Esileht Pereelu ja suhted kuidas saad hakkama teise inimese pideva negatiivsusega?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 41 )

Teema: kuidas saad hakkama teise inimese pideva negatiivsusega?

Postitas:
Kägu

Kuidas tulla toime inimesega (töökaaslane, pereliige), kes on pidevalt negatiivse hoiakuga, hädaldab, kirub, õiendab, näeb teistes inimestes ja tulevikus halba?
Tunnen et see hakkab mulle mõju avaldama, kuigi olen üldiselt positiivse ellusuhtumisega. Pean juba pingutama et ise positiivseks jääda. Ma vist ei oska suhelda negatiivse inimesega, sest ma ei saa aru, miks ta nii mõtleb.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Viid suhtluse minimaalseni ning lihtsalt otsustad, et eirad tema juttu ega süüvi sisusse. Minu meelsest miski muu ei toimi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

jah ma ei lähe kirumisega kaasa, kuid ei taha inimest ignoreerimisega ka solvata. kas on mõni psühholoogiline nipp kuidas lähedane inimene sellest negatiivsusest välja raputada? nalja visata pidevalt?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

jah ma ei lähe kirumisega kaasa, kuid ei taha inimest ignoreerimisega ka solvata. kas on mõni psühholoogiline nipp kuidas lähedane inimene sellest negatiivsusest välja raputada? nalja visata pidevalt?

See on sinu vajadus teda “sellest välja aidata”. Tema vajadus on kurta ja rääkida, mida ta juba saab, kui sa kuulad. Kui sa ei suuda kuulata, siis sa ei saa tema vajadust nagunii täita (ta ei taha, et sa teda aitaks), lepi sellega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui tegu on täiskasvanud inimesega, siis ei ole absoluutselt mingit võimalust teda sellest välja raputada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul kolleeg selline, töötame samas toas. Kõiges ja kõigis näeb halba, aga ise on uhke selle üle kui särav ja optimistlik ta on. Tohutult väsitav inimene. Lisaks nartsissist.
Ma varem püüdsin põhjendada mingeid juhtkonna otsuseid, et miks need kasulikud on ja pole tegelikult halvad, või mis põhjusel mõni teine kolleeg on midagi teinud, mis talle jälle halb tundub. Aga see keerati minu vastu (klatš teemal “mis tal nüüd hakkas”, “miks ta alati teiste poolt peab olema” jne).
Kõige paremini töötab vist tõesti see, kui suhtlus miinimumini viia, kui vähegi võimalik, lasta endast kommentaarid kuidagi mööda, st ei hakkagi süvenema, et miks ta nii mõtleb jne.
Täiskasvanud noor inimene.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen see negatiivne inimene, kellele mu pere, eriti lapsed teevad etteheiteid selle kohta. Ma ju ise ka ei taha muutuda oma ema sarnaseks ja püüan end kontrollida järjest rohkem ja olla positiivsem. Tulemuseks on aga segadus. Teistele on küll toredam, kui ma negatiivset välja ei ütle. aga oma arust ei saa ma enam mittemidagi öelda, sest see mida mina arvan, ongi nende arust negatiivne. eriti kui see ei ühti nende arvamusega.Ma küll püüan end parandada, aga tundun endale järjest rohkem nõme, sest ma olen valepositiivne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen see negatiivne inimene, kellele mu pere, eriti lapsed teevad etteheiteid selle kohta. Ma ju ise ka ei taha muutuda oma ema sarnaseks ja püüan end kontrollida järjest rohkem ja olla positiivsem. Tulemuseks on aga segadus. Teistele on küll toredam, kui ma negatiivset välja ei ütle. aga oma arust ei saa ma enam mittemidagi öelda, sest see mida mina arvan, ongi nende arust negatiivne. eriti kui see ei ühti nende arvamusega.Ma küll püüan end parandada, aga tundun endale järjest rohkem nõme, sest ma olen valepositiivne.

