Teema: Kuidas reageerida 6 aastase lapse manipulatsioonidele?

#4192409:

Teil saab koolis väga lõbus olema, kui selle vanaema asemel asub mõni õpetaja last keelama ja see siis vastab, et sina pole mingi keelaja. 😀

Kellel TEIL? Terve vahmiil hakkab kooli minema või?

Kahjuks on üldlevinud see valearusaam, justkui lapsed käituksid alati kõigi täiskasvanutega kõigis olukordades ühtmoodi. Üks saamatu ei oska lastega suhelda ja siis suures pahameeles pasundab vanemate suunas, et oi, milline valesti kasvatatud laps, mis küll seal KOOLIS veel saama hakkab, küll te siis veel näete ja õpetajate käest saate! Ise sai 6-aastase lapse poolt paika pandud, aga kool ja õpetajad peaks olema nagu mingi kõrgem jõud või karma, mis tema kannatuste eest kätte maksab.

Tegelikult läheb laps kooli, kohandub sealsete reeglitega, saab ilmselgelt aru, et kodus on ühtmoodi elu ja koolis teistmoodi ja midagi dramaatilist ei juhtu.

Minu laps on ka ära hellitatud, selle põhjuseks on tema keeruline sünnilugu ja oleme õnnelikud, et ta meil üldse olemas on. Ma lõikan talle hommikul võileva kuubikuteks, lasen süüa multika ees, kui tahab ja sahmin ja pusserdan ta ümber alatasa. Kui ta midagi tahab, jätan poolelioleva tegevuse katki, asjad kukuvad käest ja lähme teeme, mis tema tahab.

Ühtlasi käib ta lasteaias ja nüüd kevadel on igasugu projekte ja üritusi koos vanematega olnud, olen mitu korda seal temaga koos aega veetnud. Laps lippab krapsakalt ringi, teab, kus miski asub, teab, kuhu minna ja mida teha, tagatipuks veel valvab väiksemaid, et need ka reegleid järgiks. Viimane kord oli pintsliloputustopsi vaja, laps lippas kuhugi ja tuli vett täis topsiga tagasi. Ise sehkendab oma asjadega, kodus on nii, et unustaks aluspüksid ka jalga panna, lasteaias on käigupealt meeles, kas kõik vajalikud asjad on kaasas, kui koju minema hakkame. Sööb loomulikult koos teistega laua taga ja ei eelda, et keegi ta võileiva ära tükeldaks.

Seega pole mõtet ähvardada vanemaid, et küll te veel karistada saate, sest ei teinud nii nagu mina tahan. Ainult iseennast karistate ja oma peresuhteid rikute selle suhtumisega.

#4192485:

#4192409:

Teil saab koolis väga lõbus olema, kui selle vanaema asemel asub mõni õpetaja last keelama ja see siis vastab, et sina pole mingi keelaja. 😀

Kellel TEIL? Terve vahmiil hakkab kooli minema või?

Kahjuks on üldlevinud see valearusaam, justkui lapsed käituksid alati kõigi täiskasvanutega kõigis olukordades ühtmoodi. Üks saamatu ei oska lastega suhelda ja siis suures pahameeles pasundab vanemate suunas, et oi, milline valesti kasvatatud laps, mis küll seal KOOLIS veel saama hakkab, küll te siis veel näete ja õpetajate käest saate! Ise sai 6-aastase lapse poolt paika pandud, aga kool ja õpetajad peaks olema nagu mingi kõrgem jõud või karma, mis tema kannatuste eest kätte maksab.

Tegelikult läheb laps kooli, kohandub sealsete reeglitega, saab ilmselgelt aru, et kodus on ühtmoodi elu ja koolis teistmoodi ja midagi dramaatilist ei juhtu.

Minu laps on ka ära hellitatud, selle põhjuseks on tema keeruline sünnilugu ja oleme õnnelikud, et ta meil üldse olemas on. Ma lõikan talle hommikul võileva kuubikuteks, lasen süüa multika ees, kui tahab ja sahmin ja pusserdan ta ümber alatasa. Kui ta midagi tahab, jätan poolelioleva tegevuse katki, asjad kukuvad käest ja lähme teeme, mis tema tahab.

