Meil on suhe, aga koos ei ela. Kui mulle tundub ebaõiglane, et mind jäetakse kõrvale plaanidest näiteks – kuidas rääkida seda olemata haletsusväärne? Asi pole nii hull, et peaks lahku minema lausa, aga no põhimõttleiselt – kuidas sellisest asjast rääkida?Praegu on olnud lahendus see, et kui tema teeb oma asju, siis mina teen oma asju, fine! Aga kui ma ütleks siis ma tean, et saan diagnoosi, et olen negatiivne. Äkki ma ei oksa küsida oma tahtmist olemata juba ette negatiivne lahenduse suhtes, hale jms. Ja ma ei oskagi, sest kodus lapsena mul ei tohtinud mingied tahtmisi olla ja minuga ei arvestanud keegi. Kogu suhtlus ka täiskasvanutel oli passiiv-agressiivne, Ja nüüd on nii, et tahtmata olla samasugne, ma lihtsalt ei olegi kuidagi – eemaldun ja teen oma asju, kui mind ei kutsuta kaasa.
Esileht › Pereelu ja suhted › Kuidas rääkida asjadest olemata hale/märterlik?
Teema: Kuidas rääkida asjadest olemata hale/märterlik?
Päris täpselt ei saa aru. Kui te koos ei ela, siis on loomulik, et sa ei tea kõiki tena käike ja ta ei teavita ka. Tõsi, terveks nädalavahetuseks või pikemalt eemalolemisest võiks rääkida.
Kui käib trennis kindlatel aegadel, on okei neid aegu teada. Kui aga selline, kes käib a la jooksmas siis kui aega/tuju on, ei tea ta ise ka ette. Samuti ei pea igast sõbraga kokkusaamisest teatama.
Tõsi, kui sina ei ole oodatud, võiks põhjendada. Nt, poisid omavahel, keegi ei võta naist kaasa. Või vanad kursakaaslased üle hulga aja – meenutavad vanu aegu ja sul polegi seal kohta (sama kehtib tööürituste kohta).
See väga sõltub, mis teil toimub. Mul endal ikka lõppes 8k kestnud suhe just seetõttu, et tundsin, et liiga vähe kaasati mind planeerimisse, tegevustesse. No nt oli üks film, mille kohta ütlesin, et kui kinno jõuab, võiksime vaatama minna. Ja siis ta käis venna perega (mitte ainult vennaga) vaatamas mind kutsumata. Muidugi olin solvunud. Ja neid momente oli muidugi rohkem – nt lepime kokku, et õhtul lähen talle külla ja ootan kõnet, millal kodus on – kui kl 19 helistan, tuleb välja, et paar tundi juba kodus.
Viimaseks piisaks sai, kui ta konkreetselt keelas mul külla tulla, kuna tal juba on külaline. Kui küsisin, et kes (mõeldes, et äkki vanemad ja ei taha veel tutvustada vmt), siis lihtsalt “ma ei saa öelda”. Wtf? Isegi ühtki valet ei tulnud pähe? Rohkem me ei rääkinudki….
Ma mõtlen pigem asju nagu nädalavahetuse, puhkused, jaanipäev.
Te olete arvatavasti väga erinevad või siis tõesti mitte kõige õigemad teineteisele. Mõni on selline “mina oma musita ei lähe mitte kuhugi”. Mõni aga külm ja distantne.
Võib-olla ta on iga naisega selline, võibolla mõne teisega oleks hoopis teistsugune.
Ma arvan, et tuleks lihtsalt olla väga otsekohene. Nt kui ta räägib, et plaanib minna jaanipäeval valgeranna festivalile, siis ütled rõõmsalt, et oi kui lahe, ma tahan ka tulla. Kui hakkab sellepeale vingerdama, no siis polegi ehk õige inimene sinu jaoks, oled ehk lihtsalt üks paljudest.
Või siis pakud ise mingi laheda ürituse välja, et lähme nädalavahetusel koos. Siis on ju näha, kas ta üldse on piisavalt huvitatud, et sinuga aega veeta või on sul parem ta unustada ja leida õigem inimene.
Nt kui ta räägib, et plaanib minna jaanipäeval valgeranna festivalile, siis ütled rõõmsalt, et oi kui lahe, ma tahan ka tulla.