Aga ei saa ju olla, et kõik on halb ja midagi head polegi? Kas sa tõesti ei leia vahel ka midagi head, mida kommenteerida? Ma arvan, et sa ei peaks valetama, st kiitma asju, mis sinu arvates on tegelikult halvasti. Aga katsu leida asju, mis on ka sinu arvates hästi, ja kiida neid. Kui väga palju asju on sinu meelest halvasti, siis tee valik. Mõtle, mis sulle päriselt korda läheb ja millistes teemades sa pädev oled, ning kritiseeri valikuliselt neid teemasid.
Aga kui sa ütled, et sa ei leiagi asju, mis hästi oleksid, siis sul on probleem ja peaksid äkki psühholoogi poole pöörduma?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul oli kunagi selline sõbranna. Eks minevikuvormi kasutamine ütleb juba, mis meie sõprusest sai. Ma nüüd tagantjärele, üle kümne aasta hiljem, olen hakanud mõtlema, et sel sõbrannal võis olla rasedusjärgne depressioon. Sest see hirmus negatiivsus ilmnes temal lapse beebieas. Selle nahka läks tema abielu, sest ta sõna otseses mõttes näris mehe kodunt välja. Tema autos oli raske sõita, sest ta sõimas ropult kaasliiklejaid, karjus “mis koperdad siin ees t…a!” jms. Läksime koos nädalalõppu veetma turismitallu, siis oli tuba räpane (ei olnud), tekk voodil õhuke (ei olnud), hommikusöök kehv (perenaine tõusis meie pärast varem ja praadis pannkooke metsmaasikamoosiga, kuna meie lapsed tellisid neid eelmisel õhtul).
Meil hakkas minu mees lõpuks nõudma, et ma lõpetaks sõbrannaga suhtlemise, sest ta nägi, et sõbranna käitumine mõjub mulle negatiivselt. Aga lõpuks me läksime sõbrannaga muudel põhjustel tülli ega ole enam aastaid suhelnud. Aga kahjuks ma tõesti ei tea, kuidas sellist inimest panna maailmale helgema pilguga vaatama?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga ei saa ju olla, et kõik on halb ja midagi head polegi? Kas sa tõesti ei leia vahel ka midagi head, mida kommenteerida? Ma arvan, et sa ei peaks valetama, st kiitma asju, mis sinu arvates on tegelikult halvasti. Aga katsu leida asju, mis on ka sinu arvates hästi, ja kiida neid. Kui väga palju asju on sinu meelest halvasti, siis tee valik. Mõtle, mis sulle päriselt korda läheb ja millistes teemades sa pädev oled, ning kritiseeri valikuliselt neid teemasid.
Aga kui sa ütled, et sa ei leiagi asju, mis hästi oleksid, siis sul on probleem ja peaksid äkki psühholoogi poole pöörduma?

Ma leian asju küll, mis ongi hästi ja selle väljaütlemisele ei reageerita nii, nagu sellele kui ütlen välja negatiivse teiste jaoks. Nüüd ma parandan end teiste pärast ja see on nõme, võlts, mu enda jaoks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidas tulla toime inimesega (töökaaslane, pereliige), kes on pidevalt negatiivse hoiakuga, hädaldab, kirub, õiendab, näeb teistes inimestes ja tulevikus halba?

Tunnen et see hakkab mulle mõju avaldama, kuigi olen üldiselt positiivse ellusuhtumisega. Pean juba pingutama et ise positiivseks jääda. Ma vist ei oska suhelda negatiivse inimesega, sest ma ei saa aru, miks ta nii mõtleb.

Üks osa väga negatiivseid inimesi on endised positiivse ellusuhtumisega inimesed. Kuna nad niiväga tahavad head, siis nad näevad kõik väga selgelt ja suurelt, mis seda head takistab. Nii et on täisti võimalik areneda positiivsest väga negatiivseks inimeseks. Endale on abiks olnud taipamine, et nii nagu teine inimene maailma näeb, et tal on ka selleks õigus. Temal on tema nägemus, minul enda oma. Kui on ettekujutus, et on ainult üks õige nägemus, siis tekib sõda ja tugevam võidab. Kui negatiivne omab rohkem elujõudu, siis ta võidab selle sõja positiivsusega. Kas või juba selles osas, et positiivse ellusuhtumisega inimene hakkab seda “teist” pidama negatiivseks. Aga tegelikult on ta inimene, kes näeb maailma nii nagu ta näeb. Enda jaoks tõeselt ja kui hakata uurima, siis selgub, et ta tahabki head, kui ainult seda “halba” ees poleks. Anna teisele õigus näha maailma nii nagu ta näeb. Ja läheb kohe endal ka kergemaks, sest maailmavaated võivadki erinevad olla. Sinul sinu oma, temal tema oma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen see negatiivne inimene, kellele mu pere, eriti lapsed teevad etteheiteid selle kohta. Ma ju ise ka ei taha muutuda oma ema sarnaseks ja püüan end kontrollida järjest rohkem ja olla positiivsem. Tulemuseks on aga segadus. Teistele on küll toredam, kui ma negatiivset välja ei ütle. aga oma arust ei saa ma enam mittemidagi öelda, sest see mida mina arvan, ongi nende arust negatiivne. eriti kui see ei ühti nende arvamusega.Ma küll püüan end parandada, aga tundun endale järjest rohkem nõme, sest ma olen valepositiivne.