Ühtlasi käib ta lasteaias ja nüüd kevadel on igasugu projekte ja üritusi koos vanematega olnud, olen mitu korda seal temaga koos aega veetnud. Laps lippab krapsakalt ringi, teab, kus miski asub, teab, kuhu minna ja mida teha, tagatipuks veel valvab väiksemaid, et need ka reegleid järgiks. Viimane kord oli pintsliloputustopsi vaja, laps lippas kuhugi ja tuli vett täis topsiga tagasi. Ise sehkendab oma asjadega, kodus on nii, et unustaks aluspüksid ka jalga panna, lasteaias on käigupealt meeles, kas kõik vajalikud asjad on kaasas, kui koju minema hakkame. Sööb loomulikult koos teistega laua taga ja ei eelda, et keegi ta võileiva ära tükeldaks.

Seega pole mõtet ähvardada vanemaid, et küll te veel karistada saate, sest ei teinud nii nagu mina tahan. Ainult iseennast karistate ja oma peresuhteid rikute selle suhtumisega.

Kes see saamatu sul siis on, kes ei oska lastega suhelda? Vanaema, kes teema tegi või?

#4188785:

Ei, sa ei ole tubli ja käitud antud olukorras valesti. Terve sinu postitus on kirjutatud seisukohast, et tütar on kõike lapsega valesti teinud, aga vott nüüd ekspert-vanaema lendab peale ja õpetab korralikku lastekasvatust. Aga näe, need nõmedad tütar ja lapselaps ei hinda minu õilsat pingutust, kaeblevad! Niiviisi edasi käitudes saavutad varsti olukorra, kus sind asendataksegi mõne muu lapsehoidjaga ja kontaktid lapselapsega kahanevad. Sinust jääbki lapsele mälestus kui kurjast mutist, kes midagi teha ei lubanud.

See, mida laps sööb ja kus ta seda teeb, pole sinu asi ega otsustada, seda otsustavad vanemad. Lihtsalt nii on, lepi või loobu.

Selliseid asju nagu enesehooldus, wc-s pühkimine jne tuleb õpetada nii, et lapsel tekkib suur enesekindlus ja rõõm iseseisvusest ja ta saab eduelamuse, et on jälle midagi uut iseseisvalt selgeks õppinud. Seda tuleb teha nii, et laps hüppab õhtul emmele õnnelikult kuulutama, et tal uus asi selge on ja hästi välja tuli, mitte nii, et läheb kaebama. Kui sina niiviisi korraldada ei oska, siis pole sa sugugi targem ega parem lapsekasvataja, kui lapse oma vanemad ja sul pole nende elukorralduse kohta mitte üks sõna kobiseda.

Teleka puldi kasutamise oskus tuleb samuti lapsele selgeks õpetada, et ta ise oma käsnakalle käima saaks ja sind ei hõiguks. Jällegi, tuleb seda presenteerida nii, et laps vaimustub uue oskuse omandamisest.

Igasugu kemplemise vastu aitavad eelnevad kokkulepped, nt lepite kokku mitu osa või mis kellani multikat vaadatakse. See, et laps tahab poolelijäänud tegevust hiljem samast kohast jätkata, on ju täiesti normaalne. Sa ise tahaks ka ju poolelijäänud saadet samast kohast edasi vaadata. Saan aru, et sa passid päeval tütre juures ja vaatad telekat, sel ajal kui laps lasteaias on? Lase endale selgeks õpetada, kuidas telekat õigesti kasutada, nii et oskad pärast sama koha peale tagasi panna, kust pooleli jäi. Kuidas sa sellist asja ei tea, et lastele on ülioluline iga tegevuse lõpetatus? Lõpuni mängitud mäng, lõpuni joonistatud pilt, lõpuni tehtud meisterdus jne.

