Teema: Kuidas pereelu toimima saada.
Su mehel on nii mugav elu, et võid ootama jäädagi, millal ta välja suvatseb kolida, seda suva ei tulegi.
Ei oleks rahul. Ja see mees ei muutu. Kui naine võtab teema üles ja mees nähvab vastu, et ma ei lähe siis üldse tööle. See näitab ainult ühte, see mees ei muutu, see mees ei koli kuhugi. Sellest võid sa vaid unistada. Kui lahku tahad minna, pead ise ära kolima ja alimentidest ära parem unistagi, sellise suhtumisega mehelt sa seda ei saa. Samuti ei hakka ta lastega aega veetma, sest ta ju käib vaeseke tööl. Niiet lahkumineku korral ära omale mingit illusiooni loo, pead kõigega üksi hakkama saama- lastega, koduga, rahaga. Kui just sul endal vanemaid pole kes aitavad.
Kipun eelolevaga nõus olema, sest kui sa lahku lähed, siis oled sina kõigis tema ja maailma hädades süüdi, sina lõhkusid pere ja kannata nüüd, sest ise tegid. Siin figureerib juba vähemalt üks samasugune lahutatud mees, kes ei näe grammi eest vastutust endal, vaid naine on üks põrgusigidik, kõigis tem a hädades on teised süüdi ja kuna naine ise ära läks, siis kannatagu, sest mingit vastutulekut pole selliselt ärapõlatud mehelt loota, mis siis, et need on tema lapsed jne.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 15.06 09:21; 15.06 10:34; 19.06 10:57; 24.06 13:27; 27.06 07:58;
Üks probleem sellise elukorralduse juures, mida mu meelest pole veel mainitud (aga lugesin diagonaalis, nii et ei välista), on see, millise eeskuju see mees lastele annab. Kui on ainult ema lastega, on lihtsam lapsi kodutöödesse kaasata, sest kõik annavad eakohase panuse. Kui aga majapidamises on ema, kes kodus muudkui askeldab, ja isa, kes ei liiguta kodus olles lillegi, siis kelle moodi lapsed olla tahavad ja kui palju riivab see nende õiglustunnet? (Naise õiglustunne on niikuinii riivatud.)
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.