkki abi? Hädalisel endal võibolla raske ja piinlik küsida.
Jaapani vanasõna: Anna näljasele õng, mitte kala.
Jaapani vanasõna: Anna näljasele õng, mitte kala.
On olems ka teistmoodi ütlemine – toida näljasel ennekõige kõht täis ja alles siis hakka õpetussõnu jagama.
Aga mõni näljane on nagu ahjualune vanast muinasjutust: ükskõik, palju toidad, ikka tahab veel.
Aga mõni näljane on nagu ahjualune vanast muinasjutust: ükskõik, palju toidad, ikka tahab veel.
oma lapse kohta on kummaline sellist juttu rääkida
Aga mõni näljane on nagu ahjualune vanast muinasjutust: ükskõik, palju toidad, ikka tahab veel.
oma lapse kohta on kummaline sellist juttu rääkida
Sugulastest on jutt, ei pea oma laps olema.
aga miks peaks keegi teine täiskasvanut toitma? enamik neist hädalistest on kogu aeg hädas ja näljas. kui ema ise ka madalapalgaline, miks ta peaks siis sellest vähesestki ära andma? need “näljas lapsed” on enamasti sellised, et lasteraha päeval ostetakse grillkana ja krevette ning nädal enne rahapäeva siis imetakse käppa.
näljas lapsed on teine teema, aga neilt ei eeldagi keegi, et neil peaks omal söögiraha olema, seega teema tõenäoliselt ikka täisealistest
Vt, kui lapsed ei saa täiskasvanuna oma eluga hakkama, siis on lausa vanemate kohus neid aidata, sest mitte hakkama saamine on vanemate oskamatu kasvatuse vili ehk otseselt vanemate süü.
Teistelt sugulastelt peaks olema hädalisel piinlik abi küsida, sest nemad ei saa hädalise vaesuses kuidagi süüdi olla. Eestis on tööjõu puudus ja lihttöid hulgi saadaval, kus võimalik (ajutiselt) lisaraha teenida, kasvõi nn tööampsude kaupa, seega teistelt küsimine on siiski suuresti inimese mugavuse ja laiskuse probleem. Normaalse inimese jaoks on arusaamatu kelleltki elamiseks raha küsima minna.
Kui minu laps vallandatakse töölt pika töövõimatuse tõttu, ma annaksin talle ilma küsimata raha nii toidu kui ka ravi jaoks ja läheksin tema haiglasoleku ajal lapselapsi ka hoidma. Veel vähem hakkaksin ma seetõttu mõnele ta sõbrale “kas tal siis kedagi ei ole, kellelt küsida” halama.
Teoorias oleme kõik õilsad. Tõe kriteerium on siiski praktika. Kui sul endal ei ole sellist olukorda olnud, siis mis sa hüppad? Sul pole õrna aimugi, kuidas sa tegelikult käitud, kui paar aastat pead teiste knimeste arveid maksma.
Mina hüppan? Ma usun, et kuna me koos ühe teise sõbrannaga tasusime suhteliselt suures summas raviarveid, sõbranna haiglasoleku perioodidel hoolitsesime tema laste eest (lapsed elasid sel ajal meie juures) ja maksime selle ligi nelja aasta jooksul ära nii mõnegi arve, siis on mul vähemalt sama suur õigus tema ema kritiseerida kui sinul mind.
on veel selline vanasõna -aita sant sauna, pese veel selg ka puhtaks. Et, kui ühe korra aitad, siis hakkabki abi tahtma. Ma peaks toetama oma vanemaid või oma lapsi, et saaksid jala alla – aga kui tegu on töövõimelise inimesega, siis tema aitamiseks ei näe põhjust (rõhutan veel – ei ole haige).
Kui minu laps vallandatakse töölt pika töövõimatuse tõttu, ma annaksin talle ilma küsimata raha nii toidu kui ka ravi jaoks ja läheksin tema haiglasoleku ajal lapselapsi ka hoidma. Veel vähem hakkaksin ma seetõttu mõnele ta sõbrale “kas tal siis kedagi ei ole, kellelt küsida” halama.
