Teema: Kuidas pereelu toimima saada.

Ei oleks rahul. Ja see mees ei muutu. Kui naine võtab teema üles ja mees nähvab vastu, et ma ei lähe siis üldse tööle. See näitab ainult ühte, see mees ei muutu, see mees ei koli kuhugi. Sellest võid sa vaid unistada. Kui lahku tahad minna, pead ise ära kolima ja alimentidest ära parem unistagi, sellise suhtumisega mehelt sa seda ei saa. Samuti ei hakka ta lastega aega veetma, sest ta ju käib vaeseke tööl. Niiet lahkumineku korral ära omale mingit illusiooni loo, pead kõigega üksi hakkama saama- lastega, koduga, rahaga. Kui just sul endal vanemaid pole kes aitavad.

Üks probleem sellise elukorralduse juures, mida mu meelest pole veel mainitud (aga lugesin diagonaalis, nii et ei välista), on see, millise eeskuju see mees lastele annab. Kui on ainult ema lastega, on lihtsam lapsi kodutöödesse kaasata, sest kõik annavad eakohase panuse. Kui aga majapidamises on ema, kes kodus muudkui askeldab, ja isa, kes ei liiguta kodus olles lillegi, siis kelle moodi lapsed olla tahavad ja kui palju riivab see nende õiglustunnet? (Naise õiglustunne on niikuinii riivatud.)

Mina mõtlen juba ammu, et ainuke võimalus, kuidas mu mees õrna aimugi saaks, MIDA ma kodus kõike tegema pean, on vast siis kui ma haiglasse peaks kukkuma, noh nii vähemalt nädalaks, soovitavalt voodireziimile. Siis saaks mina puhata, vot nii madalale olen langenud. Aga mul on ka selline mees, kes ei leia külmkapist asju üles, kui tal kõht tühi on ja ei tea, kuskohas me majas leiba hoiame ning kuidas pesumasin tööle käib. Ise olen sellise ludri võtnud ja 10a kannatanud, alguses oli nagu asjalikum. Ja lapsed armastavad isa, nutavad juba siis, kui isa üheks õhtuks pole nende juures, kuhu ma ikka lähen. Nii me siis elame…
Praegu olen mina haige, aga ikka pean nohusena ja valutava peaga ärkama enne, lastele pudru tegema-riided sättima ja täisvärk. Mina pole ju kunagi väsinud, ei vaja tuge ja hoolitsust! Tema magab ja isegi ei tea, mida vaja teha on. Ja siis arvab tema, kuidas mina temast ei hooli! Ei hooli jah, minu jõuvarud on nii otsas, et oma hoolimisevarud reserveerin ma lastele, neil on seda rohkem vaja ja nendelt saab rohkem tuge ja rõõmu vastu kui oma habemega ülekasvanud titelt.

Minu mees käis öösiti tööl. Tuli koju hommikul 8-9 paiku, siis päeval magas ca kuni 14-15ni ja siis selleks ajaks, kui mina noorema lapsega lasteaiast koju jõudsin, oli toit valmis, suurema lapsega õpitud ja terve õhtu oli meil täiesti vaba igasugustest kohustustest.
Koristasime koos, pesu pesi masin, ei midagi mulle üle jõu käivat.
Hommikul jah tegelesin mina lastega, tegin hommikusöögi ja viisin lasteaeda-kooli, aga ma ei näe selles küll mingit tohutut kohustust.
Seega arvan mina, et asi on mehes, mitte selles, et öösel tööl käib. Kui ta töötaks päeval, siis vedeleks ta Sul õhtu otsa diivanil ja hädaldaks, kui väsinud tema on.

ma arvan, et mehel on depressioon. Aitab kui péeval tootada.

#3152449:

Ei tegele enam puhke päevadel ka lastega, tundub, et tema kohustus vaid tööl käimine. Ise ei panusta suurt midagi ja abiks kodus pole siis nõuab, et mina peaks kodus üksi kõigega hakkama saama. Mina sama moodi ei saa öösiti piisavalt magada, mina pean küll laste jaoks 24/7 olemas olema. Pereellu peaksid ikka mõlemad panustama ja lastega tegelema, mitte ainult ema. Mina tööl käisin siis pidin küll jõudma hommikul lastele söögi valmis tegema, tööle minema, lapse lasteaeda viima, töölt tulema, koristama, süüa tegema ja lastega tegelema, mina jõudsin, mees ei jõua.