Juukseid kammides sa ilmselt tegidki talle haiget, kui ta nutma hakkas, sa pole harjunud ja oled koba. Ära siis paku ennast tegema asju, mida sa ei oska või ole edaspidi ettevaatlikum.

Sa oled perele abiks olemise asemel hoopis palju lisastressi tekitanud. Ole edaspidi targem.

Absurd jutt sul. Ja see lause on eriti nõme ja väiklane. Piirid tagavad turvalisuse lapsel. Laps ei kamanda vanemaid inimesi. N: tahab joonistst näidata, siis läheb ja näitab, mitte ei jooksuta vanemat inimest kohale.

Ka mina olen arvamusel, et lõdvemad reeglid ja igasugu vastutulekud lapsele – näit. et toitu lubatakse süüa mitte laua taga, et hommikuti topitakse unist last (kes vanuse poolest on võimeline juba ammu ise riietuma) riidesse jms. isenesest ei muuda last automaatselt ärahellitatuks või kuidagi vastikuks.

Küll aga tuleb last harjutada arvestama, et teine pereliige on ka inimene.

Kui laps sööb voodis (Ok – pere võib vastu tulla ja seda lapsele lubada) ja käsutab: “Tee seda, too toda” jne., siis täeti normaalne on, et täiskasvanu iga “tahan” või “too mulle” peale automaatselt ei torma lapse tahtmist täitma, vaid mõtleb enne, kas ta teeb seda ja kui kiiresti. Näit. “Süüa tahan!” puhul on täeisti normaalne öelda: “Sul on endal kaks head jalga all – tule ja võta. Mina ei pea sulle sööki kohale tassima, sa saad seda väga hästi teha ise” “Juua tahan!” – “Võta oma tass ja tule siia – mina ei pea seda vett (või midaigaes) sina tassima.”

Täiesti normaalne on lapsele ka seletada, et täiskasvanu pole teenindamisautomaat, vaid samuti inimene. Näiteks on normaalne panna laps ootama: “Ma lõpetan selle asja siin ära – ja siis anna sulle….” või “ma seadsin ennast just mugavalt istuma, ma kohe ei taha tõusta, aga natukese aja pärast saad” vms.

Kui laps jonnima, pahurdama, täiskasvanut süüdistama: “Sa oled vastik!” vms. hakkab, siis jääda enesekindlaks ja öelda, et jääb nii, nagu ma ütlesin ja nutmine/karjumine ei muuda asja. Lasta lapse “tuuridel” maha käia ja siis suhelda rahulikult edasi.

Siin ei ole mitte midagi tegemist lapse mite armastamise, vihkamisega või lapse pidamisega “pahaks lapseks”.

See on täiesti normaalne teise inimesega arvestama õppimine. Jah, selle käigus tuleb ette hüsteeritsemist ja pisaraid lastel (see on eakohane), kuid täsikasvanu ei peaks laskma ennast sellest niiväga häirida.

Selles mõttes tütar teeb valesti, et laseb ennast lapse meelepahahoogudest (et vanaema tema iga “tahan”, “too” “tee” peale teenindama ei jookse”) mõjutada. Tuleks lapsele rahulikult, aga kindlalt öelda, et: “Aga sa saad selle söögi ju ise ka endale toodud – eksju? ” või: “Ei, see ei käi nii, et sa telekapuldi ära peidad. Teistel pereliikmetel on samasugune õigus telekat vaadata nagu sinul”.

Muidu… No tal võib endal lõpuks väga raskeks minna, kui laps muudkui käsutab, et nüüd sed ja nüüd toda jne.

