Esileht Pereelu ja suhted kuidas saad hakkama teise inimese pideva negatiivsusega?

Näitan 11 postitust - vahemik 31 kuni 41 (kokku 41 )

Teema: kuidas saad hakkama teise inimese pideva negatiivsusega?

Postitas:
Kägu

Mina olen ka selline negatiivne. Ausalt öeldes ei ole mu elu just lihtne olnud ja kahtlustan, et suure osa sellest olen olnud depressioonis. Aga nüüd – minu arust on see tõsi – inimesed ongi rumalad, asjad ongi tihti väga valesti (ärge tulge ütlema, et elame toredas maailmas), ja säravalt häid asju ongi väga vähe.

Eelmises töökohas olid kolleegid hästi rõõmsad, lihtsad toredad inimesed, kellele väga meeldis small talk ja kellest keegi ei saanud aru, et mind kui introverti see väsitas. Väga. Aga juhtus midagi toredat, sain võimaluse kutset vahetada ja praegu töötan endasuguste kriitiliselt mõtlevate inimestega, ja teate, kui palju parem on! Me saame joonelt, ilma tohutu sõnavahuta probleeme lahendama asuda ja keegi ei pea kedagi teist halvaks või negatiivseks, sest meie töö ongi oma projekte täiustada ja vigu kõrvaldada. Eelmises töökohas peeti seda tabuks. Seega ma olen kindel, et palju sõltub ümbritsevast.

Ja mõnikord on nii, et see negatiivne inimene tahaks lihtsalt, et keegi vahel ta kätt hoiaks ja ütleks, et kõik saab korda, kuulaks teda ja oleks lihtsalt olemas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen ka selline negatiivne. Ausalt öeldes ei ole mu elu just lihtne olnud ja kahtlustan, et suure osa sellest olen olnud depressioonis. Aga nüüd – minu arust on see tõsi – inimesed ongi rumalad, asjad ongi tihti väga valesti (ärge tulge ütlema, et elame toredas maailmas), ja säravalt häid asju ongi väga vähe.

Eelmises töökohas olid kolleegid hästi rõõmsad, lihtsad toredad inimesed, kellele väga meeldis small talk ja kellest keegi ei saanud aru, et mind kui introverti see väsitas. Väga. Aga juhtus midagi toredat, sain võimaluse kutset vahetada ja praegu töötan endasuguste kriitiliselt mõtlevate inimestega, ja teate, kui palju parem on! Me saame joonelt, ilma tohutu sõnavahuta probleeme lahendama asuda ja keegi ei pea kedagi teist halvaks või negatiivseks, sest meie töö ongi oma projekte täiustada ja vigu kõrvaldada. Eelmises töökohas peeti seda tabuks. Seega ma olen kindel, et palju sõltub ümbritsevast.

Ja mõnikord on nii, et see negatiivne inimene tahaks lihtsalt, et keegi vahel ta kätt hoiaks ja ütleks, et kõik saab korda, kuulaks teda ja oleks lihtsalt olemas.

Just, mul sama, elu pole lihtne olnud ja depressioon ning ärevushäire. Ja teinekord tahakski niisama kellelegi kurta ja lohutust/toetust saada, et teekonnaks jõudu koguda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Enda arvates olen aga realist kuna mu suhtumine oleneb reaalsetest väljavaadetest. Mina ei mõista võltspositiivseid ja selliseid, kes kõigega alati nõus ja häppyd on.

