On harjunud rinnaga magama jääma, magab 2x päevas ning öösel on minu küljel ning sööb ka palju tahab. Täna proovisin panna pudelisse tavalist piima, aga pudeli suu juurde jõudes hakkas seda peksma ning edasi läks asi juba hüsteeriaks, kõõksumiseks, minu rahustavad sõnad/puudutus ei aita, ei lase end isegi puudutada, lihtsalt peksab käte ja jalgadega, keerutab end istuli. Lasin sellel kesta ca 15 min ja siis andsin ikka rinda. Või peaks laskma tal end magama röökida?
Soovid rinnast võõrutada? Eks siis peab jah lihtsalt rinda mitte andma. Kui sa lased tal 15 min nutta ja lõpuks ikka annad rinda, siis see harjutab teda ainult nutma kuni uuesti saab. Üksinda just nutta ei laseks, aga püüaks teistmoodi lohutada ja lapse juures olla. Ise pead selleks rohkem valmis olema kui laps.
Ei, päris kindlasti ei peaks sa laskma tal ennast magama röökida. Kas sulle endale meeldib ennast magama nutta? Kas ta on sul harjunud kas kuidagi teisiti magama jääma? Kandelinas, kärus või lihtsalt süles? Esialgu oleks näiteks see üks võimalus, et päevauneks nö jalutad ta magama ja siis tõstad ta voodisse ümber. Igal juhul peaks see üleminek rinnaga magama jäämiselt ise uinumisele rahulikus tempos ja ilma nututa kulgema. Uuri ja katseta erinevaid variante.
Kas teine vanem ei saaks last ise võõrutusperioodil magama panna? Meil see töötas.
Ise pead olema otsuse teinud, et enam ei imeta – ja siis EI IMETAGI, mida iganes laps korraldab. Küll aga pead olema siis muul moel valmis lohutama, lähedust pakkuma jne. Selline “Proovime, vaatame” lähenemine on kõige mõttetum ja last traumeerivam, ta lihtsalt nüüd katsetab iga korraga üha kauem, sest loodab, et ehk sa lõpuks jätad ta kiusamise järele ja annad alla.
Kuna mul laps ei võtnud pudelist ei vett ega piima siis kahjuks pidime öist toitmist võõrutama rinna mitte andmisega. Alustsin sellest, et vähendasin toidukordi 1-2ni öö jooksul ja siis võtsime mehega hoogu ja phmt nädal aega harjutasime öö läbi rahustamist ja kussutamist. Kuigi oli raske oli ajastus õige ja laps sellest ajast magab terve öö rahulikult. Oli abiks ka see, et ennem seda oli juba harjunud oma voodis magama.
Meie nihutasime umbes samas vanuses lapse voodi meie suurest voodist natuke eemale (enne olid olnud voodid külgepidi koos), andsime kaisulooma kätte ja ütlesime, et nüüd pead sa koos sellega magama jääma.
Ise läksin koos lapsega magama, st. heitsin oma voodisse ja kui laps väga vähkres, siis kordasin oma voodist, et pead jääma magama. Laps oli esimestel õhtutel viril ja vähkres päris kaua, aga väsimuse tõttu jäi siiski magama. Nii lõppes meil magama imetamine.
Aga koos lapsega magama minek jätkus mul kaua. Alles u. 5a harjus magama nii, et mina samal ajal magama ei läinud, st. et läksin kõrvaltuppa ja panin ukse kinni. Kuid see oli mul oma valik – tavaliselt olin mina õhtuks nii väsinud, et poleks jõudnud nikuinii kauem üleval olla. Ja seetõttu koos lastega magamaminek mind ei häirinud.
Lisan veel, et muidugi oli natuke närvesööv kustutada tuli, siis lamada pimedas toas oma voodis teki all ja samas kuulata, kuidas laps kõvalvoodis on viril ja rähkleb… Emad on ju nii “ehitatud”, et rähklevaga samas toas olles ise uninuda ei saa. Samas, mõtlesin nii,et kui ma jätan lapse ilma korraga 2 asjast: esiteks, imetamisest ja teiseks, ka enda kohalolekust – siis on seda võibolla korraga liiga palju ja asi lõpeb röökimisega. Nii ma siis püüdlikult lamasin seal teki all ja ootasin, kuni laps rähklemise lõpetab ja uinub. Ja siis, kui lapse hingamise järgi kuulsin, et magab vist – siis jäin kergendustundest kohe ka ise magama.