#4192485:

Minu laps on ka ära hellitatud, selle põhjuseks on tema keeruline sünnilugu ja oleme õnnelikud, et ta meil üldse olemas on. Ma lõikan talle hommikul võileva kuubikuteks, lasen süüa multika ees, kui tahab ja sahmin ja pusserdan ta ümber alatasa. Kui ta midagi tahab, jätan poolelioleva tegevuse katki, asjad kukuvad käest ja lähme teeme, mis tema tahab. Ühtlasi käib ta lasteaias ja nüüd kevadel on igasugu projekte ja üritusi koos vanematega olnud, olen mitu korda seal temaga koos aega veetnud. Laps lippab krapsakalt ringi, teab, kus miski asub, teab, kuhu minna ja mida teha, tagatipuks veel valvab väiksemaid, et need ka reegleid järgiks. Viimane kord oli pintsliloputustopsi vaja, laps lippas kuhugi ja tuli vett täis topsiga tagasi. Ise sehkendab oma asjadega, kodus on nii, et unustaks aluspüksid ka jalga panna, lasteaias on käigupealt meeles, kas kõik vajalikud asjad on kaasas, kui koju minema hakkame. Sööb loomulikult koos teistega laua taga ja ei eelda, et keegi ta võileiva ära tükeldaks.

Tüüpiline kanaema, kes ei saa aru, et lapsele tulebki anda eakohaseid ülesandeid. Kodus jooksed jalad rakku, koolis keegi ei jookse tema veetopsiga nagu munas kana, tuleb ja teeb ise ja tunneb veel rõõmu, et ta oskab ja saab. Ja siis tuled nii kurjal toonil normaalsid lapsevanemaid hurjutama, ise oled veel kordades hullem. Mis vanuses su laps tervet võileiba õpib sööma, ülikoolis?

Mul ka sööb hommikust teleka ees multikaid vaadates. Viin talle söögi lauale ja siis virgub seal söögi ja multikate saatel. Aga kui kamandama hakkab, siis ma kohe keelan ja tema käskusid ei täida. Ikka ilusti tuleb küsida.

Minul oli selline ärahellitatud klassiõde, emale ja ka vanaemale ainuke. Mäletan, et läksin enne kooli seal läbi ja selgus, et mingi  asi, mille oli laps lubanud kooli viia, oli kadunud. Tohutu draama tõusis, laps karjus ema ja vanaema peale, et ma saan nüüd koolis kahe ja nemad on süüdi. Lõpuks tormas ema poodi seda ostma, kuigi pidi tööle minema.  Tegu siis 8-aastase tüdrukuga.

Eks siis tütrel on variant, kas ema hoiab või hakkab maksma palgalisele hoidjale, kui ema kasvatus (loe, et ei ole lapse teenija) ei sobi.

Mul on sarnane 7-a poiss, kes on pidevalt frustratsiooni täis: nõuab, riidleb, karjub, vahel loobib asju jne. Tegemist ülitundliku lapsega: kaasnevad ka mõned sensoorsed eripärad, toitumishäired. Muidu tubli laps: koolis läheb hästi, olemas ka üks spordiala, mis talle väga meeldib. Aga ka kõige lihtsamad asjad nagu nt kollektiivis viibimime, uute tegevuste proovime, väikesed ebaõnnestumised, ebamugavad riided (koolivorm) või talle mitte maitsev toit, tekitavad temas tohutut stressi, mis “paha käitumise” näol väljapääsu otsib.

Oleme kannatlikud ja toetavad ning ootame kuni närvisüsteem küpsemaks läheb (ja sellised lapsed küpsevadki hiljem). Ja iga aastaga lähebki paremaks, kuigi me igapäevane elu on vahelduva eduga nagu ameerika mäed. Mõnikord ongi lihtsam mitte närve kulutada pisiasjade peale, hoides need alles põhimõtteliste asjade jaoks. Nt mul on ükskõik kus laps sööb, aga oluline on, et oleks natukenegi liha ja juurikaid tema menüüs. Või las loobib diivanipatju, peaasi, et vennale pihta ei saaks. Olen vahel ka lusikaga toitnud ja pepu pühkinud – mis siis, et oskab ise. Kui laps tahab, et ma beebi taustal näitaks oma hoolivust sellisel moel, siis mul ei ole kahju.