Nii, nagu aru saada, siis juba varem oli nii, et kodu oli ainult naise rida. Puhtalt enda viga ju, ega nüüd enam meest ümber ei õpeta. Ja vabanda, aga milleks oli vaja veel teist last teha? Uskuge mind, naised – mehed, kes algusest peale koduses majapidamises ei osale, ei hakka seda tegema ka siis, kui tulevad lapsed.

Mehe seisukohalt näeb see välja nii, et kedagi tema soovid ja vajadused ei koti, naine tegeleb ainult lastega ja vingub, k.ppi sai viimati ülemöödunud jõulude ajal, naise rõõmsat nägu näeb ainult vanadelt fotodelt. Raha tahab küll, mees peab üksi kogu selle pulli kinni maksma, aga suhtumine on selline, et töö on mehe eralõbu. Ja tal on täiesti õigus nii tunda. Ega meest majapidamise ja lastega tegelema ei õpeta, kui ta kallal vinguda. Tuleb konkreetseid ülesandeid anda. Rõõmsalt ja innustavalt, nagu lapsele.

#3248004:

Mina mõtlen juba ammu, et ainuke võimalus, kuidas mu mees õrna aimugi saaks, MIDA ma kodus kõike tegema pean, on vast siis kui ma haiglasse peaks kukkuma, noh nii vähemalt nädalaks, soovitavalt voodireziimile. Siis saaks mina puhata, vot nii madalale olen langenud. Aga mul on ka selline mees, kes ei leia külmkapist asju üles, kui tal kõht tühi on ja ei tea, kuskohas me majas leiba hoiame ning kuidas pesumasin tööle käib. Ise olen sellise ludri võtnud ja 10a kannatanud, alguses oli nagu asjalikum. Ja lapsed armastavad isa, nutavad juba siis, kui isa üheks õhtuks pole nende juures, kuhu ma ikka lähen. Nii me siis elame…

Praegu olen mina haige, aga ikka pean nohusena ja valutava peaga ärkama enne, lastele pudru tegema-riided sättima ja täisvärk. Mina pole ju kunagi väsinud, ei vaja tuge ja hoolitsust! Tema magab ja isegi ei tea, mida vaja teha on. Ja siis arvab tema, kuidas mina temast ei hooli! Ei hooli jah, minu jõuvarud on nii otsas, et oma hoolimisevarud reserveerin ma lastele, neil on seda rohkem vaja ja nendelt saab rohkem tuge ja rõõmu vastu kui oma habemega ülekasvanud titelt.

Mina näiteks lihtsalt ei tee hommikuti süüa, kuidas mind sundida saab? Kuna minul on hommikuti kogu elu olnud süda paha, siis hommikusöögi peab laps ja täiskasvanu ise võtma. Ka lasteaialaps saab võileivateoga hakkama, saab krõbinatele piima kallatud. Seitsmeaastane saab muna keedetud või singi ja muna praetud, sooja juustuleiva mikrokas tehtud. Vahel harva teen vahelduseks putru ja seda siis nii palju, et saab järgmisel päeval ka mikrokas soojendada, igaüks ise soojendab oma kausitäie. Mees on mul nii varase ärkamisega et on hommikust juba söönud kui ülejäänud pere riidesse saab. Tema enamasti sooja toitu endale valmistada ei viitsi. Tegelikult ei juhtu perega midagi halba kui hommikusöögiks on pudru asemel võileib ja võileivamaterjal on külmkapis. Meil on kodus suhtumine, et kes täis külmkapi kõrvale nälga sureb, on seda surma väärt.

Teiseks, mina käingi meelega ilma lasteta vähemalt mõned pikemad korrad aastas kodust ära. Küsin mehelt, millised päevad talle sobivad, mitte ei küsi kas võin neljaks-viieks päevaks matkama, spasse, saaremaale sõbrannale külla vm. Sama moodi saab teistel aegadel mees oma hobidega tegeleda ja kodust ära olla.

Ei maksa iseendas süütunnet tekitada vaid tuleb lõõg vähe lõdvemaks lasta, mitte õpetada vaid panna fakti ette, et tuleb vahel ilma teenindava personalita kodus hakkama saada. Vaevalt mees nii titt on, et sinu puududes lapse nälga jätaks. Muidu toidad seda saamatust ise. Sest keegi ei lähe end vahele toppima, kui näeb, et teisel tuleb sama töö palju paremini välja ja asenduseks reaalne vajadus puudub.

#3256680:

minu kohustus on ikka edasi lapsed suureks kasvatada, mina ei saa kuhugi jalga lasta.

Ütled mehele, et lähed ise Soome tööle ja tema tegeleb lastega.Tema lapsed ju ka.