Ega sellist skaalat ei olegi olemas, millega saaks ära määratleda, kas üks on positiivne või teine negatiivne. Rohkem on tegemist siiski meeldivuse või mittemeeldivusega, mida tihti väljendatakse ka sõnades. Eestlastele ei ole omane võltspositiivsus, pigem siiski realism ja kriitilise meele säilitamine. Selline pidev positiivsuse tagaajamine on meile tulnud läänelikust kapitalistlikust ühiskonnast, kus kõik on müüdav ning seetõttu on inimesed õppinud ka osavalt näitlema, teades juba ette, et võidab see, kes oskab sellist näitlemist teha usutavamalt ja müüdavamalt. Tihti aga on tulemuseks sõna otseses mõttes inimestega manipuleerimine, sest nende sõnad ja teod ei lähe omavahel kokku. Ilusa “positiivse” jutuga uinutatakse vaid tihti inimese tähelepanu ja kriitiline meel.
Kui üldse rääkida inimestest, keda tõesti võiks nimetada positiivseteks, siis ütleksin, et neid ümbritseb mingi nähtamatu fluidum, mida on tihti ka nende näost näha kui valguse kuma. Kuid selliseid inimesi on siiski väga vähe. Suuremalt jaolt inimesed lihtsalt punnitavad olla positiivsed, kuid tõelise tasakaaluni on neil veel pikk maa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Negatiivsed inimesed ei saa koguni aru, nimetavad optimismi võltspositiivsuseks… On suur vahe, kas inimene on optimist või negatiivne. Mina olen loomult positiivse loomuga, optimist, aga see ei ole sugugi võltspositiivsus – näiteks olen suur pabistaja ja muretseja, aga see ei tähenda, et ma näen elu mustades värvides. Positiivsus tähendab seda, et sa oskad hinnata seda, mis su elus on head, neid iseloomuomadusi, mis igas inimeses on positiivset, seda päeva, kui paistab päike, mitte ei vingu ainult siis, kui päikest pole. Oskad hinnata seda, et ärkad, ja kuskilt ei valuta.
Inimeste erinevus – positiivne mina ja negatiivne mees: ma ärkan, rõõmus, et mul kuskilt ei valuta, kiidan, et paduvihma ei saja ja tuult polegi, et lapsed on terved, külmikus on piima kohvi peale ja tuleb ilus päev. Negatiivne mees: jälle päikest pole ja pilves, lapsed polegi veel valmis, külmkapis pole midagi põnevat, kõik see võileib ja puder on ära tüüdanud, jälle ees kohtumine selle firma esindajaga, kes ei saa asjadest üldse aru jne.

Kas mina olen võltspositiivne? Mu meelest mitte, ma lihtsalt oskan ilusaid asju välja tuua, mees näeb ainult halba.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tuttav teema. Mu isa on selline (üle 80 a vana). Peaaegu kõik on tema jaoks negatiivne – poliitikud on idioodid, raha on vähe, kõik maksab liiga palju, kõik inimesed kulutavad liiga palju, jne jne jne. Vahel ma tunnan lausa füüsiliselt, kuidas toas muutub õhk raskemaks, kui tema sisse astub, sest ta lihtsalt näeb kõiges halba. Loomulikult on tal omad head küljed, näiteks on ta eluaeg armastanud lapsi ja lapselaspi hoiab väga, samuti armastab ta loomi, eriti koeri, ka hindab ta väga niisugust “traditsioonilist kodusoojust”, mille puhul naine hoiab kodu ja lapsi ning teeb kaks korda päevas sooja sööki, ja ehkki ta pole seda oma elus saanud (minu ema pole lihtsalt sellist tüüpi perenanine), siis isa jaoks on ikkagi tähtis perekond ja tal pole kunagi tulnud mõttesse seda lõhkuda. Ta on minu isa ja ma armastan ja austan teda ja kuna ta on juba nii vana, siis juba tekib mure tema pärast, aga ta teeb enda eest hoolitsemise vääääga raskeks just sellise negatiivse hoiakuga ja kõige halvustamisega.

Eks ma ise ole ka palju virisenud, aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma näen ära, et virisemine ja halvustamine ainult väsitab, ei anna elujõudu juurde. Püüan ennast kontrollida ja ka pigem asjade häid külgi näha. Vahel ons ee muidugi raske.

Keegi siin ütles ka kuldsed sõnad: “inimesed, kes on oma eluga rahul on ka teiste suhtes üldjuhul tolerantsed ja heatahtlikud”. Ilmselt need ülinegatiivsed inimesed polegi oma eluga rahul, kas on tervisemured või rahamured või mingid muud mured ja need mured siis närivad neid sisemiselt. Küllap nad tahavadki kõige rohkem jsut seda, et keegi kuulaks ja kaasa noogutaks, aga ei vaidleks vastu ega pakuks mingeid lahendusi välja.

