Teema: kuidas saad hakkama teise inimese pideva negatiivsusega?

Viid suhtluse minimaalseni ning lihtsalt otsustad, et eirad tema juttu ega süüvi sisusse. Minu meelsest miski muu ei toimi.

#3038089:

jah ma ei lähe kirumisega kaasa, kuid ei taha inimest ignoreerimisega ka solvata. kas on mõni psühholoogiline nipp kuidas lähedane inimene sellest negatiivsusest välja raputada? nalja visata pidevalt?

See on sinu vajadus teda “sellest välja aidata”. Tema vajadus on kurta ja rääkida, mida ta juba saab, kui sa kuulad. Kui sa ei suuda kuulata, siis sa ei saa tema vajadust nagunii täita (ta ei taha, et sa teda aitaks), lepi sellega.

Mul kolleeg selline, töötame samas toas. Kõiges ja kõigis näeb halba, aga ise on uhke selle üle kui särav ja optimistlik ta on. Tohutult väsitav inimene. Lisaks nartsissist.
Ma varem püüdsin põhjendada mingeid juhtkonna otsuseid, et miks need kasulikud on ja pole tegelikult halvad, või mis põhjusel mõni teine kolleeg on midagi teinud, mis talle jälle halb tundub. Aga see keerati minu vastu (klatš teemal “mis tal nüüd hakkas”, “miks ta alati teiste poolt peab olema” jne).
Kõige paremini töötab vist tõesti see, kui suhtlus miinimumini viia, kui vähegi võimalik, lasta endast kommentaarid kuidagi mööda, st ei hakkagi süvenema, et miks ta nii mõtleb jne.
Täiskasvanud noor inimene.

#3038235:

Mina olen see negatiivne inimene, kellele mu pere, eriti lapsed teevad etteheiteid selle kohta. Ma ju ise ka ei taha muutuda oma ema sarnaseks ja püüan end kontrollida järjest rohkem ja olla positiivsem. Tulemuseks on aga segadus. Teistele on küll toredam, kui ma negatiivset välja ei ütle. aga oma arust ei saa ma enam mittemidagi öelda, sest see mida mina arvan, ongi nende arust negatiivne. eriti kui see ei ühti nende arvamusega.Ma küll püüan end parandada, aga tundun endale järjest rohkem nõme, sest ma olen valepositiivne.

Aga ei saa ju olla, et kõik on halb ja midagi head polegi? Kas sa tõesti ei leia vahel ka midagi head, mida kommenteerida? Ma arvan, et sa ei peaks valetama, st kiitma asju, mis sinu arvates on tegelikult halvasti. Aga katsu leida asju, mis on ka sinu arvates hästi, ja kiida neid. Kui väga palju asju on sinu meelest halvasti, siis tee valik. Mõtle, mis sulle päriselt korda läheb ja millistes teemades sa pädev oled, ning kritiseeri valikuliselt neid teemasid.
Aga kui sa ütled, et sa ei leiagi asju, mis hästi oleksid, siis sul on probleem ja peaksid äkki psühholoogi poole pöörduma?

#3038265:

Aga ei saa ju olla, et kõik on halb ja midagi head polegi? Kas sa tõesti ei leia vahel ka midagi head, mida kommenteerida? Ma arvan, et sa ei peaks valetama, st kiitma asju, mis sinu arvates on tegelikult halvasti. Aga katsu leida asju, mis on ka sinu arvates hästi, ja kiida neid. Kui väga palju asju on sinu meelest halvasti, siis tee valik. Mõtle, mis sulle päriselt korda läheb ja millistes teemades sa pädev oled, ning kritiseeri valikuliselt neid teemasid.
Aga kui sa ütled, et sa ei leiagi asju, mis hästi oleksid, siis sul on probleem ja peaksid äkki psühholoogi poole pöörduma?

Ma leian asju küll, mis ongi hästi ja selle väljaütlemisele ei reageerita nii, nagu sellele kui ütlen välja negatiivse teiste jaoks. Nüüd ma parandan end teiste pärast ja see on nõme, võlts, mu enda jaoks.

#3038089:

jah ma ei lähe kirumisega kaasa, kuid ei taha inimest ignoreerimisega ka solvata. kas on mõni psühholoogiline nipp kuidas lähedane inimene sellest negatiivsusest välja raputada? nalja visata pidevalt?