Normaalses suhtes oleks see vestlus siiski Lähme Valgeranna festivalile või Kas sa tahaksid sel aastal festivalile minna? vmt
Mitte, et üks “plaanib” ja teine pressib elu eest kaasa. See pole ju tavamõistes suhe.
Minu meelest ei ole tegu päris suhtega, kus puhkust, nädalavahetust, jaanipäeva planeeritakse ilma teisega rääkimata. Muidugi ma saan aru, et igas suhtes võibki tulla nädalavahetusi või sündmusi, mida koos ei veedeta: teise eesti otsa vanematele või sugulastele külla minek jms, aga ka siis on viisakas sellest teisele aegsasti teada anda. Aga teemaalgatajale soovitaks: ära võta ohvri rolli, vasta samaga. Planeeri endale mõnus nädalavahetus mõnes SPA-s, maini sellest viimasel hetkel kui üldse ja naudi puhkust. Teine asi, kui sind on lapsena halvasti koheldud, siis see ei tähenda, et sa terve elu pead laskma ennast nii kohelda. Kui sul on juba suhte algul tunne, et sinuga ei arvestata piisavalt, siis äkki oleks mõistlikum see suhe lõpetada. Paremaks see lugu vaevalt läheb.
Ma ei saa aru, mis on probleem või mis sa tahad.
Kas sa tahad, et mees igast oma sammust annab sulle varakult teada?
Või sa tahad, et iga vaba hetke planeeriks ta olla sinuga?
Mõlemal juhul, unusta ära. Selle suhtekese jõujooned on mehe poolt paika pandud ja sinu ütlemise peale ei muusa ta midagi.
He is just not that into you.
Miks naine alati peab suhtes olema rahulolematu? Kui ei olegi probleemi, siis ikka tahaks kuidagi teist kontrollida ja tekitada mingi teema? Kui sina ja tema olete erinevad siis nii on nagu on. Kas poleks mõistlik tervisliku suhte nimel sellega leppida?
Kas poleks mõistlik tervisliku suhte nimel sellega leppida?
Selline suhe ei ole tervislik, kus üks teeb mis tahab, teisega üldse ei arvesta ja siis teine lepib sellega. No ei ole tervislik.
Niisuguses olukorras on pigem see leplik siis mingi varuvariant, et kui tõesti mitte midagi paremat teha ei ole, siis tuleb meelde.
Normaalses suhtes inimesed siiski annavad oma käikudest teisele teada. Ma ei mõtle mingit ülidetailset ülevaadet, aga olulisemate asjade kohta öeldakse. Eriti veider oleks aga see, kui oled kellegagi suhtes ja saabumas on mingi oluline tähtpäev, riiklik püha, mille puhul absoluutselt kõik inimesed midagi planeerivad. Ja siis seda asja ei aruta inimesega, kellega justkui oled suhtes. Jaanipäeva võib ju mingi vana abielupaar lahus veeta, aga kui on värskem suhe, siis on väga imelik, kui üks planeerib enda õhtu nii ära, et teisele ei ütle midagi. Ka nädalavahetuse osas peaks ikka mingi sünkroniseerimine olema. See ei tähenda, et iga vaba hetke kindlasti koos peaks veetma, lihtsalt respekt kui paarina asju koos arutatakse. Kui seda ei ole, siis pole ka suhet. Siis on rohkem nagu mingi fuck-buddy teema.
Kas poleks mõistlik tervisliku suhte nimel sellega leppida?
Selline suhe ei ole tervislik, kus üks teeb mis tahab, teisega üldse ei arvesta ja siis teine lepib sellega. No ei ole tervislik.
Niisuguses olukorras on pigem see leplik siis mingi varuvariant, et kui tõesti mitte midagi paremat teha ei ole, siis tuleb meelde.
Normaalses suhtes inimesed siiski annavad oma käikudest teisele teada. Ma ei mõtle mingit ülidetailset ülevaadet, aga olulisemate asjade kohta öeldakse. Eriti veider oleks aga see, kui oled kellegagi suhtes ja saabumas on mingi oluline tähtpäev, riiklik püha, mille puhul absoluutselt kõik inimesed midagi planeerivad. Ja siis seda asja ei aruta inimesega, kellega justkui oled suhtes. Jaanipäeva võib ju mingi vana abielupaar lahus veeta, aga kui on värskem suhe, siis on väga imelik, kui üks planeerib enda õhtu nii ära, et teisele ei ütle midagi. Ka nädalavahetuse osas peaks ikka mingi sünkroniseerimine olema. See ei tähenda, et iga vaba hetke kindlasti koos peaks veetma, lihtsalt respekt kui paarina asju koos arutatakse. Kui seda ei ole, siis pole ka suhet. Siis on rohkem nagu mingi fuck-buddy teema.