Kuidas sellistega toime tulla? Ilmselt on tõesti ainus võimalus eemalduda, pereliikme puhul siis lihtsalt seda negatiivsust eirata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oi kui palju ma olen selle teemaga kokku puutunud. Eks ka minul on olukordi, et kus ma ei suuda üdini positiivseks jääda, kuid olen üha rohkem üritanud kõikke seda negatiivset ja irisemist endast välja visata. Ja siis juhtubki nii, et väga jääb kõrva, kui keegi sinu kõrval pidevalt negatiivselt räägib. Kokkuvõte on see, et proovid ise veelgi positiivsem olla ja seda kõikke ka teisele pakkuda, kuid kui inimene tahab oma negatiivsuses olla, siis jaurab ta sellega veelgi rohkem edasi. Ja mina siis oma kogu positiivuses olen lõpuks nagu s…ga üle valatud, masenduses ja väsinud.

Seega olen mina asja lahendanud nii, et hoian negatiivsetest inimestest eemale. Paar sõna suhtlen, kuid suhetes (ka tööl) suhtlen inimestega, kes emotsionaaselt toetavad minu maailmavaadet. Soovitus, ka negatiivsete pereliikmetega suhtle ainult siis, kui see on sulle aktsepteeritavas suhtlusstiilis.

Üks Kägu rääkis peegeldamisest. Mina pööraks selle asja teistpidi. Mulle jääb sageli selline mulje, et kui selline negatiivne inimene märkab positiivset inimest, siis tema üritanb oma elu peegeldada teisesse. Ta oma nõmeda suhtlusega üritab seda röömurulli murda ja oma tasemele tõmmata. Selline väga alateadlik mäng. Kusjuures olen märganud, et taolise peegeldusmängu puhul võib see kaasa tuua lausa sellist viha, sest inimene tahab maailma, milles tema on.

Tuli suht segane seletus, kuid kui kogu temaatikat natuke lahata ja artikleid lugeda, siis saab asi selgemaks küll.

Just, mul sama mõtteviis ja käitumine.
Minu jaoks on positiivne olek küll loomuomane ja harjumuspärane, kuid negatiivselt meelestatud inimesega suheldes väsin ka mina.

Peegeldamist mõistan sarnaselt: me eeldame, et teine inimene näeb ja kogeb maailma meiega sarnaselt ja sotsiaalsete olenditena otsime sellele pidevalt tõestust. Kui me seda tõestust ei leia, siis tulemus on see, et need kaks inimest ei mõista üksteist ja tõenäoliselt ka eriti ei meeldi üksteisele. Kogu protsess on alateadlik, kui sa ei ole seda teadvustanud.

Näiteks positiivne energiapallike püüab veenda negatiivset selles, et elu on ilus, kuni väsib; negatiivne inimene selgitab ja sisendab samaaegselt nii endale kui positiivsele, et elus on nii paljud asjad halvasti, kuid tajub, et see info ei jõua positiivsele täiel määral kohale.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mind peetakse negatiivseks. Enda arvates olen aga realist kuna mu suhtumine oleneb reaalsetest väljavaadetest. Mina ei mõista võltspositiivseid ja selliseid, kes kõigega alati nõus ja häppyd on. Kui kõigega pidevalt rahul olla, siis inimene polegi edumeelne.

Minul on siht silme ees ja rihin sinna poole, kui niisama käed rüpes istuks ja ilma midagi tegemata positiivset loodaks, siis ma reaalselt ise ei teekski midagi. Ongi normaalne, et kes palju teeb ja püüab, neil tulebki teel palju takistusi ette ja nendest rääkimist tembeldavad need valepositiivsed inimesed negativismiks. Mina näiteks üritan tõketest üle või ümber saada. Loomulik, et vahest endal ka hirm nahas, et appi mis saab, kuna palju on kaalul. Loomulikult ise samas loodan, et plaanid ikka läbi lähevad ja jõuan oma eesmärkideni kui selleks ka reaalselt võimalus on. Valepositiivsed aga kardavad, et nende harmoonia saab reaalsusega rikutud ning ei süvene sellesse ja sealt ka nende arusaamatus ja automaatne tembeldamine negativismiks.

Mina olen aru saanud, et positiivsed inimesed on hästi nõrgakesed ja elus edasipüüdmatud, loodavad, et kõik lähekski hästi ka küll universum neile kõik hea toob, aga et ise enda heaolu eest vastutust võtaks, seda pole.

