Kas oskab keegi mulle lahti selgitada, miks nauditakse hirmutunnet, õudust jne? Kõike seda, millele on ehitatud õudusfilmid, hirmsate stsenaariumitega põgenemistoad jms taoline? Ma ei ole seda kunagi mõistnud ega kunagi suutnud vaadata õudusfilme, samuti on minu jaoks kujuteldamatu, et ma maksaksin selle eest, et minna mingisse ruumi, kus mind hakatakse hirmutama. Adrenaliin, saan aru, aga see õudus tekitab ju hoopis mingi muu nüansi sinna? Lihtsalt adrenaliinist saan aru – võistlemisest, pingest jne. Aga see õudus? Laps (teismeline) just läheb ühte põgenemistuppa, ütleb, et see pidi väga lahe olema, samas arutleb, et tore, et see toimub hommikupoole, siis jõuab rahuneda ja saab õhtul rahulikult magada. Ja ikkagi see meeldib talle, mis sellest, et pärast on nii tugev emotsioon, et võib une rikkuda?
Teema: Kuidas saab hirmu nautida?
Äkki seepärast, et selle hirmu juures ta tunneb end siiski turvaliselt?
Kuidas see teema on seotud pereelu ja suhetega?
Kas oskab keegi mulle lahti selgitada, miks nauditakse hirmutunnet, õudust jne? Kõike seda, millele on ehitatud õudusfilmid, hirmsate stsenaariumitega põgenemistoad jms taoline? Ma ei ole seda kunagi mõistnud ega kunagi suutnud vaadata õudusfilme, samuti on minu jaoks kujuteldamatu, et ma maksaksin selle eest, et minna mingisse ruumi, kus mind hakatakse hirmutama. Adrenaliin, saan aru, aga see õudus tekitab ju hoopis mingi muu nüansi sinna? Lihtsalt adrenaliinist saan aru – võistlemisest, pingest jne. Aga see õudus? Laps (teismeline) just läheb ühte põgenemistuppa, ütleb, et see pidi väga lahe olema, samas arutleb, et tore, et see toimub hommikupoole, siis jõuab rahuneda ja saab õhtul rahulikult magada. Ja ikkagi see meeldib talle, mis sellest, et pärast on nii tugev emotsioon, et võib une rikkuda?
Põgenemistoas igaüks hirmu küll ei tunne. see on ju mäng. Õudukad on hoopis teine teema. Mõnele inimesele meeldib piinamine ka. Me ei peagi kõike mõistma. Ma näiteks ei saa aru, kuidas inimene koristamist naudib.
Põgenemistoas igaüks hirmu küll ei tunne. see on ju mäng.
Kui see mäng on, miks siis vaja on taastuda enne öö saabumist? Viimase aja õuduspõgenemistoad on ikka päriselt hirmu tekitamise peal väljas, näitlejad ja värgid on kõik selleks palgatud. Seda nad müüvadki.
Kas oskab keegi mulle lahti selgitada, miks nauditakse hirmutunnet, õudust jne? Kõike seda, millele on ehitatud õudusfilmid, hirmsate stsenaariumitega põgenemistoad jms taoline? Ma ei ole seda kunagi mõistnud ega kunagi suutnud vaadata õudusfilme, samuti on minu jaoks kujuteldamatu, et ma maksaksin selle eest, et minna mingisse ruumi, kus mind hakatakse hirmutama. Adrenaliin, saan aru, aga see õudus tekitab ju hoopis mingi muu nüansi sinna? Lihtsalt adrenaliinist saan aru – võistlemisest, pingest jne. Aga see õudus? Laps (teismeline) just läheb ühte põgenemistuppa, ütleb, et see pidi väga lahe olema, samas arutleb, et tore, et see toimub hommikupoole, siis jõuab rahuneda ja saab õhtul rahulikult magada. Ja ikkagi see meeldib talle, mis sellest, et pärast on nii tugev emotsioon, et võib une rikkuda?