Oleme aastatega erinevaid kasvatusvõtteid proovinud ja võin öelda, et rangemad meetmed minu lapse puhul teevad olukorda ainult halvemaks. Laps saab karistamisest aina rohkem frustreerituks, hüsteerihood süvenevad ning lõpuks see nõuab minult veel rohkem ressursse, et kodune elu oleks talutav kõikide pereliikmete jaoks.

Nagu arvata võib, siis paljude arvates on tegemist kasvatamatu egoistiga ja manipuleerijaga, keda oleme oma leebema kasvatusega ära rikkunud. Olgu siin öeldud, et peres on kolm last ja probleemid on meil ainult keskmise lapse kasvatamisega. Ja kui pakkuda lapsele palju hellust, armastust ja kvaliteetset aega, siis lähevad ka tema “nõudmised” iseenesest mõistlikumaks.

Üks nendest inimestest on minu ämm, kellega suhtleme praegu minimaalselt. Tema on see inimene, kes uksest sisenedes hakkab nõudma, kritiseerima ja kasvatama, mistõttu laps “plahvatab” suht ruttu ning toredast koosviibimisest võib unustada. Minu vanemad on muidugi teine äärmus, kes valmis kõigeks, peaasi et laps rahul oleks. Sealt tulles on laps teistmoodi stressis liigsest magusast ja ekraaniajast, kuid samas nende suhtes näitab laps suurt hoolivust ja empaatiat. Olen isegi jõudnud järeldusele, et head suhted on tähtsamad kui ranged reeglid ning hea huumor on raskematel hetkedel suureks abiks.

Miks ma oma lugu siia kirjutan? Sest ka meil sai lapse-vanaema suhe kannatad lapse nö probleemse käitumise tõttu, millest on mul endal väga kahju. Kui TA-st vanaema soovib suhteid hoida tütrega ja lapselapsega, siis ma soojalt soovitaks:

a) märka last “paha” käitumise taga. Miks ta nii teeb? Mida tunneb? Kas on mingid olukorrad/mustrid, kus ta niimoodi reageerib?  Kõige lihtsam on öelda, et laps ongi isekas ja rikutud, aga mis on tegelik põhjus? Emaigatsus? Miskipärast viib ju lasteaeda vanaema, mitte vanemad. Lasteaiastress? Nooremad vennad/õed? Või lihtsalt tudlikum närvisüsteem?

b) varu aega. Laps saab arukamaks ja küpsemaks, 6a pole veel vanus kus laps teeb kõike ise, arvestab teistega, nimetab oma tundeid ja näitab empaatiat. Võib olla ei ole laps halb, vaid ootused liiga kõrged.

c) mõtle, kas sinu jaoks on oluline lapse hea käitumine või head suhted pere sees. Räägi tütrega murest, kuula teda. Ja kui sa tunned, et lapselapsega tegelemine sellise kujul tekitab lisapingeid pere sees, siis ausõna on parem loobuda sellisest abistamisest.

Kasvatamine algab ikka varasest lapsepõlvest. Lastest saavad täiskasvanud, seega me ei kasvata lapsi vaid tulevasi täiskasvanuid. Ühel hetkel pole teil kodus enam see nunnu 6-aastane, kelle kapriisid on nii nunnud vaid 16-aastane või 26-aastane, kas temale lubaksite ka sellist käitumist?

Hoidsin laup.lapselast, 5 a ja kogesin, et kui lasta lapsel lihtsalt vabalt olla, nii nagu ta tahab, hakkabki absurdne kamandamine. Selles mõttes, et mitte alluda lapse käskudele, laps peab ikka vanemat kuulama. Kui laps õues , aias mängib, on selleks tingimused loodud. Näiteka batuut. Tahab, siis hpppab seal, kui ei taha, ei pea. Kuid selleks see oatetud on. Siis aga leiutab laps sellise asja, et vaat vanaema peaks nüüd lidaks sellele samal ajal ringiratast väljaspool kaasa liikuma või siis kohapeal maa peal üles alla hüppama või mõtlema välja tegevusi, et tal batuudil igav ei oleks. Ma siis lõpetasin selle ära ja ütlesin, et batuut ongi sellrks siia ostetud, et see on sini ajaviide ja lõbu ja mäng. Muud sinna juurfe ei tehta. Kui tahad seal olla, siis ole, kui ei taha, siis tule ära. Sellist asja kohtan ka  muu tegevuse juures, ja ma ei poolda seda üldse ning ütlengi pidevalt nii – joonista nüüd, kui asjad on ees, telekas ei pea lahti olema kogu aeg või mina ei pea joonistamise aega kuidagi lisaks lõbusamaks tegema. Tehku, kes soovivad. Mina ei.