Mina loen, et sul on negatiivsed hinnangud teiste inimeste kohta: võlts, vale, vale!
Minu meelest kirjeldad sa naiivset inimtüüpi, mitte positiivset.
Ja kes on “võltspositiivne” – see, kes sinu jaoks teeb showd ja näitleb positiivsust? ;D

Kinnitan, et tark inimene ongi positiivne inimene, sest tark on keskenduda positiivsele ja tekitada sellega endale heaolu (head enesetunnet, häid suhteid, häid kogemusi). Positiivne inimene võib olla vägagi realistlik, ambitsioonikas ja edumeelne. Tal on eneseusku ja pidevalt voolav positiivsus, mis toetab ennast ja aitab elus edasi. Ta näeb ja kogebki maailma hoopsi teisiti, kui negatiivne inimene.
Lisaks on teadlased kindlaks teinud, et positiivse olemusega inimesed on tervemad, kuna tulevad stressiga paremini toime ja elavad kauem.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mind peetakse negatiivseks. Enda arvates olen aga realist kuna mu suhtumine oleneb reaalsetest väljavaadetest. Mina ei mõista võltspositiivseid ja selliseid, kes kõigega alati nõus ja häppyd on. Kui kõigega pidevalt rahul olla, siis inimene polegi edumeelne.

Minul on siht silme ees ja rihin sinna poole, kui niisama käed rüpes istuks ja ilma midagi tegemata positiivset loodaks, siis ma reaalselt ise ei teekski midagi. Ongi normaalne, et kes palju teeb ja püüab, neil tulebki teel palju takistusi ette ja nendest rääkimist tembeldavad need valepositiivsed inimesed negativismiks. Mina näiteks üritan tõketest üle või ümber saada. Loomulik, et vahest endal ka hirm nahas, et appi mis saab, kuna palju on kaalul. Loomulikult ise samas loodan, et plaanid ikka läbi lähevad ja jõuan oma eesmärkideni kui selleks ka reaalselt võimalus on. Valepositiivsed aga kardavad, et nende harmoonia saab reaalsusega rikutud ning ei süvene sellesse ja sealt ka nende arusaamatus ja automaatne tembeldamine negativismiks.

Mina olen aru saanud, et positiivsed inimesed on hästi nõrgakesed ja elus edasipüüdmatud, loodavad, et kõik lähekski hästi ka küll universum neile kõik hea toob, aga et ise enda heaolu eest vastutust võtaks, seda pole.

Mina loen, et sul on negatiivsed hinnangud teiste inimeste kohta: võlts, vale, vale!

Minu meelest kirjeldad sa naiivset inimtüüpi, mitte positiivset.

Ja kes on “võltspositiivne” – see, kes sinu jaoks teeb showd ja näitleb positiivsust? ;D

Kinnitan, et tark inimene ongi positiivne inimene, sest tark on keskenduda positiivsele ja tekitada sellega endale heaolu (head enesetunnet, häid suhteid, häid kogemusi). Positiivne inimene võib olla vägagi realistlik, ambitsioonikas ja edumeelne. Tal on eneseusku ja pidevalt voolav positiivsus, mis toetab ennast ja aitab elus edasi. Ta näeb ja kogebki maailma hoopsi teisiti, kui negatiivne inimene.

Lisaks on teadlased kindlaks teinud, et positiivse olemusega inimesed on tervemad, kuna tulevad stressiga paremini toime ja elavad kauem.