Sa saad pareerida temapoolse irisemise minateadetega.
Vaata ise: https://eek-kehtestavsonum.weebly.com/mina-sotildenum.html

Sa ei saa muuta tema ellusuhtumist, aga võid painutada tema käitumist enda juuresolekul. Kui ta laseb painutada. Ta võib ju selle peale ka solvuda.

Oi kui palju ma olen selle teemaga kokku puutunud. Eks ka minul on olukordi, et kus ma ei suuda üdini positiivseks jääda, kuid olen üha rohkem üritanud kõikke seda negatiivset ja irisemist endast välja visata. Ja siis juhtubki nii, et väga jääb kõrva, kui keegi sinu kõrval pidevalt negatiivselt räägib. Kokkuvõte on see, et proovid ise veelgi positiivsem olla ja seda kõikke ka teisele pakkuda, kuid kui inimene tahab oma negatiivsuses olla, siis jaurab ta sellega veelgi rohkem edasi. Ja mina siis oma kogu positiivuses olen lõpuks nagu s…ga üle valatud, masenduses ja väsinud.
Seega olen mina asja lahendanud nii, et hoian negatiivsetest inimestest eemale. Paar sõna suhtlen, kuid suhetes (ka tööl) suhtlen inimestega, kes emotsionaaselt toetavad minu maailmavaadet. Soovitus, ka negatiivsete pereliikmetega suhtle ainult siis, kui see on sulle aktsepteeritavas suhtlusstiilis.
Üks Kägu rääkis peegeldamisest. Mina pööraks selle asja teistpidi. Mulle jääb sageli selline mulje, et kui selline negatiivne inimene märkab positiivset inimest, siis tema üritanb oma elu peegeldada teisesse. Ta oma nõmeda suhtlusega üritab seda röömurulli murda ja oma tasemele tõmmata. Selline väga alateadlik mäng. Kusjuures olen märganud, et taolise peegeldusmängu puhul võib see kaasa tuua lausa sellist viha, sest inimene tahab maailma, milles tema on.
Tuli suht segane seletus, kuid kui kogu temaatikat natuke lahata ja artikleid lugeda, siis saab asi selgemaks küll.

Mina olen mõne sõbranna ja töökaaslase jaoks see negatiivne. Enda meelest olen ma lihtsalt objektiivne ja üldiselt ajavad mind mõtlematud ja rumalad inimesed lihtsalt närvi.
Toon näiteid ka.
Töökaaslane, kellega meil on kahe peale tööeesmärk (ehk nö plaan, mida peame koos saavutama ja mille järgi on lisatasu), ütleb eile, et ta ostab endale päikesereisi. Pärast palgapäeva ostab ära ja siis tahaks kohe puhkusele minna, kas ma asendaksin. Mina ütlen, et ikka asendan ja kuhu minek ja et tubli, et niimoodi ette suudab raha kõrvale panna. Tema vastab, et veebruari lisatasu eest ostab ja sentigi säästu pole. Mina: meil ei tule veebruaris mingit lisatasu, sest täna, 12. veebruariks on meil eemärgist täidetud 21% ja kõik eelnevad aastad on näidanud, et 20 päeva enne kuu lõppu peab olema olemas 80% eelarvest. Ta vihastas, nimetas mind negativistiks ja energiaröövliks. Ja seda kõike lihtsa tõe eest (ei, ei saa juhtuda imet, et eesmärk täidetakse, sest toodet ja laoseidu ja päevi pole enam nii palju lihtsalt).

Teine näide. Sõbranna otsustab minna dieedile. Kiidan takka, pakun end kaasa kepikõndima. Tema küsib, et mis ma arvan, kui kiiresti ta 30 kilo maha saaks. Mina vastan, et noooh, poolteist aastat, kaks aastat. Tema vastab, et tahaks enne ja kiiremini ikka, tahaks juba sel suvel bikiinides rannas eputada ja Adonise kehaga meestele kammi ajju lüüa(täpne tsitaat). Mina seepeale: oled sa kindel, et sel suvel neid 60+ vallalisi Adonisi rannas palju rohkem on kui tuleval aastal? Sõbranna solvus, nimetas mind negativistiks ja solvajaks, sest miks ma peaksin tähelepanu juhtima tema vanusele. Siinkohal pean mainima, et sõbranna on 64 aastat vana ja ükski Adonis teda rannas ei jahi juba 20 aastat, mis on ka tõsiasi. Ja ega mindki, kes ma olen 58. Mis kasu on inimesel sellest, kui ta endale ei tunnista oma vanust, ma lihtsalt ei mõista. Mis pagana Adonised? Meie eas (ma olen 58) me peaksime Adonistele maksma, et nad meile külge lööksid, mitte ei jookse nad meie bikiinide järgi meile rannas järgi.