#4197457:

#4197369:

Hoidsin laup.lapselast, 5 a ja kogesin, et kui lasta lapsel lihtsalt vabalt olla, nii nagu ta tahab, hakkabki absurdne kamandamine. Selles mõttes, et mitte alluda lapse käskudele, laps peab ikka vanemat kuulama. Kui laps õues , aias mängib, on selleks tingimused loodud. Näiteka batuut. Tahab, siis hpppab seal, kui ei taha, ei pea. Kuid selleks see oatetud on. Siis aga leiutab laps sellise asja, et vaat vanaema peaks nüüd lidaks sellele samal ajal ringiratast väljaspool kaasa liikuma või siis kohapeal maa peal üles alla hüppama või mõtlema välja tegevusi, et tal batuudil igav ei oleks. Ma siis lõpetasin selle ära ja ütlesin, et batuut ongi sellrks siia ostetud, et see on sini ajaviide ja lõbu ja mäng. Muud sinna juurfe ei tehta. Kui tahad seal olla, siis ole, kui ei taha, siis tule ära. Sellist asja kohtan ka muu tegevuse juures, ja ma ei poolda seda üldse ning ütlengi pidevalt nii – joonista nüüd, kui asjad on ees, telekas ei pea lahti olema kogu aeg või mina ei pea joonistamise aega kuidagi lisaks lõbusamaks tegema. Tehku, kes soovivad. Mina ei.

Laps hakkas neid imelikke tegevusi leiutama kuna tal oli sinuga igav. Sest sa ise ei viitsinud sobilikke eakohaseid ühistegevusi välja mõelda. Arvasid, et lapsehoidmine käibki nii, et laps peab päev otsa mängima üksi ja sina lihtsalt…oled. Kurb.

Ei ole nii. Mina olen ju ka temaga õues, kui ta kiigub või hüppab. Räägin, kui tahab.  Mida ma veel pean tegema? Kui ta joonistab toas, siis kas ma pean tõesti selle tegevuse ajal teda naerutama? Ma ju loen raamatuid ette, mängin legodega koos. Ma ei saa ju näiteks kiikumist lahedamaks teha sellega, et ma laulan ja teeb grimasse, kui laps kiigub? Pean selliseid asju ülimaks liialduseks, mis panevad lapsega koosolemist vältima.  Teatud asju ja mänge peaks laps ikka ise mängima. Pole mõeldav, et batuudi kasutamist peetakse igavaks ja et selle kasutamisest ei suudeta ilma lusategevusteta rõõmu tunda. Kui hüppad ära, ja isu saab täis, lõpetatakse tegevus. Mingi oda päevast peab ka vanaema süüa tegema, ja muid toimetusi. Mida vähem seda teha, seda rohkem eemaldub laps reaalsest elust. Koos poe mängimine on normaalne. Seda me teeme, koos palli mängida ka. Lugemist nimetasin. Mitte ükski ema isa, ega vanavanem ei ole ega suuda olla nagu õhtujuht, kes täidab iga minuti naeru ja naljaga. Igas peres on oma reeglid.

#4197489:

Tüüpiline vana-aja vanaema, kes tegi tööd ja laps tehku omi asju, ärgu segagu või tehku ka kõrval tööd. Ei mänginud meie vanaemad meiega ka, vaid tegid oma toimetusi. No ei peagi, eks laps harjub sellega ka. Võib-olla on alguses pettunud, kui vanemad temaga koos palju mängivad ja kui on päris üksik laps, siis on tal lihtsalt igav sellise vanaemaga.

