Mind peetakse negatiivseks. Enda arvates olen aga realist kuna mu suhtumine oleneb reaalsetest väljavaadetest. Mina ei mõista võltspositiivseid ja selliseid, kes kõigega alati nõus ja häppyd on. Kui kõigega pidevalt rahul olla, siis inimene polegi edumeelne.
Minul on siht silme ees ja rihin sinna poole, kui niisama käed rüpes istuks ja ilma midagi tegemata positiivset loodaks, siis ma reaalselt ise ei teekski midagi. Ongi normaalne, et kes palju teeb ja püüab, neil tulebki teel palju takistusi ette ja nendest rääkimist tembeldavad need valepositiivsed inimesed negativismiks. Mina näiteks üritan tõketest üle või ümber saada. Loomulik, et vahest endal ka hirm nahas, et appi mis saab, kuna palju on kaalul. Loomulikult ise samas loodan, et plaanid ikka läbi lähevad ja jõuan oma eesmärkideni kui selleks ka reaalselt võimalus on. Valepositiivsed aga kardavad, et nende harmoonia saab reaalsusega rikutud ning ei süvene sellesse ja sealt ka nende arusaamatus ja automaatne tembeldamine negativismiks.
Mina olen aru saanud, et positiivsed inimesed on hästi nõrgakesed ja elus edasipüüdmatud, loodavad, et kõik lähekski hästi ka küll universum neile kõik hea toob, aga et ise enda heaolu eest vastutust võtaks, seda pole.
Mina loen, et sul on negatiivsed hinnangud teiste inimeste kohta: võlts, vale, vale!
Minu meelest kirjeldad sa naiivset inimtüüpi, mitte positiivset.
Ja kes on “võltspositiivne” – see, kes sinu jaoks teeb showd ja näitleb positiivsust? ;D
Kinnitan, et tark inimene ongi positiivne inimene, sest tark on keskenduda positiivsele ja tekitada sellega endale heaolu (head enesetunnet, häid suhteid, häid kogemusi). Positiivne inimene võib olla vägagi realistlik, ambitsioonikas ja edumeelne. Tal on eneseusku ja pidevalt voolav positiivsus, mis toetab ennast ja aitab elus edasi. Ta näeb ja kogebki maailma hoopsi teisiti, kui negatiivne inimene.
Lisaks on teadlased kindlaks teinud, et positiivse olemusega inimesed on tervemad, kuna tulevad stressiga paremini toime ja elavad kauem.
Tegin ülikooli lõputöö stressi teemal ning elu on näidanud, et olen stressile liigagi vastupidav. Ehk selle pärast, et ei hoia pingeid endas ning VÄLJENDAN endaga toimuvat. Sinu kirjelduse järgi <“Kinnitan, et tark inimene ongi positiivne inimene, sest tark on keskenduda positiivsele ja tekitada sellega endale heaolu (head enesetunnet, häid suhteid, häid kogemusi). Positiivne inimene võib olla vägagi realistlik, ambitsioonikas ja edumeelne. Tal on eneseusku ja pidevalt voolav positiivsus(öäk), mis toetab ennast ja aitab elus edasi. Ta näeb ja kogebki maailma hoopsi teisiti, kui negatiivne inimene.”) olen sinu kirjelduse järgi lausa positiivne inimene. Huvitav küll. Tembeldatakse negatiivseks, kirjeldus vastab positiivsele ja oma arvates pole üht ega teist vaid vahepeal. Aga muidu jääb sinust mulje nagu kaks vastandit ainult eksisteeribki, positiivne ja negatiivne. Väga must-valge arusaam sul, et vahepealse nägemist polegi. Positiivsed küll realistlikud pole. Nad ei mõista realismi (tulid ise mulle juba negativismi lipuga lehvitama).
Ma ju näengi hetkel roppu vaeva, et varsti nö jalad seinale visata (sinu sõnul heaolu loomine, head suhted, enesetunne, kogemused jne luua).
Minu arust on see iseenesest mõistav, et mul on hea meel hästi olevate asjade üle. Mul on paraku endiselt veel täiskäik edasi, et ei saa nö lilli nuusutama jääda. Kui eesmärgid olen saavutanud küll ma siis naudin kõike. Tipp juba paistab aga hetkel on väga tähtis periood ning paraku on mitu asja ühele ajale langenud ja pikalt oli üks takistus, mis kogu kupatuse võinuks lõhki ajada. Pidin palju vaeva nägema, et läbi murda. Ei kujuta ette et oleksin ei tea millest hoopis sonima hakanud samal ajal kui sisuliselt kirves pea kohal rippus. Minu jaoks see üldse normaalne ei tunduks.