Kui on selline leppimatus, tuleb minna lahti ja suhetest hoiduda, sest tegemist ongi suurema kontrollivajadusega, see põhjustabki lõputuid suhte probleeme.
Sinu jutt on ju ka ainult saagimine kellel on õigus, aga õigust pole elus olemas. Kas teine sulle meeldib, siis meeldib, kui mitte, siis milleks tülitseda?
Meil on suhe, aga koos ei ela. Kui mulle tundub ebaõiglane, et mind jäetakse kõrvale plaanidest näiteks
Visiitsuhe eeldabki omaette aega. Seksisõprus ka.
Tee ise ettepankuid ja plaane, mitte ära oota, et sind kaasa kutsutakse ja suvatsetakse “kaasata”. Et sul on olemas oma elu, et pole ainult varnast võtta, kui teisel paremat pähe eoi tule. See “mul on nii põnev elu” etendamine võib isegi meeldima hakata ja polegi enam näitemäng, vaid tegusa inimese elu, kuhu hakatakse ise kaasa küsima.
Aga see, et jaanipäeva või muu tulevikuplaanidesse ei tule mehel pähe sind kaasa kutsuda või sinuga plaanides arvestada, pole õüige asi.
Kas teine sulle meeldib, siis meeldib, kui mitte, siis milleks tülitseda?
Ega seal ei olegi midagi tülitseda, kui teine ikka eelistab elada nii nagu ta ei oleks üldse mingis suhtes, siis ei ole ka suhet. Sel juhul tuleb teha endal järeldused ja endale aru anda, et see suhe ei ole normaalne suhe, mitte sellise olukorraga leppida, mis ei meeldi.
Kui teine inimene ei kaasa oma suhtepartnerit enda ellu ja plaanidesse, siis mis suhtest siin üldse rääkida saab? Loogiline ju, et vastu tahtmist ei saa kedagi sundida teistmoodi elama. Kui ühel on soov üksi elada, siis elagugi ausalt eraldi, pole siis vaja mingit suhtejuttu rääkida. Muidugi on siin võimalus selline, et teemaalgataja arvab, et neil on suhe, aga too teine nii ei arva. Ja sellest ka lahkhelid.
Kui suhe teeb õnnetuks ja on selline tunne, et peab ränka vaeva nägema selle nimel, siis pole mõtet punnitada. Mõne teise inimesega klapiks ehk paremini mõlemal.
Ma mõtlen pigem asju nagu nädalavahetuse, puhkused, jaanipäev.
A no ilmselt oled sa tema jaoks ainult vahepeatus, mitte tõsine suhe. Sellega on raske leppida, tean. Ehk on tal mingi pikem suhe seljataga ja sina oledki ülesaamisabi, voodisoojendaja…mina just nii end tundsin. Eks raske oli leppida, aga kuna ma tahtsin tõsist suhet, pidin edasi liikuma. Ja noh nagu näha, ega ta mind tagasilunima ei tulnud, oligi poogen
Kas teine sulle meeldib, siis meeldib, kui mitte, siis milleks tülitseda?
Ega seal ei olegi midagi tülitseda, kui teine ikka eelistab elada nii nagu ta ei oleks üldse mingis suhtes, siis ei ole ka suhet. Sel juhul tuleb teha endal järeldused ja endale aru anda, et see suhe ei ole normaalne suhe, mitte sellise olukorraga leppida, mis ei meeldi.
Kui teine inimene ei kaasa oma suhtepartnerit enda ellu ja plaanidesse, siis mis suhtest siin üldse rääkida saab? Loogiline ju, et vastu tahtmist ei saa kedagi sundida teistmoodi elama. Kui ühel on soov üksi elada, siis elagugi ausalt eraldi, pole siis vaja mingit suhtejuttu rääkida. Muidugi on siin võimalus selline, et teemaalgataja arvab, et neil on suhe, aga too teine nii ei arva. Ja sellest ka lahkhelid.