Ära üldse ütle midagi. Ole vait ja pohhuist. Elus on tavaliselt nii, et mis ühele hea, on teisele halb ja vastupidi. Tead ju küll seda lugu elevandi kohta, kuidas pimedad teda igalt poolt katsusid ja igalühel oli erinev arvamus, elevant aga jäi ikka elevandiks. Sama lugu on ka erinevate inimeste erinevate arusaamadega, sest mingit piiri, kus lõpeb positiivsus ja algab negatiivsus, pole olemaski. On vaid erinevad inimesed erinevate arvamuste ja arusaamistega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

jah ma ei lähe kirumisega kaasa, kuid ei taha inimest ignoreerimisega ka solvata. kas on mõni psühholoogiline nipp kuidas lähedane inimene sellest negatiivsusest välja raputada? nalja visata pidevalt?

Sa saad pareerida temapoolse irisemise minateadetega.
Vaata ise: https://eek-kehtestavsonum.weebly.com/mina-sotildenum.html

Sa ei saa muuta tema ellusuhtumist, aga võid painutada tema käitumist enda juuresolekul. Kui ta laseb painutada. Ta võib ju selle peale ka solvuda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen täheldanud, et inimesed näevad teist inimest nagu oma peegelpilti. Häirivad just sellised jooned, mis enda juures ei meeldi. Kui kirjeldada kedagi üdini virisevat-hädaldavat-negatiivset inimest, võiks kõigepealt peeglisse vaadata ja mõelda, miks see inimene tundub teile tegelikult nii ebameeldiv olevat. Äkki on asi hoopis teis. Kahjuks pean tõdema, et ma pole nii negatiivseid nagu siin eelpool kirjeldatud, näinud-kuulnudki. Asi on suhtumises vist, kui inimestesse mitte süüvida, siis võib-olla tõesti tunduvad nad sellised irisevad ja tüütud.
Sellisel juhul tasuks vist üksikule saarele minna ja olla seal kõige positiivsema ja kõige asjalikuma inimesega – iseendaga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oi kui palju ma olen selle teemaga kokku puutunud. Eks ka minul on olukordi, et kus ma ei suuda üdini positiivseks jääda, kuid olen üha rohkem üritanud kõikke seda negatiivset ja irisemist endast välja visata. Ja siis juhtubki nii, et väga jääb kõrva, kui keegi sinu kõrval pidevalt negatiivselt räägib. Kokkuvõte on see, et proovid ise veelgi positiivsem olla ja seda kõikke ka teisele pakkuda, kuid kui inimene tahab oma negatiivsuses olla, siis jaurab ta sellega veelgi rohkem edasi. Ja mina siis oma kogu positiivuses olen lõpuks nagu s…ga üle valatud, masenduses ja väsinud.
Seega olen mina asja lahendanud nii, et hoian negatiivsetest inimestest eemale. Paar sõna suhtlen, kuid suhetes (ka tööl) suhtlen inimestega, kes emotsionaaselt toetavad minu maailmavaadet. Soovitus, ka negatiivsete pereliikmetega suhtle ainult siis, kui see on sulle aktsepteeritavas suhtlusstiilis.
Üks Kägu rääkis peegeldamisest. Mina pööraks selle asja teistpidi. Mulle jääb sageli selline mulje, et kui selline negatiivne inimene märkab positiivset inimest, siis tema üritanb oma elu peegeldada teisesse. Ta oma nõmeda suhtlusega üritab seda röömurulli murda ja oma tasemele tõmmata. Selline väga alateadlik mäng. Kusjuures olen märganud, et taolise peegeldusmängu puhul võib see kaasa tuua lausa sellist viha, sest inimene tahab maailma, milles tema on.
Tuli suht segane seletus, kuid kui kogu temaatikat natuke lahata ja artikleid lugeda, siis saab asi selgemaks küll.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis värk on