Teoorias oleme kõik õilsad. Tõe kriteerium on siiski praktika. Kui sul endal ei ole sellist olukorda olnud, siis mis sa hüppad? Sul pole õrna aimugi, kuidas sa tegelikult käitud, kui paar aastat pead teiste knimeste arveid maksma.
Mina hüppan? Ma usun, et kuna me koos ühe teise sõbrannaga tasusime suhteliselt suures summas raviarveid, sõbranna haiglasoleku perioodidel hoolitsesime tema laste eest (lapsed elasid sel ajal meie juures) ja maksime selle ligi nelja aasta jooksul ära nii mõnegi arve, siis on mul vähemalt sama suur õigus tema ema kritiseerida kui sinul mind.
Vähihaigete ravi on siiski tasutud eestis haigekassa poolt. Mis suuri raviarveid teie maksite?
Inimesi vist on kahte liiki suhtumisega. Ühed korjavad raha, säästavad, elavad kokkuhoidlikult, peavad oluliseks oma võlad kõik õiendada ja mitte kellelegi võlgu olla. Teised on suhtumisega – küll kuidagi saab. Need teised võivad siis kellegi seljas kogu elu liugu lasta, nii et heasüdamlikud inimesed ei saa arugi. Kuidas sa ei anna talle raha, kui tal süüa pole lastele anda? Kuidas ei anna raha, kui tal kommunaalarve maksmiseks raha pole? Aga tal pole sellepärast, et ta iial ei muretse raha pärast – raiskab kõik ära, kui raha on, küll keegi ikka aitab. Kui selline inimene siis haigeks jääb, võibki lähikondlastel olla juba siiber, eluaeg ülal peetud, ja see ei lõpegi kunagi.
Kindlasti on ka isekaid ja ahneid ja südametuid emasid, kel ongi oma lapsest suva, aga mina pole selliseid veel kohanud, vähemalt mu sõprade ja tuttavate hulgas pole ühtki sellist. Küll aga on paar sellist igavest laenajat, erineval majanduslikul järjel, kes iial oma võlgu ära ei maksa ja lasevad lõputult heasüdamlike inimeste seljas liugu.
Nimelt mina ei saa aru sugulastest, kes ei toeta ja ei aita võimalusel oma lähedasi. Kuidas saab olla nii, et ollakse täiesti ükskõiksed, nt ema on ükskõikne kui tema tütrel on abi vaja. Kuidas sellise teadmisega edasi elada, et sinu ema ei anna nt sulle söögiraha, kui sul ei ole raha, et süüa osta.
Täiskasvanud inimesele ei pea mitte keegi teine andma raha. Ei ema ega keegi teine. Kellele sina raha annad? Keda sina aitad? Ootad abi, aga kuna sa ise viimati raha andsid? Kas sa saadud raha maksad alati tagasi? Kui üks pere liige vajab koguaeg toetust ja abi, mitte kunagi enda abi ei ole nõus pakkuma, siis muutuvad KÕIK sugulased ükskõikseks. Paku emale, et pesed ta kõik aknad puhtaks, et sul pole söögiraha, et kas ta oleks nõus sind aitama, kui sina teda aitad?
Huvitav teema! Teemaalgataja olukorda ei oska kommenteerida aga mulle meeldiks seda ideed edasi arendada.
Abi andmisega on selline lugu, et pidev abistamine muudab “nõrga” veel nõrgemaks. Seda on näha nende perekondade puhul, kus iseseisvaid ja nutikaid lapsi täiskasvanueas enam ei toetata, sest “nad saavad ju ise hakkama”. Ja saavadki, nad näevad, et vastutavad enda heaolu eest ise ja töötavad end üles. Samas läheb kogu vanemate aur ja toetus sellele lapsele, kes mingil põhjusel nii hästi endaga hakkama ei saa. Kuna ta harjub aastatega ära, et iga väiksemgi probleem lahendatakse tema eest ära, siis milleks enam pingutada?