Kui suhe teeb õnnetuks ja on selline tunne, et peab ränka vaeva nägema selle nimel, siis pole mõtet punnitada. Mõne teise inimesega klapiks ehk paremini mõlemal.
Osad inimesed ongi geneetiliselt rahulolematud. Olgu teine ükskõik milline, ikka ei olda rahul. See pidi tulema vähesest emaarmastusest.
Osad inimesed ongi kinnised, nad ei räägi teistele oma plaanidest ega mõtetest. Teised on hästi avameelsed, räägivad kõigest ja arutavad alati oma valikuid ja otsuseid.
Iga inimene kui loob suhte, siis valib ta ju teise välja mingite parameetrite tõttu mis talle meeldivad, aga ei ole võimalik teist panna elama nii nagu tahaks. See ongi lõputu rauhulolematus kui teine ei tee nii, ei arva nii, ei räägi jne jne kui mina tahaks. Seepärast ongi mõistlik leppida teisega selliselt nagu ta on ja elada rõõmsalt koos, sest inimesed ongi erinevad. Tema ju ei ole rahulolematu teemaalgataja suhtes eks, tema aktsepteerib teda sellisena. Kui ikka ei sobi, siis tuleb suhe lõpetada ja leida selline kes on see õige.
Kas teine sulle meeldib, siis meeldib, kui mitte, siis milleks tülitseda?
Ega seal ei olegi midagi tülitseda, kui teine ikka eelistab elada nii nagu ta ei oleks üldse mingis suhtes, siis ei ole ka suhet. Sel juhul tuleb teha endal järeldused ja endale aru anda, et see suhe ei ole normaalne suhe, mitte sellise olukorraga leppida, mis ei meeldi.
Kui teine inimene ei kaasa oma suhtepartnerit enda ellu ja plaanidesse, siis mis suhtest siin üldse rääkida saab? Loogiline ju, et vastu tahtmist ei saa kedagi sundida teistmoodi elama. Kui ühel on soov üksi elada, siis elagugi ausalt eraldi, pole siis vaja mingit suhtejuttu rääkida. Muidugi on siin võimalus selline, et teemaalgataja arvab, et neil on suhe, aga too teine nii ei arva. Ja sellest ka lahkhelid.
Kui suhe teeb õnnetuks ja on selline tunne, et peab ränka vaeva nägema selle nimel, siis pole mõtet punnitada. Mõne teise inimesega klapiks ehk paremini mõlemal.
Kõige hullem on nendes olukordades naine. Mehed liiguvad edasi palju kergemalt, jättes kõrvale mingid erandid, kes on vaimselt pisut teistmoodi. Naine teab, et nii on olnud ja talle nii ei meeldi ja ikka laseb edasi. Selle nimi on mugavus. Muidugi on palju turvalisem, lihtsam ja kiirem kummi venitada ja uuesti kohtama minna, sest naine soovib suhet ja tema peab kohtama minema, seda nagu ei tehta, sest tülikad ja tüütu. Naised peavad võtma selle emarolli ja mitte otsustama ainult kohustuste, vaid vastutusalas samuti. Ei pea olema ühegi naise vastutusalas see, mis talle ei meeldi. Mees pole ju lihane laps. Mis siis juhtub, et mõned aastad oli suhe ja läks rahumeelselt laiali, mitte kui midagi ei juhtu?!
ihtsam ja kiirem kummi venitada jakui uuesti kohtama minna,
Meil on suhe, aga koos ei ela. Kui mulle tundub ebaõiglane, et mind jäetakse kõrvale plaanidest näiteks
TA ei maini, mis põhjusel mees teda ignoreerib. Oli suhe, kus mees ei teinud plaane, kuna ta ootas, mida ema otsustab teha. Ema helistas igapäevaselt ja kõik asjad arutati temaga läbi. Igasugustel jaanipäevadel, jõuludel, sünnipäevadel pidi ka poeg ilusti ema hoole all olema. Poeg oli mures ka ema pärast, kuna neid emal jagus. Kui ma oleksin ennast rohkem kehtestama hakanud, siis oleksime kõik omavahel riidu läinud. Eelmises suhtes oli mehel juba taoline asi juhtunud. Nagu arvate võite, meil ei tulnud suhtest midagi välja.