kahjuks ei olegi midagi sul teha. Paraku on nii, et kui see pole mingi ajutine nähe (mille puhul võiks inimesele toeks olla, kuni ta sealt välja tuleb) ja tegemist ongi sellise inimesega, siis on tõenäoline, et ükskõik, mis sa ka ei teeks, teda ei aita. Kui temaga kaasa kiruda, siis esiteks läheb tema veel enam leili ja võid ka enda tuju alla tõmmata. Kui püüda positiivseid asju leida tema ümber, siis ta lükkab kõik ümber oma väidetega. Kogu probleem ongi selles, et sellised inimesed keskenduvad selllele, mis valesti. Pole ju ühtegi inimest maailmas, kel oleks kõik kenasti, ometi suunavad osad oma pilgud pigem positiivsele. Seega see on ühtpidi oskus ja teistpidi valik.
Ise puutun kokku sellise inimesega, kes minu pos. kommentaaride peale ja lohutuse peale ütleb, et see ei aita ja too ei aita ja see ikka nii halvasti jne. Seega saan aru, et a) ta ei näe üle augu ääre, kus ta on b) ta ei taha näha.
Praegu mõtlengi mis edasi teha. Suure tõenäosusega soovitan tal heaks juhuks psühholoogi poole pöörduda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen mõne sõbranna ja töökaaslase jaoks see negatiivne. Enda meelest olen ma lihtsalt objektiivne ja üldiselt ajavad mind mõtlematud ja rumalad inimesed lihtsalt närvi.
Toon näiteid ka.
Töökaaslane, kellega meil on kahe peale tööeesmärk (ehk nö plaan, mida peame koos saavutama ja mille järgi on lisatasu), ütleb eile, et ta ostab endale päikesereisi. Pärast palgapäeva ostab ära ja siis tahaks kohe puhkusele minna, kas ma asendaksin. Mina ütlen, et ikka asendan ja kuhu minek ja et tubli, et niimoodi ette suudab raha kõrvale panna. Tema vastab, et veebruari lisatasu eest ostab ja sentigi säästu pole. Mina: meil ei tule veebruaris mingit lisatasu, sest täna, 12. veebruariks on meil eemärgist täidetud 21% ja kõik eelnevad aastad on näidanud, et 20 päeva enne kuu lõppu peab olema olemas 80% eelarvest. Ta vihastas, nimetas mind negativistiks ja energiaröövliks. Ja seda kõike lihtsa tõe eest (ei, ei saa juhtuda imet, et eesmärk täidetakse, sest toodet ja laoseidu ja päevi pole enam nii palju lihtsalt).

Teine näide. Sõbranna otsustab minna dieedile. Kiidan takka, pakun end kaasa kepikõndima. Tema küsib, et mis ma arvan, kui kiiresti ta 30 kilo maha saaks. Mina vastan, et noooh, poolteist aastat, kaks aastat. Tema vastab, et tahaks enne ja kiiremini ikka, tahaks juba sel suvel bikiinides rannas eputada ja Adonise kehaga meestele kammi ajju lüüa(täpne tsitaat). Mina seepeale: oled sa kindel, et sel suvel neid 60+ vallalisi Adonisi rannas palju rohkem on kui tuleval aastal? Sõbranna solvus, nimetas mind negativistiks ja solvajaks, sest miks ma peaksin tähelepanu juhtima tema vanusele. Siinkohal pean mainima, et sõbranna on 64 aastat vana ja ükski Adonis teda rannas ei jahi juba 20 aastat, mis on ka tõsiasi. Ja ega mindki, kes ma olen 58. Mis kasu on inimesel sellest, kui ta endale ei tunnista oma vanust, ma lihtsalt ei mõista. Mis pagana Adonised? Meie eas (ma olen 58) me peaksime Adonistele maksma, et nad meile külge lööksid, mitte ei jookse nad meie bikiinide järgi meile rannas järgi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen täheldanud, et inimesed näevad teist inimest nagu oma peegelpilti. Häirivad just sellised jooned, mis enda juures ei meeldi. Kui kirjeldada kedagi üdini virisevat-hädaldavat-negatiivset inimest, võiks kõigepealt peeglisse vaadata ja mõelda, miks see inimene tundub teile tegelikult nii ebameeldiv olevat. Äkki on asi hoopis teis. Kahjuks pean tõdema, et ma pole nii negatiivseid nagu siin eelpool kirjeldatud, näinud-kuulnudki. Asi on suhtumises vist, kui inimestesse mitte süüvida, siis võib-olla tõesti tunduvad nad sellised irisevad ja tüütud.

