ma pole üldiselt mitte kunagi haige. küll aga juhtus ühe korra kümne aasta jooksul, et jäin nii haigeks, et jäin voodisse. kõrge palavik, oksendamine, silmapõletik..
kui mees töölt tuli, ootasin et ta tuleb mu voodi juurde, uurib mu enesetunde kohta, toob valuvaigistit ja teeb teed. ühesõnaga näitab hoolivust üles.
tema aga tuli ukse vahele, pani käed puusa ja ütles : oot mis sa nüüd mõtled , et täna sa süüa ei teegi v?
ja see on mees, keda ma iga köha ja nohuga olen poputanud, sooje sokke otsinud, sineplaastrit teinud ja apteegi vahet jooksnud.
paradoksaalne, aga see hetk, mil poolpimedana voodis lamasin, tegi mind nägijaks rohkem kui kõik ülejäänud aastad kokku.
Huvitav, kas minu eksmees on sinu kirjeldatud mehe vend või?
Ma ei olnud küll küll haigusega voodis pikali, aga see-eest mul avastati rutiinse kontrolli käigus haigus, mis tavaliselt niidab kiirelt. Ma olin väga hirmunud, nutsin lastele mõeldes, aga mehele diagnoosist teatades nägin ta silmis ootamatult elevust ja… lootust. Ta manas küll hetke pärast sündsalt kurva näo ette, aga sellest ühest pilgust piisas, et saaksin aru sellest, et mu mehel on teine naine ja et minu surm oleks hea lahendus.
Ei mingit salasuhte väljatulekut, draamasid, halavat abikaasat, elatisi lastele, mu abielueelsed kinnisvarad oleks osaliselt mehele saanud, kodumaja kaasa arvatud. Nii tore ju, et su probleem lihtsalt sureb ise ära. Ma tegelikult ei teadnud, et probleem olen, arvasin, et oleme õnnelik paar.
Ma oleksin võinud selle asja nii jätta ja surma ootama hakata, aga olin nii vihane, et ei suutnud. Ma suren ära, mu lapsed jäävad ematuks ja sa, mees, oled lootusrikas??? Ma armastasin oma abikaasat väga, aga piisas ainult teadmisest, et minu surm oleks talle oodatud sündmus ja minu soe armastus oligi hetkega kõht ülespidi nagu surnud kalal. See viha ei lasknud mind masendusse langeda, otsustasin viimaste kuudega kõik asjad jonksu ajada. Kaks kuud hiljem olin lahutatud. Mees koliski minu juurest otse teise naise juurde. Ja tal oli veel jultumust mulle öelda, et ta tuleb siia majja tagasi, kui kõik läbi on (loe: kui mina surnud).
Ma ei hakanud teda kurvastama 😀 teatega, et juba enne lahutusavalduse sisseandmist tuli uuringutel välja, et mul siiski pole seda haigust. Oli kas valediagnoos või mingi muu anomaalia, aga mina olin terve.
Sellest on üle kümne aasta möödas, ma pole kordagi lahutamist kahetsenud ja mu lapsed võtsid seda samuti üllatavalt kergelt, vast sellepärast, et vanemal lapsel olid isaga suhted pigem keerulised ja noorem laps hoidis vanema lapse poole.
Usun, et mu eksmees on nüüdseks loobunud lootmast, et ta saaks mu koju tagasi kolida. Või mine tea, äkki ta ikka vahel harva mõtleb, et kaua see endine naine siis elada kavatseb?
