Seega küsige otse inimese käest, kas oli probleeme eelmises töökohas.
Kui nõme soovitus. Miks tal pidanuks olema probleeme? Miks uuritakse eelmistest töökohtadest, pole ju esmajoones VIGADE leidmiseks. See on ikka pigem see, et saaks kõik PLUSSID teada ning parema otsuse teha.
Otsisime dispetšerit ja tegin kõned kolme kandidaadi töökohta. Ühes öeldi, et väga täpne ja sõbralik, võtab hea meelega lisaülesandeid, verbaalselt väga võimekas. Teise kohta öeldi, et veidi algatusvõimetu ja initsiatiivitu, aga äärmiselt korrektne, viisakas ja taiplik, rutiini taluv. Kolmanda kohta öeldi kolmandas kohas, et kiire õppimisvõimega, hea kolleeg, armastab suhelda ja on selles hea.
Ja me valisime ainsa, kelle kohta öeldi kaks negatiivse sõna – initsatiivituvõitu ja algatusvõimelt kasin. Dispetšeri ametis ei ole vaja näidata üles initsiatiivi ega proaktiivsust. Samas pole luisaülesandeid mitte kunagi ja esimesel kandidaadil pole ka oma verbaalse võimekusega seal midagi teha. Kolmas kandidaat surnuks sinna lihtsalt igavusest maha, sest päevas saab suhelda ehk 3x telefoniga ja kaks korda tuleb keegi vahetuse jooksul midagi küsima.
Need, kel on midagi varjata, kardavad miskipärast, et püütakse küsida halbu asju. EI. Keegi ei viitsiks raisata oma aega, et helistada ja kõsida “rääkige mulle temast midagi halba”. Helistatakse ikka ja küsitakse a la “meie töö on üsna täpsustvajav. CVst näeme, et teie ettevõttes ta täitis väga sarnast töökohta. Kas saame siis õigesti aru, et täpsus on tema väga tugev külg?”
Mitte keegi ei helista ja küsi: rääkige nüüd Stiina kohta kogu pask ära.