#3039121:

Mina olen mõne sõbranna ja töökaaslase jaoks see negatiivne. Enda meelest olen ma lihtsalt objektiivne ja üldiselt ajavad mind mõtlematud ja rumalad inimesed lihtsalt närvi.

Ma arvan, et see on natuke teine teema. Negatiivsusel ja objektiivsusel on suur vahe. Ma nt väga hindan objektiivsust, eriti töö juures, kus emotsioonidele nii palju ruumi pole.

#3039121:

Mina olen mõne sõbranna ja töökaaslase jaoks see negatiivne. Enda meelest olen ma lihtsalt objektiivne ja üldiselt ajavad mind mõtlematud ja rumalad inimesed lihtsalt närvi.

Mul on sarnane teema mehega. Siiski, rumalaks ma teda ei pea, impulsiivne aga on ta küll. Näited: tema emale on kummikuid tarvis ja oleme parasjagu kaubanduskeskuses. Lähedal on Crocsi pood ja mees ütleb, et näe, siit saab vaadata. Mina vastu, et ole nüüd, vanainimesele Crocse ostma… Esiteks need kindlasti ei meeldi talle ja teiseks on täiskasvanute mudelid pealt nii madalad, et imeb jala vaakumisse ja sa ei saa neid normaalselt jalast ära. Selle peale öeldakse mulle, et ma olen negatiivne ja miski mulle ei sobi.

Või siis tahab mees mind endaga koos ühte kindlasse jõusaali ajada. Mina vastu, et kuule, me käisime seal ja nende saja masina hulgas ei olnud just nimelt neid mida mul vaja oleks. Niisama lindi peale jooksma minna on minu meelest mõttetu, teen parem samal ajal kodus ise trenni, vähemalt saan vajalikke lihaseid treenitud. (Olgu öeldud, et muidu on mul pigem rohkem lihaseid kui vähem, aga mõnda kohta oleks vaja spetsiaalselt treenida.) Jälle olevat ma negatiivne.

Jne.

#3039330:

No see, et sa omale sobivat masinat ei leidnud, ongi mõttetu ving ju. Mis imeline lihas see on, mille tarvis pole jõusaalis masinat?

Torsolihased, sh. kerepöörded. Nii mõneski jõusaalis, kusjuures, on need masinad olemas. Mul ei ole vaja treenida käe- ega jalalihaseid. Kõhulihastele ei sobi teatud põhjustel ka tavalised istessetõusud.

#3039359:

Siis teed kang kuklal pöördeid. On sada korda etem, kui spetsmasin. Teiseks harjutuseks kerekallutused küljele 10kg kettaga.

No vot, seda ma teengi ise kodus ja selleks ei pea pool tundi autoga sõitma ja 13 EUR maksma. Ja seda minagi, et on efektiivsem.

Nüüd aga vastus, kuidas minusuguse väidetava negatiivsusehunnikuga suhelda ja hakkama saada: lihtsalt aktsepteerida, et mul on asjade suhtes oma arvamus. Kui tahta minuga koos aega veeta võiks ju huvi tunda, mis mulle meeldiks või mis ettepaneku mina selle osas teeksin.

Mul on mees selliseks muutunud, 42-aastane. Kõik on halvasti, kõik on lollid, midagi muuta ka ei saa – nagunii läheb veel halvemaks. Ma olen nii kohutavalt tüdinenud. Lapsed ilmselt ka, sest viimased pool aastat on lapsed sisuliselt magamaminekuni õues ja mina teen pidevalt tööl ületunde ja olen õhtud läbi trennis.