Sellisel juhul tasuks vist üksikule saarele minna ja olla seal kõige positiivsema ja kõige asjalikuma inimesega – iseendaga.

“Olen täheldanud…”:-)
Seda nimetatakse projektsiooniks ning see on psühholoogide, sotsioloogide ja kasvatusteadlaste poolt ammu täheldatud sotsiaalne nähtus. Niisamuti me matkime üksteist ja eriti autorteete või siis vastandume ja eemaldume ebameeldivatest isikutest ja olukordadest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen mõne sõbranna ja töökaaslase jaoks see negatiivne. Enda meelest olen ma lihtsalt objektiivne ja üldiselt ajavad mind mõtlematud ja rumalad inimesed lihtsalt närvi.

Ma arvan, et see on natuke teine teema. Negatiivsusel ja objektiivsusel on suur vahe. Ma nt väga hindan objektiivsust, eriti töö juures, kus emotsioonidele nii palju ruumi pole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen mõne sõbranna ja töökaaslase jaoks see negatiivne. Enda meelest olen ma lihtsalt objektiivne ja üldiselt ajavad mind mõtlematud ja rumalad inimesed lihtsalt närvi.

Ma arvan, et see on natuke teine teema. Negatiivsusel ja objektiivsusel on suur vahe. Ma nt väga hindan objektiivsust, eriti töö juures, kus emotsioonidele nii palju ruumi pole.

Minu meelest ka, aga mõne inimese jaoks ei ole. Kunagi siin perekoolis ammu keegi kirjutas loo sellest, kuidas mingi sugulane oma mehega igal aastal korra või kaks mehe truudusetuse pärast kapitaalselt tülis on ja iga kord on see nii, et nüüd on küll kõik. Paari nädalaga lepivad ära ja nii aasta(kümne)id. Kui järgmine kord sama lugu oli, siis kirjutaja olevat öelnud, et ah, sa tead ju isegi, et võtad ta tagasi, mis siin ikka viieteistkümnendat korda kohvreid pakkida ja meelt heita ja ennast uhkeks naiseks nimetada. Seepeale olevat see sugulane väga solvunud, sest tema jaoks oli see äärmine negativism, et “niikuinii võtad tagasi nagu eelmised 20 korda ja kohe, kui ta vähegi palub”. Ja muidugi võttis väidetavalt ka seekord mehe esimese soovi peale tagasi, aga solvunud oli ikka selle peale, kes ütles.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen mõne sõbranna ja töökaaslase jaoks see negatiivne. Enda meelest olen ma lihtsalt objektiivne ja üldiselt ajavad mind mõtlematud ja rumalad inimesed lihtsalt närvi.

Mul on sarnane teema mehega. Siiski, rumalaks ma teda ei pea, impulsiivne aga on ta küll. Näited: tema emale on kummikuid tarvis ja oleme parasjagu kaubanduskeskuses. Lähedal on Crocsi pood ja mees ütleb, et näe, siit saab vaadata. Mina vastu, et ole nüüd, vanainimesele Crocse ostma… Esiteks need kindlasti ei meeldi talle ja teiseks on täiskasvanute mudelid pealt nii madalad, et imeb jala vaakumisse ja sa ei saa neid normaalselt jalast ära. Selle peale öeldakse mulle, et ma olen negatiivne ja miski mulle ei sobi.

Või siis tahab mees mind endaga koos ühte kindlasse jõusaali ajada. Mina vastu, et kuule, me käisime seal ja nende saja masina hulgas ei olnud just nimelt neid mida mul vaja oleks. Niisama lindi peale jooksma minna on minu meelest mõttetu, teen parem samal ajal kodus ise trenni, vähemalt saan vajalikke lihaseid treenitud. (Olgu öeldud, et muidu on mul pigem rohkem lihaseid kui vähem, aga mõnda kohta oleks vaja spetsiaalselt treenida.) Jälle olevat ma negatiivne.