Minu peres olin mina jälle see tütar kes ise alati hakkama sai, läksin tööle 17 a ja õppisin töö körvalt, mingi aeg oli 2 töökohta, omandasin kõrghariduse, läksin välismaale õppima ja käisin tööl. Kunagi vanemad ei aidanud, isegi kui mul polnud söögiraha ei kutsunud enda juurde sööma. Siis mul vanem vend kes ei saa omaveluga hakkama, alkoholi probleemid, kooli jättis poolele, läks oma perest lahku, lapsed jättis maha ja kolis vanemate juurde. Teda hoiti nagu s.tta pilpa peal, töötu, raha pole, maksti söögid/joogid kinni, riided, arstid jne. Samal ajal mina võisin raskustes viselda ja mitte kedagi ei huvitanud. Vot nüüd mind ka ei huvita kuidas keegi hakkama saab.
Kui minu laps vallandatakse töölt pika töövõimatuse tõttu, ma annaksin talle ilma küsimata raha nii toidu kui ka ravi jaoks ja läheksin tema haiglasoleku ajal lapselapsi ka hoidma. Veel vähem hakkaksin ma seetõttu mõnele ta sõbrale “kas tal siis kedagi ei ole, kellelt küsida” halama.
Teoorias oleme kõik õilsad. Tõe kriteerium on siiski praktika. Kui sul endal ei ole sellist olukorda olnud, siis mis sa hüppad? Sul pole õrna aimugi, kuidas sa tegelikult käitud, kui paar aastat pead teiste knimeste arveid maksma.
Mina hüppan? Ma usun, et kuna me koos ühe teise sõbrannaga tasusime suhteliselt suures summas raviarveid, sõbranna haiglasoleku perioodidel hoolitsesime tema laste eest (lapsed elasid sel ajal meie juures) ja maksime selle ligi nelja aasta jooksul ära nii mõnegi arve, siis on mul vähemalt sama suur õigus tema ema kritiseerida kui sinul mind.
Vähihaigete ravi on siiski tasutud eestis haigekassa poolt. Mis suuri raviarveid teie maksite?
Minu isal oli vähk. Esimesed aasta või poolteist olid ravimid küll soodustusega v.a toidulisandid, mida soovitati juurde osta. Kui aga ükski ravi enam ei mõjunud, siis pidime edasise ravi eest ise maksma, haigekassa enam ei rahastanud. Hea oli, et isal oli see raha endal olemas, kuna minul ja vennal oleks pere kõrvalt ikka päris raske olnud need rahad kokku saada. Täpselt enam ei mäleta, see oli 12 aastat tagasi, aga vist oli iga 2 või 3 nädala tagant vaja umbes 3000 eurot välja käia ja seda kolm korda järjest.
Praegu on haigekassa poolt rahastatud vähiravimite ja protseduuride nimekirja laiendatud ja seda ilmselt tänu “Kingitud elu” fondi aktiivsele tegevusele, aga minu isa haigestumise ajal oli rohkem põhimõte, et kui lõigata ei saa, tuleb ära surra.
Vot nüüd mind ka ei huvita kuidas keegi hakkama saab.
Kõige hullem on kalestumine.
Mida iganes aga ega ikka ei pea hoolima inimestest kellel sinust mitte midagi pole huvi tundnud 20 a. Kuidas sa seda kutsud on sinu asi.
Kui minu laps vallandatakse töölt pika töövõimatuse tõttu, ma annaksin talle ilma küsimata raha nii toidu kui ka ravi jaoks ja läheksin tema haiglasoleku ajal lapselapsi ka hoidma. Veel vähem hakkaksin ma seetõttu mõnele ta sõbrale “kas tal siis kedagi ei ole, kellelt küsida” halama.
Teoorias oleme kõik õilsad. Tõe kriteerium on siiski praktika. Kui sul endal ei ole sellist olukorda olnud, siis mis sa hüppad? Sul pole õrna aimugi, kuidas sa tegelikult käitud, kui paar aastat pead teiste knimeste arveid maksma.
