Teema: Kuidas pereelu toimima saada.

Ei oleks rahul. Ja see mees ei muutu. Kui naine võtab teema üles ja mees nähvab vastu, et ma ei lähe siis üldse tööle. See näitab ainult ühte, see mees ei muutu, see mees ei koli kuhugi. Sellest võid sa vaid unistada. Kui lahku tahad minna, pead ise ära kolima ja alimentidest ära parem unistagi, sellise suhtumisega mehelt sa seda ei saa. Samuti ei hakka ta lastega aega veetma, sest ta ju käib vaeseke tööl. Niiet lahkumineku korral ära omale mingit illusiooni loo, pead kõigega üksi hakkama saama- lastega, koduga, rahaga. Kui just sul endal vanemaid pole kes aitavad.

Üks probleem sellise elukorralduse juures, mida mu meelest pole veel mainitud (aga lugesin diagonaalis, nii et ei välista), on see, millise eeskuju see mees lastele annab. Kui on ainult ema lastega, on lihtsam lapsi kodutöödesse kaasata, sest kõik annavad eakohase panuse. Kui aga majapidamises on ema, kes kodus muudkui askeldab, ja isa, kes ei liiguta kodus olles lillegi, siis kelle moodi lapsed olla tahavad ja kui palju riivab see nende õiglustunnet? (Naise õiglustunne on niikuinii riivatud.)

Mina mõtlen juba ammu, et ainuke võimalus, kuidas mu mees õrna aimugi saaks, MIDA ma kodus kõike tegema pean, on vast siis kui ma haiglasse peaks kukkuma, noh nii vähemalt nädalaks, soovitavalt voodireziimile. Siis saaks mina puhata, vot nii madalale olen langenud. Aga mul on ka selline mees, kes ei leia külmkapist asju üles, kui tal kõht tühi on ja ei tea, kuskohas me majas leiba hoiame ning kuidas pesumasin tööle käib. Ise olen sellise ludri võtnud ja 10a kannatanud, alguses oli nagu asjalikum. Ja lapsed armastavad isa, nutavad juba siis, kui isa üheks õhtuks pole nende juures, kuhu ma ikka lähen. Nii me siis elame…
Praegu olen mina haige, aga ikka pean nohusena ja valutava peaga ärkama enne, lastele pudru tegema-riided sättima ja täisvärk. Mina pole ju kunagi väsinud, ei vaja tuge ja hoolitsust! Tema magab ja isegi ei tea, mida vaja teha on. Ja siis arvab tema, kuidas mina temast ei hooli! Ei hooli jah, minu jõuvarud on nii otsas, et oma hoolimisevarud reserveerin ma lastele, neil on seda rohkem vaja ja nendelt saab rohkem tuge ja rõõmu vastu kui oma habemega ülekasvanud titelt.

Minu mees käis öösiti tööl. Tuli koju hommikul 8-9 paiku, siis päeval magas ca kuni 14-15ni ja siis selleks ajaks, kui mina noorema lapsega lasteaiast koju jõudsin, oli toit valmis, suurema lapsega õpitud ja terve õhtu oli meil täiesti vaba igasugustest kohustustest.
Koristasime koos, pesu pesi masin, ei midagi mulle üle jõu käivat.
Hommikul jah tegelesin mina lastega, tegin hommikusöögi ja viisin lasteaeda-kooli, aga ma ei näe selles küll mingit tohutut kohustust.
Seega arvan mina, et asi on mehes, mitte selles, et öösel tööl käib. Kui ta töötaks päeval, siis vedeleks ta Sul õhtu otsa diivanil ja hädaldaks, kui väsinud tema on.