Aga küsi tema käest, mida ta tavalises elus kardab. Õudukas on hea võimalus lõpetada reaalse asja pärast kartmine ja karta millegi muu pärast, mis saab ühel hetkel otsa. Film saab otsa, saab pausile panna. Põgenemistuba pannakse ka kinni, tuleb koju tulla. Aga proovi sa oma elu õudukat kinni panna….Ja seetõttu otsitaksegi asendus, et veidi puhata. Nii et pigem küsi endalt, miks mu laps kardab viisil, et vajab kartmisest puhkust. Mida sa seal kodus teed lapsega ?
Inimesed vaatavad õudukaid, aga ma ei julge. Piilun vaid. Pärast on tunne et keegi on mul kapis, voodi all või akna taga. Huvitav mida minu aju uuring näitaks, aga see hirm muutub nagu foobiaks.
Ega siis tegelikult sa ju ei tunnegi hirmu, lihtsalt põnevust tunned. Inimene saab ju aru, et tegu on filmiga, mitte reaalsusega. Põnevust tekitab ootamatus.
Põgenemistubadel pole hirmuga ja õudusega üldse mingit pistmist, seal peab lihtsalt oskama loogikat kasutada ja ülesandeid lahendada.
Sa ise põnevust kunagi ei ole tundnud?
Põgenemistubadel pole hirmuga ja õudusega üldse mingit pistmist, seal peab lihtsalt oskama loogikat kasutada ja ülesandeid lahendada.
Ei ole või? Näiteks see – inimesed karjuvad seal ja tahavad välja https://ingame.ee/quest/silent-hill/?fbclid=IwAR0-eINlbe-ipGXk02I9icVxVbGxnFefti0K3XaSEvj7gAUDuKnpejDJIZI
Sa ise põnevust kunagi ei ole tundnud?
Õudusel pole põnevusega mitte midagi pistmist. Ilmselt on mul palju empaatiat (lugesin eespool lisatud linki), ma elan kõike ise läbi ja mitte midagi põnevat ma sellistes asjades ei näe. Põnevus on teistsugune.
Aga proovi sa oma elu õudukat kinni panna….Ja seetõttu otsitaksegi asendus, et veidi puhata.
Kas perekoolis agressiivsete lolluste rääkimine on sinu asendus su elu õudukale?
Seda filmi õudust võiks siis võrrelda eneselõikumisega? Oma elu on nii õudne, et tahaks unustada. Nagu liikumise valu katkestab hetkeks vaimse valu hinges. Nii mõtled? Aga neid õuduka nautijaid on nii palju. Kas liiga palju pole neid kel oma arust elu nii halb? Või kas pole meelevaldne neid sinna halva elu rühma liigitada?
Seda filmi õudust võiks siis võrrelda eneselõikumisega? Oma elu on nii õudne, et tahaks unustada. Nagu liikumise valu katkestab hetkeks vaimse valu hinges. Nii mõtled? Aga neid õuduka nautijaid on nii palju. Kas liiga palju pole neid kel oma arust elu nii halb? Või kas pole meelevaldne neid sinna halva elu rühma liigitada?
No see küll mingi reegel ei ole, et õudusfilme naudivad ainult need, kellel endal on elu vilets. Ei saa ju välistada, et mõni üksik selline on, aga enamik mitte. Inimesed on ju erinevad. Kui minul on kurb tuju, loen ma midagi helget, kui minu õel on kurb tuju, loeb ta midagi morbiidset. Mina näiteks naudin osasid õudukaid ja mu elul ei ole küll midagi viga. Seepärast mu elu ongi õnnelik, et väga paljud kergelt kättesaadavad asjad (nagu näiteks head õudukad), teevad mu elu mitmekesiseks, vaheldusrikaks ja seega ka nauditavaks.
Mina suudan õudukaid nautida ainult siis, kui enda elu on hea ja turvaline. Pärast sõja algust ei tahtnud ma mitu kuud midagi hirmsat vaadata, varem olin fänn. Nüüd trillereid vaatan, aga päris õudukaid siiani mitte.
Arvan, et inimesed, kes on ise sõjas osalenud või kelle lähedane on mõrvatud, vaatavad neid hoopis teise pilguga ega naudi. Või ei vaata neid üldse.
Mulle meeldivad psühholoogilised õudukad või pigem on need sellised põnevikulaadsed, sae ja kirvemeeste verd purskavad tapmisfilmid ei köida üldse. Aga sellised salapärased, et iga hetk kohe-kohe juhtub midagi ootamatut, need on väga põnevad. Miks? Ei tea, aga põnev on.