Tüüpiline tänapäeva inimene, kes ei suuda teksti lugeda ega aru saada sellest.

Kas hoid toimub tütre juures?

Hea oleks, kui hoid toimuks vanaema juures kodus, lihtsam öelda, et meie kodus on sellised reeglid ja sinu kodus on teistmoodi reeglid. Siis tutvustad tasapisi reegleid, ala teleka vaatamine, mis kell ja kaua, kus toimub söömine jne. Lapse oma kodus on nende kodu reeglid, muidugi mitte teenindamine, aga kodus ikka inimesed harjunud oma kodu moodi asju tegema, ka täiskasvanud.

Tundub, et te tütrega  lapsi koos hoidma ei sobi, tihti lapsed ema juuresolekul käituvad ka teistmoodi. Kui teil just ei ole mingit pereüritust, siis võiks proovida hoida last/lapsi nii, et ilma emata(´isata). Iga ema tahab oma last kaitsta ja vähesed kannatavad teisi inimesi, kes neid tulevad õpetama, kuidas seda õige teha oleks.

Toidu osas, kui ema ütleb, et ta seda rämpsu võib süüa ja see on ok, siis vb midagi sarnast võid anda siis lapsele, kuid vb mingi uue kodusema toiduga välja mõelda.

Mõningaid vanemate poolt kehtestatud reegleid peaks siiski ka oma kodus järgima, mis kell peavad magama minema, mis riietega õues käib jne. Eks seda saate kokku leppida 🙂

#4197510:

#4197500:

#4197489:

Tüüpiline vana-aja vanaema, kes tegi tööd ja laps tehku omi asju, ärgu segagu või tehku ka kõrval tööd. Ei mänginud meie vanaemad meiega ka, vaid tegid oma toimetusi. No ei peagi, eks laps harjub sellega ka. Võib-olla on alguses pettunud, kui vanemad temaga koos palju mängivad ja kui on päris üksik laps, siis on tal lihtsalt igav sellise vanaemaga.

Kuidas sa siis mõtled seda päeva? Et kui keegi on lapsega koos ja mängib aktiivselt mis osa päevast? Ja mis osa oleks eraldi tegevused ja mis osa sellised, et üks teeb tööd(no näiteks vanaema või ema töötaba kodus) ja teine mängib vahepeal ka ise midagi? Kuidas seda näeksid?

Kui on koos 8 tundi näiteks? Ja kuidas sina näed seda teemat, kui laps hüppab batuudil või kiigub, siis miks sinu arust sellest ei piisa sellel hetkel, kui laps seda teeb. Näiteks 15 minutit? Miks see vale on, kui vanaema selle 15 minutit näiteks batuudi juures istub, ja hoiab pakitsevat jalga paremas asendis? Mitte ei räägi naljalugusid, et hüppamine oleks veelgi ägedam või ei seisa pea peal sel ajal?

Misasja? Mis pakitsevast jalast sa jahud?

Näiteks, kui vanaemal on selg väsinud või jalg haige, seda mõtlesin. Et kas istu võib, kui laps hüppab või kiigub?

#4197557:

kodus näiteks ema ja isa terve päeva ainult mängivad, puhkamata hetkegi. Ka söögipausid tehakse lõbusaks ja põnevaks näiteks.

Mida sa liialdad? Igaühel on teha söögid ja pesta pesud ja koristada jne, ei jookse keegi lapsel ööpäev läbi sabas. Eks oleneb ka lapse vanusest, tundub, et räöögime eelkooliealisest. Lapsele tuleb seda kõike rahulikult seletada, aga mulle tundub, et sa ei saanud sellega hakkama, lapse õpetamise ja heaga vaikselt ümberharjutamise asemel hakkasid lapsega vägikaigast vedama.