Puutun kokku selle nn uue põlvkonna lillelastega, kes tegutsevad nii lohakalt, lootes, et oi küll ikka korda saab. Selle asemel, et oma asjad kohe alguses korralikult teha ja hiljem tagajärgesid lahendada, mis jätavad niigi märgi maha.
Ja huvitaval moel need ‘positiivsed’ alati nopivad just midagi sellist välja, millega saaks teisi negativistiks tembeldada. Silmakirjalik kuidagi teisi maha teha (negativismiks tembeldada), nii kui kellegi tegutsemisviis enda (nn positiivse) vaatega ei ühti. Sellepärast ma räägingi, et need end positiivseks pidajad on võltspositiivsed. Päris positiivne ja terve inimene ütleks midagi sellist: “Kõlab, et näed tõesti oma eesmärkide nimel vaeva ja ka takistuste tekkel püüad edasi. Mina usun, et leiad lahenduse.” Või aitaks natuke brainstormida ja kastist väljapoole mõeldes lahendusi leida. Aga need nn positiivsed ajavad nina kärssu ja pööravad pea ära ning sisisevad: “negativist!”. Ja kui hiljem need “negativistid” oma heaolu ja kogemusi saavad nautida, siis targutatakse, et vaat milline ülbik, laisk jne nüüd too on. Irooniline.
Nende (võlts)positiivsete kohta on muideks samuti aeg ajalt isegi artikleid ilmunud, et see pole päris vaimuterve suhtumine. See üdini positiivsus hakkabki õnneks moest minema, nagu ka muu hullus millega paljud vahepeal kaasa läksid.
Kui sina oma tuttavate, sugulaste ja sõprade närve virina, kurtmise ja undamisega ei sae, siis pole see teema ju sinust. Väga hea, et sul on kõik hästi ja et sa arvad, et oled parem kui need inimesed, keda sa võltspositiivseteks nimetad – sest enesehinnanguga sul probleeme ei ole.
Mina sain aru, et teemaalgatus küsib hoopis, kuida toime tulla, kui teine inimene kõrval ongi päriselt negatiivne, st tema suhtlus seisneb kurtmises, hädaldamises, kirumises ja halva kõrval head ei osata nähagi. Ja sellistega ongi raske, sest pidev virinafoon sööb teistel närvid seest. Grupis tegutsedes (nt tööl) viib selline asi üldise motivatsiooni alla, sest rikub teistel tuju. 95% ei ole tegemist konstruktiivse kriitikaga, mis midagi edasi viib, vaid ongi suvaline kaeblemine ja traagika tegelikult tühiasjade üle. Olen ka ühe sellisega pidanud pikalt ruumi jagama, ja käsi südamel, ma kinnitan, et realism see kindlasti ei olnud, vaid mõõdutundetu traagika paisutamine, sääsest elevandi tegemine ja kõik muu see kuri maailm. Iga loetud uudisnupukese peale tuli üüratu ja valjuhäälne nördimus, iga vaatepildi peale kommentaarid stiilis “pidu katku ajal” või “pill tuleb pika ilu peale”, kui esimese helistamisega arstile numbrit ei saanud, siis kohe tehti järeldus, kuidas riik tahab, et ta võimalikult ruttu ära sureks. Iga väike takistus või pidurdus oli hirmus ja kohutav asi, mis kindlasti tema kiusamiseks tehtud. Kui tahtsid kuhugi kutsuda, olid kõik võimalikud kontserdid, filmid ja teatrietendused nõmedad ja labased ja polnud mõtet nende peale aega raisata. Restoranides ei osatud kunagi süüa teha, koristaja ei osanud koristada, arst oli juhmakas ega saanud tema probleemile üldse pihta, taksojuht ei öelnud talle sõidu ajal sõnagi, vaid ainult vaatas teda kurja näoga, ja poes müüdi ainult koledaid, ebamugavaid või mõttetult üleshaibitud hindadega riideid.
Kui see on realism, siis mina olen rõõmuga nõus ennast võltspositiivseks tunnistama. Sest niisuguses vihas ja masenduses ma ka elada ei taha. Ja ma tõesti keeldun südames uskumast, et maailm on nii kole koht, sest minu kogemus tõestab mulle enamasti midagi muud.
Sellistega vaielda pole mõtet, sest siis nad saavad lihtsalt juurde ühe põhjuse, mille pärast ennast halvasti tunda – sest sa ei saa neist aru (kindlasti pahatahtlikult ei taha aru saada ja kiusu pärast pole nõus ja irvitad nende üle pealekauba)! Ainus asi, mis aitab – hoia distantsi ja ära lase ligidale. Samas ruumis töötamise juures mina kasutaks ilmselt kõrvaklappe ja kuulaksin vaikselt muusikat. Kui tal tõesti midagi olulist öelda on, küll annab märku, ja nii kui uuesti undamine lahti läheb, saab klapid tagasi panna ja ennast isoleerida.