Kui palju peaks olema suhtes ruumi sõpradel? See sinu suhe on imelik küll. Koos ei elata ja siis ei tehta ka koos vabal ajal midagi väljaspool kodu? Te siis kuskil koos ei käi? Või ikka köite, aga tähtpäevadel on ta pigem sõpradega või emaga Või kellega?
Minu arvates teil ei ole suhe, vaid on visiitsuhe. Visiitsuhtes elatakse nii nagu teie. Saadakse aegajalt kokku ja igaüks elab muidu oma elu ja teeb omi asju.
Tavalises suhtes ikka elatakse koos ja ollakse kursis kaaslase käikudega, sest olete ju suhtes ja nö üks tervik.
Muidugi ei kutsuta visiitsuhte kaaslast kusagile kaasa ega anta suuremat aru oma käikudest, tema juures käiakse vaid visiidil.
Iseasi, kas sa selle suhtevormiga ka tulevikus lepid, aga kui juba on visiitsuhe, siis ega see vaevalt enam päris suhteks muutub.
Minu arvates teil ei ole suhe, vaid on visiitsuhe. Visiitsuhtes elatakse nii nagu teie. Saadakse aegajalt kokku ja igaüks elab muidu oma elu ja teeb omi asju.
Tavalises suhtes ikka elatakse koos ja ollakse kursis kaaslase käikudega, sest olete ju suhtes ja nö üks tervik.
Muidugi ei kutsuta visiitsuhte kaaslast kusagile kaasa ega anta suuremat aru oma käikudest, tema juures käiakse vaid visiidil.
Iseasi, kas sa selle suhtevormiga ka tulevikus lepid, aga kui juba on visiitsuhe, siis ega see vaevalt enam päris suhteks muutub.
Tundub, et hoopis FWB. Suhet koos käimine nüüd küll ei määra.
Minul oli aastaid visiitsuhe ja muidugi kutsusime me üksteist igale poole kaasa ja kooskõlastasime plaane, ilma korraliku planeerimiseta ei saa visiitsuhet üldse käima.
Teemaalgataja üritab suhet kas vale inimesega või valel viisil.
Tundub, et hoopis FWB. Suhet koos käimine nüüd küll ei määra.
Misasja? Ma just ütlesin, et teemaalgatuses on määratletud suhteliik valesti ja tegu ei olegi suhtega. Vaid hoopis visiitsuhtega, kus saadakse aegajalt kokku ja tehakse aegajalt koos ka midagi muud, kui ainult seks. Kui tihti ja mida täpselt, see oleneb inimestest.
Fwb on sekssõber lihtsalt, sellega kohtutakse ainult seksimiseks.
Minul oli aastaid visiitsuhe ja muidugi kutsusime me üksteist igale poole kaasa ja kooskõlastasime plaane, ilma korraliku planeerimiseta ei saa visiitsuhet üldse käima.
Teemaalgataja üritab suhet kas vale inimesega või valel viisil.
Miks igale poole? Mis visiitsuhte eesmärk on, kui kaasa lohisetakse?
Tundub, et hoopis FWB. Suhet koos käimine nüüd küll ei määra.
Misasja? Ma just ütlesin, et teemaalgatuses on määratletud suhteliik valesti ja tegu ei olegi suhtega. Vaid hoopis visiitsuhtega, kus saadakse aegajalt kokku ja tehakse aegajalt koos ka midagi muud, kui ainult seks. Kui tihti ja mida täpselt, see oleneb inimestest.
Fwb on sekssõber lihtsalt, sellega kohtutakse ainult seksimiseks.
Käikudest ei anta aru, kaasas tõesti ei longita, aga räägitakse tagantjärgi. https://www.elitedaily.com/dating/are-we-dating-or-friends-with-benefits/2066060
Visiitsuhe on suhe. Minu tuttav on visiitsuhtes 12-13ndat aastat. Tegu pole FWBga, koos ollakse kahekesi kui just üks ei peta.