Tegin ülikooli lõputöö stressi teemal ning elu on näidanud, et olen stressile liigagi vastupidav. Ehk selle pärast, et ei hoia pingeid endas ning VÄLJENDAN endaga toimuvat. Sinu kirjelduse järgi <“Kinnitan, et tark inimene ongi positiivne inimene, sest tark on keskenduda positiivsele ja tekitada sellega endale heaolu (head enesetunnet, häid suhteid, häid kogemusi). Positiivne inimene võib olla vägagi realistlik, ambitsioonikas ja edumeelne. Tal on eneseusku ja pidevalt voolav positiivsus(öäk), mis toetab ennast ja aitab elus edasi. Ta näeb ja kogebki maailma hoopsi teisiti, kui negatiivne inimene.”) olen sinu kirjelduse järgi lausa positiivne inimene. Huvitav küll. Tembeldatakse negatiivseks, kirjeldus vastab positiivsele ja oma arvates pole üht ega teist vaid vahepeal. Aga muidu jääb sinust mulje nagu kaks vastandit ainult eksisteeribki, positiivne ja negatiivne. Väga must-valge arusaam sul, et vahepealse nägemist polegi. Positiivsed küll realistlikud pole. Nad ei mõista realismi (tulid ise mulle juba negativismi lipuga lehvitama).
Ma ju näengi hetkel roppu vaeva, et varsti nö jalad seinale visata (sinu sõnul heaolu loomine, head suhted, enesetunne, kogemused jne luua).
Minu arust on see iseenesest mõistav, et mul on hea meel hästi olevate asjade üle. Mul on paraku endiselt veel täiskäik edasi, et ei saa nö lilli nuusutama jääda. Kui eesmärgid olen saavutanud küll ma siis naudin kõike. Tipp juba paistab aga hetkel on väga tähtis periood ning paraku on mitu asja ühele ajale langenud ja pikalt oli üks takistus, mis kogu kupatuse võinuks lõhki ajada. Pidin palju vaeva nägema, et läbi murda. Ei kujuta ette et oleksin ei tea millest hoopis sonima hakanud samal ajal kui sisuliselt kirves pea kohal rippus. Minu jaoks see üldse normaalne ei tunduks.
Puutun kokku selle nn uue põlvkonna lillelastega, kes tegutsevad nii lohakalt, lootes, et oi küll ikka korda saab. Selle asemel, et oma asjad kohe alguses korralikult teha ja hiljem tagajärgesid lahendada, mis jätavad niigi märgi maha.
Ja huvitaval moel need ‘positiivsed’ alati nopivad just midagi sellist välja, millega saaks teisi negativistiks tembeldada. Silmakirjalik kuidagi teisi maha teha (negativismiks tembeldada), nii kui kellegi tegutsemisviis enda (nn positiivse) vaatega ei ühti. Sellepärast ma räägingi, et need end positiivseks pidajad on võltspositiivsed. Päris positiivne ja terve inimene ütleks midagi sellist: “Kõlab, et näed tõesti oma eesmärkide nimel vaeva ja ka takistuste tekkel püüad edasi. Mina usun, et leiad lahenduse.” Või aitaks natuke brainstormida ja kastist väljapoole mõeldes lahendusi leida. Aga need nn positiivsed ajavad nina kärssu ja pööravad pea ära ning sisisevad: “negativist!”. Ja kui hiljem need “negativistid” oma heaolu ja kogemusi saavad nautida, siis targutatakse, et vaat milline ülbik, laisk jne nüüd too on. Irooniline.

Nende (võlts)positiivsete kohta on muideks samuti aeg ajalt isegi artikleid ilmunud, et see pole päris vaimuterve suhtumine. See üdini positiivsus hakkabki õnneks moest minema, nagu ka muu hullus millega paljud vahepeal kaasa läksid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mind peetakse negatiivseks. Enda arvates olen aga realist kuna mu suhtumine oleneb reaalsetest väljavaadetest. Mina ei mõista võltspositiivseid ja selliseid, kes kõigega alati nõus ja häppyd on. Kui kõigega pidevalt rahul olla, siis inimene polegi edumeelne.

Minul on siht silme ees ja rihin sinna poole, kui niisama käed rüpes istuks ja ilma midagi tegemata positiivset loodaks, siis ma reaalselt ise ei teekski midagi. Ongi normaalne, et kes palju teeb ja püüab, neil tulebki teel palju takistusi ette ja nendest rääkimist tembeldavad need valepositiivsed inimesed negativismiks. Mina näiteks üritan tõketest üle või ümber saada. Loomulik, et vahest endal ka hirm nahas, et appi mis saab, kuna palju on kaalul. Loomulikult ise samas loodan, et plaanid ikka läbi lähevad ja jõuan oma eesmärkideni kui selleks ka reaalselt võimalus on. Valepositiivsed aga kardavad, et nende harmoonia saab reaalsusega rikutud ning ei süvene sellesse ja sealt ka nende arusaamatus ja automaatne tembeldamine negativismiks.

Mina olen aru saanud, et positiivsed inimesed on hästi nõrgakesed ja elus edasipüüdmatud, loodavad, et kõik lähekski hästi ka küll universum neile kõik hea toob, aga et ise enda heaolu eest vastutust võtaks, seda pole.