Mina hüppan? Ma usun, et kuna me koos ühe teise sõbrannaga tasusime suhteliselt suures summas raviarveid, sõbranna haiglasoleku perioodidel hoolitsesime tema laste eest (lapsed elasid sel ajal meie juures) ja maksime selle ligi nelja aasta jooksul ära nii mõnegi arve, siis on mul vähemalt sama suur õigus tema ema kritiseerida kui sinul mind.
Vähihaigete ravi on siiski tasutud eestis haigekassa poolt. Mis suuri raviarveid teie maksite?
Minu isal oli vähk. Esimesed aasta või poolteist olid ravimid küll soodustusega v.a toidulisandid, mida soovitati juurde osta. Kui aga ükski ravi enam ei mõjunud, siis pidime edasise ravi eest ise maksma, haigekassa enam ei rahastanud. Hea oli, et isal oli see raha endal olemas, kuna minul ja vennal oleks pere kõrvalt ikka päris raske olnud need rahad kokku saada. Täpselt enam ei mäleta, see oli 12 aastat tagasi, aga vist oli iga 2 või 3 nädala tagant vaja umbes 3000 eurot välja käia ja seda kolm korda järjest.
Praegu on haigekassa poolt rahastatud vähiravimite ja protseduuride nimekirja laiendatud ja seda ilmselt tänu “Kingitud elu” fondi aktiivsele tegevusele, aga minu isa haigestumise ajal oli rohkem põhimõte, et kui lõigata ei saa, tuleb ära surra.
12. aastat tagasi polnud eurosid. 12. a tagasi polnud ka suurwm osa neid ravimeid, mis on tänapäeval. Ning ei, haigekassa ei laienda nimekirja kingitud elu survel. Haigekassal on seaduses ja määrystes sätestatud kriteeriumid, ja vastava nimekirja kinnitab hoopis vabariigi valitsus…
Nojah. Me jäime abikaasaga esimest last väga ootamatult ootama. Mõlemal olid too hetk ülikoolid pooleli, aga sellepärast aborti ka teha ei tahtnud. Dekreedirahade eest, mille sain ca 1600€(teenisin ülikoolo kõrvalt miinimumpalka), ostsin lapsele vajaliku, kuna minu dekreet jäi suve algusesse, siis mul polbud terve suvi sissetulekuid ja kuna nö suvevaheaeg, kadus meil mõlemal ka õppetoetus. Elasime ainult mehe kiirelt otsitud tööst + tegi juhuotsi, selle ajaga tekkisid komunaalvõlad ja ka ühe kuu üürivõlg,eelistasime lapsele mähkmeid osta ja ise süüa komunaaliarve maksmisele. Augustis müüsime auto maha, saime 1500€(isegi rohkem, kui ta tegelikult väärt oli), saime arved makstud ja raha elamiseks, mees leidis septembris oma erialase töö ning hakkas 2000€ teenima, see periood hakkas mul emapalk ka juba jooksma. Saime ilusti järjele, nüüd on juba paar aastat elu hea ja teine lapski olemas.
Aga mitu mitu kuud mõtlesime, virelesime, lubasime omale vaevu põhiasju.
Meil mõlemal on tegelikult väga edukad ja end üles töötanud vanemad, kellega meil ülihea läbisaamine, aga põhimõtte pärast abi ei pakutud ja me ei küsinud ka. Kui vahel paki mähkmeid meile ostnud olid, olime juba selle eest ülitänulikud. Kuidagi saime hakkama ja pani korralikult raha ning säästmist austama.
Seetõttu tekib mul pidevalt küsimus, kui jälle näen abivajajate grupis, et kahest tervest täiskasvanust (+lapsed) koosneval perel on toiduabi vaja. Et kahel tervel täiskasvanul? Lahendusi ja erinevaid tööampse on nii palju ja parematel aegadel iga kuu 30€ kõrvale panna suudab igaüks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