#3039121:

Mina olen mõne sõbranna ja töökaaslase jaoks see negatiivne. Enda meelest olen ma lihtsalt objektiivne ja üldiselt ajavad mind mõtlematud ja rumalad inimesed lihtsalt närvi.
Toon näiteid ka.
Töökaaslane, kellega meil on kahe peale tööeesmärk (ehk nö plaan, mida peame koos saavutama ja mille järgi on lisatasu), ütleb eile, et ta ostab endale päikesereisi. Pärast palgapäeva ostab ära ja siis tahaks kohe puhkusele minna, kas ma asendaksin. Mina ütlen, et ikka asendan ja kuhu minek ja et tubli, et niimoodi ette suudab raha kõrvale panna. Tema vastab, et veebruari lisatasu eest ostab ja sentigi säästu pole. Mina: meil ei tule veebruaris mingit lisatasu, sest täna, 12. veebruariks on meil eemärgist täidetud 21% ja kõik eelnevad aastad on näidanud, et 20 päeva enne kuu lõppu peab olema olemas 80% eelarvest. Ta vihastas, nimetas mind negativistiks ja energiaröövliks. Ja seda kõike lihtsa tõe eest (ei, ei saa juhtuda imet, et eesmärk täidetakse, sest toodet ja laoseidu ja päevi pole enam nii palju lihtsalt).
Teine näide. Sõbranna otsustab minna dieedile. Kiidan takka, pakun end kaasa kepikõndima. Tema küsib, et mis ma arvan, kui kiiresti ta 30 kilo maha saaks. Mina vastan, et noooh, poolteist aastat, kaks aastat. Tema vastab, et tahaks enne ja kiiremini ikka, tahaks juba sel suvel bikiinides rannas eputada ja Adonise kehaga meestele kammi ajju lüüa(täpne tsitaat). Mina seepeale: oled sa kindel, et sel suvel neid 60+ vallalisi Adonisi rannas palju rohkem on kui tuleval aastal? Sõbranna solvus, nimetas mind negativistiks ja solvajaks, sest miks ma peaksin tähelepanu juhtima tema vanusele. Siinkohal pean mainima, et sõbranna on 64 aastat vana ja ükski Adonis teda rannas ei jahi juba 20 aastat, mis on ka tõsiasi. Ja ega mindki, kes ma olen 58. Mis kasu on inimesel sellest, kui ta endale ei tunnista oma vanust, ma lihtsalt ei mõista. Mis pagana Adonised? Meie eas (ma olen 58) me peaksime Adonistele maksma, et nad meile külge lööksid, mitte ei jookse nad meie bikiinide järgi meile rannas järgi.

Mina näiteks ei oleks esimesel juhul üldse kommenteerinud. Teiste rahaasjad ei ole minu asi.
Teisel juhul oleksin selle Adonise jutuga kaasa lõõpinud. Mis sellest, et sõbranna eesmärk on ebareaalne, aga kas ma olen mingi reaalsuspolitsei, et teiste unistusi rikun?
Aga teemaalgatajale kahjuks vastata ei oska. Ka mina ei tule negatiivsusega toime ja ei sobi sellistele inimestele sõbraks. Kui ma lähen sõbrannaga kohvikusse ja ta oskab rääkida ainult sellest, kui halb on mõni inimene (raamat, film), siis mõtlen pärast ainult, et selle aja oleksin võinud palju meeldivamalt veeta.

Mina olen ka selline negatiivne. Ausalt öeldes ei ole mu elu just lihtne olnud ja kahtlustan, et suure osa sellest olen olnud depressioonis. Aga nüüd – minu arust on see tõsi – inimesed ongi rumalad, asjad ongi tihti väga valesti (ärge tulge ütlema, et elame toredas maailmas), ja säravalt häid asju ongi väga vähe.

Eelmises töökohas olid kolleegid hästi rõõmsad, lihtsad toredad inimesed, kellele väga meeldis small talk ja kellest keegi ei saanud aru, et mind kui introverti see väsitas. Väga. Aga juhtus midagi toredat, sain võimaluse kutset vahetada ja praegu töötan endasuguste kriitiliselt mõtlevate inimestega, ja teate, kui palju parem on! Me saame joonelt, ilma tohutu sõnavahuta probleeme lahendama asuda ja keegi ei pea kedagi teist halvaks või negatiivseks, sest meie töö ongi oma projekte täiustada ja vigu kõrvaldada. Eelmises töökohas peeti seda tabuks. Seega ma olen kindel, et palju sõltub ümbritsevast.

Ja mõnikord on nii, et see negatiivne inimene tahaks lihtsalt, et keegi vahel ta kätt hoiaks ja ütleks, et kõik saab korda, kuulaks teda ja oleks lihtsalt olemas.