Mina loen, et sul on negatiivsed hinnangud teiste inimeste kohta: võlts, vale, vale!

Minu meelest kirjeldad sa naiivset inimtüüpi, mitte positiivset.

Ja kes on “võltspositiivne” – see, kes sinu jaoks teeb showd ja näitleb positiivsust? ;D

Kinnitan, et tark inimene ongi positiivne inimene, sest tark on keskenduda positiivsele ja tekitada sellega endale heaolu (head enesetunnet, häid suhteid, häid kogemusi). Positiivne inimene võib olla vägagi realistlik, ambitsioonikas ja edumeelne. Tal on eneseusku ja pidevalt voolav positiivsus, mis toetab ennast ja aitab elus edasi. Ta näeb ja kogebki maailma hoopsi teisiti, kui negatiivne inimene.

Lisaks on teadlased kindlaks teinud, et positiivse olemusega inimesed on tervemad, kuna tulevad stressiga paremini toime ja elavad kauem.

Tegin ülikooli lõputöö stressi teemal ning elu on näidanud, et olen stressile liigagi vastupidav. Ehk selle pärast, et ei hoia pingeid endas ning VÄLJENDAN endaga toimuvat. Sinu kirjelduse järgi <“Kinnitan, et tark inimene ongi positiivne inimene, sest tark on keskenduda positiivsele ja tekitada sellega endale heaolu (head enesetunnet, häid suhteid, häid kogemusi). Positiivne inimene võib olla vägagi realistlik, ambitsioonikas ja edumeelne. Tal on eneseusku ja pidevalt voolav positiivsus(öäk), mis toetab ennast ja aitab elus edasi. Ta näeb ja kogebki maailma hoopsi teisiti, kui negatiivne inimene.”) olen sinu kirjelduse järgi lausa positiivne inimene. Huvitav küll. Tembeldatakse negatiivseks, kirjeldus vastab positiivsele ja oma arvates pole üht ega teist vaid vahepeal. Aga muidu jääb sinust mulje nagu kaks vastandit ainult eksisteeribki, positiivne ja negatiivne. Väga must-valge arusaam sul, et vahepealse nägemist polegi. Positiivsed küll realistlikud pole. Nad ei mõista realismi (tulid ise mulle juba negativismi lipuga lehvitama).

Ma ju näengi hetkel roppu vaeva, et varsti nö jalad seinale visata (sinu sõnul heaolu loomine, head suhted, enesetunne, kogemused jne luua).

Minu arust on see iseenesest mõistav, et mul on hea meel hästi olevate asjade üle. Mul on paraku endiselt veel täiskäik edasi, et ei saa nö lilli nuusutama jääda. Kui eesmärgid olen saavutanud küll ma siis naudin kõike. Tipp juba paistab aga hetkel on väga tähtis periood ning paraku on mitu asja ühele ajale langenud ja pikalt oli üks takistus, mis kogu kupatuse võinuks lõhki ajada. Pidin palju vaeva nägema, et läbi murda. Ei kujuta ette et oleksin ei tea millest hoopis sonima hakanud samal ajal kui sisuliselt kirves pea kohal rippus. Minu jaoks see üldse normaalne ei tunduks.

Puutun kokku selle nn uue põlvkonna lillelastega, kes tegutsevad nii lohakalt, lootes, et oi küll ikka korda saab. Selle asemel, et oma asjad kohe alguses korralikult teha ja hiljem tagajärgesid lahendada, mis jätavad niigi märgi maha.

Ja huvitaval moel need ‘positiivsed’ alati nopivad just midagi sellist välja, millega saaks teisi negativistiks tembeldada. Silmakirjalik kuidagi teisi maha teha (negativismiks tembeldada), nii kui kellegi tegutsemisviis enda (nn positiivse) vaatega ei ühti. Sellepärast ma räägingi, et need end positiivseks pidajad on võltspositiivsed. Päris positiivne ja terve inimene ütleks midagi sellist: “Kõlab, et näed tõesti oma eesmärkide nimel vaeva ja ka takistuste tekkel püüad edasi. Mina usun, et leiad lahenduse.” Või aitaks natuke brainstormida ja kastist väljapoole mõeldes lahendusi leida. Aga need nn positiivsed ajavad nina kärssu ja pööravad pea ära ning sisisevad: “negativist!”. Ja kui hiljem need “negativistid” oma heaolu ja kogemusi saavad nautida, siis targutatakse, et vaat milline ülbik, laisk jne nüüd too on. Irooniline.