Vahel muidugi jääd kõrvale plaanidest, aga kui pidevalt jääd… kui pidevalt on kutsutud teised inimesed ja alati on plaanid, kuhu sina ei mahu… on aeg rääkida mehega need asjad selgeks!! Ütledki, et tema jätab just sind kõrvale ja miks. Kas häbeneb sind mingil põhjusel, häbeneb seda suhet sinuga või on tal keegi teine või miks teid kunagi keegi koos ei näe? Kas siis tema sõbrad ja pere ei küsi sinu kohta, kus sa oled vms? Kui mees hakkab hämama, või süüdistab negatiivsuses, siis mis mõttega olla selles suhtes.
Vahel muidugi jääd kõrvale plaanidest, aga kui pidevalt jääd… kui pidevalt on kutsutud teised inimesed ja alati on plaanid, kuhu sina ei mahu… on aeg rääkida mehega need asjad selgeks!! Ütledki, et tema jätab just sind kõrvale ja miks. Kas häbeneb sind mingil põhjusel, häbeneb seda suhet sinuga või on tal keegi teine või miks teid kunagi keegi koos ei näe? Kas siis tema sõbrad ja pere ei küsi sinu kohta, kus sa oled vms? Kui mees hakkab hämama, või süüdistab negatiivsuses, siis mis mõttega olla selles suhtes.
Sugulastel hea nina toppida ,,millal pisiperet oodata?”.
Võtmesõna on asjadest rääkimine. Räägid kaaslasele, et kuidas Sa tunned. Võid rääkida ka oma lapsepõlvest ja öelda, et võimalik , et reageerid selle tõttu üle. Aga rääkima peab, sest kuidas kaaslane muidu teab, mida Sa päriselt tahad või ootad.
Teine teema on muidugi see, et värskes suhtes olevad inimesed üldjuhul tahavad võimalikult palju aega koos veeta. Kui üks pool selles osas ettekääneid leiutab, siis äkki pole see suhe tema jaoks päris õige? 10+ aastat kooselus on normaalne kui mees soovib minna üksinda kalale või naine sõbrannaga nädalavahetust veetma. Ja siis peab teine pool ruumi andma ja end mitte kaasa pressima. Aga kui tegemist on uue suhtega, siis tõeliselt armunud inimesed käituvad pigem ebaratsionaalselt. Näiteks sõidavad paar tundi, et saaks tunnikese koos veeta jms.
Ma mõtlen pigem asju nagu nädalavahetuse, puhkused, jaanipäev.
Aga mida te tavaliselt koos teete?
Minu loogika järgi mitte koos elavatel paaridel just nädalavahetused ja puhkused ongi ju koos olemise ajad. Tõesti tundub imelik, et neid ühiselt ei planeerita.
Muidugi on ka loogiline, et kõiki nädalavahetusi ja pühi koos ei veedeta, aga normaalse suhtluse puhul on see üksteisega läbi räägitud ja teavitatud – sel nädalavahetusel olen vanematega/vennaga ja kui sina nendega läbi ei saa võ suhe veel liiga noor, et nendega tuttav olla, siis muidugi ei tule kaasa.
Aga eks see ole su enda iseloomus kindlasti kinni. Lihtne lahendus on olla ise aktivisem planeerija ja teda alati kaasa kutsuda (või ei kutsuda, aga rääkida plaanidest ikka). Näidata niiöelda malli, et ma alati räägin, mis mul plaanis on ja tahan või ei taha, et sa kaasa tuleks. Pikas perspektiivis se mudiugi ei töötaks, kui ta su malli ise ka kasutama ei hakka. Alati suhet vedada on raske.
Teine võimalus on ka, et sa lihtsalt kutsud ennast kaasa. Näitad viisakat huvi selle vastu, et mis mehel plaanis on ja mida ta tahaks teha ning tõesti, kuit al ägedad ideed, siis sokutad ennast kaasa. See oleks ka justkui esimene samm selleni, et tegelikutl planeerite oma nädalavahetusi ja puhkusi koos. Kui tal pole ideid, siis pakud sina midagi välja jne.
Mul jäi TA esimesest sissekandest küll veidi mulje, et sa ei ole väga aktiivne pool oma suhtes ja ei avalda oma soove. Võibolla siis proovikski esimese sammuna hakata planeerima ise – mida sa tegelikutl tahaksid koos teha. Alati kaasakutset ootama jäädes sa jäädki varuvarjandiks, kui mehel midagi ägedamat teha pole…
Esileht › Pereelu ja suhted › Kuidas rääkida asjadest olemata hale/märterlik?