Toodi ju link, kus on kõik teaduslikult ära seletatud. Ajus on hirmu ja naudingu piirkonnad kõrvuti, nii tekitab hirm ka naudingut.
Kas siis vastupidine on ka võimalik kui need hirmu ja naudingu keskused on kõrvuti, et naudingu keskus mõjutab hirmutundmist
Kuidas see teema on seotud pereelu ja suhetega?
Kuna ajaviites kasutajanimed näha, siis tehakse oma teemasid sinna kuhu juhtub.
Olen ka ise oma lapsele sünnipäevapeo põgenemistoas korraldanud, ja vähemalt Eestis ei ole põgenemistoad nii hirmsad midagi kui mõnelt välismaiselt videolt näha võib. Põhirõhk on hoopis nuputamisel. No et lastakse umbes 5 teismelist tuppa, seal on vaja lahendada erinevaid mõistatusi, murda koodid, leida üles võti, mis ukse lahti teeks jne. Lapsed teevad rühmatööd, otsivad võtit, nuputavad. Nojah, seinale on maalitud punase värvi laigud küll ja keset ruumi seisab mingi opilaud mannekeeniga, aga see on pelgalt kuliss.
Minul endal on küll olnud nii, et õudusfilme armastasin vaadata sel eluperioodil, mis oli minu jaoks turvaline ja rahulik. Kui aga enda elus hakkasid toimuma hirmsad asjad, siis ma enam õudukaid ei suutnud nautida. Ehk siis, vähemalt enda puhul tahab hing puhata vahelduse kaudu.
Olen ka ise oma lapsele sünnipäevapeo põgenemistoas korraldanud, ja vähemalt Eestis ei ole põgenemistoad nii hirmsad midagi kui mõnelt välismaiselt videolt näha võib. Põhirõhk on hoopis nuputamisel. No et lastakse umbes 5 teismelist tuppa, seal on vaja lahendada erinevaid mõistatusi, murda koodid, leida üles võti, mis ukse lahti teeks jne. Lapsed teevad rühmatööd, otsivad võtit, nuputavad. Nojah, seinale on maalitud punase värvi laigud küll ja keset ruumi seisab mingi opilaud mannekeeniga, aga see on pelgalt kuliss.
No ei ole nii. Ikka väga jubedaid on ka Eestis. Lapsi neisse ei lasta, alates 16 alles.
Kas oskab keegi mulle lahti selgitada, miks nauditakse hirmutunnet, õudust jne?
Hormonaalsed probleemid-keha ei produtseeri adekvaatses koguses adrenaliini ja et seda kuidagigi saada tuleb end panna ohtlikesse olukordadesse-hüpata kõrgelt alla, ronida ilma julgestuseta mööda seinu, rikkuda seadusi ja sotsiaalseid norme , ületada kiirust ja juhtida purjus peaga autot jmt riskikäitumine.
Hormonaalsed probleemid-keha ei produtseeri adekvaatses koguses adrenaliini ja et seda kuidagigi saada tuleb end panna ohtlikesse olukordadesse-hüpata kõrgelt alla, ronida ilma julgestuseta mööda seinu, rikkuda seadusi ja sotsiaalseid norme , ületada kiirust ja juhtida purjus peaga autot jmt riskikäitumine.
Pole päris õige selgitus. Selliseid asju teevad adrenaliinisõltlased, mitte need, kelle keha adrenaliini ei produtseeri.
Mulle meeldivad psühholoogilised õudukad või pigem on need sellised põnevikulaadsed, sae ja kirvemeeste verd purskavad tapmisfilmid ei köida üldse. Aga sellised salapärased, et iga hetk kohe-kohe juhtub midagi ootamatut, need on väga põnevad. Miks? Ei tea, aga põnev on.
Selle žanri nimi on psühholoogiline triller.
Ja selles teemas ei ole reaalse hirmuga midagi pistmist, selle nähtuse nimi on närvikõdi.
Et käesolev teema on rohkem hobinurk kui pereelu ja suhted? Njaa. Aga vahet pole, sain esimesed vastused ikka kätte.