Nende (võlts)positiivsete kohta on muideks samuti aeg ajalt isegi artikleid ilmunud, et see pole päris vaimuterve suhtumine. See üdini positiivsus hakkabki õnneks moest minema, nagu ka muu hullus millega paljud vahepeal kaasa läksid.

Kui sina oma tuttavate, sugulaste ja sõprade närve virina, kurtmise ja undamisega ei sae, siis pole see teema ju sinust. Väga hea, et sul on kõik hästi ja et sa arvad, et oled parem kui need inimesed, keda sa võltspositiivseteks nimetad – sest enesehinnanguga sul probleeme ei ole.
Mina sain aru, et teemaalgatus küsib hoopis, kuida toime tulla, kui teine inimene kõrval ongi päriselt negatiivne, st tema suhtlus seisneb kurtmises, hädaldamises, kirumises ja halva kõrval head ei osata nähagi. Ja sellistega ongi raske, sest pidev virinafoon sööb teistel närvid seest. Grupis tegutsedes (nt tööl) viib selline asi üldise motivatsiooni alla, sest rikub teistel tuju. 95% ei ole tegemist konstruktiivse kriitikaga, mis midagi edasi viib, vaid ongi suvaline kaeblemine ja traagika tegelikult tühiasjade üle. Olen ka ühe sellisega pidanud pikalt ruumi jagama, ja käsi südamel, ma kinnitan, et realism see kindlasti ei olnud, vaid mõõdutundetu traagika paisutamine, sääsest elevandi tegemine ja kõik muu see kuri maailm. Iga loetud uudisnupukese peale tuli üüratu ja valjuhäälne nördimus, iga vaatepildi peale kommentaarid stiilis “pidu katku ajal” või “pill tuleb pika ilu peale”, kui esimese helistamisega arstile numbrit ei saanud, siis kohe tehti järeldus, kuidas riik tahab, et ta võimalikult ruttu ära sureks. Iga väike takistus või pidurdus oli hirmus ja kohutav asi, mis kindlasti tema kiusamiseks tehtud. Kui tahtsid kuhugi kutsuda, olid kõik võimalikud kontserdid, filmid ja teatrietendused nõmedad ja labased ja polnud mõtet nende peale aega raisata. Restoranides ei osatud kunagi süüa teha, koristaja ei osanud koristada, arst oli juhmakas ega saanud tema probleemile üldse pihta, taksojuht ei öelnud talle sõidu ajal sõnagi, vaid ainult vaatas teda kurja näoga, ja poes müüdi ainult koledaid, ebamugavaid või mõttetult üleshaibitud hindadega riideid.
Kui see on realism, siis mina olen rõõmuga nõus ennast võltspositiivseks tunnistama. Sest niisuguses vihas ja masenduses ma ka elada ei taha. Ja ma tõesti keeldun südames uskumast, et maailm on nii kole koht, sest minu kogemus tõestab mulle enamasti midagi muud.
Sellistega vaielda pole mõtet, sest siis nad saavad lihtsalt juurde ühe põhjuse, mille pärast ennast halvasti tunda – sest sa ei saa neist aru (kindlasti pahatahtlikult ei taha aru saada ja kiusu pärast pole nõus ja irvitad nende üle pealekauba)! Ainus asi, mis aitab – hoia distantsi ja ära lase ligidale. Samas ruumis töötamise juures mina kasutaks ilmselt kõrvaklappe ja kuulaksin vaikselt muusikat. Kui tal tõesti midagi olulist öelda on, küll annab märku, ja nii kui uuesti undamine lahti läheb, saab klapid tagasi panna ja ennast isoleerida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah kõige parem on sellistest eemale hoida, aga paraku alati ei saa. Negatiivsus on nakkav. Samuti on nakkav sallimatus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ja vingumine ka.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 11 postitust - vahemik 31 kuni 41 (kokku 41 )


Esileht Pereelu ja suhted kuidas saad hakkama teise inimese pideva negatiivsusega?