Jne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Või siis tahab mees mind endaga koos ühte kindlasse jõusaali ajada. Mina vastu, et kuule, me käisime seal ja nende saja masina hulgas ei olnud just nimelt neid mida mul vaja oleks. Niisama lindi peale jooksma minna on minu meelest mõttetu, teen parem samal ajal kodus ise trenni, vähemalt saan vajalikke lihaseid treenitud. (Olgu öeldud, et muidu on mul pigem rohkem lihaseid kui vähem, aga mõnda kohta oleks vaja spetsiaalselt treenida.) Jälle olevat ma negatiivne.

No see, et sa omale sobivat masinat ei leidnud, ongi mõttetu ving ju. Mis imeline lihas see on, mille tarvis pole jõusaalis masinat?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No see, et sa omale sobivat masinat ei leidnud, ongi mõttetu ving ju. Mis imeline lihas see on, mille tarvis pole jõusaalis masinat?

Torsolihased, sh. kerepöörded. Nii mõneski jõusaalis, kusjuures, on need masinad olemas. Mul ei ole vaja treenida käe- ega jalalihaseid. Kõhulihastele ei sobi teatud põhjustel ka tavalised istessetõusud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Torsolihased, sh. kerepöörded

Siis teed kang kuklal pöördeid. On sada korda etem, kui spetsmasin. Teiseks harjutuseks kerekallutused küljele 10kg kettaga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Siis teed kang kuklal pöördeid. On sada korda etem, kui spetsmasin. Teiseks harjutuseks kerekallutused küljele 10kg kettaga.

No vot, seda ma teengi ise kodus ja selleks ei pea pool tundi autoga sõitma ja 13 EUR maksma. Ja seda minagi, et on efektiivsem.

Nüüd aga vastus, kuidas minusuguse väidetava negatiivsusehunnikuga suhelda ja hakkama saada: lihtsalt aktsepteerida, et mul on asjade suhtes oma arvamus. Kui tahta minuga koos aega veeta võiks ju huvi tunda, mis mulle meeldiks või mis ettepaneku mina selle osas teeksin.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

30 aastat juba näen vaeva… Väikesed muutused on. Samasugused töökaaslased olen elimineerinud, piisab koduski negatiivsest inimesest. Aga jah, aina sisendan positiivsust, toon esile teiste inimeste positiivseid jooni, sisendan, et tegelikult ju hästi.. Väga väga väsitav.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on mees selliseks muutunud, 42-aastane. Kõik on halvasti, kõik on lollid, midagi muuta ka ei saa – nagunii läheb veel halvemaks. Ma olen nii kohutavalt tüdinenud. Lapsed ilmselt ka, sest viimased pool aastat on lapsed sisuliselt magamaminekuni õues ja mina teen pidevalt tööl ületunde ja olen õhtud läbi trennis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul ema (68a) kipub tihti sapiseid kommentaare tegema ja halvustama.
Ma olengi talle täiesti otse öelnud, et ema, sa oled täna kuidagi väga mürgine, kas midagi on juhtunud?

Kui esimest x nii küsisin, oli ta veits üllatunud ja küsis miks ma seda arvan? Ma vastu, et inimesed, kes on oma eluga rahul on ka teiste suhtes üldjuhul tolerantsed ja heatahtlikud.

Olen ka otse öelnud nt, et miks rääkida pikalt mida ei saa teha ja kui suur probleem miski on, selle asemel võiks rääkida selles kuidas ja mida saab?

jne

Nüüd kontrollib end rohkem…

Niiet mina soovitaks sellist ausat tagasisidet (olenevalt situatsioonist ja olukorrast muidugi), siis see halaja teab, et sinus ta tänulikku kuulajat ja kaassoigujat ei leia ja hoiab ise eemale. Parimal juhul ta aga hakkab ise kah enda mõtete ja jutu üle juurdlema ja vb muutubki pisut “pehmemaks”.

……

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen mõne sõbranna ja töökaaslase jaoks see negatiivne. Enda meelest olen ma lihtsalt objektiivne ja üldiselt ajavad mind mõtlematud ja rumalad inimesed lihtsalt närvi.
Toon näiteid ka.
Töökaaslane, kellega meil on kahe peale tööeesmärk (ehk nö plaan, mida peame koos saavutama ja mille järgi on lisatasu), ütleb eile, et ta ostab endale päikesereisi. Pärast palgapäeva ostab ära ja siis tahaks kohe puhkusele minna, kas ma asendaksin. Mina ütlen, et ikka asendan ja kuhu minek ja et tubli, et niimoodi ette suudab raha kõrvale panna. Tema vastab, et veebruari lisatasu eest ostab ja sentigi säästu pole. Mina: meil ei tule veebruaris mingit lisatasu, sest täna, 12. veebruariks on meil eemärgist täidetud 21% ja kõik eelnevad aastad on näidanud, et 20 päeva enne kuu lõppu peab olema olemas 80% eelarvest. Ta vihastas, nimetas mind negativistiks ja energiaröövliks. Ja seda kõike lihtsa tõe eest (ei, ei saa juhtuda imet, et eesmärk täidetakse, sest toodet ja laoseidu ja päevi pole enam nii palju lihtsalt).
Teine näide. Sõbranna otsustab minna dieedile. Kiidan takka, pakun end kaasa kepikõndima. Tema küsib, et mis ma arvan, kui kiiresti ta 30 kilo maha saaks. Mina vastan, et noooh, poolteist aastat, kaks aastat. Tema vastab, et tahaks enne ja kiiremini ikka, tahaks juba sel suvel bikiinides rannas eputada ja Adonise kehaga meestele kammi ajju lüüa(täpne tsitaat). Mina seepeale: oled sa kindel, et sel suvel neid 60+ vallalisi Adonisi rannas palju rohkem on kui tuleval aastal? Sõbranna solvus, nimetas mind negativistiks ja solvajaks, sest miks ma peaksin tähelepanu juhtima tema vanusele. Siinkohal pean mainima, et sõbranna on 64 aastat vana ja ükski Adonis teda rannas ei jahi juba 20 aastat, mis on ka tõsiasi. Ja ega mindki, kes ma olen 58. Mis kasu on inimesel sellest, kui ta endale ei tunnista oma vanust, ma lihtsalt ei mõista. Mis pagana Adonised? Meie eas (ma olen 58) me peaksime Adonistele maksma, et nad meile külge lööksid, mitte ei jookse nad meie bikiinide järgi meile rannas järgi.

Mina näiteks ei oleks esimesel juhul üldse kommenteerinud. Teiste rahaasjad ei ole minu asi.
Teisel juhul oleksin selle Adonise jutuga kaasa lõõpinud. Mis sellest, et sõbranna eesmärk on ebareaalne, aga kas ma olen mingi reaalsuspolitsei, et teiste unistusi rikun?
Aga teemaalgatajale kahjuks vastata ei oska. Ka mina ei tule negatiivsusega toime ja ei sobi sellistele inimestele sõbraks. Kui ma lähen sõbrannaga kohvikusse ja ta oskab rääkida ainult sellest, kui halb on mõni inimene (raamat, film), siis mõtlen pärast ainult, et selle aja oleksin võinud palju meeldivamalt veeta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mind peetakse negatiivseks. Enda arvates olen aga realist kuna mu suhtumine oleneb reaalsetest väljavaadetest. Mina ei mõista võltspositiivseid ja selliseid, kes kõigega alati nõus ja häppyd on. Kui kõigega pidevalt rahul olla, siis inimene polegi edumeelne.
Minul on siht silme ees ja rihin sinna poole, kui niisama käed rüpes istuks ja ilma midagi tegemata positiivset loodaks, siis ma reaalselt ise ei teekski midagi. Ongi normaalne, et kes palju teeb ja püüab, neil tulebki teel palju takistusi ette ja nendest rääkimist tembeldavad need valepositiivsed inimesed negativismiks. Mina näiteks üritan tõketest üle või ümber saada. Loomulik, et vahest endal ka hirm nahas, et appi mis saab, kuna palju on kaalul. Loomulikult ise samas loodan, et plaanid ikka läbi lähevad ja jõuan oma eesmärkideni kui selleks ka reaalselt võimalus on. Valepositiivsed aga kardavad, et nende harmoonia saab reaalsusega rikutud ning ei süvene sellesse ja sealt ka nende arusaamatus ja automaatne tembeldamine negativismiks.
Mina olen aru saanud, et positiivsed inimesed on hästi nõrgakesed ja elus edasipüüdmatud, loodavad, et kõik lähekski hästi ka küll universum neile kõik hea toob, aga et ise enda heaolu eest vastutust võtaks, seda pole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 41 )


Esileht Pereelu ja suhted kuidas saad hakkama teise inimese pideva negatiivsusega?